Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

CHRISTINE STIX-HACKL

esitatud 5. veebruaril 2004(1)

Kohtuasi C-400/02

Gerard Merida

versus

Saksamaa Liitvabariik

(Bundesarbeitsgericht’i (Saksamaa) eelotsusetaotlus)

Töötajate liikumisvabadus – Võrdne kohtlemine kollektiivlepingutes – Ajutine lisatoetus – Prantsusmaal elavate ja varem Saksamaal töötanud isikute diskrimineerimine






I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev kohtuasi puudutab kollektiivlepingust tuleneva ja töölepingu lõppemisel makstava toetuse („ajutise lisatoetuse”) arvutamise aluseid.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires(2) (edaspidi „määrus nr 1612/68”)

2.        Artikli 7 lõige 4 sätestab:

„Ükskõik milline punkt kollektiiv- või individuaallepingus või ükskõik millises teises kollektiivses määruses, mis käsitleb töö saamise võimalust, tööd, töötasu ja teisi töö- või vallandamistingimusi, on tühine, kui see sätestab või lubab diskrimineerivaid tingimusi töötajate suhtes, kes on teiste liikmesriikide kodanikud.”

B.      Siseriiklik õigus

3.        Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Saksamaa Liitvabariigi esindaja poolt kohtuistungil toodud andmetele võib Saksamaa asjaomase siseriikliku õiguse kokku võtta järgmiselt.

4.        Saksamaa territooriumil paiknevates Prantsuse relvajõududes töötasid kuni vägede väljaviimiseni tsiviiltöötajad, kelle tööandjaks oli Prantsuse sõjavägi. Saksamaa ametiasutused maksid neile palka Prantsuse relvajõudude nimel ja arvel. Vastavalt Saksamaa ja Prantsusmaa vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingule kohaldatakse töötasu maksustamisel töötaja elukohariigi maksuõigust. Seega ei pidanud Saksamaa ametiasutused Prantsusmaal elavate töötajate brutopalgast kinni vastavat maksu, vaid maksid neile võrreldes Saksamaal elavate töötajatega välja suurema summa. See endise tööandja poolt makstud summa kuulus Prantsusmaal maksustamisele.

5.        Ajutine lisatasu on sotsiaaltoetus, mida Saksamaa Liitvabariik maksab Tarifvertrag vom 31. August 1971 zur sozialen Sicherung der Arbeitnehmer bei den Stationierungsstreitkräften im Gebiet der Bundesrepublik Deutschland’i (31. augusti 1971. aasta kollektiivleping Saksamaa Liitvabariigi territooriumil paiknevate relvajõudude teenistuses olevate töötajate sotsiaalkindlustuse kohta, edaspidi „sotsiaalkindlustuse kollektiivleping”) alusel enda nimel ja Saksamaa Liitvabariigi eelarvest „Saksamaa territooriumil paiknevate Prantsuse relvajõudude teenistuses olnud endistele töötajatele”, kelle töölepingud lõpetati seoses vägede väljaviimisega Saksamaalt.

6.        Vastavalt põhikohtuasjas kohaldatavatele sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingu sätetele on ajutise lisatoetuse arvestamise alused kõigile toetuse saajatele ühesugused. Põhimõtteliselt arvutatakse toetust nii, et kollektiivlepingus sätestatud põhipalgast, mida töötajal oli töölt vabastamise hetkel õigus saada täiskalendrikuu eest, arvestatakse lisaks makstavale töötu abirahale arvestuslikult maha muu hulgas ka Saksamaal palgalt kinnipeetav maks, lähtudes ajutise lisatoetuse maksmise ajal töötajale kohaldatavatest maksualastest kohustustest. Saksamaal palgalt kinnipeetav maks võetakse seega arvestuslikult arvesse ka Prantsusmaal elavatel toetuse saajatel, kelle palgalt Saksamaal maksu kinni ei peetud.

7.        Selliselt arvutatud ajutise lisatoetuse peavad Saksamaal elavad toetuse saajad maksustama selles osas, mis ületab maksuvaba miinimumi. Prantsusmaal elavad toetuse saajad peavad seda maksustama Prantsuse maksuõiguse sätete alusel. Sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingu § 4 lõike 4 teine lause sätestab: „Kui ajutist toetust makstakse lisaks Bundesanstalt für Arbeit’i (föderaalne tööturuamet) poolt antavatele hüvitistele […], tuleb sellele lisada palgalt kinnipeetava maksu katmiseks vajalik summa”. Kohtuistungil väitis Saksamaa valitsuse esindaja, et „sel moel […] neutraliseeritakse kõik maksud. Seejuures pole oluline, millises liikmesriigis […] neid makse kinni peetakse. […] Saksamaal elaval toetuse saajal pole majanduslikult sellist maksukoormust. Käesoleval juhul oleks võimalik […] tagastada see maks, mida ta [hageja] peab Prantsusmaal ajutise toetuse pealt maksma. Selleks on vaja kõigest vastavat tõendit tasutud maksu suuruse kohta. Nii kohalikke elanikke kui välismaalasi […] koheldakse […] reaalselt makstavate maksude osas täpselt ühtemoodi.”

III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

8.        G. Merida on Prantsuse kodanik ja elab Prantsusmaal. Ta töötas kuni töölepingu lõppemiseni Saksamaal paiknevates Prantsuse relvajõududes. Pärast töölepingu lõppemist sai G. Merida sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingu alusel ajutist lisatoetust. Toetuse suurus määrati vastavalt sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingule, st endisest brutopalgast arvati maha Prantsusmaal makstav töötu abiraha ning arvestuslikult Saksamaal palgalt kinnipeetav maks. Sel viisil arvutatud ajutise lisatoetuse pidi G. Merida vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingule maksustama Prantsusmaal töötasuna, alludes seega Prantsuse maksuõigusele.

9.        G. Merida esitas Saksamaa Liitvabariigi vastu hagi, kuna tema arvates koheldakse teda Saksamaal palgalt kinnipeetava maksu arvestusliku mahaarvamisega põhjendamatult ebasoodsamalt võrreldes Saksamaal elavate töötajatega. Asjaomane Arbeitsgericht (töökohus) ja Landesarbeitsgericht (liidumaa töökohus) jätsid hagi rahuldamata. Landesarbeitsgericht’i otsuse peale esitas G. Merida kassatsioonkaebuse Bundesarbeitsgericht’ile (föderaalne töökohus). Viimasel tekkis kahtlus, kas sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingu ajutise lisatasu arvutamise alused on antud juhul kooskõlas ühenduse töötajate liikumisvabaduse põhimõttega. Seetõttu peatas Bundesarbeitsgericht 27. juuni 2002. aasta määrusega menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artikliga 39 on vastuolus see, kui ajutise toetuse arvutamise aluse määramisel TV SozSich § 4 lõike 1 punkti b järgi võetakse arvestuslikult aluseks Saksamaa palgast kinnipeetav maks (TV SozSich § 4 lõike 3 punkti b teine lause), kui endine töötaja elab välisriigis ja on seal maksukohustuslane?”

IV.    Eelotsuse küsimus

A.      Poolte peamised argumendid

10.      G. Merida ja komisjon on seisukohal, et Prantsusmaal elavaid ajutise lisatoetuse saajaid diskrimineeritakse kaudselt Saksamaal palgalt kinnipeetava maksu arvestusliku mahaarvamisega. Ajutise lisatasu arvutamise aluste tagajärjel saavad need isikud väiksema summa võrreldes nende endise tööandja poolt makstud summaga. Saksamaal elava ja Saksa maksuõigusele alluva töötaja ajutisest toetusest ei arvata nimelt lisaks palgalt kinnipeetavale maksule ja töötu abirahale midagi muud maha. Prantsusmaal elava toetuse saaja toetuselt arvestatakse veel maha lisaks Saksamaal palgalt kinnipeetavale arvestuslikule maksule ka tegelikud Prantsuse maksud. G. Merida ja komisjoni sõnul on aga ajutise toetuse eesmärk tagada jätkuvalt endise tööandja poolt makstud töötasu esimese töölepingu lõppemisele järgneva aasta jooksul. Saksamaal elavate toetuse saajate suhtes on see tagatud. Vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingule oli aga Prantsusmaal elavate toetuse saajate palk kõrgem, kuna tööandja makstav summa kuulus Prantsusmaal tulumaksuga maksustamisele. Ajutist toetust vähendatakse nii Saksamaal palgast kinnipeetava arvestusliku maksu kui ka tegeliku Prantsuse tulumaksu võrra. Taolist ebasoodsamasse olukorda panemist ei õigusta ka halduse lihtsustamise põhjused. EÜ artiklist 39 tulenevat ühenduse töötajate liikumisvabaduse põhimõtet ei tohi sel viisil piirata.

11.      Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et ajutise toetuse arvutamine Saksamaal palgalt kinnipeetavat maksu arvestuslikult maha arvestades sarnaselt G. Merida juhtumiga pole diskrimineeriv. Ta lähtub seejuures muu hulgas halduse lihtsustamise põhjustest ning sellest, et ajutise toetuse näol pole tegemist palga säilitamisega töötule. Kohtuistungil väitis Saksamaa valitsuse esindaja, et tegemist on pigem vabatahtliku sotsiaaltoetusega, mida Saksamaa Liitvabariik maksab teiste riikide endistele töötajatele ning mille eesmärk on töötuks jäämise „kohanemisprotsessi sotsiaalselt leevendada” ning mis kujutab endast „teatud abiliiki sotsiaaltoetuse näol”. Seetõttu arvutatakse ajutist lisatoetust kõikidele toetuse saajatele ühtemoodi. Ühenduse õigusest ei tulene, et piirialatöötajaid peaks võrreldes asjaomase riigi töötajatega soodsamalt kohtlema. Lisaks väitis Saksamaa Liitvabariigi esindaja kohtuistungil, et ka Saksamaal elavad toetuse saajad peavad ajutist lisatoetust põhimõtteliselt maksustama. Võimalikud tasumisele kuuluvad maksud „neutraliseeritakse” aga ajutise lisatoetuse arvutamisel toetuse vastava suurendamisega. See säte kehtib ka Prantsusmaal ajutise toetuse pealt makstavatele maksudele.

B.      Hinnang

1.      Eelotsusetaotluse sõnastus

12.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas EÜ artikliga 39 on kooskõlas sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingu § 4 lõike 3 punkti b teine lause, mis sisaldab ajutise lisatoetuse „arvutamise aluse määramist” (mõeldud on ilmselt suuruse arvutamist), mille kohaselt arvutatakse – ka Prantsusmaal elavatel toetuse saajatel – arvestuslikult maha Saksamaal palgalt kinnipeetav maks. Seega palub kohus selgitada EÜ artikli 39 tõlgendamist. Kollektiivlepingust tulenevad maksed, nagu ajutine toetus, kuuluvad aga määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 4 sätestatud diskrimineerimiskeelu rakendusalasse. Euroopa Kohus on sellistel juhtudel kontrollinud EÜ asutamislepingut koos määrusega nr 1612/68 ning tuvastanud, et määruses on võõrtööliste töösuhtest ja/või kollektiivlepingust tulenevad õigused võrreldes EÜ artikliga 39 täpsemalt reguleeritud.(3)

13.      Seetõttu teen ettepaneku sõnastada eelotsuse küsimus järgmiselt:

„Kas EÜ artiklit 39 ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriikliku kollektiivlepingu säte, mille kohaselt teises liikmesriigis elavate maksuresidentide sellise sotsiaaltoetuse nagu põhikohtuasjas kõne all oleva „ajutise lisatoetuse” suurus määratakse nii, et endisest brutopalgast arvestatakse arvestuslikult maha siseriiklik palgalt kinnipeetav maks, kuigi nimetatud toetuse saajad ei pidanud töölepingu kehtivuse ajal vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingule seda siseriiklikku maksu tasuma?”

2.      EÜ artikli 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 4 tõlgendamine

a)      Faktilisest topeltmaksustamisest tulenev võimalik diskrimineerimine

14.      G. Merida ja komisjon on arvamusel, et lubamatu diskrimineerimine seisneb selles, et kui arvutatakse Prantsusmaal elavate ajutise lisatoetuse saajate toetust, arvestatakse sellest arvestuslikult maha Saksamaal palgalt kinnipeetav maks, kuigi ajutine toetus kuulub ka veel Prantsusmaal maksustamisele. Seda seisukohta on nähtavasti silmas peetud ka siseriikliku kohtu eelotsusetaotluses, mis lähtub Prantsusmaal kehtivast maksukohustusest.

15.      Siinkohal peab märkima, et eelotsusetaotluse esitanud kohus pole sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingust tuleneva võimaliku diskrimineerimise kohta esitanud piisavalt andmeid. Saksamaa Liitvabariik selgitas alles kohtuistungil vastavat kollektiivlepingu sätet tsiteerides, et ka Saksamaal elavad toetuse saajad peavad toetuse pealt makse maksma, mis aga tagastatakse ning maksu tagastamist on võimalik taotleda ka Prantsusmaal elavatel toetuse saajatel. Seega langeb ära „topeltmaksustamisest” (arvestuslikult Saksamaal ja tegelikult Prantsusmaal) tuleneda võinud Prantsusmaal elavate toetuse saajate diskrimineerimine, millest G. Merida ja komisjon ilmselgelt oma argumentatsioonis lähtusid ning mida eelotsusetaotluse esitanud kohus pidas samuti võimalikuks.

b)      Prantsusmaal elavate toetuse saajate võimalik diskrimineerimine seetõttu, et nende toetuse suurus ei võrdu varasema tööandja poolt makstud palgaga

16.      Ajutise toetuse arvutamisel arvestatakse kõigi toetuse saajate (st sõltumata sellest, kas nad elavad Saksamaal) individuaalsest brutopalgast arvestuslikult maha Saksamaal elava võrdväärse isiku palgalt kinnipeetav maks. Seetõttu satuvad Prantsusmaal elavad toetuse saajad halvemasse olukorda võrreldes Saksamaal elavate toetuse saajatega, kuna esimeste ajutise toetuse suurus ei ole erinevalt viimati nimetatute toetuse suurusest võrdne endise tööandja poolt makstud palgaga.

17.      Tekib küsimus, kas siin on tegu EÜ artiklis 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 4 keelatud kaudse diskrimineerimisega.

18.      EÜ artiklis 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 4 on keelatud mitte ainult kodakondsuse alusel diskrimineerimine, vaid ka kõik varjatud diskrimineerimise vormid, mis viivad teisi eristamise aluseid kasutades tegelikult sama tulemuseni.(4) Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on siseriiklik säte, mis pole objektiivselt õigustatud ega proportsionaalne seatud eesmärgiga, kaudselt diskrimineeriv, kui ta on oma olemuselt suunatud pigem võõrtöölistele kui kohalikele töötajatele ning kui on olemas oht, et ta seab eelkõige võõrtöölised halvemasse olukorda.(5)

19.      Sotsiaalkindlustuse kollektiivleping ei tee küll vahet toetuse saajatel kodakondsuse alusel, kuid sellel võivad siiski olla erinevad tagajärjed sõltuvalt sellest, kas töötaja elab ajutise lisatoetuse saamise hetkel Saksamaal või Prantsusmaal. Kuna riigis elavad enamasti selle kodanikud ja mitte endised võõrtöölised, siis on taolisel kriteeriumil endiste piirialatöötajate suhtes negatiivne mõju.(6) Seega võib olla tegu kaudse diskrimineerimisega.

20.      Kaudse diskrimineerimisega on tegu siis, kui ühesugustes olukordades kohaldatakse erinevaid sätteid või kui erinevates olukordades kohaldatakse sama sätet ning selline kohaldamine pole objektiivse erinevuse või eesmärgiga õigustatud.(7) Ajutise lisatoetuse arvutamisel võib olla tegu olukorraga, kus sama sätet kohaldatakse erinevates olukordades.

21.      Valdavalt on Euroopa Kohus kaudset diskrimineerimist hinnanud vastavalt vaidlusaluse meetme eesmärgile.(8)

22.      Kohtuistungil selgitas Saksamaa Liitvabariik, et ajutise lisatoetuse eesmärk pole individuaalse sissetuleku säilitamine töötuse korral, vaid töösuhtest sõltumatu riikliku sotsiaaltoetuse maksmine, mis on suunatud töötu sotsiaalse olukorra leevendamisele. See nähtub sellest, et seda toetust ei maksa endine tööandja, vaid kolmas isik, nimelt Saksamaa Liitvabariik oma vahenditest ja ilma vastutasuta.

23.      Näib, et taolise eesmärgiga on kooskõlas sotsiaaltoetuse arvutamise võrdne alus, st Saksamaal palgast kinnipeetava maksu arvestuslik mahaarvamine nii Saksamaal kui välismaal elavate toetuse saajate suhtes.

24.      Selle tagajärjel on küll Prantsusmaal elavate toetuse saajate ajutine lisatoetus väiksem kui endise tööandja poolt makstud palk. Samas tulenes Prantsusmaal elavate töötajate nominaalselt suurem summa asjaolust, et nende sissetulek oli vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingule töölepingu kehtivuse ajal Saksamaal palgalt kinnipeetavast maksust vabastatud.

25.      Taoline erinevates liikmesriikides elavate maksukohustuslaste erinev kohtlemine topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel on vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ühenduse õigusega kooskõlas, kui see tuleneb eelkõige asjaomastes liikmesriikides kehtivatest erinevatest maksumääradest, mille kehtestamine kuulub liikmesriikide pädevusse.(9) Asjaolust, et antud põhikohtuasjas aset leidnud Saksamaal ja Prantsusmaal elavate töötajate erinev kohtlemine on ühenduse õigusega kooskõlas, ei saa aga tuletada, et sama kehtib ka niisuguse tööandjast sõltumatu riikliku sotsiaaltoetuse arvutamisel, mille eesmärk on sotsiaalse olukorra leevendamine töötuse korral.

26.      Seega saab väita, et sotsiaalkindlustuse kollektiivlepingu alusel arvutatav ajutine lisatoetus Prantsusmaal elavate toetuse saajate suhtes on EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 4 kooskõlas, kui ajutise lisatoetuse puhul on tegemist tööandjast sõltumatu riikliku sotsiaaltoetusega, mille eesmärk on sotsiaalse olukorra leevendamine töötuse korral.

V.      Ettepanek

27.      Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele järgmiselt:

EÜ artiklit 39 ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et siseriikliku kollektiivlepingu säte, mille kohaselt teises liikmesriigis elavate maksuresidentide sellise sotsiaaltoetuse nagu põhikohtuasjas kõne all oleva „ajutise lisatoetuse” suurus määratakse nii, et endisest brutopalgast arvestatakse arvestuslikult maha siseriiklik palgalt kinnipeetav maks, kuigi nimetatud toetuse saajad ei pidanud töölepingu kehtivuse ajal vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingule seda siseriiklikku maksu tasuma, pole nimetatud artiklitega vastuolus, kui teises liikmesriigis ajutise lisatoetuse pealt kinnipeetav maks tagastatakse samamoodi nagu siseriiklik kinnipeetav maks.

1 – Algkeel: saksa.

2  – EÜT L 257, lk 2.

3  – 8. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas 175/88: Biehl (EKL 1990, lk I-1779), 23. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C-419/92: Scholz (EKL 1994, lk I-505) ja 15. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C-15/96: Schöning-Kougebetopoulou (EKL 1998, lk I-47).

4  – 12. veebruari 1974. aasta otsus kohtuasjas 152/73: Sotgiu (EKL 1974, lk 153, punkt 11), 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C-237/94: O’Flynn (EKL 1996, lk I-2617, punkt 17) ja 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/96: Meints (EKL 1997, lk I-6689, punkt 44).

5  – 12. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-278/94: komisjon v. Belgia (EKL 1996, lk I-4307) ja eespool 4. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas O’Flynn.

6  – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Meints ja 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-35/97: komisjon v. Prantsusmaa (EKL 1998, lk I-5325).

7  – Vt mitteresidentide maksualase kohtlemise kohta 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C-279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I-225), 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C-80/94: Wielockx (EKL 1995, lk I-2493), 27. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C-107/94: Asscher (EKL 1996, lk I-3089) ja 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-391/97: Gschwind (EKL 1999, lk I-5451, punkt 21 jj), lisaks ka eespool 4. joonealuses märkuses viidatud otsused kohtuasjas Meints, punkt 45, ja kohtuasjas O’Flynn, punkt 20.

8  – Vt nt Euroopa Kohtu hiljutine 23. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-4/02 ja C-5/02: Schönheit ja Becker (EKL 2003, lk I-12575, punktid 84 ja 95).

9  – 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-336/96: Gilly (EKL 1998, lk I-2793) ja 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-385/00: de Groot (EKL 2002, lk I-11819).