Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 8. mail 20081(1)

Liidetud kohtuasjad C-428/06, C-429/06, C-430/06, C-431/06, C-432/06, C-433/06 ja C-434/06

Unión General de Trabajadores de la Rioja UGT-RIOJA

versus

Juntas Generales del Territorio Histórico de Vizcaya

jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia del País Vasco, Hispaania)

Riigiabi – Piirkondliku või kohaliku omavalitsuse kehtestatud maksuõigusnormid – Ettevõtte tulumaksu vähendatud määr – Teatavateks investeeringuteks ette nähtud kulutuste mahaarvamise õigus – Valikulisus






I.      Sissejuhatus

1.        Kolm ajaloolist ala Vizcaya (Biskaia), Álava (Araba) ja Guipúzcoa (Gipuzkoa) on iseseisvad kohalikud omavalitsusüksused, mis moodustavad üheskoos Baski autonoomse piirkonna. Ülevõetud eriõiguste (fueros) alusel on neil maksude kehtestamise pädevus. Selle pädevuse alusel kehtestasid nad oma territooriumil asuvatele äriühingutele 32,5% ettevõtte tulumaksu määra. Hispaanias üldkehtiv ettevõtte tulumaksu määr on aga 35%. Lisaks sellele kehtestasid nimetatud provintsid erinormid teatavate investeeringute maksualaseks käsitlemiseks, millel puudub vaste Hispaania maksuõiguses.

2.        Naaberpiirkonnad La Rioja ja Castilla y León ning ametiühing Unión General de Trabajadores de la Rioja UGT-RIOJA on arvamusel, et kõnealused maksuõigusnormid on vastuolus ülimusliku siseriikliku õigusega ja kujutavad endast õigusvastast riigiabi EÜ artiklite 87 ja 88 tähenduses. Sellest tulenevalt esitasid nad hagi Tribunal Superior de Justicia del País Vascole, kes esitas Euroopa Kohtule seitse eelotsusetaotlust,(2) mis oma sõnastuselt suures osas kattuvad.

3.        Selgusetu on eelkõige küsimus, kas ajalooliste alade kehtestatud maksuõigusnormid soodustavad „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teistega, olles seega olemuselt valikulised. Kui võtta võrdluse aluseks kogu Hispaania territoorium, tuleks normid lugeda piirkondlikult valikuliseks. Kõnealuseid maksusoodustusi saavad nimelt üksnes teatavates Hispaania piirkondades ehk ajaloolistel aladel tegutsevad ettevõtjad.

4.        Kohtuasjas Portugal vs. komisjon 6. septembril 2006. aastal tehtud otsuses(3) sedastas Euroopa Kohus Portugalile kuuluva Assooride autonoomse piirkonna kehtestatud maksuõigusnormide (edaspidi „Assooride piirkonda käsitlev otsus”) kohta, et piirkondliku või kohaliku omavalitsuse võetud maksuõigusnormide puhul ei pea võrdluse aluseks olema tingimata kogu liikmesriigi territoorium. Juhul kui piirkondlik omavalitsusüksus omab piisavat autonoomset pädevust, võib õiguslik raamistik piirduda vaid asjaomase geograafilise alaga. Sel juhul on normide puhul, mis soodustavad ühetaoliselt kõiki selles piirkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, tegemist üldiste meetmetega, mis ei kujuta endast riigiabi, mitte valikuliste meetmetega.

5.        Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus on Biskaia, Araba ja Gipuzkoa provintside võetud maksumeetmeid käsitlenud või käsitleb rohkem kui 40 menetluses.(4) Käesolevas kohtuasjas vaidlusalused õigusnormid ei ole siiski senini menetluse esemeks olnud. Komisjon ja Esimese Astme Kohus ei ole seni käsitletud õigusnormide valikulisuse hindamisel lähtunud mitte üksnes nende ruumilisest kohaldamisalast, vaid ka muudest tingimustest, mis piiravad soodustusi saavate ettevõtjate ringi, näiteks ettevõtte suurus või asjaolu, et tegemist on äsja asutatud ettevõttega.(5)

6.        Käesoleval juhul on oluline üksnes maksuõigusnormide kui piirkondlike meetmete iseloom. See annab Euroopa Kohtule võimaluse Assooride piirkonda käsitlevas otsuses alustatud kohtupraktikat edasi arendada. Euroopa Kohtul tuleb eelkõige täpsustada, milline peab olema piirkondlike või kohalike omavalitsusüksuste autonoomia, et nende kehtestatud maksuõigusnorme saaks liigitada iseseisvateks, mitte kogu riiki hõlmavasse raamistikku kuuluvateks normideks.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Hispaania põhiseadus

7.        Käesolevas kohtuasjas omavad erilist tähtsust Hispaania põhiseaduse järgmised sätted:

„Artikkel 2. Põhiseadus rajaneb Hispaania rahva vankumatul ühtsusel, kõigi hispaanlaste ühisel ja jagamatul kodumaal, tagades riigi kõigi rahvuste ja piirkondade õiguse autonoomiale ning nende omavahelise solidaarsuse.

Artikkel 31. 1. Kõik Hispaania kodanikud annavad vastavalt oma maksevõimele panuse riigi kulude kandmisesse õiglase ning ühetaolise ja progresseeruva maksusüsteemi kaudu, mis ei tohi oma olemuselt olla konfiskeeriv.

[...]”

8.        Põhiseaduse VIII osa käsitleb riigi territoriaalset jaotust ja sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid:

„Artikkel 137. Riigi territoorium jaguneb valdadeks, provintsideks ja autonoomseteks piirkondadeks. Kõik haldusüksused omavad autonoomiat oma asjaomaste huvide järgimisel.

Artikkel 138. 1. Riik tagab põhiseaduse artiklis 2 sätestatud solidaarsuse põhimõtte tõhusa rakendamise, hoolitsedes riigi territooriumi eri osade vahelise kohase ja õiglase majandusliku tasakaalu eest, võttes esmajoones arvesse saareliste piirkondade olukorda.

2. Üksikute autonoomsete piirkondade statuutide vahelised erinevused ei tohi mingil juhul kaasa tuua majanduslikke või sotsiaalseid eesõigusi.

Artikkel 139. 1. Kõigil hispaanlastel on kogu riigi territooriumil ühesugused õigused ja kohustused.

2. Ükski asutus ei tohi võtta meetmeid, mis otseselt või kaudselt takistavad isikute liikumisvabadust ja asutamisvabadust või kaupade vaba liikumist kogu Hispaania territooriumil.

Artikkel 143. 1. Teostades põhiseaduse artiklis 2 sätestatud õigust autonoomiale, võivad üksteisega piirnevad, ühiste ajalooliste, kultuuriliste ja majanduslike traditsioonidega provintsid, saarelised piirkonnad ja piirkondlikke üksusi moodustavad provintsid omandada omavalitsusliku staatuse ja asutada vastavalt käesolevas osas toodud sätetele ning asjaomastele statuutidele autonoomseid piirkondi.

[...]”

9.        Artiklites 148 ja 149 on loetletud valdkonnad, milles võivad oma pädevust teostada autonoomsed piirkonnad, ja valdkonnad, mis on riigi ainupädevuses. Autonoomsete piirkondade võimalike ülesannete hulka kuulub eelkõige autonoomse piirkonna majandusliku arengu edendamine üldriiklike majanduspoliitiliste eesmärkide raames (artikli 148 lõike 1 punkt 13).

10.      Artiklid 156–158 täpsustavad rahandussuhteid:

„Artikkel 156. 1. Autonoomsetel piirkondadel on oma pädevuse teostamisel finantsautonoomia, järgides põhimõtet, et rahandusküsimused kooskõlastatakse riigi rahandusasutusega, ja võttes arvesse kõigi hispaanlaste solidaarsust.

2. Autonoomsed piirkonnad võivad vastavalt kehtivatele seadustele ja statuutidele esindada ja abistada riiki maksude kogumisel, haldamisel ja sissenõudmisel.

Artikkel 157. 1. Autonoomsete piirkondade rahalised vahendid koosnevad:

a)      riigi poolt täielikult või osaliselt eraldatud maksudest; lisaks riiklikele maksudele kogutavatest maksudest ja riigi tuludest saadavatest muudest osadest;

b)      autonoomse piirkonna enda maksudest, lõivudest ja erimaksudest;

c)      piirkondadevahelise tasandusfondi eraldistest ja muudest riigieelarve eraldistest;

d)      tulu varalt ja eraõiguslikest tehingutest;

e)      laenutulu.

2. Autonoomsed piirkonnad ei tohi mingil juhul kehtestada makse, mis puudutavad väljaspool nende territooriumi asuvat vara või takistavad kaupade ja teenuste vaba liikumist.

[…]

Artikkel 158. 1. Riigieelarves võib ette näha autonoomsetele piirkondadele antavad eraldised proportsionaalselt nende poolt osutatavate riiklike teenuste ja tegevustega, samuti tagamaks kogu Hispaania territooriumil osutatavate avalike teenuste miinimumtaset.

2. Piirkondadevahelise majandusliku ebavõrdsuse ületamiseks ja solidaarsuse põhimõtte tõhusaks rakendamiseks luuakse investeeringuteks ette nähtud tasandusfond, mille vahendid jaotatakse Cortes Generales’i (Hispaania parlament) poolt autonoomsete piirkondade ja vajaduse korral provintside vahel.”

B.      Autonoomiastatuut

11.      Baski autonoomse piirkonna riigiõiguslik alus on sätestatud 1979. aasta autonoomiastatuudis,(6) mille artikli 40 alusel on piirkonnal õigus teostada autonoomset finantshaldust.

12.      Lisaks sellele sätestab autonoomiastatuudi artikli 41 lõige 1, et riigi ja Baskimaa vahelisi rahandussuhteid reguleerib traditsiooniline eriõigustel (fueros) põhinev süsteem Concierto Económico (rahanduskokkulepe). Kõnealuse statuudi artikli 41 lõige 2 sätestab rahanduskokkuleppe järgmised põhimõtted.:

„a)      Ajalooliste alade [Baski provintside, kus kehtivad eriõigused (fueros)] pädevad asutused võivad riigi üldist maksustruktuuri, rahanduskokkuleppe sätteid, mis käsitlevad rahandusküsimuste kooskõlastamist, maksude ühtlustamist ja riigiga tehtavat koostööd, ning Baski regionaalse parlamendi poolt vastu võetud õigusakte arvesse võttes oma territooriumil maksusüsteemi säilitada, seda kohandada ja reguleerida. […]

b)      Kõigi maksude, välja arvatud tollimaksude […] kinnipidamine, haldamine, sissenõudmine ja järelevalve on igal ajaloolisel alal asjaomase Diputación Foral’i pädevuses, kusjuures see ei puuduta riigiga tehtavat koostööd ja riiklikku järelevalvet.

c)      Ajalooliste alade pädevad asutused võtavad vastu otsused, et kohaldada oma territooriumil konjunktuurist tingitud maksualaseid erandeid, mida riik on otsustanud kohaldada kogu riigi territooriumil. Erandeid sätestavate normide kehtivusaeg on sama mis keskvõimu kehtestatud normidel.

d)      Baskimaa poolt riigile makstav rahaline panus koosneb üldisest panusest, mis koosneb omakorda iga ajaloolise ala poolt makstavast panusest riigi nende kohustuste täitmiseks, mida Baski autonoomne piirkond ei võta enda kanda.

e)      Eelnimetatud üldist panust moodustava iga ajaloolise ala panuse kindlaksmääramiseks nimetatakse ametisse segakomisjon, mis koosneb ühelt poolt iga Diputación Foral’i ühest esindajast ja Baski autonoomse piirkonna valitsuse vastavast arvust esindajatest ning teiselt poolt vastavast arvust riigi esindajatest. Sel viisil kindlaksmääratud rahaline panus kinnitatakse seadusega rahanduskokkuleppes ette nähtud kehtivusajaks, kusjuures rahalise panuse suurust kohandatakse igal aastal samuti rahanduskokkuleppes ette nähtud korra kohaselt.

f)      Asjaomast süsteemi kohaldatakse kooskõlas solidaarsuse põhimõttega, millele on viidatud põhiseaduse artiklites 138 ja 156.

C.      Rahanduskokkulepe

13.      Käesolevas asjas kohaldatav Baski autonoomse piirkonna ja Hispaania vaheline 2002. aasta rahanduskokkulepe(7) asendab varasema, 1981. aasta kokkuleppe. Rahanduskokkuleppe artiklites 2–4 on sätestatud põhimõtted, mida ajaloolised alad peavad maksusüsteemi kujundamisel järgima:

„Artikkel 2. Üldpõhimõtted

Esiteks. Ajalooliste alade kehtestatav maksusüsteem tugineb järgmistele põhimõtetele.

1.      Solidaarsuse põhimõtte järgimine põhiseaduses ja autonoomiastatuudis kindlaksmääratud ulatuses.

2.      Riigi üldise maksustruktuuri järgimine.

3.      Maksuküsimuste kooskõlastamine, maksude ühtlustamine ja koostöö riigiga vastavalt käesoleva rahanduskokkuleppe sätetele.

4.      Rahandusküsimuste kooskõlastamine, maksude ühtlustamine ja ajalooliste alade asutuste vaheline koostöö vastavalt Baski parlamendi poolt vastu võetud õigusaktidele.

5.      Allutatus rahvusvahelistele lepingutele või kokkulepetele, mille Hispaania on allkirjastanud ja ratifitseerinud või millega Hispaania on liitunud.

Esmajoones tuleb järgida Hispaania riigi poolt sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingute ja Euroopa Liidus maksude ühtlustamist käsitlevate õigusaktide sätteid, tehes seejuures kõnealuste kokkulepete ja õigusnormide kohaldamisest tulenevad tagasimaksed.

Teiseks. Käesoleva kokkuleppe sätteid tuleb tõlgendada Ley General Tributaria’s (maksukorralduse seadus) sätestatud maksuõiguse tõlgendamise eeskirjade kohaselt.

Artikkel 3. Maksude ühtlustamine

Ajaloolised alad on maksuõiguse kujundamisel kohustatud:

a)      kasutama Ley General Tributaria mõisteid ja kontseptsioone, võttes arvesse käesolevas rahanduskokkuleppes sätestatud erisusi;

b)      tagama tõhusa üldise maksustamise, mis on analoogiline ülejäänud riigi territooriumil kehtiva maksustamisega;

c)      tagama isikute liikumisvabaduse ja asutamisvabaduse ning kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumise kogu Hispaania territooriumil, vältides diskrimineerimist, ettevõtjate konkurentsi kahjustamist ja moonutusi rahaliste vahendite eraldamisel;

d)      kasutama sama tegevusalade klassifikatsiooni (tööstus, mäetööstus, kaubandus, teenused, vabad elukutsed, põllumajandus, kunst, kalapüük ja loomakasvatus), nagu see on tavaks ülejäänud riigi territooriumil, piiramata nende tegevusalade võimalikku üksikasjalikumat liigitust.

Artikkel 4. Koostööpõhimõte

Esiteks. Ajalooliste alade pädevad asutused edastavad maksualaste õigusaktide eelnõud ettenähtud tähtaja jooksul enne nende vastuvõtmist keskvalitsusele.

Samamoodi edastavad riiklikud asutused asjaomased eelnõud piirkondlikele asutustele.

Teiseks. Riik kujundab välja mehhanismid, mis võimaldavad Baski autonoomse piirkonna asutustel osaleda rahvusvahelistes kokkulepetes, mis avaldavad mõju käesoleva rahanduskokkuleppe kohaldamisele.

Kolmandaks. Riik ja ajaloolised alad edastavad üksteisele maksude haldamise, järelevalve ja sissenõudmisega seotud ülesannete täitmise raames viivitamatult ja sobivas vormis andmed ja teabe, mida nad peavad vajalikuks maksude kogumise tõhustamiseks.

Mõlemad haldusorganid on eelkõige kohustatud:

a)      edastama üksteisele andmetöötluskeskuste kaudu kogu vajaliku teabe. Sel eesmärgil nähakse ette vastastikust teabevahetust võimaldavate tehniliste vahendite paigaldamine. Igal aastal töötatakse välja ühine ja koordineeritud andmetöötluskava;

b)      järelevalveteenistused koostavad ühised järelevalvekavad seoses valitud kooskõlastatud eesmärkide, valdkondade ja menetlustega, samuti seoses maksukohustuslastega, kes on vahetanud elukohta, seoses ettevõtjatega, kellele kohaldatakse maksustamise läbipaistvuse põhimõtet, ja seoses äriühingutega, kes on kohustatud maksma ettevõtte tulumaksu vastavalt käibele.”

14.      Rahanduskokkuleppe artikli 14 lõige 1 sätestab maksupädevuse jaotuse ettevõtte tulumaksu osas järgmiselt:

„Esiteks. Ettevõtte tulumaks on kooskõlastatud, autonoomset pädevust omava seadusandja kehtestatud maks, mida kohaldatakse maksukohustuslastele, kelle registrijärgne asukoht on Baskimaal.

Ilma et see piiraks eelmises lõigus sätestatut, kohaldatakse maksukohustuslastele, kelle käive ületas eelmisel maksuaastal 6 miljonit eurot ja kelle kõnealuse maksuaasta käibest tekkis vähemalt 75% ülejäänud riigi territooriumil, siiski eelnimetatud territooriumi maksuõigust.

Samuti kohaldatakse autonoomset maksuõigust maksukohustuslastele, kelle registrijärgne asukoht on ülejäänud riigi territooriumil, eeldusel et nende käive ületas eelmisel maksuaastal 6 miljonit eurot ja kogu käive tekkis Baskimaal.”

15.      Rahanduskokkuleppe artiklid 48–60 käsitlevad riigi ja Baskimaa vahelisi rahandussuhteid ning artiklid 48–50 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 48. Üldpõhimõtted

Riigi ja Baskimaa vahelistes rahandussuhetes kehtivad järgmised põhimõtted.

Esiteks. Baskimaa asutuste maksu- ja finantsautonoomia oma pädevuse korraldamisel ja teostamisel.

Teiseks. Solidaarsuse põhimõtte järgimine põhiseaduses ja autonoomiastatuudis kindlaksmääratud ulatuses.

Kolmandaks. Kooskõlastamine ja koostöö riigiga eelarve stabiilsuse küsimustes.

Neljandaks. Baskimaa rahaline panus riigi nende kohustuste täitmiseks, mida autonoomne piirkond ei võta enda kanda, käesolevas rahanduskokkuleppes ettenähtud vormis.

Viiendaks. Baskimaa pädevad asutused teostavad riiklikku finantsjärelevalvet kohalike omavalitsuste üle, ilma et see tähendaks Baski autonoomse piirkonna kohalike omavalitsuste väiksemat iseseisvust võrreldes riigi ülejäänud kohalike omavalitsustega.

Artikkel 49.      Rahaline panus

Baskimaa poolt riigile makstav rahaline panus koosneb üldisest rahalisest panusest, mis koosneb omakorda iga ajaloolise ala poolt makstavast panusest riigi nende kohustuste täitmiseks, mida Baski autonoomne piirkond ei võta enda kanda.

Artikkel 50. Rahalise panuse ajaline kehtivus ja ajakohastamine

Esiteks. Iga viie aasta järel määratakse järgmise viieaastase perioodi jooksul kehtiva rahalise panuse kindlaksmääramise meetod vastavalt käesolevas kokkuleppes toodud üldistele põhimõtetele seadusega, mille võtab vastu Cortes Generales (Hispaania parlament), olles saanud rahanduskokkuleppe komisjoni eelneva nõusoleku, ja kinnitatakse rahalise panuse suurus viieaastase perioodi esimeseks aastaks.

Teiseks. Rahalise panuse suurust ajakohastab rahanduskokkuleppe komisjon igal esimesele aastale järgneval aastal, kasutades eelmises lõigus nimetatud seadusega heakskiidetud meetodit.

Kolmandaks. Käesolevas kokkuleppes ette nähtud rahalise panuse kindlaksmääramise meetodi aluseks olevaid põhimõtteid võib muuta rahalist panust käsitleva seadusega, kui see on otstarbekas meetodi kohaldamisel esinevate asjaolude ja saadud kogemuste tõttu.”

16.      Vastavalt artiklitele 63 ja 64 võib õigusloome kooskõlastamise ja hindamise komisjon, mis on moodustatud pariteetsetel alustel, hinnata enne maksuõigusnormide avaldamist nende kooskõla rahanduskokkuleppega. Komisjoniliikme taotlusel uurib komisjon õigusnormi suhtes esitatud vastuväiteid, püüdes leida mõlemaid pooli rahuldava lahenduse.

D.      Viieaastasel perioodil (2002–2006) makstavat rahalist panust käsitlev seadus

17.      Seadusega nr 13/2002(8) kehtestati Baskimaa poolt aastatel 2002–2006 makstava rahalise panuse kindlaksmääramise meetod. See sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid.

„Artikkel 3. Rahalise panuse kindlaksmääramine võrdlusaastaks

Viieaastase perioodi 2002–2006 võrdlusaasta tegelik rahaline panus määratakse kindlaks mahaarvamise indeksi alusel, mida kasutatakse nende kohustuste kogumaksumuse arvutamiseks, mida autonoomne piirkond ei võta enda kanda, tehes vastavad parandused ja tasandusmaksed järgmistes artiklites ette nähtud ulatuses.

Artikkel 4. Riigi kohustused, mida ei võta enda kanda autonoomne piirkond

Esiteks. Riigi kohustustena, mida autonoomne piirkond ei võta enda kanda, käsitatakse kohustusi, mis seonduvad pädevusega, mida autonoomne piirkond tegelikult ei teosta.

Teiseks. Nende kohustuste kogumaksumuse kindlaksmääramiseks arvatakse riigieelarve üldkuludest maha kõik eelarveeraldised, mis on riigi tasandil ette nähtud sellise pädevuse teostamiseks, mille on enda kanda võtnud autonoomne piirkond, alates asjaomastes kuninga dekreetides kindlaksmääratud ülekandmise jõustumise hetkest. […]

Artikkel 5. Korrigeerimised

Esiteks. Et hinnata paremini otsestest maksudest laekuvat tulu, mis kuulub Baskimaale ja ülejäänud riigile, korrigeeritakse artikli 4 neljandas lõigus viidatud mahaarvamisest tulenevaid arvandmeid rahanduskokkuleppe artikli 55 alusel, ilma et see piiraks artiklite 14 ja 15 sätteid. […]

Artikkel 6. Tasandamine

Esiteks. Iga ajaloolise ala poolt maksmisele kuuluvast rahalisest panusest arvatakse maha järgmised kulud:

a)      kooskõlastamata maksude mahaarvatav osa;

b)      mahaarvatav osa eelarvetuludest, mida ei ole saadud maksudest;

c)      üldises riigieelarves kajastatud puudujäägi mahaarvatav osa. […]

Artikkel 7. Mahaarvamise indeks

Artiklites 4 ja 6 käsitletud mahaarvamise indeks, mis määratakse kindlaks ajalooliste alade tulude võrdluses riigi tuludega, on käesoleval viieaastasel perioodil 6,24%.”

18.      Seaduse ülejäänud sätted käsitlevad rahalise panuse suuruse korrigeerimist, mida tuleb järgmistel aastatel teha võrdlusaasta 2002 alusel.

E.      Baski autonoomse piirkonna õigusaktid

19.      Eelnevalt kajastatud sätete alusel kehtestatud rahandus- ja maksusüsteemi täiendab Baski autonoomse piirkonna 25. novembri 1983. aasta seadus nr 27/1983. Selles määratakse kindlaks maksutulude osa, mille ajaloolised alad peavad pärast riigile makstava rahalise panuse mahaarvamist üle kandma Baskimaale.

20.      Lisaks sellele loodi Baski autonoomse piirkonna 30. mai 1989. aasta seadusega nr 3/1989 Baskimaa maksuküsimuste kooskõlastamise organ. See organ annab eksperthinnanguid ajalooliste alade kavandatavate maksuõigusaktide eelnõude kohta.

F.      Ajalooliste alade vaidlusalused õigusnormid

21.      Kohtuasjad C-428/06, C-429/06 ja C-434/06 puudutavad Juntas Generales de Vizcaya 23. juuni 2005. aasta Norma Foral’i nr 7/2005 (kohaliku omavalitsuse õigusakt), mille artikliga 2 muudeti 26. juuni 1996. aasta Norma Foral’i nr 3/1996 ettevõtte tulumaksu (del Impuesto sobre Sociedades) kohta:(9)

–        artikli 2 lõikega 4 muudetakse Norma Foral’i nr 3/1996 artiklit 29, kehtestades 32,5% maksumäära;

–        artikli 2 lõikega 6 muudetakse Norma Foral’i nr 3/1996 artiklit 37 ja nähakse ette, et investeeringud teatavat liiki uude materiaalsesse põhivarasse, mis on mõeldud ettevõtja majandustegevuseks, võib 10% ulatuses maha arvata;

–        artikli 2 lõikega 7 muudetakse Norma Foral’i nr 3/1996 artiklit 39. Muudetud sätte kohaselt võib maha arvata 10% majandusaasta tulemist ja suunata selle reservi tootmisse tehtavateks investeeringuteks ja/või reservi keskkonna hoidmiseks ja parandamiseks mõeldud tegevuste jaoks.

22.      Seega erineb Biskaia provintsis kehtiv ettevõtte tulumaksu määr Hispaanias üldiselt kehtivast 35% maksumäärast.(10) Norma Foral’i nr 3/1996 artiklites 37 ja 39 sätestatud maksuvähendustel puudub vaste Hispaanias kehtivas ettevõtte tulumaksu seaduses.

23.      Kohtuasjade C-430/06 ja C-433/06 esemeks on Consejo de Diputados de Álava 24. mai 2005. aasta Decreto Foral Normativo de Urgencia Fiscal nr 2/2005, mille ainsa artikli lõigetega 4 ja 5 muudetakse ettevõtte tulumaksu reguleeriva 5. juuli 1996. aasta Norma Foral’i nr 24/1996 artikleid 29 ja 37. Asjaomased sätted on vastavuses Biskaia provintsis kehtivate vaidlusaluste maksuõigusnormidega.

24.      Kohtuasjad C-431/06 ja C-432/06 puudutavad Diputación Foral de Guipúzcoa 24. mai 2005. aasta Decreto Foral’i nr 32/2005, millega muudetakse ettevõtte tulumaksu reguleeriva 4. juuli 1996. aasta Norma Foral’i nr 7/1996 artikleid 29 ja 37. Asjaomased sätted on vastavuses teistel ajaloolistel aladel kehtivate vaidlusaluste maksuõigusnormidega.

III. Asjaolud ja eelotsuse küsimused

25.      Kolmel ajaloolisel alal kehtisid asjaomased õigusnormid juba enne käesolevas asjas vaidluse põhjustanud normide vastuvõtmist. Varasemad õigusnormid tühistati aga Tribunal Supremo 9. detsembri 2004. aasta otsusega (kassatsioonimenetlus nr 7893/1999)(11). Tribunal Supremo hindas õigusakte Normas Forales eelkõige põhiseaduses sätestatud autonoomia, võrdse kohtlemise, riigi ühtsuse ja solidaarsuse ning konkurentsi ja asutamisvabaduse põhimõtteid silmas pidades. Kohus rõhutas seejuures, et nimetatud põhimõtted ei välista tingimata üldisest maksusüsteemist erinevate maksuõigusnormide kehtestamist ajaloolistel aladel. Arvestada tuleb ajaloolistele aladele põhiseadusega antud autonoomiat. Põhiseaduses sätestatud õiguslikest piiridest oleks üle astutud juhul, kui erinevad maksumeetmed kujutaksid endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

26.      Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktikat arvesse võttes analüüsis Tribunal Supremo üksikuid õigusnorme ja jõudis seoses vähendatud maksumääraga, teatavate materiaalsesse põhivarasse tehtavate investeeringute ja erireservide mahaarvamist käsitlevate sätetega järeldusele, et tegemist on riigiabiga. Tribunal Supremo tühistas need ja lisaks veel mõned muud normid, kuna need ei olnud EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt komisjonile teatavaks tehtud, ilma et oleks taotlenud Euroopa Kohtult eelotsust.

27.      Pärast samasisuliste, käesolevas asjas vaidluse esemeks olevate maksuõigusnormide vastuvõtmist ajalooliste alade poolt vaidlustasid naaberpiirkonnad La Rioja ja Castilla y León ning ametiühing UGT-RIOJA need õigusaktid uuesti Tribunal Superior de Justicia del País Vascos. Kuna Euroopa Kohus oli vahepeal teinud otsuse Assooride piirkonda käsitlevas kohtuasjas,(12) pidas eelmainitud siseriiklik kohus vajalikuks esitada eelotsusetaotlus ja esitas 20. septembri 2006. aasta määrustega kohtuasjades C-428/06, C-429/06 ja C-434/06 järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artikli 87 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Juntas Generales del Territorio Histórico de Vizcaya poolt vastu võetud maksuõigusnorme, millega muudetakse ettevõtte tulumaksu reguleeriva õigusakti artikli 29 lõike 1 punkti a, artikleid 37 ja 39, tuleb lugeda valikulisteks ja kas need kujutavad endast seega eespool nimetatud sätte tähenduses riigiabi, millest tuleb EÜ artikli 88 lõike 3 alusel komisjoni teavitada, sest nendega kehtestatakse autonoomse piirkondliku omavalitsusüksuse territooriumil Hispaania riigi õigusaktidega kehtestatud üldisest maksumäärast madalam maksumäär ning maksusoodustused, mis riiklikus maksuõiguses puuduvad?”

28.      Teistes kohtuasjades esitatud eelotsuse küsimused, mis puudutavad Araba (C-430/06 ja C-433/06) ning Gipuzkoa (C-431/06 ja C-432/06) analoogilisi õigusnorme, on sõnastatud identselt.

29.      Euroopa Kohtu presidendi 30. novembri 2006. aasta otsusega liideti nimetatud kohtuasjad.

30.      Euroopa Kohtus toimunud menetluses esitasid kirjalikke märkusi Unión General de Trabajadores de la Rioja UGT-RIOJA, Comunidad Autónoma de La Rioja, Comunidad de Castilla y León, Diputación Foral de Guipúzcoa, Confederación Empresarial Vasca (Confebask), Hispaania, Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon. Lisaks esitasid Juntas Generales del Territorio Histórico de Vizcaya, Diputación Foral de Álava, Diputación Foral de Vizcaya ning Cámara de Comercio, Industria y Navegación de Bilbao ühise seisukoha.

IV.    Õiguslik hinnang

A.      Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

31.      UGT-RIOJA ja Comunidad Autónoma de La Rioja esitasid algselt kaebuse seoses eelotsusetaotluse vastuvõetamatusega. Esimesena nimetatud pool märkis selles osas, et Juntas Generales de Vizcaya poolt vastu võetud Norma Foral nr 7/2005 on juba tühistatud või täpsemalt, et selle kohaldamine on peatatud. Comunidad Autónoma de La Rioja väitis, et kõigi kolme provintsi vaidlusalused õigusnormid on Tribunal Superior de Justicia del País Vasco 14. novembri 2005. aasta määrusega (kinnitatud 17. märtsi 2006. aasta määrusega) Tribunal Supremo 9. detsembri 2004. aasta otsuse täitmise käigus tühistatud.

32.      Mõlemad pooled võtsid vastuvõetamatuse vastuväite siiski veidi aega enne suulise menetluse algust tagasi. Nimetatud menetluste seisu käsitlev teave, mida pooled Euroopa Kohtu küsimusele vastates suulises menetluses edastasid, ei andnud asjaoludest selget ettekujutust. Vaidlustatud õigusnormide kohaldamine näib olevat esialgse õiguskaitse korras osaliselt peatatud, seejuures ei ole asjaomased määrused mõne Norma Foral’i kohta nähtavasti jõustunud.

33.      Selles osas tuleb kõigepealt sedastada, et vastuvõetamatuse vastuväite tagasivõtmine ei ole oluline, kuna vastuvõetamatuse tuvastamine on Euroopa Kohtu ülesanne. Asjaolu, et vaidlusalused õigusnormid võivad olla tühistatud või nende kohaldamine võib olla peatatud, võib tekitada kahtlusi eelotsuse taotlemise vajalikkuse suhtes.

34.      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on EÜ artiklis 234 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames ainult siseriiklik kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädev tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hindama eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks.(13)

35.      Juhul kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega põhimõtteliselt kohustatud neile vastama, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, nii et ühenduse õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(14)

36.      Pooleliolevates põhikohtuasjades vaidlustavad hagejad ajalooliste alade kehtestatud õigusnormid. Seoses sellega esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse EÜ artikli 87 tõlgendamise kohta. Puuduvad igasugused pidepunktid järelduse tegemiseks, et vaidlused oleksid lõpetatud või muutunud hüpoteetiliseks seetõttu, et kõnealused õigusnormid on teiste menetluste käigus tühistatud. Igatahes Tribunal Superior de Justicia del País Vasco, kelle hinnang on eriti oluline, pöördus Euroopa Kohtu poole, kuigi poolte andmetel oli just see kohus kõnealuste õigusnormide kehtivuse esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse käigus küsimärgi alla seadnud. Nendes raamides võetud otsuste mõju hindamine siseriikliku menetlusõiguse kohaselt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu, mitte Euroopa Kohtu ülesanne.(15)

37.      Confebask ei pea eelotsuse taotlemist vajalikuks, leides, et vastuse küsimusele saab selgelt tuletada Assooride piirkonda käsitlevast kohtuotsusest. Vastavalt oma kodukorra artikli 104 lõikele 3 võib Euroopa Kohus asja lahendada põhistatud määrusega. Käesolevas asjas ei ole siiski tegemist vastuvõetamatuse vastuväitega tegelikus tähenduses. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104 lõikes 3 sätestatud menetluse kohaldamise juhtudel ei ole tegemist eelotsuse küsimuse vastuvõetamatusega, vaid sellega, et küsimusele võib vastata lihtsustatud menetluses. See ei ole käesoleval juhul põhjendatud, kuna vastust eelotsuse küsimusele ei saa selgelt tuletada olemasolevast kohtupraktikast ja sellele vastamine jätab ruumi ka põhjendatud kahtlustele.

38.      Järelikult tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

B.      Eelotsuse küsimus

39.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, millistel tingimustel on kohaliku omavalitsuse maksuõigusnorm, mis on liikmesriigi ülejäänud territooriumil kehtivatest maksuõigusnormidest soodsam, olemuselt valikuline ja kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, millest tuleb komisjoni EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt teavitada.

40.      Enne kui asun põhikohtuasja asjaolusid arvesse võttes lähemalt uurima, millistel tingimustel tuleb maksuõigusnorm lugeda valikuliseks, tuletan meelde Assooride piirkonda käsitleva otsuse põhijooni.

1.      Assooride piirkonda käsitlev otsus

41.      Assooride piirkonda puudutavas otsuses käsitles Euroopa Kohus esmakordselt üksikasjalikult maksuõigusnormide nn piirkondlikku valikulisust. Lähtepunktiks on seejuures õigusnormi olemuslikku valikulisust käsitlev Euroopa Kohtu praktika. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb EÜ artikli 87 lõike 1 alusel kindlaks teha, kas antud õigusliku korra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on nimetatud õiguskorra eesmärki silmas pidades sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras.(16)

42.      Maksud ei kujuta endast põhimõtteliselt soodustust, vaid koormist. Maksuõigusnormid võivad aga olla riigiabi juhul, kui riik kehtestab teatavatel juhtudel tavapärasest madalamad maksumäärad või maksustamisest loobub. Kuna riigiabi mõiste on toetuse mõistest laiem, hõlmab see ka ettevõtjate poolt üldjuhul maksmisele kuuluvate maksude vähendamist.(17) Maksuõigusnormi riigiabiga sarnanevat olemust saab tuvastada võrdluses nn tavalise maksustamisega, millest vaidlusalune õigusnorm valikuliselt kõrvale kaldub.(18) Erinev maksustamine on õigustatud juhul, kui see tuleneb maksusüsteemi olemusest või ülesehitusest.(19)

43.      Assooride piirkonda käsitlevas otsuses tegi Euroopa Kohus olulise uuenduse, sedastades, et võrdluse aluseks ei pea olema tingimata asjaomase liikmesriigi territoorium. Pigem pidas Euroopa Kohus võimalikuks, et kohaliku või piirkondliku omavalitsuse maksuõigusnormi võrdlusaluseks on üksnes piirkondliku omavalitsusüksuse territoorium, kui piirkondlik omavalitsusüksus on liikmesriigi keskvalitsuse suhtes piisavalt autonoomne.(20)

44.      Varasemas kohtupraktikas, mis käsitleb kohaliku omavalitsuse poolt antud abi, on Euroopa Kohus eelkõige rõhutanud, et see lähtub riigilt.(21) Seda põhimõtet järgides on komisjon oma senistes otsustes lugenud normid, mida ei kohaldata kogu liikmesriigi territooriumil, valikulisteks ka juhul, kui need on vastu võetud kohalike omavalitsuste poolt.(22)

45.      Liikmesriigi ühes osas kohaldatava vähendatud maksumäära hindamiseks kasutatava võrdlusaluse määratlemise käigus eristas Euroopa Kohus Assooride piirkonda käsitlevas otsuses kohtujurist Geelhoedi(23) ettepanekust lähtudes kolme olukorda:

–        keskvalitsus otsustab ühepoolselt kohaldada teatavas geograafilises piirkonnas riigi tasandil kehtivast maksumäärast väiksemat määra (esimene juhtum);

–        keskvalitsus on jaotanud maksupädevuse nii, et kõik sama tasandi kohalikud omavalitsusüksused on pädevad neile antud volituste raames vabalt otsustama, millist maksumäära nende jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil kohaldada (teine juhtum);

–        kohalik või piirkondlik omavalitsus, teostades keskvõimu suhtes piisavalt autonoomset pädevust, mis teistel kohalikel omavalitsustel puudub (asümmeetria), kehtestab riiklikust määrast madalama maksumäära, mida kohaldatakse ainult tema jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil asuvatele ettevõtjatele (kolmas juhtum).

46.      Esimese juhtumi puhul on kahtlemata tegemist valikulise normiga. Kuna siin määratakse riigi tasandil kindlaks nii üldine standard kui ka piirkondlikud erinevused, tuleb võrdlusalusena kõne alla üksnes kogu riigi territoorium.

47.      Teisel juhtumil ei ole kogu riigi territooriumil kehtestatud nn tavalist maksustamist, millega võrreldes on kohaliku omavalitsuse maksuõigusnormid soodsamad. Seetõttu on tegemist piirkondliku omavalitsusüksuse eraldiseisvate õigusnormidega, mis ei ole valikulised.(24)

48.      See sarnaneb eri liikmesriikides kehtivate maksualaste õigusnormide omavahelise suhtega. Kuna otsene maksustamine kuulub liikmesriigi pädevusse,(25) ei ole ettevõtte tulumaksu määrad ühtlustatud, vaid erinevad eri liikmesriikides suurel määral. Bulgaarias ja Küprosel on ettevõtte tulumaksu määr 10%, samal ajal kui EL-i keskmine maksumäär on ligikaudu 25%.(26) Kuigi erinevad maksumäärad mõjutavad kahtlemata konkurentsi, ei ole liikmesriigi kõikide ettevõtjate suhtes kohaldatavate madalate maksumäärade puhul tegemist riigiabiga, kuna ühenduses puudub asjaomane ühtne süsteem.

49.      Kolmandat juhtumit iseloomustab asümmeetriline pädevuse jaotus. Mõnes piirkonnas on kohalikel või piirkondlikel omavalitsusüksustel teatav õigusnormide vastuvõtmise pädevus, mis ülejäänud riigi territooriumil kuulub keskvalitsusele. Siinkohal on oluline piirkondlikele omavalitsusüksustele antud õigusnormide kehtestamise autonoomia ulatus.

50.      Juhul kui keskvalitsus määrab kindlaks kohalikul tasandil vastuvõetud õigusnormide sisu ja/või võtab vastutuse sellise õigusnormiga kaasnevate majanduslike tagajärgede eest, ei oma kohalik omavalitsus tegelikku autonoomiat. Kohalikul tasandil vastuvõetud õigusnormid lähtuvad sel juhul keskvalitsusest. Keskvalitsuse poolt vastuvõetud üldised õigusnormid on võrdluse aluseks, mille põhjal saab hinnata, kas kohaliku omavalitsusüksuse kehtestatud õigusnorm annab valikulise soodustuse. Kui võtta võrdluse aluseks kohaliku omavalitsuse territoorium üksnes seetõttu, et vormiliselt kehtestas õigusnormi kohalik omavalitsus, saaksid liikmesriigid riigiabi andmise keelust hõlpsasti üle astuda. Nad peaksid asjaomaste õigusnormide vastuvõtmise pädevuse vaid vormiliselt kohalikele omavalitsustele üle kandma.(27)

51.      Kui aga kohalik omavalitsus võttis vaidlusaluse õigusnormi vastu keskvalitsuse suhtes piisava autonoomse pädevuse teostamise käigus, sarnaneb kolmas juhtumteise juhtumiga: oma pädevuse alusel tegutsevate seadusandjate – käesoleval juhul keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse – õigusnormid eksisteerivad kõrvuti, omamata ühist võrdlusalust.

52.      Küsimust, kas piirkondlik omavalitsusüksus omab piisavat autonoomiat, on Euroopa Kohus ja kohtujurist Geelhoed(28) hinnanud kolme kumulatiivse kriteeriumi alusel, mis peavad olema täidetud:

–        õigusnormi kehtestavale piirkondlikule või kohalikule omavalitsusüksusele on põhiseaduslikul tasandil antud keskvalitsusest erinev poliitiline ja halduslik staatus – institutsionaalne autonoomia;

–        õigusnorm on vastu võetud nii, et keskvalitsus ei saanud selle sisu otseselt mõjutada – menetluslik autonoomia;

–        piirkonna ettevõtjatele kohaldatavast vähendatud riiklikust maksumäärast tulenevaid rahalisi tagajärgi ei tohi hüvitada teiste piirkondade või keskvalitsuse poolt antava abi või toetusega – finantsautonoomia.

2.      Assooride piirkonda käsitleva otsuse järelduste ülekandmine ajalooliste alade kehtestatud õigusnormidele

53.      Samamoodi nagu Assooride piirkonda käsitlevas kohtuasjas tuleb ajalooliste alade puhul lähtuda asümmeetrilisest pädevuse jaotusest kolmanda juhtumi tähenduses. Nimelt kuulub ka Hispaanias maksualane seadusandlus põhimõtteliselt keskvalitsuse pädevusse. Hispaania kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hulgas omavad maksude kehtestamise pädevust ainult ajaloolised alad.(29) Vastus küsimusele, kas põhikohtuasjas vaidluse esemeks olevaid maksuõigusnorme tuleb vaadelda ülejäänud Hispaanias kehtivate maksualaste õigusnormide kontekstis või iseseisvate õigusnormidena, sõltub otsustaval määral sellest, milline on ajalooliste alade autonoomia oma pädevuse teostamisel.

a)      Sissejuhatavad märkused

54.      Tuletan kõigepealt meelde, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 3 austab Euroopa Liit liikmesriikide rahvuslikku identiteeti. See tähendab ühtlasi, et liit ei sekku liikmesriikide tsentralistlikku või föderaalsesse põhiseaduslikku korda ega mõjuta pädevuse jaotust liikmesriikides. Selle sätte Lissaboni lepinguga muudetud redaktsioon rõhutab sõnaselgelt, et liit austab liikmesriikide põhiseaduslikke struktuure.(30)

55.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, valitsevale praktikale või olukorrale, sh selle riigi põhiseaduslikku korraldust puudutavas osas, et õigustada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste järgimata jätmist.(31)

56.      Assooride piirkonda käsitlevas otsuses seadis Euroopa Kohus need kaks põhimõtet tasakaalu. Ühelt poolt respekteerib Euroopa Kohus iga liikmesriigi põhiseadusega kohalikele omavalitsustele antavat autonoomiat. Kui kohaliku maksuõigusnormi piiratud territoriaalne kohaldamisala tähendaks tingimata, et tegemist on valikulise meetmega, muutuks liikmesriigi põhiseadusega kohalikele omavalitsustele antav autonoomia suurel määral küsitavaks. Selleks et kehtestada kohalikul tasandil liikmesriigi üldise maksustamiskorraga võrreldes soodsam maksustamiskord, mis vastab ka teistele abi tunnustele ja ületab de minimis künnise, oleks vaja komisjoni heakskiitu. Heakskiit antakse üksnes juhul, kui soodsam maksustamiskord on õigustatud näiteks abi andmisega majandusarengu edendamiseks majanduslikult vähearenenud piirkondades vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile a.

57.      Teiselt poolt tagavad kohaliku seadusandja autonoomiale esitatavad nõuded, et liikmesriigid ei saa peituda põhiseadusliku korra taha ja astuda üle EÜ artiklis 87 sätestatud riigiabi andmise keelust, kandes maksuõigusnormide kehtestamise pädevuse vormiliselt üle kohalikele omavalitsustele.

58.      Assooride piirkonda käsitleva otsuse järelduste ülekandmisel käesolevatele kohtuasjadele tuleb nende põhimõtete vahelist tasakaalu arvesse võtta.

59.      Käesolevad kohtuasjad erinevad Assooride piirkonda käsitlevast kohtuasjast siiski kahe asjaolu poolest. Esiteks on tegemist teist liiki menetlusega: Assooride piirkonda käsitleva otsuse tegi Euroopa Kohus Portugali Vabariigi poolt EÜ artikli 230 lõike 1 alusel komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagi kohta. Euroopa Kohus pidi seega ise lõplikult otsustama, kas komisjon on õigesti tuvastanud, et vaidlusalune meede kujutab endast riigiabi.

60.      Käesolevas asjas EÜ artikli 234 alusel eelotsuse tegemisel piirdub Euroopa Kohtu ülesanne seevastu EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendamisega. Kuigi Euroopa Kohus võtab arvesse põhikohtuasja eripära, on ainult siseriiklik kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädev hindama, kas ajalooliste alade vaidlusalused õigusnormid on olemuselt valikulised ja kujutavad endast seega riigiabi.(32) Seega tuleb eelotsuse küsimust, mis on esitatud Euroopa Kohtult konkreetsete meetmete kohta hinnangu saamiseks, mõista käesoleva ettepaneku punktis 39 toodud tähenduses.

61.      Teiseks tuleb arvesse võtta, et Assooride autonoomse piirkonna valitsusele on antud pädevus vähendada siseriiklikku tulumaksumäära, korvamaks piirkonnas asuvatele ettevõtjatele struktuurilist halvemust, mis on tingitud nende asukohast saarelises piirkonnas.(33) Asjaomasele piirkonnale maksumäära alandamisest tingitud maksutulu vähenemine hüvitati keskvalitsuse rahaeraldistega. Euroopa Kohus tegi selle põhjal järelduse, et kohaliku asutuse kehtestatud maksuõigusnormidega kaasnevate tagajärgede eest ei kanna rahalist vastutust kohalik omavalitsus, vaid keskvõim, ja lähtus seetõttu piirkondliku asutuse kehtestatud maksumäära valikulisuse hindamisel riigi tavalisest maksumäärast.(34)

62.      Käesolevast asjast ei nähtu, et Baski autonoomse piirkonna ajalooliste alade kehtestatud maksuõigusnormide eesmärk oli ületada sarnaseid geograafiliselt või struktuuriliselt ebasoodsaid tingimusi. Liikmesriigi üldise maksusüsteemiga võrreldes soodsama maksustamiskorra eesmärgiks on pigem luua stiimulid ettevõtete asutamiseks. Samal ajal ei hüvita keskvalitsus – erinevalt Assooride piirkonda käsitlevast kohtuasjast – ajaloolistel aladel maksumäära alandamisest tingitud maksutulu vähenemist.

63.      Lõppkokkuvõttes tuleb lähtuda sellest, et vaidlusaluseid õigusnorme kohaldatakse tõepoolest kõigile ettevõtjatele, kes alluvad selle omavalitsusüksuse jurisdiktsioonile. Seoses sellega väidab komisjon, et ajaloolised alad maksustavad osaliselt ka väljaspool nende territooriumi saadud tulusid, jättes samal ajal osaliselt maksustamata oma territooriumil saadud tulud.

64.      See asjaolu tuleneb sellest, et maksupädevuse jaotus keskvalitsuse ja Baski autonoomse piirkonna vahel põhineb vastavalt rahanduskokkuleppe artikli 14 lõike 1 esimesele lausele esmajoones ettevõtja registrijärgsel asukohal. Teatud piirides maksustatakse tulusid, mis ei ole saadud ettevõtja asukohas, siiski vastavalt tema asukohas kohaldatavatele maksueeskirjadele. Seevastu ei ole ette nähtud ettevõtjate üldist piiratud maksukohustust nende asukohas seoses maksu mahaarvamisega või nende tulude maksuvabastusega ettevõtja põhiasukohas. Selle poolest erineb Baski autonoomses piirkonnas kehtiv maksupädevuse jaotus rahvusvahelises maksuõiguses kehtivatest normidest. Sellest ei järeldu siiski, et Baski autonoomses piirkonnas kehtestatud maksuõigusnormid on valikulised. Maksusoodustusi kohaldatakse pigem ühetaoliselt kõigile ettevõtjatele, kes tulenevalt maksupädevuse jaotusest alluvad selle omavalitsusüksuse kehtestatud maksustamise korrale.

b)      Poliitilise ja finantsautonoomia materiaalõiguslik ulatus

65.      Komisjoni käsituse kohaselt sedastab Euroopa Kohus Assooride piirkonda käsitlevas otsuses, et piirkondliku asutuse autonoomia hindamiseks on vajalik kaheetapiline uurimine. Esiteks tuleb uurida, kas piirkondlik omavalitsusüksus mängib „põhimõttelise tähtsusega rolli ettevõtjate majanduskeskkonna määratlemisel”.(35) Üksnes juhul, kui see peab paika, on oluline, kas kõnealuse otsuse punktis 67 toodud kolm autonoomiat käsitlevat kriteeriumi on täidetud.

66.      Ajaloolistel aladel on majanduse raamtingimuste kindlaksmääramisel tegelikult üksnes väga piiratud pädevus. Vastavalt autonoomiastatuudi artiklile 41 on neil küll maksuõigusnormide kehtestamise pädevus. Siiski puudub neil võimalus maksutulude kasutamist tegelikult mõjutada. Pigem suunatakse maksutulud valdavalt Baski autonoomsele piirkonnale ja riigile. Järelikult ei oma kõnealused piirkonnad juba sellest tulenevalt piisavat autonoomiat.

67.      Komisjoniga tuleb küll nõustuda selles osas, et ettevõtjate konkurentsiolukord ei sõltu üksnes maksusüsteemi raamtingimustest, vaid ka paljudest muudest asukohaga seotud teguritest, nagu kvalifitseeritud tööjõu olemasolu, tööõiguse, sotsiaalkindlustuse ja infrastruktuuri väljaarendamine. See ei tähenda tingimata, et „piisava autonoomiaga” on tegemist vaid juhul, kui mõni territoriaalüksus omab nii ulatuslikku pädevust, et on suuteline mõjutama kõiki loetletud tegureid.

68.      Ka liikmesriigid ei oma praegusel ajal enam täielikku majanduspoliitilist autonoomiat. Liikmesriigid teostavad oma majanduspoliitikat vastavalt EÜ artiklis 98 esitatud põhimõtetele ja kooskõlastavad selle EÜ artikli 99 kohaselt nõukogus. Paljud asukohaga seotud õigusnormid näiteks tööõiguse, keskkonnakaitse, riigihanke ja intellektuaalse omandi kaitse valdkonnas on ühtlustatud ühenduse tasandil. Mõnes valdkonnas, nagu põllumajandus, väliskaubandus ja transport, on ühenduse poliitika siseriikliku poliitika suhtes ülimuslik.

69.      Jälgides tähelepanelikult Assooride piirkonda käsitlevas otsuses toodud olulist mõttekäiku, mille komisjon edastab vaid lühendatult, saab samuti selgeks, et Euroopa Kohus käsitleb seal konkreetsete õigusnormide vastuvõtmise autonoomiat ja mitte üldist majanduspoliitilist tegevusvabadust. Euroopa Kohus pidas võimalikuks, „et territoriaalüksusel on selline õiguslik ja faktiline seisund, mis annab talle liikmesriigi keskvalitsuse suhtes piisava autonoomsuse, et just nimelt see üksus, aga mitte keskvalitsus, saab enda võetud meetmete(36) kaudu mängida põhimõttelise tähtsusega rolli ettevõtjate majanduskeskkonna määratlemisel […].”(37) Seejuures viitas Euroopa Kohus ilmselt Assooride piirkonda käsitlevas kohtuasjas vaidluse esemeks olevatele maksuõigusnormidele.

70.      Juhul kui komisjoni Assooride piirkonda käsitleva kohtuotsuse tõlgendus oleks õige, ei oleks arusaadav, miks ei lugenud Euroopa Kohus ka selles kohtuasjas ebapiisavaks piirkondliku asutuse sellist autonoomset pädevust, mis piirdub maksumäära kohandamisega. Selle asemel uuris Euroopa Kohus üksikasjalikult, kas piirkondlik asutus omas pädevuse teostamisel institutsionaalset, menetluslikku ja finantsautonoomiat.

71.      Komisjoni väide tuleb seega tagasi lükata.

c)      Õige pidepunkt: iga üksik ajalooline ala või Baski autonoomne piirkond?

72.      Vaidlusaluste õigusnormide valikulisuse hindamisel ja asjaomaste kohalike omavalitsuste autonoomia määratlemisel tekib kõigepealt küsimus, kas keskvalitsusele vastandub Baski autonoomne piirkond tervikuna või selle kolm ajaloolist ala.

73.      Maksuõigusnormide kehtestamine, mis on käesolevas asjas – nagu eespool märgitud – esmajärgulise tähtsusega, kuulub vastavalt autonoomiastatuudi artikli 41 lõikele 1 ajalooliste alade pädevusse. Neile on adresseeritud rahanduskokkuleppe artiklites 2–4 sätestatud ettekirjutused. Nad vahetavad riigi rahandusministeeriumiga teavet maksualaste õigusaktide kohta ja saadavad vastavalt rahanduskokkuleppe artiklitele 63 ja 64 oma esindajad õigusloome kooskõlastamise ja hindamise komisjoni. Sellest tulenevalt tuleb hinnata iga üksiku ajaloolise ala autonoomiat.

74.      Tähelepanu väärib asjaolu, et Baski autonoomses piirkonnas toimuva kooskõlastamise tõttu on kõigi kolme provintsi õigusaktid Normas forales sõnastatud suures osas identselt. Sellest tulenevalt võib kahelda iga üksiku ajaloolise ala kehtestatud õigusnormide iseseisvuses. Seoses sellega tuleb vahet teha kahel oletusel:

–        ajaloolised alad on Baski autonoomses piirkonnas kooskõlastamise tõttu õiguslikult või faktiliselt sunnitud kehtestama ühetaolisi õigusnorme, kusjuures nõuete kooskõlastamine on keskvalitsuse juhistest sõltumatu;

–        ajaloolised alad peavad kooskõlastamisel juhinduma Baski autonoomse piirkonna juhistest, mis omakorda põhinevad keskvalitsuse õigusaktidel.

75.      Esimesel juhul teostaksid kõik kolm provintsi ja võimalik, et ka autonoomne piirkond maksupädevust ühiselt. Maksuküsimuste kooskõlastamine Baski autonoomses piirkonnas võib piirata provintside autonoomiat üksteise suhtes, kuid mitte nende (ühist) autonoomiat keskvalitsuse suhtes. Kõigile asjaomase piirkonna ettevõtjatele ühetaoliselt kohaldatava maksuõigusnormi valikulisuse hindamisel on oluline üksnes keskvalitsuse ja kohaliku või piirkondliku omavalitsuse vaheline suhe. Seega tuleb uurida, kas ühiselt tegutsevad provintsid või pigem provintsid ja Baski autonoomne piirkond üheskoos omavad keskvalitsuse suhtes piisavat autonoomiat.

76.      Teise oletuse paikapidavuse korral oleks ajalooliste alade autonoomia keskvõimu kaudsete juhiste tõttu küsitav. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on selgitada, kas üks neist oletustest on tõene, ja teha selle põhjal vastavad järeldused.

77.      Mõeldav on ka olukord, kus Baski autonoomne piirkond mõjutab ajalooliste alade maksuõigusnormide vastuvõtmist sel viisil, et kehtestab Baskimaa ühes osas soodsamad tingimused kui teistes osades. Sel juhul oleks tegemist valikulise meetmega, kusjuures võrdluse aluseks ei oleks kogu riigi territoorium, vaid Baskimaa. Kuid selle oletuse kinnituseks ei anna Euroopa Kohtu käsutuses olev teave alust.

d)      Üksikute kriteeriumide kohaldamine

78.      Ajalooliste alade ja nende asutuste institutsionaalne autonoomia on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Euroopa Kohtus toimuva menetluse poolte jaoks väljaspool kahtlust. Seega ei ole vaja seda kriteeriumi lähemalt käsitleda. Põhikohtuasja hagejate ja komisjoni vastuväited puudutavad üksnes ajalooliste alade menetluslikku ja finantsautonoomiat.

79.      Seejuures toob komisjon menetlusliku autonoomia osas õigusega esile kaks aspekti. Esimene aspekt, mida võib nimetada menetlusautonoomiaks kitsamas tähenduses, puudutab kohaliku omavalitsuse vabadust kehtestada maksuõigusnorme menetluse käigus, mida keskvalitsus mõjutada ei saa, vähemalt mitte olulisel määral. Teine aspekt puudutab kohalikule omavalitsusele siseriikliku õiguskorraga antud materiaalõiguslikku tegutsemisruumi. Viimati nimetatud aspekti paremaks käsitlemiseks kasutan ma edaspidi menetlusliku autonoomia mõiste asemel õigusloomeautonoomia mõistet, nimelt menetlusõigusliku ja materiaalõigusliku õigusloomeautonoomia mõistet.

i)      Õigusloomeautonoomia

80.      Nagu Euroopa Kohus sedastab Assooride piirkonda käsitleva otsuse punktis 67, peab piirkondliku või kohaliku omavalitsuse õigusnorm olema vastu võetud nii, „et keskvalitsus selle sisusse otseselt sekkuda ei saa”.

81.      Euroopa Kohus viitab seoses sellega ka samas kohtuasjas esitatud ettepaneku punktile 54, kus kohtujurist kasutab kaugemale minevat sõnastust: „Otsus peab olema vastu võetud menetluse käigus, mille puhul keskvalitsusel ei ole võimalust maksumäära kehtestamise menetlusse otseselt sekkuda, ja kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maksumäära kehtestamisel juhinduma keskvalitsuse huvidest”.(38)

82.      Kõnealuse kohtuotsuse punktis 68 on märgitud, et piisav poliitiline ja majanduslik autonoomia keskvalitsuse suhtes tähendab seda, et piirkondlikul omavalitsusüksusel on pädevus vähendada maksumäära keskvalitsuse mis tahes seisukohast sõltumata.

83.      Nende sõnastuste osas on pooled eri arvamusel selles, mil määral muudab asjaolu, et ajaloolised alad on kohustatud maksuõigusnormide kehtestamisel järgima teatavaid õigusnorme, autonoomia küsitavaks. Neist õigusnormidest kinnipidamine allub kohtulikule kontrollile, viimases astmes keskvalitsuse tasandil tegutseva kohtu Tribunal Supremo kontrollile. Mõne menetlusosalise arvates piirab ka see asjaolu ajalooliste alade autonoomiat.

84.      Põhiseaduses sätestatud põhimõtted ning autonoomiastatuudi ja rahanduskokkuleppega kehtestatud sätted piiravad provintside materiaalõiguslikku tegutsemisruumi. Sellest tulenevalt uurin seda aspekti materiaalõigusliku õigusloomeautonoomia raamistikus. Seoses sellega käsitlen ka kohtute poolt maksueeskirjade üle tagantjärele teostatavat kontrolli. Kuna see ei mõjuta otseselt tahte kujundamist õigusakti vastuvõtmise menetluse käigus, ei puuduta see menetlusõiguslikku õigusloomeautonoomiat, vaid selle ülesanne on materiaalõigusliku õigusloomeautonoomia piiride kindlustamine.

–       Menetlusõiguslik õigusloomeautonoomia

85.      Menetlusõigusliku õigusloomeautonoomiaga on tegemist juhul, kui keskvalitsus ei saa menetlusse, mille käigus võetakse vastu maksuõigusnormid, otseselt sekkuda näiteks seeläbi, et ta peab õigusnormid heaks kiitma, panema nende vastuvõtmisele veto või võtma endale asjaomaste õigusnormide vastuvõtmise pädevuse.

86.      Nagu Ühendkuningriik õigusega märgib, ei kahjusta menetlusõiguslikku õigusloomeautonoomiat aga see, kui keskvalitsus ja kohalik omavalitsus vahetavad teavet õigusaktide eelnõude kohta ja peavad selles osas üksteisega nõu. Igal juhul peab see paika siis, kui kohalikule omavalitsusele jääb lõpptulemusena vabadus võtta õigusnorm vastu ka juhul, kui keskvalitsus on vastupidisel seisukohal.

87.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu lõplikust hinnangust ette ruttamata näib, et ei põhiseaduses, autonoomiastatuudis ega rahanduskokkuleppes ei ole sätestatud keskvalitsuse lõplikku otsustusõigust. Rahanduskokkuleppe artikkel 4 näeb ette maksuasutuste tegevuse kooskõlastamise ja omavahelise koostöö, mille institutsionaalse raamistiku moodustab vastavalt rahanduskokkuleppe artiklitele 63 ja 64 õigusloome kooskõlastamise ja hindamise komisjon. Näib siiski, et see kooskõlastamine ja koostöö ei seo ajaloolisi alasid vastu nende tahtmist keskvalitsuse ettekirjutustega.

–       Materiaalõiguslik õigusloomeautonoomia

88.      Materiaalõiguslik õigusloomeautonoomia tähendab, et kohalik seadusandja saab maksuõigusnormide kujundamise üle vabalt otsustada. Seadusandja täielikku vabadust ei esine siiski üheski demokraatial ja õigusriigil põhinevas riigikorras. Pigem on seadusandja alati kohustatud järgima põhiseaduses sätestatud põhimõtteid, esmajoones põhi- ja inimõiguste kaitset. Siseriiklik seadusloome on piiratud ka ühenduse õigusega.

89.      Seetõttu ei välista asjaolu, et ajaloolised alad peavad maksuõigusnormide kehtestamisel arvestama põhiseaduses sätestatud piiranguid, a priori materiaalõiguslikku õigusloomeautonoomiat. Ettekirjutused ei tohi siiski piirata tegevusvabadust sel määral, et provintsid ei saa maksuõigusnormide kehtestamisel järgida oma rahanduspoliitilisi eesmärke.

90.      Seoses sellega tuleb kõigepealt mainida põhiseaduse artiklit 2, mis tagab ühelt poolt Hispaania riigi kõigi rahvaste ja regioonide õiguse autonoomiale, nähes samal ajal ette nende omavahelise solidaarsuse kohustuse. Solidaarsuse põhimõte on lisaks sätestatud ka põhiseaduse artiklites 138 ja 156. Kas autonoomia on nii ulatuslik, et piirkonnad võivad hakata omavahel maksustamise alal konkureerima, või on see solidaarsuse põhimõttega vastuolus? See on käesoleva kohtuvaidluse keskne küsimus, millele aga ei pea vastama mitte Euroopa Kohus, vaid siseriiklikud kohtud.

91.      Lisaks sellele näeb põhiseaduse artikkel 31 ette maksustamise vastavalt maksevõimele ja õiglase ning ühetaolise ja progresseeruva maksusüsteemi kaudu. Kui eeltoodust järeldada, et Hispaanias võib olla ainult üks maksusüsteem, millesse peavad vastavalt maksevõimele andma panuse kõik maksukohustuslased, ei tohiks kohalikud seadusandjad kehtestada madalamaid maksumäärasid. See tähendaks, et maksukoormuse suurus ei sõltuks mitte ainult maksukohustuslase maksevõimest, vaid ka asukohast. Võimalik, et põhiseaduse artikkel 31 ei välista Hispaanias mitme maksusüsteemi olemasolu, mille raames tuleb nimetatud põhimõtted ellu viia.

92.      Lisaks sellele tuleb mainida põhiseaduse artiklit 139, mis sätestab kõigi kodanike võrdse kohtlemise kohustuse ja keelab meetmed, mis otseselt või kaudselt takistavad isikute liikumisvabadust ja asutamisvabadust. Rahanduskokkuleppe artikli 3 punktis c on sätestatud, et provintside maksuõigusnormid ei tohi olla diskrimineerivad ega moonutada ettevõtetevahelist konkurentsi.

93.      Erineva suurusega maksumäärad või erinevad võimalused maksutulude mahaarvamiseks võivad mõjutada maksukohustuslasi asukoha valikul. Euroopa Kohus on põhivabadusi käsitlevas kohtupraktikas sedastanud, et asutamisleping ei taga maksukohustuslastele, et nende tegevuse üleviimine teise liikmesriiki ei mõjuta maksustamist.(39) Liikmesriikide maksuõiguses esinevaid erinevusi arvesse võttes võib asukoha muutus asjassepuutuva töötaja jaoks sõltuvalt konkreetsest juhtumist kaasa tuua maksustamise osas soodsaid või ebasoodsaid tingimusi. See tuleneb asjaolust, et ühenduse piires ei ole kehtestatud ühtset maksusüsteemi.(40) Kas selle järelduse saab kanda üle Hispaanias valitsevale olukorrale, sõltub sellest, mil määral saab ajaloolistel aladel kehtivat maksuõiguslikku korda lugeda keskvalitsuse suhtes iseseisvaks süsteemiks.

94.      Täiendavad kohustused tulenevad autonoomiastatuudi artikli 41 lõike 2 punktist a, mis kohustab provintse järgima riigi üldist maksustruktuuri ning rahanduskokkuleppe sätteid, mis käsitlevad maksuküsimuste kooskõlastamist, maksude ühtlustamist ja riigiga tehtavat koostööd.

95.      Rahanduskokkuleppe artikli 2 punkt 2 ja artikli 3 punkt a sätestavad provintside kohustuse järgida riigi üldist maksustruktuuri ning kasutada Ley General Tributaria mõisteid ja kontseptsioone. Ühtsete maksustruktuuride järgimine ja ühtsete mõistete kasutamine ei ole tingimata vastuolus provintside endi rahanduspoliitiliste eesmärkide järgimisega. Siinkohal on pigem oluline, kas selliste materiaalsete parameetrite nagu maksumäära ja maksu arvestuse aluse kindlaksmääramisel võib kõrvale kalduda keskvalitsuse tasandil sätestatust.

96.      Täiendav piirang kehtestatakse nõudega tagada maksukohustuslaste tõhus üldine maksustamine, mis on analoogiline ülejäänud riigi territooriumil kehtiva maksustamisega (rahanduskokkuleppe artikli 3 punkt b). Võimalik, et see nõue võimaldab ajaloolistel aladel muuta ühelt poolt füüsiliste isikute tulumaksu või muude maksude ja teiselt poolt ettevõtte tulumaksu osakaalu, ilma et muutuks keskmine maksumäär ühe elaniku kohta. Samuti on mõeldav, et ettevõtte tulumaksu määra alandamine tasakaalustatakse maksu arvestuse aluse laiendamisega.

97.      Kokkuvõttes tuleb sedastada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on teha kindlaks, kas ajaloolistele aladele on jäetud vastavalt põhiseaduses, autonoomiastatuudis ja rahanduskokkuleppes sätestatud põhimõtetele maksualaste õigusaktide vastuvõtmisel kaalutlusruum, mis võimaldab neil järgida oma rahanduspoliitilisi eesmärke. Sellega oleks tegemist juhul, kui nende poolt kindlaksmääratud olulised parameetrid nagu maksumäär või maksu arvestuse alus võivad oluliselt erineda keskvalitsuse tasandi maksuõigusnormidega kindlaksmääratud parameetritest.

98.      Mõne poole väitel nähtub ka Hispaania kõrgema astme kohtute praktikast, et sellist kaalutlusruumi ei ole piirkondlikele omavalitsusüksustele antud. Kuigi mul ei ole võimalik anda selles osas lõplikku hinnangut, käsitlen lühidalt kahte kohtuotsust, millele kõnealuses seoses esmajoones viidatakse.

99.      Kuivõrd kõnealuses seoses viidatakse Tribunal Constitutionali 25. aprilli 2004. aasta otsusele 96/2002(41), tuleb märkida, et selle otsuse esemeks ei olnud otseselt ajalooliste alade õigusnormide kehtestamise pädevus. See puudutas pigem keskvalitsuse poolt vastu võetud õigusnorme, millega kehtestati õigusaktides Normas Forales’i maksuõigusnormidega analoogilised soodustused. Soodustus anti neile ettevõtjatele, kellele tulenevalt sellest, et nende registrijärgne asukoht oli teises liikmesriigis, kohaldati keskvalitsuse maksuõigust ja kes ei saanud seetõttu kasutada õigusaktidega Normas Forales kehtestatud maksusoodustusi, mis olid ette nähtud juhul, kui ettevõtja rajas püsiva tegevuskoha ajaloolistel aladel. Keskvalitsuse poolt kehtestatud vaidlusaluste õigusnormide alusel maksti neile tagasi enammakstud tulumaks, mis ületas summat, mille nad oleksid pidanud maksma õigusaktidega Normas Forales kehtestatud maksuõiguse kohaldamisel.

100. Hispaania konstitutsioonikohus pidas kahe ettevõtjate kategooria – ettevõtjate, kelle registrijärgne asukoht on teises liikmesriigis ja ettevõtjate, kelle registrijärgne asukoht on Hispaanias, kuid väljaspool Baskimaad –, kes on Baskimaal püsivat tegevuskohta rajades võrdses olukorras, ebavõrdset kohtlemist põhiseadusega vastuolus olevaks.(42) Ebavõrdne kohtlemine esines aga ühe ja sama õiguskorra piires. Hispaania konstitutsioonikohus ei võrrelnud ilmselt ajaloolistel aladel asuvate ettevõtjate – kellele kohaldatakse õigusaktidega Normas Forales kehtestatud maksuõigust – olukorda ülejäänud riigi territooriumil asuvate ettevõtjate olukorraga, kellele kohaldatakse üldkehtivaid maksuõigusnorme.

101. Ka Tribunal Supremo 9. detsembri 2004. aasta otsus(43) ei anna lõplikku vastust küsimusele, kas siseriiklikud õigusnormid annavad ajaloolistele aladele piisava materiaalõigusliku õigusloomeautonoomia. Otsusest nähtub, et kohus tõmbas nende tegutsemisruumile piiri punktis, mille ületamisel saab õigusaktidega Normas Forales kehtestatud maksuõigusnormid lugeda riigiabiks. Seejuures ei saanud Tribunal Supremo muidugi arvesse võtta hiljem vastu võetud Assooride piirkonda käsitlevat kohtuotsust.

102. Kõnealuse kohtuotsuse põhimõtteid arvestades saab Tribunal Supremo seisukohta tõlgendada kahel viisil. Esimese võimalusena eeldas Tribunal Supremo vaikimisi, et ajalooliste alade ebapiisava autonoomia tõttu tuleb õigusaktidega Normas Forales kehtestatud maksuõigusnormide valikulisuse hindamisel võrdluse alusena arvesse üksnes riiklik maksusüsteem. Teise võimalusena oli Tribunal Supremo seisukohal, et autonoomia ulatus sõltub ühenduse õiguses sätestatud riigiabi mõistest.

103. Assooride piirkonda käsitlevat kohtuotsust arvesse võttes viis viimati nimetatud lähtekoht ringtõestuseni. Euroopa Kohus on nimetatud otsuses just vastupidisel seisukohal, seostades riigiabi esinemise sellega, et kohalikule seadusandjale ei ole siseriikliku õigusega antud autonoomiat. Ringtõestuse vältimiseks tuleb EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud riigiabi mõiste kohaldamise eeltingimuseks lugeda kohaliku seadusandja pädevuse kindlakstegemist. Selleks vajalik siseriikliku õiguse tõlgendamine on aga siseriiklike kohtute, mitte Euroopa Kohtu ülesanne.

104. Lõpetuseks tuleb käsitleda väidet, et ajaloolised alad ei oma piisavat autonoomiat, kuna nende poolt vastuvõetud õigusnormid alluvad kohtulikule kontrollile ja viimases astmes nimelt keskvalitsuse tasandil tegutseva kohtu kontrollile.

105. Kui siseriiklikud õigusaktid piiravad kohaliku seadusandja kaalutlusruumi, ei loeta õigusriigis ebaharilikuks, et neist piiridest kinnipidamise üle teostatakse kohtulikku kontrolli. Seni kuni hinnatakse ainult seda asjaolu ja mitte kohalike maksuseaduste otstarbekohasust, ei piira kohtulik kontroll kohaliku omavalitsuse autonoomiat täiendavalt. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et viimases astmes teostab kontrolli keskvalitsuse tasandil tegutsev kohus. Samuti on ebaoluline asjaolu, et kohaliku omavalitsuse õigusnorme kui seaduse alusel vastu võetud eeskirju saab vaidlustada üldkohtutes, samal ajal kui piirkondlike omavalitsuste ja keskvalitsuse seadusi saab vaidlustada üksnes konstitutsioonikohtus.

e)      Finantsautonoomia

106. Finantsautonoomiat evib kohalik omavalitsus juhul, kui ta võtab vastutuse kehtestatud maksuõigusnormidega kaasnevate rahaliste tagajärgede eest ja kohaliku omavalitsuse kehtestatud vähendatud maksumäärast tingitud maksutulu vähenemist ei hüvitata keskvalitsuse abi või toetusega.

107. Selle kriteeriumi kohaldamine põhjustab märkimisväärseid praktilisi raskusi, kui maksumäära alandamine või muude soodustuste andmine ei osutu – nagu Assooride piirkonda käsitlevas kohtuasjas – keskvalitsuse poolt antava teatavat liiki regionaalabi elemendiks. Sel juhul puudub sisemine loogika maksumäära vähendamise ja keskvalitsuse poolt kohalikule või piirkondlikule omavalitsusele antava rahalise toetuse vahel. Pigem tuleb põhikohtuasjas esinevate asjaolude korral üksikasjalikult hinnata keskvalitsuse ja omavalitsusüksuste vahelisi rahalisi suhteid.

108. Uurimist raskendab veelgi asjaolu, et riigi, piirkondade ja teiste riigi omavalitsusüksuste üldiste eelarvete kõrval eksisteerivad neid hõlmavad riigi erifondid, esmajoones sotsiaalkindlustussüsteemid, mis võivad põhjustada rahaliste vahendite täiendavaid nihkeid eri geograafiliste piirkondade ja riiklike tasandite vahel.

109. Seejuures ei välista omavalitsusüksuse finantsautonoomiat see, kui saldost nähtub, et keskvalitsus on eraldanud kohalikule või piirkondlikule omavalitsusele rahalisi vahendeid. Rahaliste vahendite eraldamisel võib olla erinevaid põhjusi, mis ei ole mingil viisil seotud kohaliku või piirkondliku üksuse kehtestatud maksuõigusnormidega.

110. Rahavoogude ja kohaliku omavalitsuse maksuõigusnormide vahelise seose kindlakstegemiseks peavad olema täidetud vähemalt kaks tingimust. Esiteks tuleb võimalike rahaeraldiste kindlaksmääramisel parameetrina arvesse võtta kohalike maksutulude suurust. Teiseks peab maksutulude vähenemine kaasa tooma ka rahaliste vahendite ülekandmise tasandava kohandamise riiklike tasandite vahel.

111. Edasisel uurimisel tuleb lähtuda sellest, et õigusaktidega Normas Forales kehtestatud madalam maksumäär ja eri liiki mahaarvamised, mis erinevad keskvalitsuse maksueeskirjades sätestatust, toovad teataval maksustamisperioodil kaasa maksutulu vähenemise. Ajalooliste alade väide, et nende maksupoliitika suurendab maksutulusid pikemas perspektiivis, sest sellega kaasneb kõnealuses piirkonnas suurema arvu ettevõtete asutamine, tuleb jätta tähelepanuta. Kui jätta mainitud väide riigiabi hindamise raames jõusse, jookseks riigiabi andmise keeld tühja. Sageli on riigiabi andmise eesmärk soodustusi saavate ettevõtete positiivse majandusliku arengu ergutamine, nii et lõppkokkuvõttes saab riik „investeeringu” abil võimalikuks osutunud töökohtade loomisest, sotsiaalkindlustussüsteemide koormuse vähendamisest ja maksude laekumisest kasu.(44)

112. Keskvalitsuse ja Baski autonoomse piirkonna ning kaudselt ka ajalooliste alade vaheliste rahaliste suhete oluline instrument, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Euroopa Kohtus toimuva menetluse pooled oma väited rajavad, on nn rahaline panus (cupo).

113. Rahalise panuse süsteemi alused on sätestatud autonoomiastatuudi artikli 42 lõike 2 punktides d–f, rahanduskokkuleppe artiklis 48 ja järgnevates artiklites ning aastatel 2002–2006 makstavat rahalist panust käsitlevas seaduses. Seejuures on tegemist ajalooliste alade maksutulude suurema osa ülekandmisega Baski autonoomsele piirkonnale ja keskvalitsusele. Ülekandmine on vajalik, kuna valdav osa maksutuludest laekub ajaloolistele aladele, riiklikke teenuseid osutavad aga peamiselt keskvalitsus ja autonoomne piirkond.

114. Lihtsustatult kirjeldades määratakse Baskimaa poolt riigieelarvesse makstav üldine panus, mis omakorda koosneb ajalooliste alade panustest, kindlaks järgmiste etappidena. Kõigepealt arvutatakse välja kulud, mida riik vajab selliste ülesannete täitmiseks, millega piirkonnad ise ei tegele, seejuures eeldatakse vaikimisi, et kõik Hispaania piirkonnad kasutavad teenuseid samas mahus nagu Baskimaa. Seejärel kasutatakse tegurit, mis vastab ajalooliste alade tulude osale võrreldes kogu riigi tuludega. See tegur on alates 1981. aastast muutumatult 6,24%. Järgnevalt toimub mitmesuguste näitajate kohandamine ja korrigeerimine, mis ei ole siiski otseselt seotud maksutulu suurusega. Lõppkokkuvõttes saadakse summa, mille Baskimaa peab maksma riigile. Võrdlusaastaks võetud 2002. aastal oli see summa ligikaudu üks miljard eurot ja seda võidakse järgnevatel aastatel täiendavalt kohandada.

115. On raske hinnata, mil määral mõjutavad ajalooliste alade maksutulud ja nende muutused, mis on tingitud vaidlusalustest õigusnormidest, ajalooliste alade või Baski autonoomse piirkonna poolt riigile ülekantava rahalise panuse suurust. Poolte selgitused kirjalikes märkustes ja Euroopa Kohtu vastavale küsimusele suulises menetluses antud vastused jätavad mulje, et rahalise panuse kindlaksmääramine kujutab endast pigem poliitilist kompromissi, mitte teatavate majanduslike parameetrite, iseäranis maksutulude suuruse muutmise otsest tagajärge. Seda näitab ainuüksi asjaolu, et jaotustegurit, mis peab tegelikult looma seose ajalooliste alade poolt maksmisele kuuluvate maksutuludega, muudeti viimati rohkem kui 25 aastat tagasi, kuigi maksutulud on vahepeal kindlasti muutunud.

116. Hispaania valitsus on igal juhul arvamusel, et ajalooliste alade maksutulude muutus ei mõjuta rahalise panuse suurust. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab samale järeldusele ja muid kompensatsioonimehhanisme ei kasutata, tuleb sedastada, et ajaloolised alad omavad piisavat eelarvelist autonoomiat.

V.      Ettepanek

117. Seega tuleb Tribunal Superior de Justicia del País Vasco esitatud eelotsuse küsimusele vastata järgmiselt:

EÜ artikli 87 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohaliku omavalitsuse maksuõigusnorm, mida kohaldatakse ühetaoliselt kõigile ettevõtjatele, kes alluvad selle omavalitsusüksuse jurisdiktsioonile, ja mis on liikmesriigi üldkehtivate maksuõigusnormidega võrreldes soodsam, ei kujuta endast teatavate ettevõtjate või teatavate kaupade tootmise soodustamist, kui kohalik omavalitsusüksus omab piisavat autonoomiat maksuõigusnormide kehtestamiseks. Autonoomia eeltingimuseks on, et

–        kohalik omavalitsusüksus on institutsionaalselt iseseisev,

–        keskvalitsus ei saa otsustavalt sekkuda menetlusse, mille raames piirkondlik omavalitsusüksus võtab vastu maksuõigusnormi (menetlusõiguslik õigusloomeautonoomia),

–        kohalikule omavalitsusüksusele on jäetud maksuõigusnormide kujundamisel piisavalt ulatuslik tegutsemisruum, mis võimaldab tal järgida iseseisvaid rahanduspoliitilisi eesmärke (materiaalõiguslik õigusloomeautonoomia) ja

–        kohalik omavalitsusüksus kannab ise rahalist vastutust liikmesriigi üldise maksustamiskorraga võrreldes soodsama maksumäära kehtestamisest tingitud maksutulu vähenemise eest (finantsautonoomia).

1 – Algkeel: saksa.

2 – C-428/06: Unión General de Trabajadores de la Rioja UGT-RIOJA vs. Juntas Generales del Territorio Histórico de Vizcaya.

C-429/06: Comunidad Autónoma de la Rioja vs. Juntas Generales del Territorio Histórico de Vizcaya.

C-430/06: Comunidad Autónoma de la Rioja vs. Diputación Foral de Álava.

C-431/06: Comunidad Autónoma de la Rioja vs. Diputación Foral de Guipúzcoa.

C-432/06: Comunidad Autónoma de Castilla y León vs. Juntas Generales de Guipúzcoa ja Diputación Foral de Guipúzcoa.

C-433/06: Comunidad Autónoma de Castilla y León vs. Juntas Generales del Territorio Histórico de Álava ja Diputación Foral de Álava.

C-434/06: Comunidad Autónoma de Castilla y León vs. Diputación Foral de Vizcaya ja Juntas Generales del Territorio Histórico de Vizcaya.

3 –
                                                           6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-88/03: Portugal vs. komisjon (EKL 2006, lk I-7115).

4 – Praegu on Esimese Astme Kohtu menetluses liidetud kohtuasjad T-30/01, T-31/01, T-32/01, T-86/02, T-87/02 ja T-88/02 ning liidetud kohtuasjad T-227/01, T-228/01, T-229/01, T-256/01, T-266/01 ja T-270/01.

5 – Vt Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-127/99, T-129/99 ja T-148/99: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon (EKL 2002, lk II-1275, punkt 146); Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-92/00 ja T-103/00: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon (EKL 2002, lk II-1385, punkt 27) ja 23. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-346/99, T-347/99 ja T-348/99: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon (EKL 2002, lk II-4259, punkt 52).

6 – Vastu võetud 18. detsembri 1979. aasta Ley Orgánica de las Cortes Generales Españolas (Hispaania parlamendi) seaduse nr 3/1979 alusel. Saksakeelne tõlge on Internetis kättesaadav aadressil: www.lehendakaritza.ejgv.euskadi.net/r48-2312/de/contenidos/informacion/estatuto_guernica/de_455/estatu_com_a.html.

7 – Vastu võetud 23. mai 2002. aasta seadusega nr 12/2002 (Ley por la que se aprueba el Concierto Económico con la Comunidad Autónoma del País Vasco (Boletín Oficial del Estado, (edaspidi „BOE”) nr 124, 24.5.2002). Internetis kättesaadav aadressil: www.ogasun.ejgv.euskadi.net/r51-341/es/contenidos/informacion/concierto_quinquenal/es_4177/adjuntos/CAST.pdf.

8 – 23. mai 2002. aasta seadus nr 13/2002 (Ley por la que se aprueba la metodología de señalamiento del cupo del País Vasco para el quinquenio 2002–2006, BOE nr 124, 24.5.2002). Internetis kättesaadav aadressil: www.ogasun.ejgv.euskadi.net/r51-341/es/contenidos/informacion/concierto_quinquenal/es_4177/adjuntos/CAST.pdf.

9 – Seejuures taotlesid põhikohtuasjade C-428/06 ja C-429/06 hagejad Norma Foral’i artikli 2 lõigete 4, 6 ja 7 tühistamist, samal ajal kui kohtuasjas C-434/06 on vaidluse esemeks üksnes artikli 2 lõiked 4 ja 6.

10 – Vt 5. märtsi 2004. aasta kuninga dekreediga (Real Decreto-Legislativo) nr 4/2004 muudetud ettevõtte tulumaksu seaduse artikli 28 lõige 1.

11 – Komisjoni kirjalike märkuste 8. lisa.

12 – Viidatud eespool 3. joonealuses märkuses.

13 – 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman (EKL 1995, lk I-4921, punkt 59); 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-28/95: Leur-Bloem (EKL 1997, lk I-4161, punkt 24) ja 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-275/06: Promusicae, punkt 36 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

14 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Promusicae, punkt 37.

15 – Vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-482/01 ja C-493/01: Orfanopoulus ja Oliveri (EKL 2004, lk I-5257, punkt 42); 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-28/04: Tod’s (EKL 2005, lk I-5781, punkt 14) ja 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-246/04: Turn- und Sportunion Waldburg (EKL 2006, lk I-589, punkt 21).

16 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitleva kohtuotsuse punkt 54 viidetega 8. novembri 2001. aasta otsusele kohtuasjas C-143/99: Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke (EKL 2001, lk I-8365, punkt 41), 29. aprilli 2004. aasta otsusele kohtuasjas C-308/01: GIL Insurance jt (EKL 2004, lk I-4777, punkt 68) ja 3. märtsi 2005. aasta otsusele kohtuasjas C-172/03: Heiser (EKL 2005, lk I-1627, punkt 40).

17 – Vt 23. veebruari 1961. aasta otsus kohtuasjas 30/59: De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. Ülemamet (EKL 1961, lk 1, punkt 43); 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-387/92: Banco Exterior de España (EKL 1994, lk I-877, punkt 13) ja 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-200/97: Ecotrade (EKL 1998, lk I-7907, punkt 34).

18 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitleva kohtuotsuse punkt 56.

19 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitleva kohtuotsuse punkt 52 viidetega 2. juuli 1974. aasta otsusele kohtuasjas 173/73: Itaalia vs. komisjon (EKL 1974, lk 709, punkt 33) ja 15. detsembri 2005. aasta otsusele kohtuasjas C-148/04: Unicredito Italiano (EKL 2005, lk I-11137, punkt 51).

20 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitlev kohtuotsus, punkt 58.

21 – 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1987, lk 4013, punkt 17); vt ka kohtujurist Saggio 1. juuli 1999. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C-400/97, C-401/97 ja C-402/97: Juntas Generales de Guipúzcoa jt (EKL 2000, lk I-1073, lk I-1074, punkt 31). Sellest ettepanekust lähtus Euroopa Kohus ka Assooride piirkonda käsitleva otsuse tegemisel (vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus, punkt 3).

22 – Vt Assooride piirkonda käsitlevas kohtuasjas vaidluse esemeks olnud komisjoni 11. detsembri 2002. aasta otsus 2003/442/EÜ Portugali maksusüsteemi Assooride autonoomse piirkonna eritingimustega kohandamise kava osa kohta, mis käsitleb üksikisiku ja ettevõtte tulumaksu määrade alandamist (ELT 2003, L 150, lk 52, punktid 26–32), ja komisjoni 30. märtsi 2004. aasta otsus 2005/261/EÜ toetuskava kohta, mida Ühendkuningriik kavatseb rakendada Gibraltari valitsuse läbiviidava ettevõtte tulumaksu reformi suhtes (ELT 2005, L 85, lk 1, punktid 102–109), mille vastu Gibraltari ja Ühendkuningriigi poolt esitatud tühistamishagide menetlemine on Esimese Astme Kohtus pooleli (liidetud kohtuasjad T-211/04 ja T-215/04).

23 – 20. oktoobri 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C-88/03: Portugal vs. komisjon (EKL 2006, lk I-7115, punktid 50–54).

24 – Vt eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtujuristi ettepanek Assooride piirkonda käsitlevas kohtuasjas, punkt 53. Samal seisukohal on lõppkokkuvõttes ka komisjon (komisjoni teatis riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes, ELT C 384, lk 3, punkt 16, ja 9. veebruari 2004. aasta aruanne selle teatise rakendamise kohta, K(2004) 434, punkt 33). Sellest tulenevalt ei loeta õiguskirjanduses valikuliseks Saksamaa ettevõtlusmaksu süsteemi, mille puhul määravad maksumäära kindlaks vallad (Stein, R. M., Bestimmtheit von Regionalbeihilfen, 2007, lk 167 jj).

25 – Vt eelkõige 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-446/03: Marks & Spencer (EKL 2005, lk I-10837, punkt 29); 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-196/04: Cadbury Schweppes ja Cadbury Schweppes Overseas (EKL 2006, lk I-7995, punkt 40) ja 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-374/04: Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation (EKL 2006, lk I-11673, punkt 36).

26 – Andmed on võetud Eurostati uuringust Taxation trends in the European Union, 2007, lk 32, Tabel I-6 (Internetis kättesaadav aadressil: www.ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation/gen_info/economic_analysis/tax_structures/Structures2007.pdf.

27 – Vt selle kohta kohtujurist Saggio ettepanek eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Juntas Generales de Guipúzcoa jt, ettepaneku punkt 37.

28 – Vt eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtujuristi ettepanek Assooride piirkonda käsitlevas kohtuasjas, ettepaneku punkt 54.

29 – Peale Biskaia, Araba ja Gipuzkoa provintsi omab ka Navarra autonoomne piirkond ajalooliste eriõiguste (fueros) alusel analoogilist maksualast pädevust.

30 – EL-i lepingu artikli 3a lõike 2 esimene lause (uue numeratsiooni järgi EL-i lepingu artikkel 4) Lissaboni lepingu redaktsioonis, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, sõlmitud Lissabonis 13. detsembril 2007 (EÜT C 306, lk 1), on sõnastatud järgmiselt:

„Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele.”

31 – Vt eelkõige 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, punkt 58 ja selles viidatud kohtupraktika (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

32 – Vt selle kohta ka eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

33 – Seda asjaolu tunnistas ka komisjon, pidades maksu vähendamist asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile a tuginedes osaliselt õigustatuks. Komisjon kritiseeris üksnes seda, et vähendatud maksumäära kohaldati ka finantssektorile, mis ei asu saarelises piirkonnas (vt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitlev kohtuotsus, punkt 27 jj).

34 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitlev kohtuotsus, punkt 71 jj.

35 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitlev kohtuotsus, punkt 58.

36 – Kohtujuristi kursiiv.

37 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud Assooride piirkonda käsitlev kohtuotsus, punkt 58.

38 – Kohtujuristi kursiiv.

39 – 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-387/01: Weigel (EKL 2004, lk I-4981, punkt 55).

40 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 45, teine juhtum.

41 – Komisjoni kirjalike märkuste 7. lisa.

42 – Lõppkokkuvõttes pidas ta kohalike ettevõtjate diskrimineerimist lubamatuks.

43 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 25.

44 – Seoses sellega märgib komisjon eelkõige, et vastavalt kohtupraktikale omab tähtsust üksikule ettevõtjale antud riigiabi mõju ja mitte riigiabi andmisega taotletavad eesmärgid (vt 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-56/93: Belgia vs. komisjon (EKL 1996, lk I-723, punkt 79); 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-241/94: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1996, lk I-4551, punkt 20) ja 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Belgia vs. komisjon (EKL 1999, lk I-3671, punkt 25).