Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 18. oktoobril 20071(1)

Kohtuasi C-103/06

Philippe Derouin

versus

Union pour le recouvrement des cotisations de sécurité sociale et d’allocations familiales de Paris – Région parisienne (Urssaf)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal des affaires de sécurité sociale de Paris (Prantsusmaa))

Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71– Artiklid 8, 14a lõige 2, 14d lõige 1 – Füüsilisest isikust ettevõtjad – Üldine sotsiaalmakse – Sotsiaalvõla kustutamise maks – Teises liikmesriigis saadud ja seal maksustatava tulu arvesse võtmine topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldamisel





I.      Sissejuhatus

1.        Selles kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97(2) ja muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98(3) (edaspidi „määrus nr 1408/71”)(4), ja selle määruse seoseid antud juhul Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Prantsuse Vabariigi vahel sõlmitud maksulepingute sätetega, mis näevad ette Prantsusmaal elavate ja selles riigis sotsiaalkindlustust omavate ning nendes mõlemas liikmesriigis kutsealast tööd tegevate füüsilisest isikust ettevõtjate topeltmaksustamise vältimise.

2.        Täpsemalt on küsimus selles, kas määruse nr 1408/71 sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, et üks liikmesriik – antud juhul Prantsuse Vabariik – loobub kõnesoleva topeltmaksustamise vältimise lepingu sätteid kohaldades võtmast kõnesoleva füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest saadud tulu ühe osa pealt makseid, mis kuuluvad Euroopa Kohtu praktika kohaselt selle määruse kohaldamisalasse.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigusnormid

3.        Määruse nr 1408/71 artikli 2 lõike 1 alusel kohaldatakse määrust „töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud või mõne liikmesriigi territooriumil elavad kodakondsuseta isikud või pagulased, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes”.

4.        Nimetatud määruse artikli 13 lõige 1 näeb ette, et „[v]astavalt artiklitele 14c ja 14f alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.”

5.        Vastavalt määruse 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktile b kehtivad nimetatud määruse artikleid 14–17 arvestades liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil.

6.        Nimetatud määruse artikkel 14a täpsustab: „Artikli 13 lõike 2 punkti b kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja asjaolusid:

[…]

2.      Tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kehtivad tema elukohajärgse liikmesriigi õigusaktid, kui mingi osa tema tegevusest toimub selle liikmesriigi territooriumil. […]”

7.        Määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikes 1 on sätestatud: „[…] artikli 14a lõigetes 2, 3 ja 4 […] osutatud isikuid käsitatakse nimetatud sätete alusel kindlaksmääratud õigusaktide kohaldamisel nii, nagu toimuks kogu nende töötamine vastava liikmesriigi territooriumil.”

B.      Siseriiklikud õigusaktid ning Prantsuse Vabariigi ja Ühendkuningriigi vaheline topeltmaksustamise vältimise leping

8.        Üldine sotsiaalmaks (contribution sociale généralisée, edaspidi „CSG”) kehtestati 29. detsembri 1990. aasta maksuseadusega nr 90-1168,(5) mille asjassepuutuvad sätted kodifitseeriti sotsiaalkindlustusseadustiku artiklis L. 136-1 ja järgnevates artiklites.

9.        Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli L. 136-1 kohaselt kuulub CSG tasumisele tulumaksu maksjana Prantsusmaal elavate ja ühtlasi mis tahes alusel Prantsuse kohustuslikku ravikindlustust omavate füüsiliste isikute töötasult ja tööotsijatasult. CSG-d tuleb tasuda ka füüsilisest isikutest ettevõtjate töötulu pealt. Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli L. 136-5 kohaselt koguvad töötulult võetavat CSG-d üldise sotsiaalkindlustussüsteemi makse koguvad asutused samade eeskirjade järgi ning samade tagatiste ja karistustega, mis on kohaldatavad sama tululiigi pealt üldises maksusüsteemis kogutavate maksude puhul. Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli L 136-8 kohaselt on nimetatud seadustiku artiklis L. 136-1 osutatud tulu pealt võetava CSG maksumäär 7,5% selle tululiigi brutosummast.(6) Töötasult ja tööotsijatasult võetava CSG maksutulu läheb sotsiaalkindlustusseadustiku artiklis L. 136-8 (IV) sätestatud jaotuse kohaselt riiklikku peretoetuste kassasse, solidaarsuspensionifondi,(7) kohustuslikele ravikindlustustele ning alates 1. juulist 2004 ka riiklikku eakate ja puuetega inimeste iseseisvuse heaks loodud solidaarsuskassasse.(8)

10.      Sotsiaalvõla kustutamise maks (contribution pour le remboursement de la dette sociale, edaspidi „CRDS”) kehtestati sotsiaalvõla kustutamist käsitleva 24. jaanuari 1996. aasta määruse nr 96-50(9) (edaspidi „määrus 96-50”) artikliga 14-1. CRDS-i võetakse sotsiaalkindlustusseadustiku artiklites L. 136-2–L. 136-4 ja artiklis L. 136-8 (III) osutatud tuludelt ja nimetatud artiklites sätestatud tingimustel. Selle maksu määr on 0,5% maksustatavast tulust ja seda võetakse 1. veebruarist 1996 kuni 31. jaanuarini 2009 teenitud tulult. Määruse 96-50 artikli 15 (III) punkti 1 alusel maksustatakse CRDS-iga ka välisriigist saadud töötasu ja tööotsijatasu, mis on topeltmaksustamise vältimiseks sõlmitud maksulepingute alusel Prantsusmaal tulumaksuga maksustatav. Selle määruse kohaselt on CRDS-ist laekuv maksutulu määratud sotsiaalkindlustusvõlgade väljaostmise fondi (CADES), mis on riiklik haldusasutus.

11.      Prantsuse Vabariik ja Ühendkuningriik sõlmisid 22. mail 1968 tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (edaspidi „topeltmaksustamise vältimise leping”), mis jõustus 29. oktoobril 1969.(10)

12.      Vastavalt selle lepingu artikli 1 lõikele 1 kuuluvad lepingu kohaldamisalasse Prantsuse Vabariigi puhul: füüsiliste isikute tulumaks, ettevõtte tulumaks ning kõik kinnipeetavad maksud, kõik nendelt maksudelt tehtavad kinnipidamised ja nendest maksudest maha arvatud ettemaksed. Sama artikli lõige 2 näeb ette, et nimetatud leping „on kohaldatav ka kõikide samalaadsete või analoogsete tulevaste maksude suhtes, mille üks lepinguosaline riik või käesoleva lepingu alla kuuluva territooriumi valitsus [...] lisab praegustele maksudele või millega asendab praegused maksud. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiasutused teavitavad üksteist vastavatesse maksuseadustesse tehtavatest muudatustest”.

13.      Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 14 lõike 1 kohaselt maksustatakse lepinguosalise riigi elaniku füüsilisest isikust ettevõtjana teenitud tulu ainult elukohajärgses liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui elaniku tavapärane põhitegevuskoht asub teises lepinguosalises riigis. Kui elanikul on selline põhitegevuskoht, maksustatakse tulu teises riigis, kuid ainult sel määral, kuivõrd tulu on omistatav nimetatud põhitegevuskohale. Sama sätte lõikes 2 määratletakse „füüsilisest isikust ettevõtja tegevus”, mis tähistab oma tegevusest tulu või kahjumit saava isiku igasugust tegevust peale äri-, tööstus- või põllumajandustegevuse.

14.      Kohtutoimikust nähtub, et topeltmaksustamise vältimise leping asendatakse niipea, kui Prantsuse Vabariigi ja Ühendkuningriigi vahel 28. jaanuaril 2004 sõlmitud tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise leping ratifitseeritakse. Viimatinimetatud lepingus nimetatakse sõnaselgelt, et CSG ja CRDS kuuluvad selle kohaldamisalasse.

III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

15.      P. Derouin elab Prantsusmaal, kus ta tegutseb vabakutselise advokaadina, olles ühtlasi Inglise õiguse alusel asutatud ühingu (sarnane kui Prantsuse õiguse järgne société en participation) Linklaters (edaspidi „Linklaters”) partner. Nimetatud ühingu põhitegevuskoht on Ühendkuningriigis, kuid tal on kontorid ka teistes liikmesriikides, sealhulgas Prantsusmaal.

16.      P. Derouin on samaaegselt advokaadina registreeritud Cour d’appel de Paris’s (Prantsusmaa) ja registreeritud välisadvokaat (Registered Foreign Lawyer) Supreme Court of England and Wales’is (Ühendkuningriik). Ta osutab advokaaditeenuseid Linklatersi Pariisi kontori tegevuse raames ning saab töötasuks osa Linklatersi kontori kasumist.

17.      Kuna P. Derouin on maksuresident Prantsusmaal, tasub ta makse selles liikmesriigis ja igas riigis, kus asub kontor, vastavalt oma osale iga kontori kasumist.

18.      P. Derouin on Prantsusmaal kindlustatud kohustusliku ravikindlustusega ning ta on Pariisi sotsiaalkindlustusmaksete ja peretoetuste kogumise liidus (Union pour le recouvrement des cotisations de sécurité sociale et d’allocations familiales de Paris – Région Parisienne, edaspidi „Urssaf”) arvel füüsilisest isikust ettevõtjana.

19.      Urssaf on alates 2000. aastast arvutanud peretoetuste sissemaksed ning CSG ja CRDS P. Derouin’i töötulu pealt, mis ta teenib Linklatersi advokaadibüroos Prantsusmaal, samuti tema osa pealt usaldusühingu kasumist, mis saadakse Ühendkuningriigis.

20.      P. Derouin tasus oma tulude pealt tasumisele kuuluvad peretoetuste sissemaksed, mis arvutati kogu tema töötulu pealt (sealhulgas Inglismaal teenitult). Kuid ta vaidlustab CSG ja CRDS maksmise Inglismaal teenitud tulu pealt põhjusel, et need maksed ei ole sotsiaalkindlustusmaksed, vaid neid tuleb käsitada maksudena. P. Derouin on seisukohal, et kuna Inglismaal teenitud tulu maksustatakse topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaselt Ühendkuningriigis, võib CSG ja CRDS-iga maksustada ainult Prantsusmaal teenitud tulu.

21.      Urssaf väidab vastupidi, et nimetatud maksed on olemuselt sotsiaalkindlustusmaksed, mis kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse ja mida tuleb seega arvutada P. Derouin’i kõigi, nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal teenitud tulude pealt.

22.      Selle kohta selgituste saamiseks pöördus Tribunal des affaires de sécurité sociale de Paris (Prantsusmaa) 12. aprilli 2005. aasta otsusega Cour de cassation (kassatsioonikohtu) poole küsimusega, kas CSG-d ja CRDS-i tuleb käsitada maksuna topeltmaksustamise vältimise lepingu tähenduses.

23.      Cour de cassation on seisukohal, et „küsimus, kas määrust nr 1408/71 […] tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus, kui selline kokkulepe nagu [topeltmaksustamise vältimise] leping näeb ette, et Prantsusmaal elavate ja selles riigis sotsiaalkindlustust omavate töötajate Ühendkuningriigis teenitud tulu ei arvestata selle baassumma hulka, mille alusel määratakse Prantsusmaal tasutavad [CSG] ja [CRDS] – tuleb esitada Euroopa Ühenduste Kohtule […]”.

24.      Arvestades, et küsimus CSG ja CRDS-i õiguslikust laadist osutub Tribunal des affaires de sécurité sociale de Paris’le esitatud probleemi lahendamisel määravaks ja et vaidluse lahendus sõltub sellest, kas topeltmaksustamise vältimise lepingu sätete kohaldamine CSG ja CRDS-i suhtes on ühenduse eeskirjadega vastuolus, otsustas nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] määrust nr 1408/71 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus, kui niisugune kokkulepe nagu Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa vaheline [topeltmaksustamise vältimise] leping näeb ette, et Prantsusmaal elavate ja seal sotsiaalkindlustust omavate töötajate Ühendkuningriigis saadud tulu ei arvestata selle baassumma hulka, mille alusel määratakse Prantsusmaal tasutavad üldine sotsiaalmaks [CSG] ja sotsiaalvõla kustutamise maks [CRDS][?]”

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

25.      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitasid kirjalikke märkusi P. Derouin, Urssaf, Prantsuse valitsus, Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon. Samad pooled kuulati ära ka kohtuistungil, mis toimus 7. märtsil 2007.

V.      Õiguslik analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

26.      Määrus nr 1408/71 kehtestab liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise süsteemi ja sisaldab rida sätteid, mis määravad kindlaks igal konkreetsel juhul kohaldatavad siseriiklikud sotsiaalkindlustusalased õigusaktid. Nende sätete eesmärk on tagada, et liikumisvabaduse õigust kasutanud isik alluks põhimõtteliselt ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele (nn „ühe liikmesriigi õiguse kohaldamise” põhimõte)(11) ning et ta peab järelikult tasuma sotsiaalkindlustusmaksed ainult selles liikmesriigis, mille õigusaktid on kohaldatavad. Järelikult on määrusega nr 1408/71 kasutusele võetud sotsiaalkindlustusalaste konfliktinormide süsteemi eesmärk eelkõige keelata liikumisvabaduse õigust kasutanud töötaja tulu topeltmaksustamine.(12)

27.      Töötulu topeltmaksustamise vältimise kahepoolsetes lepingutes taotletavad eesmärgid ei erine sotsiaalkindlustusmaksete osas palju määruse nr 1408/71 eesmärkidest. Kui esimestega lubatakse lepinguosalistel riikidel asjaomaste ühenduse ühtlustamis- või harmoneerimismeetmete puudumisel jagada omavahel maksualast pädevust nii, et vältida või vähendada nendes riikides teenitud sama tulu topeltmaksustamist,(13) siis teine keelab põhimõtteliselt nõuda määruse kohaldamisalasse kuuluvatelt isikutelt sama sissetuleku eest sotsiaalkindlustusmakseid samaaegselt kahe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide alusel.(14)

28.      Nii võiks arvata, et nimetatud kahte liiki õigusaktides, millest üks on rahvusvaheline ja teine ühenduse akt, kindlaks määratud konfliktinormid on kohaldatavad eraldi küsimustes, ilma et nende vahel oleks üldse seost ja veelgi vähem vastuolulist seost.

29.      Olukorra muudab aga keeruliseks praktika või nähtus, mida mõned nimetavad „sotsiaalkindlustuse järkjärguliseks maksustamiseks”(15) ja mis seisneb sisuliselt riiklike sotsiaalkindlustusskeemide rahastamises maksetega, millel on vähemalt siseriiklikus õiguses maksu tunnused, aga mis kuuluvad ühenduse õiguse seisukohast määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse. Sel juhul, millega ongi hetkel põhikohtuasjas tegemist, nagu selgitatakse käesolevas ettepanekus, tekib küsimus määruse nr 1408/71 ja topeltmaksustamise vältimise lepingute koosmõju kohta.

30.      Euroopa Kohtul ei ole see mõistagi esimene kord arutada vaidlust küsimuses, kas CSG-d ja/või CRDS-i tuleb käsitada maksuna või sotsiaalkindlustusmaksena.

31.      Sellegipoolest – nagu leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsustes komisjon vs. Prantsusmaa, milles ta otsustas, et kuigi siseriiklikus õiguses käsitatakse kahte kõnesolevat makset maksudena, ei tähenda see, et need ei kuulu määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, kuivõrd need on konkreetselt ja vahetult määratud sotsiaalkindlustuse rahastamiseks Prantsusmaal ning neil on seega otsene ja piisavalt asjassepuutuv seos kõnesoleva määruse artiklis 4 loetletud sotsiaalkindlustusliike reguleerivate seadustega(16) – ei arva ma vastupidiselt eelotsusetaotluses esitatud põhjendustele, et käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul lahendada nende maksete laadi küsimus.

32.      Antud juhul piisab sellest, kui märkida – nagu muide Prantsuse valitsus kohtuistungil möönis –, et ükski käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule märkusi esitanud pooltest ei vaidlusta tõsiselt, pidades silmas eespool viidatud kohtuotsuseid komisjon vs. Prantsusmaa ning CSG osas hiljutisemat ja mõneti mitmetähenduslikku kohtuotsust Perez Naranjo(17), et CSG ja CRDS kuuluvad määruse nr 1408/71 sätete materiaalsesse kohaldamisalasse. Igal juhul, kui Euroopa Kohtus P. Derouin’i esitatud väidete kohaselt ei vasta CRDS alates 2002. aastast enam eespool viidatud kohtuotsustes komisjon vs. Prantsusmaa märgitud kriteeriumidele, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas Prantsuse õigusnormidega tehtud võimalike muudatuste tõttu selle sissemakse osas ei ole CRDS enam määratud konkreetselt ja vahetult Prantsuse sotsiaalkindlustusskeemi rahastamiseks, vaid on vastupidi mõeldud võimuorganite kulude katteks, mistõttu see ei kuulu enam määruse nr 1408/71 sätete alla. Kui see peaks nii olema ja CRDS kuulub topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldamisalasse, on eelotsuse küsimus mõistagi osaliselt asjassepuutumatu. Sellele vaatamata on eelotsuse küsimuse eelduseks, et CRDS, nagu ka CSG, kuulub jätkuvalt määruse nr 1408/71 sätete materiaalsesse kohaldamisalasse. Seega tuleb käesolevas analüüsis lähtuda just sellest eeldusest.

33.      Peale selle tuleb täpsustada, kas Euroopa Kohtult ei küsita – ja õigusega – Prantsuse valitsuse ja Ühendkuningriigi valitsuse vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu tõlgendamise kohta, ja konkreetsemalt, kas CSG ja CRDS kuuluvad selle kohaldamisalasse. Nimelt on Euroopa Kohtu pädevuses ainult ühenduse õiguse tõlgendamine, kuigi Euroopa Kohus võib siseriiklikule kohtule ühenduse õiguse tarviliku tõlgenduse andmiseks arvesse võtta topeltmaksustamise vältimise lepingu sätteid, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab selle põhikohtuasjas kohaldatava õigusliku raamistiku osana.(18) Antud juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusele kasuliku mõju andmiseks lähtuda põhieeldusest, et CSG ja CRDS kuuluvad vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 1 lõikele 2 selle lepingu sätete alla.

34.      Peale selle ei teki käesolevas kohtuasjas – vastupidiselt kohtuasjadele, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa – küsimust töötajate elukohaliikmesriigi ja nende töötajate töökohaliikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kumulatiivsest kohaldamisest (mis on määruse nr 1408/71 artikliga 13 ja järgnevate artiklitega keelatud), sest antud juhul on tõsi – nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et P. Derouin kui Prantsusmaal elav ja selles liikmesriigis sotsiaalkindlustust omav füüsilisest isikust ettevõtja allub Prantsusmaa sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele ja et – nagu Ühendkuningriigi valitsus kohtuistungil kinnitas – ei võta viimane P. Derouin’i Ühendkuningriigis teenitud tulu pealt sotsiaalkindlustusmakseid.

35.      Nagu Prantsuse valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus väga asjakohaselt märkisid, ei määranud eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt kindlaks, millise määruse nr 1408/71 sätte kohaselt on see määrus kohaldatav P. Derouin’i suhtes. Selleks nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt nimetatud määruse artikli 13 lõike 2 punkti b, mis näeb ühe liikmesriigi õiguse kohaldamise põhimõtte raames ette, et ühe liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kohaldatakse selle riigi õigusakte, isegi kui isik elab teises liikmesriigis, ning teiselt poolt sama määruse artikli 14a lõiget 2, mis täpsustab erandina nimetatud artikli 13 lõike 2 punktist b, et tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kehtivad tema elukohajärgse liikmesriigi õigusaktid, kui mingi osa tema tegevusest toimub selle liikmesriigi territooriumil.

36.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus näib seletatav asjaoluga, et P. Derouin saab Ühendkuningriigist tulu osaluse eest Inglise õiguse alusel asutatud usaldusühingus Linklaters, kuigi ta tegutseb konkreetselt oma kutsealal füüsilisest isikust ettevõtjana Prantsusmaal, kus ta elab. Seda kõhklust paistavad tekitavat P. Derouin’i argumendid, mille kohaselt ta tegutseb oma kutsealal ainult Prantsusmaal, näides samas eitavat määruse nr 1408/71 sätete kohaldatavust, kuna ta ei ole tuginenud vaba liikumise õigusele, antud juhul asutamisvabadusele. Kohtuistungil küsis Prantsuse valitsus ka määruse nr 1408/71 kohaldatavuse kohta juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks otsustama, et P. Derouin tegutseb oma kutsealal ainult Prantsusmaal, saades lihtsalt tulu Ühendkuningriigist, millises olukorras ei oleks tal füüsilisest isikust ettevõtjana võõrtöötaja staatust. See valitsus on seisukohal, et sellisel juhul ei oleks enam küsimust topeltmaksustamise vältimise lepingu kokkusobivusest määrusega nr 1408/71.

37.      Mõistagi ei ole EÜ artiklis 234 ette nähtud menetluse raames asjaolude tuvastamine ega ühenduse õiguse eeskirjade kohaldamine konkreetsel juhul ega ka siseriikliku õiguse või topeltmaksustamise vältimise lepingu ühenduse õigusega kokkusobivuse kontrollimine Euroopa Kohtu ülesanne. Kui aga eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks kinnitama P. Derouin’i ja Prantsuse valitsuse esitatud faktilisi asjaolusid, võtaks see esitatud eelotsuse küsimusele Euroopa Kohtu poolt vastuseks antud ühenduse õiguse tõlgenduselt kasuliku mõju.

38.      See oht on minu meelest siiski piiratud peamiselt kahel põhjusel. Ühelt poolt on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses juba arvestanud, et P. Derouin kuulub küll määruse nr 1408/71 isikulisesse kohaldamisalasse, ilma et Euroopa Kohtu pädevuses oleks seda hinnangut ümber lükata. Teiselt poolt nähtub kohtutoimikust, et P. Derouin kavatseb tugineda topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 14 lõikele 1, mis näeb sisuliselt ette Ühendkuningriigi maksuseaduse kohaldamise, kui Prantsusmaa elanikul on füüsilisest isikust ettevõtjana tavapärane püsiv tegevuskoht esimeses lepinguosalises riigis. Seega on raske arvata, et P. Derouin ei tegutse oma kutsealal füüsilisest isikust ettevõtjana ka Ühendkuningriigis, kus – tuletan meelde – ta on registreeritud Supreme Court of England and Wales’is registered foreign lawyer’i staatuses. Mulle näib seega, et määruse nr 1408/71 artikli 14a lõike 2 kohaldatavus sellises olukorras nagu P. Derouin’i puhul ei ole kaugeltki välistatud ning seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamisel lähtuda põhieeldusena ka sellest.

39.      Käesoleva menetluse poolte vaidlus on hoopis muus. Sisuliselt on küsimus selles, kas määruse nr 1408/71 sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriik, kes on nimetatud määruse alusel pädev kinni pidama selliseid makseid nagu CSG ja CRDS, mis põhinevad selles liikmesriigis sotsiaalkindlustust omava füüsilisest isikust ettevõtja tulul, sealhulgas nimetatud töötaja osal teises liikmesriigis saadud tulult, mida maksustatakse selles riigis,(19)loobub viimatinimetatud tulu pealt makseid kinni pidamast põhjusel, et nimetatud maksed kuuluvad nende kahe liikmesriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu alla.

40.      Teisiti sõnastatult seisneb küsimus selles, kas määrus nr 1408/71 kohustab pädevat liikmesriiki arvestama selliste maksete nagu CSG ja CRDS arvutamise maksubaasi hulka esimeses liikmesriigis sotsiaalkindlustust omava füüsilisest isikust ettevõtja tulusid, mida ta teenib füüsilisest isikust ettevõtjana teises liikmesriigis.

B.      Kohustus arvestada selliste maksete nagu CSG ja CRDS arvutamise maksubaasi hulka füüsilisest isikust ettevõtja kogu tulu (määruse nr 1408/71 artikli 14d lõige 1)

41.      Eelmises punktis tõstatatud küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meenutada, et määrusega nr 1408/71 kehtestati üksnes koordineeriv süsteem, mis reguleerib selle II jaotises (milles on artiklid 13 ja 14) eelkõige sellistele töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele kohaldatava õiguse kindlaksmääramist, kes erinevatel asjaoludel kasutavad oma õigust vabale liikumisele.(20) Euroopa Kohus on täpsustanud, et kui ühenduse tasandil puudub ühtlustamine, siis määratakse sotsiaalkindlustussüsteemi raames kindlustamise õiguse või kohustuse tingimused ning kindlustatud isikute poolt tasumisele kuuluvate maksete tase, samuti sotsiaalkindlustusmaksete arvutamisel arvesse võetav tulu kindlaks iga liikmesriigi õigusaktidega.(21)

42.      Just seda kohtupraktikat kohaldades lükkaski Euroopa Kohus tagasi põhimõtte, et liikmesriik ei saa teises liikmesriigis makstud pensionide pealt sotsiaalkindlustusmakseid kinni pidada.(22) Nimelt on Euroopa Kohus märkinud, et olukorras, kus elukohaliikmesriigi asutus maksab pensioni ja sama liikmesriigi asutus vastutab ravikindlustusega seotud kulude katmise eest, ei keela ükski määruse nr 1408/71 säte sel liikmesriigil arvutada residendi ravikindlustuse sissemaksete summat kõikide tulude alusel, olenemata sellest, kas need pärinevad elukohaliikmesriigi või muude liikmesriikide makstud pensionidest.(23) Euroopa Kohus meenutas siiski üldiselt, et on oluline, et liikmesriik järgiks sellise pädevuse teostamisel ühenduse õigust,(24) mis tähendas selles kohtuasjas, et elukohaliikmesriigis kasutusele võetud kord peab võtma arvesse ravikindlustusmakseid, mida pensionär on juba maksnud oma tööaastatel mõnes teises liikmesriigis peale elukohaliikmesriigi.(25)

43.      Kui võtta arvesse seda, mida määruse nr 1408/71 sätted ei keela eespool esitatud juhul, siis kas need sätted tähendavad, et elukohaliikmesriigil tuleb selliste maksete nagu CSG ja CRDS arvutamisel võtta arvesse füüsilisest isikust ettevõtja nagu P. Derouin’i kogutulu?

44.      P. Derouin ja Prantsuse valitsus vastavad sellele küsimusele eitavalt. Nad leiavad sisuliselt, et P. Derouin’i vabastamine CSG ja CRDS maksmisest topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldamisel ei riiva määruse nr 1408/71 põhimõtteid, mille hulgas on ühe liikmesriigi õiguse kohaldamise põhimõte, kuna P. Derouin’i suhtes kohaldatakse Prantsuse sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte ja talle on jätkuvalt tagatud kõik sotsiaalkindlustuses ette nähtud teenused.

45.      Seevastu Urssaf ja komisjon leiavad kohtuotsusele Allard(26) viidates, et määrusega nr 1408/71 on vastuolus, kui liikmesriik loobub määruse kohaldamisalasse kuuluvaid makseid kinni pidamast. Kuigi Ühendkuningriigi valitsus oli oma kirjalikes märkustes P. Derouin’i ja Prantsuse valitsusega samal seisukohal, siis kohtuistungil toetas ta komisjoni argumente, väites nimelt, et liikmesriigid peavad oma maksupädevuse teostamisel järgima ühenduse õigust.

46.      Tuleb meenutada, et määruse nr 1408/71 artikli 14d lõike 1 alusel „[a]rtikli […] 14a lõi[kes] 2 […] osutatud isikuid käsitatakse [nimetatud sätete] alusel kindlaksmääratud õigusaktide kohaldamisel nii, nagu toimuks kogu nende töötamine vastava liikmesriigi territooriumil”.(27)

47.      Nagu kohtujuristid F. G. Jacobs ja D. Ruiz-Jarabo Colomer on õigesti märkinud, reguleerib määruse nr 1408/71 artikli 14d lõige 1 riikide sotsiaalkindlustusskeemides isiku sissemaksete arvutamise baasi koosseisu ja näeb sellega seoses ette, et liikmesriigis, mille õigusakte silmas peetakse, tehtavad sissemaksed arvutatakse isiku kogutulu põhjal, mis on teenitud kõikidest asjaomastest riikidest.(28)

48.      Euroopa Kohus kinnitas seda hinnangut eespool viidatud 26. mai 2005. aasta kohtuotsuses Allard. Selles kohtuasjas vaidlustas Belgias elav ning selles liikmesriigis ja Prantsusmaal füüsilisest isikust ettevõtjana tulu teeniv J. Allard võimaluse, et Belgia arvutab füüsilisest isikust ettevõtjate vanadus- ja toitjakaotuspensioniskeemide rahastamiseks määratud nn „vähendatud sissemakse” maksubaasi kõigi nimetatud tulude pealt, ilma et see makse annaks õigust vastusooritusele.(29)

49.      Belgia kohus küsis Euroopa Kohtult põhiliselt, kas määruse nr 1408/71 artikliga 13 ja sellele järgnevate artiklitega on vastuolus niisuguse sissemakse nagu vähendatud sissemakse võtmine kogutulu pealt, mida füüsilisest isikust ettevõtja saab kutsetegevusest elukohaliikmesriigis ja teises liikmesriigis.

50.      Tuletades meelde, et põhikohtuasjas käsitletav olukord kuulub küll määruse nr 1408/71 materiaalsesse ja isikulisesse kohaldamisalasse, ja eelkõige seda, et vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 14a lõikele 2 kohaldatakse J. Allard’i suhtes üksnes Belgia õigusaktidega kehtestatud sotsiaalkindlustusskeemi,(30) leidis Euroopa Kohus nimetatud määruse artikli 14d lõiget 1 arvestades, et „eelotsusetaotluses kirjeldatud olukorras oleva ja nii Belgias kui Prantsusmaal füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes [kehtivad] viimasena mainitud tegevuse tõttu Belgia õigusaktid samadel tingimustel nagu siis, kui ta tegutseks füüsilisest isikust ettevõtjana Belgias”.(31) Euroopa Kohus on seisukohal, et sellest tulenevalt „tuleb niisuguse sotsiaalkindlustusmakse nagu J. Allard’ilt Belgias nõutava vähendatud sissemakse summa arvutamisel võtta arvesse Prantsusmaal saadud tulu”.(32) Euroopa Kohus järeldas seega, et „määruse nr 1408/71 artikkel 13 ja sellele järgnevad artiklid nõuavad, et niisugune sissemakse nagu vähendatud sissemakse tuleb kehtestada selliselt, et kutsetegevusest saadava tulu hulka arvatakse tasu, mida füüsilisest isikust ettevõtja on saanud kutsetegevuse eest muu kui selle liikmesriigi territooriumil, mille sotsiaalõigusakte tema suhtes kohaldatakse”, kuigi sellise sissemakse tasumine ei anna õigust mingile hüvitisele.(33)

51.      On mõneti kummaline, et selle kohtuotsuse põhjendustes ei nimetanud Euroopa Kohus määruse nr 1408/71 artikli 14d lõike 1 lauseosa, mis näib mulle otsustava tähtsusega ja mille kohaselt käsitatakse teises liikmesriigis tegutsevaid füüsilisest isikust ettevõtjaid just „kindlaksmääratud õigusaktide kohaldamisel” nii, nagu toimuks kogu nende töötamine selle liikmesriigi territooriumil, mis on määruse alusel pädev sotsiaalkindlustusmakseid koguma.(34) Selle meenutamine oleks taganud kohtuotsuse põhjenduste punktide 21–23 parema seostatuse, tuues selgelt esile, et määruse nr 1408/71 artikli 14d lõige 1 tagab füüsilisest isikust ettevõtjale eelkõige selle, et sotsiaalkindlustusmaksed arvutatakse kooskõlas nimetatud määruse artikli 14a lõikes 2 kindlaks määratud õigusaktidega.

52.      On siiski tõsi, nagu märkis komisjon, et kohtuotsuses Allard esitatud määruse nr 1408/71 artikli 14d lõike 1 tõlgendamisest tuleneb, et liikmesriik, mille sotsiaalkindlustusalased õigusaktid on määruse nr 1408/71 artikli 14a lõikes 2 kindlaks määratud, peab nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvaid sissemakseid kinni pidama füüsilisest isikust ettevõtja kogu tulu pealt, mis on saadud liikmesriigist, kelle õigusakte määruses nimetatakse, ja teisest liikmesriigist.(35)

53.      Lisan veel, et käesolevas kohtuasjas ei vaidlusta P. Derouin ega Prantsuse valitsus, et erinevalt CSG-st ja CRDS-ist arvutatakse P. Derouin’i tasutavad peretoetuste sissemaksed õigustatult kogu tulu pealt, mida viimane füüsilisest isikust ettevõtjana teenib Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. Kuivõrd CSG ja CRDS kuuluvad ühenduse õiguse seisukohast – ja seega olenemata sellest, kuidas neid kvalifitseeritakse Prantsuse õiguses – määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, peab nende arvestamise maksubaas vastavalt nimetatud määruse artikli 14d lõikele 1 põhinema P. Derouin’i kogutulul.

54.      Määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikest 1 tulenev kohustus on seletatav vajadusega tagada paremini ühelt poolt võõrtöötajate ja teiselt poolt kõigi liikmesriigi territooriumil tegutsevate töötajate sotsiaalkindlustusalane võrdne kohtlemine.

55.      Kõigepealt täpsustas võõrtöötajate võrdse kohtlemise kohta Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Hervein jt, et määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikega 1 – mis on kohaldatav ka töötajale, kes on määruse nr 1408/71 artikli 14c punkti a alusel samaaegselt palgatöötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja eri liikmesriikide territooriumil – välditakse seda, et selle töötaja „osa tegevusest jääks sotsiaalkindlustusalastest õigusaktidest välja”.(36)

56.      Mõistagi erineb selle täpsustuse kontekst käesoleva kohtuasja omast. Nimelt küsiti kohtuotsuses Hervein jt Euroopa Kohtult ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise põhimõtte suhtes tehtava erandi kehtivuse kohta, mis on ette nähtud määruse nr 1408/71 artikli 14c punktis b ja selle määruse VII lisas, kuivõrd see erand lubab kõnesoleva määruse VII lisas nimetatud liikmesriikide puhul kohaldada samaaegselt nende kahe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte, mille territooriumil töötaja teeb vastavalt palgatööd ja tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana. Olles kinnitanud eespool nimetatud sätete kehtivust, rõhutas Euroopa Kohus ühenduse seadusandja hoolt – mida väljendab määruse nr 1408/71 artikli 14d lõige 1 – tagada artikli 14c punktides a ja b osutatud töötajate võrdne kohtlemine, et erinevalt töötajatest, kes kuuluvad oma kummagi tegevuse tõttu nimetatud artikli punkti b alusel samaaegselt kahe õigusakti kohaldamisalasse,(37) ei jääks nende puhul, kellele kohaldatakse artikli 14c punkti a alusel ainult ühe liikmesriigi õigusakte, osa tegevusest sotsiaalkindlustusalasest õigusaktist välja.

57.      Ma arvan siiski, et määruse nr 1408/71 artikli 14d lõiget 1 seoses sama määruse artikli 14a lõikega 2 ei saa tõlgendada põhimõtteliselt erinevalt eespool viidatud kohtuotsuses Hervein jt antud tõlgendusest. Nimetatud määruse artikli 14d lõike 1 sõnastus on piisavalt selge, et võiks õigustatult arvata, et ühenduse seadusandja ei kavatsenud lubada liikmesriikidel kahepoolselt kokku leppida, et nende vastavatel territooriumidel füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate töötajate tegevuse ühe osa suhtes sotsiaalkindlustusalaseid õigusnorme üldse ei kohaldata.

58.      Tuleb siiski nõustuda, et põhikohtuasjas see nii ei ole. Kui Prantsusmaa loobub võtmast P. Derouin’i Ühendkuningriigis teenitud ettevõtlustulu pealt CSG-d ja CRDS-i, ei tähenda see täielikku vabastust Prantsusmaal nimetatud tegevuse pealt tasumisele kuuluvast sotsiaalmaksust ja seega selle tegevuse suhtes sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide igasugust kohaldamata jätmist, sest P. Derouin – nagu meenutati käesoleva ettepaneku punktis 53 – jätkab muu hulgas peretoetuste sissemaksete tasumist kogu oma kutsealases ettevõtluses nendes kahes liikmesriigis teenitud tulu pealt vastavalt Prantsuse sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele.

59.      Teiseks, allutades kahe või enama liikmesriigi territooriumil tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjad kõikide tulude osas ainult ühele sotsiaalkindlustusskeemile, tagab määruse nr 1408/71 artikli 14d lõige 1 koostoimes sama määruse artikli 14a lõikega 2 ka kõikide ühe liikmesriigi territooriumil töötavate töötajate võrdse kohtlemise, seadmata oma liikumisvabadust kasutavaid töötajaid ebasoodsamasse olukorda.(38)

60.      Tuletan ühtlasi meelde, et kohustust arvutada määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluvad sissemaksed nimetatud määruse artikli 14a lõikes 2 osutatud olukorras töötajate kogu ettevõtlustulu põhjal, on peetud EÜ artiklile 43 vastavaks.(39)

61.      Sellegipoolest väidavad P. Derouin ja Prantsuse valitsus sisuliselt, et määrusega nr 1408/71 ei ole vastuolus, kui liikmesriik, mille õigusaktid on kõnesolevas määruses kindlaks määratud, kohtleb siseriiklikusse õigusesse üle võetud maksulepingutes võetud kohustuste alusel liikumisvabaduse õigust kasutanud töötajat soodsamalt kui töötajat, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ainult selles liikmesriigis.

62.      Esmapilgul ja soovimata ümber lükata väidet, mille kohaselt P. Derouin’i koheldi topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldamisel soodsamalt (vähemalt tema füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest saadud puhastulu seisukohast) kui füüsilisest isikust ettevõtjat, kes tegutseb analoogses ettevõtluses ainult Prantsusmaal, näib selline analüüs veenev. See takerdub siiski mitme takistuse taha, mida ma selgitan järgmistes punktides.

C.      Määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikes 1 ette nähtud kohustuse suhtes lepingulise erandi kohaldamise takistused

63.      Nagu komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus õigesti väitsid, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigid peavad neile otsese maksustamise osas jäetud pädevuse teostamisel järgima ühenduse õigust.(40) Nagu eespool punktis 27 nimetatud, jääb topeltmaksustamise vältimise või kaotamise osas asjaomaste ühenduse ühtlustamis- või harmoneerimismeetmete puudumisel liikmesriikidele pädevus määrata vajadusel tulu maksustamise kriteeriumid kindlaks topeltmaksustamise kaotamise lepingutes. Nagu mul on juba olnud võimalus märkida,(41) eristatakse Euroopa Kohtu praeguses kohtupraktikas ühelt poolt maksupädevuse jagunemist liikmesriikide vahel ja teiselt poolt liikmesriikide maksustamispädevuse teostamist, ka eelnevalt kahepoolselt või ühepoolselt jagatud maksualase pädevuse teostamisel, mille puhul liikmesriigid peavad kinni pidama ühenduse eeskirjadest.(42)

64.      Vaidlust ei ole seega selles, et Prantsusmaa peab oma maksustamispädevuse teostamisel või antud juhul, kui Prantsuse valitsus otsustab topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaldamisel loobuda võtmast CSG ja CRDS-i arvutamise aluseks P. Derouin’i Inglismaal teenitud tulusid, järgima ühenduse õigust.

65.      Selles suhtes leiavad P. Derouin ja Prantsuse valitsus, et määruse nr 1408/71 artikli 14d lõike 1 väljend „kindlaks määratud õigusaktid” viitab pädeva liikmesriigi kõikidele õigusnormidele, sealhulgas vajadusel ja antud juhul topeltmaksustamise vältimise lepingule, mis on üle võetud Prantsuse siseriiklikusse õigusesse. Järelikult Prantsusmaa ainult kohaldab oma õigusakte, vastavalt määruse nr 1408/71 asjaomaste sätetega ette nähtud konfliktinormide mehhanismile.

66.      See arvamus ei ole veenev, sest selles ei arvestata, et määruses nr 1408/71 nimetatakse vaid sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte, mis on kohaldatavad ühenduse töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes tegutsevad konkreetselt piiriüleses olukorras, ning selles ei viidata seega kõigile siseriiklikele õigusnormidele, nagu näiteks siseriiklik tööõigus või maksuõigusnormid. Vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikele 1 ja nagu leidis Urssaf, tuleb selle sätte rakendamiseks kindlaks määratud sotsiaalkindlustusalases õigusaktis võtta kõnesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate sissemaksete arvutamisel maksubaasiks kõik selle määruse artikli 14a lõikega 2 reguleeritavas olukorras oleva füüsilisest isikust ettevõtja kutsetegevusest saadavad tulud.

67.      Isegi kui nõustuda teesiga, mida pooldab muide õigustatult komisjon ja mille kohaselt kuuluvad kõnesolevad topeltmaksustamise vältimise lepingu sätted määruse nr 1408/71 materiaalsesse kohaldamisalasse, ei tulene sellest siiski, et need sätted kuuluvad nimetatud määruse artikli 14d lõikes 1 osutatud „kindlaks määratud õigusaktide” mõiste alla.

68.      Vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 1 punktile j, milles määratletakse selles määruses kasutatav „õigusakti” mõiste, kuuluvad selle mõiste alla „liikmesriigi seadused, määrused ja muud õigusaktid ning kõik muud rakendusmeetmed, nii praegu kehtivad kui ka tulevased, mis on seotud artikli 4 lõigetes 1 ja 2 loetletud sotsiaalkindlustusliikide ja -skeemidega või artikli 4 lõikes 2a käsitletud mitteosamakseliste erihüvitistega”. Selles ei nimetata seega rahvusvahelisi sotsiaalkindlustusalaseid lepinguid(43) ega hoopiski mitte teiste rahvusvaheliste lepingute sätteid, mis võiksid olenevalt olukorrast kuuluda määruse nr 1408/71 materiaalsesse kohaldamisalasse.

69.      Seevastu, nagu asjakohaselt märkisid komisjon ja Urssaf, kehtivad kahe või mitme liikmesriigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuslepingutele ja kõigile selliste lepingute sätetele, mis kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse vaatamata asjaolule, et need lepingud ei reguleeri ametlikult sotsiaalkindlustuse valdkonda, kõnesoleva määruse erisätted, nimelt selle artiklid 6–8.

70.      Teatavasti kehtestatakse määruse nr 1408/71 artiklis 6 põhimõte, et määrus asendab kõik sotsiaalkindlustuskonventsioonid, mis seovad eranditult kahte liikmesriiki. See põhimõte peaks minu arvates laienema ka teiste kahepoolsete lepingute sätetele, mis kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse. Erinev tõlgendus võimaldaks liikmesriikidel määruse nr 1408/71 artiklis 6 kehtestatud põhimõttest kõrvale hoida, lubades neil lihtsalt taksonoomilist menetlust kasutades selle määruse kohaldamisalast välja jätta lepingusätted, mis sinna kuuluvad.

71.      Liikmesriikide kahepoolsete lepingute määrusega nr 1408/71 asendamise põhimõttest tehakse siiski mitmeid erandeid, millest ma nimetan ainult käesoleva kohtuasjaga seonduvaid.

72.      Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on EÜ asutamislepingu sätete alusel piiranud määruse nr 1408/71 artiklis 6 sätestatud reegli rangust olukordades, kus asjaomased töötajad ei saa tugineda omandatud õigustele, et neile kohaldataks soodsamaid sätteid, mis on ette nähtud enne määruse nr 1408/71 jõustumist või enne asjaomaste liikmesriikide ühendusega liitumist sõlmitud kahe liikmesriigi vahelises lepingus, ja kui kõnesolev töötaja kasutas oma õigust vabale liikumisele enne määruse jõustumist või enne vastava riigi liitumist ühendusega.(44)

73.      Seevastu ei mõjuta määruse nr 1408/71 artiklis 6 ette nähtud põhimõtet ja on EÜ asutamislepingu sätetega kooskõlas, kui töötaja kasutas oma õigust vabale liikumisele pärast nimetatud määruse jõustumist ehk ajal, kui see määrus oli kahepoolse sotsiaalkindlustuskonventsiooni juba asendanud, ka juhul, kui nimetatud konventsiooni kohaldamine oleks olnud kindlustatu jaoks soodsam.(45)

74.      Selle dihhotoomia kohaldamisel, milles ei ole minu arvates vaja kahelda, ei saaks P. Derouin tugineda topeltmaksustamise vältimise lepingu sätetele, mis kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, kuivõrd on tõsi, et ta kasutas õigust asutamisvabadusele pärast nimetatud määruse jõustumist, mida kinnitab asjaolu, et – nagu täpsustati kohtuistungil – sissemaksed, mille maksmist Urssaf temalt põhikohtuasjas nõuab, puudutavad eri ajavahemikke aastatel 2000–2005.

75.      Pealegi, nagu komisjoni esindaja kohtuistungil märkis, võib käesolevas kohtuasjas tulla arvesse määruse nr 1408/71 artikkel 8, mille kohta on teada, et erandina eespool nimetatud artiklist 6 lubab selle lõige 1, et kaks või enam liikmesriiki võivad vajadusel sõlmida omavahel „konventsioone, mis tuginevad käesoleva määruse põhimõtetele ja järgivad selle vaimu”.(46)

76.      Minu meelest on mõistlik – isegi kui määruse nr 1408/71 artikli 8 lõige 1 puudutab ainult „uusi” lepinguid, see tähendab pärast määruse jõustumist sõlmitud lepinguid(47) – lubada laiendada seda liikmesriikide õigust rahvusvahelistele lepingutele, mis on küll sõlmitud teises valdkonnas kui sotsiaalkindlustus ja enne määruse jõustumist, aga sisaldavad sätteid, mis kuuluvad oma uudsuse ja/või nendesse liikmesriikide lepingusuhete raames tehtud muudatuste poolest määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse. Need sätted peavad siiski, nagu väitis komisjon kohtuistungil, tuginema määruse nr 1408/71 põhimõtetele ja järgima selle vaimu. Samuti peavad need sätted vastama nimetatud määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud vorminõuetele, mis kehtestavad lepinguosalistele liikmesriikidele asjaomastest lepingutest teavitamise kohustuse vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 97 lõike 1 sätetele.(48)

77.      On siiski vaieldamatu, et topeltmaksustamise vältimise lepingust, mille sätted kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, ei teavitatud ka mitte pärast eespool viidatud 15. veebruari 2000. aasta kohtuotsuste teatavaks tegemist, milles Euroopa Kohus – tuletan meelde – leidis, et CSG ja CRDS kuuluvad määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse vaatamata sellele, et Prantsuse siseriiklikus õiguses käsitatakse neid maksudena.

78.      Seega näib, et määrusega nr 1408/71 on vastuolus, kui Prantsusmaa loobub selle määruse kohaldamisalasse kuuluvate topeltmaksustamise vältimise lepingu sätete alusel ja erandina kõnesoleva määruse artikli 14d lõike 1 sätetest arvestamast CSG ja CRDS-i arvutamise maksubaasi hulka P. Derouin’i tulude seda osa, mis on saadud tema füüsilisest isikust ettevõtja kutsetegevusest Ühendkuningriigis.

79.      Selline lahendus ei sunni minu arvates liikmesriiki, kelle õigusaktid on kindlaks määratud vastavalt määrusele nr 1408/71, eirama EÜ asutamislepingu sätteid põhjusel, et nimetatud määruse artikli 14d lõikes 1 osutatud kohustuse rakendamiseks võetud siseriiklikud meetmed takistavad ühe asutamislepingus ette nähtud liikumisvabaduse kasutamist.

80.      Nimelt ei taga EÜ asutamisleping töötajale – nagu Euroopa Kohus on täpsustanud –, et tema tegevuse laiendamine enamasse kui ühte liikmesriiki on sotsiaalkindlustuse suhtes neutraalne. Arvestades liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide erinevusi, võib selline laiendamine olenevalt juhust olla töötajale soodsam või ebasoodsam. Seega isegi juhul, kui siseriiklike õigusaktide kohaldamine on ebasoodsam, tuleb neid kohaldada kooskõlas EÜ artiklite 39 ja 43 sätetega, kui a) need ei sea asjaomast töötajat ebasoodsamasse olukorda võrreldes nende töötajatega, kes tegutsevad ainult selles liikmesriigis, kus need normid kehtivad, või võrreldes nendega, kelle suhtes need normid kehtisid juba varem, ning b) kui need ei kohusta tasuma kasutuid sotsiaalkindlustusmakseid.(49)

81.      Antud juhul aga ei sea Prantsuse ametiasutused P. Derouin’i teenitud kogutulu suhtes määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikes 1 ette nähtud kohustust rakendades viimast ebasoodsamasse olukorda võrreldes füüsilisest isikust ettevõtjatega, kelle kogu kutsetegevus piirdub Prantsusmaa territooriumiga ja kellelt võetakse määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluvaid makseid kogu nende kutsetegevusest teenitud tulude pealt. Pealegi ei kohusta P. Derouin’i Inglismaalt teenitud tulu maksustamine CSG ja CRDS-iga viimast tasuma kasutuid sotsiaalkindlustusmakseid. Isegi kui nende kahe makse tasumine ei anna õigust otsestele ja sotsiaalabi teenustena käsitatavatele vastusooritustele,(50) on siiski tõsi, et vastavalt solidaarsuspõhimõttele, millel need maksed põhinevad, katavad CSG ja CRDS mõlemad vastavalt Prantsuse sotsiaalkindlustuse rahastamisvajadusi ja kulukohustusi, mida vastasel korral tuleks tõenäoliselt kompenseerida kas sissemaksete tõstmise või osutatavate sotsiaalkindlustusalaste teenuste vähendamise või piiramisega.(51)

82.      Eespool punktis 78 esitatud lahendusest erineva lahendusega kaasneks minu arvates sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tõeline oht, et rikutakse määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikes 1 „kindlaksmääratud [sotsiaalkindlustusalaste] õigusaktide kohaldamisel” taotletava kõikide asjaomase liikmesriigi territooriumil tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui määruses sõnaselgelt ette nähtud erandid välja jätta, siis ühenduse seadusandja sellist kõrvalekaldumist ette ei näinud. Nagu on täpsustatud eespool punktides 79–81, ei ole selline kõrvalekaldumine nõutav ka EÜ artiklis 43.

83.      Pealegi tähendaks sellise erandi lubamine, et määruse nr 1408/71 artikli 14d lõike 1 tõlgendamine sõltub Euroopa Kohtusse esitatud konkreetsete juhtude eripärast, mis kohustab viimast kindlaks määrama tingimused, milles on sellise erandi kohaldamine lubatud ja vajadusel täpsustama neid tingimusi vastavalt talle esitatud kohtuasjadele.

84.      Lisaks eespool esitatud õiguslikele takistustele näib mulle, et selline võimalus ei ole ka kohane.

85.      Kui Euroopa Kohus peaks siiski otsustama mitte lähtuda käesolevas ettepanekus esitatud analüüsist, peaks minu arvates lepingu alusel määruse nr 1408/71 artikli 14d lõikes 1 sätestatud kohustusest tehtav erand piirduma olukordadega, kus selle määruse põhimõtteid ja vaimu ei rikuta. See tähendaks seega, et sellist erandit lubatakse eelkõige siis, kui esiteks järgitakse ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise põhimõtet; teiseks ei jäeta nimetatud erandi tõttu kindlaks määratud sotsiaalkindlustusalast õigusakti kohaldamata isikute suhtes, kellele see on kohaldatav,(52) ja kolmandaks, et see erand ei jäta asjaomast töötajat ilma sotsiaalkindlustuse kaitseta(53) ega nõrgesta talle tavaliselt määratud sotsiaalkindlustusalase õigusakti kohaldamisel tagatud kaitset. Minu arvates on õiguskindluse ja läbipaistvuse põhjustel samuti oluline, et selline lepingul põhinev erand vastaks määruse nr 1408/71 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud teatamise vorminõuetele.

86.      Seda silmas pidades leian ma, et määruse nr 1408/71 artikli 14d lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et selliste töötasul ja tööotsijatasul põhinevate maksete nagu CSG ja CRDS, mis kuuluvad kõnesoleva määruse kohaldamisalasse, määramisel aluseks võetava baassumma arvutamisel tuleb füüsilisest isikust ettevõtja kutsetegevusest saadud tulu hulka arvestada ka tulu, mis on teenitud teise liikmesriigi territooriumil peale selle liikmesriigi, mille sotsiaalkindlustusalane õigusakt on kohaldatav, ja seda ka siis, kui asjaomaseid liikmesriike, antud juhul Prantsusmaad ja Ühendkuningriiki, seob tulumaksualase topeltmaksustamise vältimise leping, ilma et nad oleksid täitnud määruse nr 1408/71 artiklis 8 sätestatud nõudeid.

VI.    Ettepanek

87.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal des affaires sociales de Paris’ eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 ja nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98, artikli 14d lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et selliste töötasul ja tööotsijatasul põhinevate maksete nagu Prantsuse üldine sotsiaalmaks ja sotsiaalvõla kustutamise maks, mis kuuluvad kõnesoleva määruse kohaldamisalasse, määramisel aluseks võetava baassumma arvutamisel tuleb füüsilisest isikust ettevõtja kutsetegevusest saadud tulu hulka arvestada ka tulu, mis on teenitud teise liikmesriigi territooriumil peale selle liikmesriigi, mille sotsiaalkindlustusalane õigusakt on kohaldatav, ja seda ka siis, kui asjaomaseid liikmesriike seob tulumaksualase topeltmaksustamise vältimise leping, nagu 22. mai 1968. aastal Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ja Prantsuse Vabariigi vahel sõlmitud tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise leping, ilma et nad oleksid täitnud määruse nr 1408/71 artiklis 8 sätestatud nõudeid.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3.

3 – EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 308.

4 – Märgin, et määrus nr 1408/71 asendati (vormiliselt) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, parandus ELT L 200, lk 1), mis jõustus 20. mail 2004. Viimatinimetatud määrus on vastavalt selle artiklile 91 kohaldatav alles siis, kui jõustub selle rakendusmäärus, mille vastuvõtmine on käesoleva ettepaneku tegemise ajal ikka veel institutsioonidevahelisel seadusandlikul menetlemisel vastavalt komisjoni 31. jaanuari 2006. aasta otsusega ((KOM) 2006, 16 lõplik) vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu ettepanekule määruse kohta, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Määrus nr 1408/71 on seega tõepoolest käesoleva kohtuasja aluseks oleva olukorra suhtes ainsana kohaldatav.

5 – Journal Officiel de la République Française (edaspidi „JORF”), 30. detsember 1990, lk 16367.

6 – Sellegipoolest on töötutoetustele praegu kohaldatav maksumäär 6,2% ning vanadus- ja invaliidsuspensionidele 6,6%.

7 – Sotsiaalkindlustusseadustiku artikli L. 135-1 kohaselt on selle riikliku haldusasutuse kujul asutatud fondi ülesanne võtta enda kanda mitteosamakselised vanaduskindlustushüvitised, mis kuuluvad riikliku solidaarsuse valdkonda.

8 – Vastavalt 30. juuni 2004. aasta eakate ja puuetega inimeste iseseisvust edendava solidaarsuse seaduse nr 2004-626 sätetele, JORF, 1. juuli 2004, lk 11944. Riiklik solidaarsuskassa iseseisvuse heaks on riiklik haldusasutus, mille ülesanne on osaleda eakate ja puuetega inimeste iseseisvuse kaotusega seonduvate kulude rahastamises.

9 – JORF, 25. jaanuar 1996, lk 1226.

10 – JORF, 25. november 1969. Selle lepingu tekst on kättesaadav järgmisel internetiaadressil: http://www2.impots.gouv.fr/conventions_fiscales/ru68.htm.

11 – Vt eelkõige 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-493/04: Piatkowski (EKL 2006, lk I-2369, punkt 21).

12 – Vt eelkõige 5. mai 1977. aasta otsus kohtuasjas 102/76: Perenboom (EKL 1977, lk 815, punkt 13); 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-60/93: Aldewereld (EKL 1994, lk I-2991, punkt 26) ja 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-68/99: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2001, lk I-1865, punkt 25).

13 – Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt säilib väljaspool teatavaid ühenduse õigusakte, mis ei ole antud kohtuasjas asjassepuutuvad (nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiiv 90/435/EMÜ eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (EÜT L 225, lk 6; ELT eriväljaanne 09/01, lk 146), 23. juuli 1990. aasta seotud ettevõtjate kasumi korrigeerimisel tekkiva topeltmaksustamise kõrvaldamise konventsioon 90/436/EMÜ (EÜT L 225, lk 10; ELT C 160, 30.6.2005, lk 11) ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta (ELT L 157, lk 38; ELT eriväljaanne 09/01, lk 369)), liikmesriikide pädevus otsese maksustamise küsimustes, eelkõige topeltmaksustamise kaotamise või vältimise alal lepingute teel (vt eelkõige 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-336/96: Gilly (EKL 1998, lk I-2793, punktid 24 ja 30) ja 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-374/04: Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (EKL 2006, lk I-11673, punkt 52)).

14 – Vt selle kohta eespool viidatud Piatkowski kohtuotsus (punktid 24, 27 ja 28).

15 – Vastavalt Prantsuse valitsuse väljendile, mida on kasutatud 15. veebruari 2000. aasta otsuses kohtuasjas C-34/98: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2000, lk I-995, punkt 25; CRDS) ja kohtuasjas C-169/98: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2000, lk I-1049, punkt 23; CSG).

16 – Eespool viidatud kohtuotsused C-34/98: komisjon vs. Prantsusmaa (punktid 34–36) ja C-169/98: komisjon vs. Prantsusmaa (punktid 32–34).

17 – 16. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-265/05 (EKL 2007, lk I-347). Selles kohtuasjas küsiti Euroopa Kohtult, kas põhilist vanaduspensioni täiendavat ja ainult Prantsusmaa elanikele teatud vanuse alampiirist alates makstavat ja määruse nr 1408/71 IIa lisas osutatud lisahüvitist tuleb kõnesoleva määruse artikli 4 lõike 2a tähenduses pidada mitteosamakseliseks erihüvitiseks, millisel juhul ei ole mitteresidendist taotlejal sellisele hüvitisele õigust, või – vastupidi – seda ei tule sellisena käsitada, millisel juhul saaksid seda vanusetingimustele vastavad isikud vastavalt nimetatud määruse artikli 19 lõikele 1 olenemata sellest, millises liikmesriigis nad elavad (nn hüvitiste „eksporditavuse” reegli kohaselt). Selle hüvitise osamakselisuse või mitteosamakselisuse kindlakstegemiseks kontrollis Euroopa Kohus oma kohtupraktika kohaselt selle hüvitise tegelikku rahastamisviisi, nimelt kas rahastamine toimub otseselt või kaudselt sotsiaalkindlustuse sissemaksetest või riigi ressurssidest. Kuna kõnealust hüvitist rahastatakse eakate solidaarsusfondist, kuhu – nagu me juba nägime – kantakse töötasul ja tööotsijatasul põhinevast CSG-st laekuv maksutulu, oli vaja – nagu Euroopa Kohus märkis selle kohtuotsuse punktis 40 – „kindlaks teha”, kas sellist makset nagu üldine sotsiaalmakse (CSG) tuleb pidada sotsiaalkindlustuse sissemakseks või riigi ressursiks, millel puuduvad sellise sissemakse tunnused. Olles meenutanud eespool viidatud kohtuotsuste komisjon vs. Prantsusmaa peamisi põhjendusi, järeldas Euroopa Kohus mitmeid kaalutlusi arvesse võttes – eelkõige seoses sellega, et vanadustoetust ei rahastatud eranditult CSG-st, vaid maksetest, mille kvalifitseerimist maksuks ei vaidlustatud – sama kohtuotsuse punktis 52, et „isegi kui eeldada, et ühte osa töötasul ja tööotsijatasul põhinevast üldisest sotsiaalmaksust [CSG] tuleb pidada pigem sissemakseks kui rahastamiseks riigi ressurssidest, ei ole selle sissemakse ja lisahüvitise vaheline seos piisavalt tuvastatav, et seda hüvitist võiks kvalifitseerida osamakseliseks hüvitiseks” (kohtujuristi kursiiv). Sellest punktist lähtuvalt on raske lõplikult järeldada, et CSG on sotsiaalkindlustusmakse. Seevastu kinnitab see kohtuotsus, et CSG kuulub küll määruse nr 1408/71 materiaalsesse kohaldamisalasse.

18 – Vt selle kohta 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-265/04: Bouanich (EKL 2006, lk I-923, punkt 51 ja selles viidatud kohtupraktika) ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-170/05: Denkavit Internationaal ja Denkavit France (EKL 2006, lk I-11949, punkt 45 ja selles viidatud kohtupraktika). Vt ka minu 29. märtsi 2007. aasta ettepaneku punktid 46 ja 47 kohtuasjas C-298/05: Columbus Container Services (pooleliolev kohtuasi).

19 – Prantsuse valitsus ei eita, et ta on objektiivsete kriteeriumide alusel pädev selliseid makseid kinni pidama, samuti nagu igasugust sotsiaalkindlustusmakset P. Derouin’i tulude pealt, mis on teenitud Ühendkuningriigis. See lähenemisviis näib põhikohtuasja asjaoludel õige. Vt ka 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-50/05: Nikula (EKL 2006, lk I-7029, punkt 31) liikmesriigi puhul, kes arvutab selles riigis sotsiaalkindlustust omava residendi sotsiaalkindlustusmaksed residendi kõikide tulude alusel olenemata sellest, kas need pärinevad selle liikmesriigi või teiste liikmesriikide makstud pensionidest.

20 – Vt selle kohta eelkõige 19. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-393/99 ja C-394/99: Hervein jt (EKL 2002, lk I-2829, punkt 52) ja eespool viidatud Piatkowski kohtuotsus (punkt 20).

21 – Eespool viidatud Piatkowski kohtuotsus (punkt 32 ja selles viidatud kohtupraktika).

22 – Eespool viidatud Nikula kohtuotsus (punkt 26).

23 – Idem (punkt 31).

24 – Ibid (punkt 24). Vt ka eespool viidatud Piatkowski kohtuotsus (punkt 33).

25 – Eespool viidatud Nikula kohtuotsus (punkt 33). Vt selle kohta ka 15. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-302/98: Sehrer (EKL 2000, lk I-4585, punkt 36).

26 – 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C-249/04 (EKL 2005, lk I-4535).

27 – Kohtujuristi kursiiv.

28 – Vt kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri 30. aprilli 1998. aasta ettepaneku punkt 68 kohtuasjas, milles tehti 26. jaanuari 1999. aasta otsus C-18/95: Terhoeve (EKL 1999, lk I-345); tema 8. veebruari 2000. aasta ettepaneku punkt 41 kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Sehrer; tema 24. oktoobri 2000. aasta ettepaneku punkt 24 kohtuasjas, milles tehti 8. märtsi 2001. aasta otsus C-68/99: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2001, lk I-1865), ning kohtujurist F. G. Jacobsi 5. aprilli 2001. aasta ettepaneku punkt 55 liidetud kohtuasjades C-393/99 ja C-394/99, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Hervein jt. Vt ka kohtujurist C. Gulmanni 2. veebruari 1994. aasta ettepaneku punkt 20 kohtuasjas, milles tehti 24. märtsi 1994. aasta kohtuotsus C-71/93: Van Poucke (EKL 1994, lk I-1101).

29 – Nagu nähtub kohtuotsuse Allard punktist 15, on selle makse olemus sarnaselt käesolevas kohtuasjas vaadeldavatele CSG-le ja CRDS-le vaidlusalune, sest liikmesriigi kohus leidis, et selline makse sarnaneb rohkem „kriisimaksule” kui määruse nr 1408/71 rakendusalasse kuuluvale sotsiaalkindlustusmaksele.

30 – Eespool viidatud kohtuotsus Allard (punktid 18 ja 20).

31 – Idem, punktid 21 ja 22.

32 – Punkt 23 (kohtujuristi kursiiv).

33 – Punkt 24 (kohtujuristi kursiiv).

34 – Tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsuse Van Poucke punktis 24, millele viidatakse kohtuotsuse Allard punktis 21, nimetatakse küll seda lauseosa, mille välja jätmist siin kritiseeritakse.

35 – Märgin igaks juhuks, et seda tõlgendust korrati eespool viidatud määruse nr 883/2004 artikli 13 lõikes 5, mille kohaselt koheldakse kahes või mitmes liikmesriigis töötavaid isikuid nii, nagu toimuks kogu nende töötamine või tegevus füüsilisest isikust ettevõtjana ja nad saaksid kogu tulu selles liikmesriigis, mille õigusaktid on sama artikli 13 lõigete 1–4 kohaldamisel kindlaks määratud.

36 – Eespool viidatud kohtuotsus (punkt 60; kohtujuristi kursiiv).

37 – Viimane täpsustus tuleneb eespool viidatud Piatkowski kohtuotsusest (punktid 27–29). Kuna määruses nr 1408/71 keelatakse sama tulu kahekordne maksustamine, siis kohaldatakse määruse nr 1408/71 VII lisas osutatud juhtudel kindlustatud isikule seoses töötamisega selle liikmesriigi õigusnorme, kus ta töötab, ning seoses füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega selle liikmesriigi õigusnorme, kus ta tegutseb.

38 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Allard (punkt 31).

39 – Idem (punktid 28–32 ja resolutiivosa punkt 2).

40 – Vt eelkõige 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C-279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I-225, punkt 21); 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-264/96: ICI (EKL 1998, lk I-4695, punkt 19); 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-35/98: Verkooijen (EKL 2000, lk I-4071, punkt 32) ja 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-55/00: Gottardo (EKL 2002, lk I-413, punkt 32).

41 – Minu ettepaneku punkt 84 eespool viidatud kohtuasjas Columbus Container Services.

42 – Vt eelkõige 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-385/00: De Groot (EKL 2002, lk I-11819, punktid 93 ja 94) ja 3. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-290/04: FKP Scorpio Konzertproduktionen (EKL 2006, lk I-9461, punkt 55).

43 – 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C-23/92: Grana-Novoa (EKL 1993, lk I-4505, punkt 15).

44 – Vt eelkõige 7. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-227/89: Rönfeldt (EKL 1991, lk I-323, punktid 27–29), 5. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-277/99: Kaske (EKL 2002, lk I-1261, punktid 27 ja 28) ja 24. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-471/99: Martínez Domínguez jt (EKL 2002, lk I-7835, punktid 28–30).

45 – 9. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-475/93: Thévenon (EKL 1995, lk I-3813, punktid 26 ja 28). Selles kohtuasjas käsitletav kahepoolne leping oli sõlmitud 1950. aastal. Vt ka 9. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-31/96–C-33/96: Naranjo Arjona jt (EKL 1997, lk I-5501, punkt 26) ja 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-153/97: Grajera Rodríguez (EKL 1998, lk I-8645, punkt 28). Täpsustan, et kogu see kohtupraktika võeti sisuliselt üle eespool viidatud määruse nr 883/2004 artikli 8 lõikesse 1.

46 – Märgin, et see erand on võetud eespool viidatud määruse nr 883/2004 artikli 8 lõikesse 2.

47 – Eespool viidatud kohtuotsus Grana-Novoa (punkt 22) ja 28. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-305/92: Hoorn (EKL 1994, lk I-1525, punkt 19).

48 – Tuleb märkida, et selline teatamiskohustus on kirjas ka eespool viidatud määruse nr 883/2004 artikli 9 lõikes 1.

49 – Vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Hervein jt (punkt 51) ja Piatkowski (punkt 34).

50 – Eespool viidatud kohtuotsus C-34/98: komisjon vs. Prantsusmaa (punkt 39) ja kohtuotsus C-169/98 (punkt 37).

51 – Vt kohtujurist A. La Pergola ettepaneku punktid 9 ja 26 liidetud kohtuasjades C-34/98 ja C-169/98, milles tehti eespool viidatud kohtuotsused, ning eespool viidatud kohtuotsus C-169/98: komisjon vs. Prantsusmaa (punkt 36).

52 – Vt 3. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C-2/89: Kits van Heijningen (EKL 1990, lk I-1755, punkt 20).

53 – Vt eespool viidatud kohtuotsus Kits van Heijningen (punkt 12); 11. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-275/96: Kuusijärvi (EKL 1998, lk I-3419 punkt 28) ja 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-227/03: Van Pommeren-Bourgondiën (EKL 2005, lk I-6101 punkt 34).