Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JÁN MAZÁK

esitatud 31. märtsil 20091(1)

Kohtuasi C-269/07

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artiklite 12, 18 ja 39 ning nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artikli 7 rikkumine – Kogumispensionide rahalisi stiimuleid käsitlevad siseriiklikud õigusnormid





I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev EÜ artikli 226 alusel algatatud kohtuasi puudutab Saksamaa Liitvabariigi tulumaksualaste õigusaktide teatavaid sätteid, mis võeti vastu eesmärgiga julgustada selliste eraviisiliste pensionikindlustusfondide asutamist, mille üldnimetus on Riester-pensionid ehk Riesterrente.(2) Saksamaa Liitvabariigi otsus võimaldada rahalisi stiimuleid julgustamaks nende vabatahtlike pensionide kehtestamist oli ajendatud demograafilistest muutustest ja kasvavast survest riikliku pensionikindlustuse süsteemile. Seega on Riester-pensionide eesmärk täiendada riiklikke pensione.

2.        Oma hagiavalduses vaidlustab komisjon Riester-pensionide kolm aspekti, mis on ette nähtud Einkommensteuergesetz’i (tulumaksuseadus, edaspidi „EStG”) §-des 79−99. (3) Nii palub komisjon Euroopa Kohtul „[t]uvastada, et kehtestades ja säilitades [EStG] §-des 79­−99 sätted teise samba pensionide kohta, on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artiklist 39, nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires[(4)] artiklist 7 ning EÜ artiklitest 18 ja 12 tulenevaid kohustusi, kuna nende alusel:

a)      jäetakse piiriülesed töötajad (ja nende abikaasad) ilma õigusest saada pensionilisa, kui nad ei ole maksukohustuslased;

b)      ei võimaldata kasutada kogutud kapitali pensionisaaja enda eluasemeks oleva, tema enda majas asuva korteri jaoks, kui see maja ei asu Saksamaal;

c)      nähakse ette saadud pensionilisa tagastamine üldise maksukohustuse lõppemise korral.”

3.        Lisaks taotles komisjon kohtukulude väljamõistmist Saksamaa Liitvabariigilt.

4.        Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et komisjoni hagi tuleks jätta rahuldamata ning kohtukulud tuleks välja mõista komisjonilt.

II.    Õiguslik kontekst

A.      Ühenduse õigusnormid

5.        Määruse nr 1612/68 artiklis 7 on sätestatud:

„1.      Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2. Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.”

B.      Siseriiklikud õigusnormid

6.        EStG §-s 1 on sätestatud:

„1.      Füüsilistel isikutel, kelle alaline või peamine elukoht on Saksamaal, lasub üldine tulumaksukohustus […]

2.      […]

3.      Füüsilise isiku enda taotluse korral võib talle laieneda üldine tulumaksukohustus ka siis, kui tema alaline või peamine elukoht ei ole Saksamaal […] Seda võimalust saab rakendada ainult juhul, kui tema kalendriaastas teenitud tulust kuulub vähemalt 90% Saksamaal tulumaksuga maksustamisele või kui tema tulu, mida Saksamaal tulumaksuga ei maksustata, ei ületa kalendriaastas 6136 eurot […]”

7.        EStG § 10a lõike 1 kohaselt võivad riikliku pensionikindlustuse alusel kindlustatud isikud igal aastal teatavas ulatuses erikuludena maha arvata kogumispensionimaksed koos § 79 jj alusel antud kogumispensionilisaga. EStG § 10a lõikes 1 on samuti sätestatud, et lisaks riikliku pensionikindlustuse alusel kindlustatud isikutele võidakse ka teisi isikurühmi käsitleda samamoodi kui riikliku pensionikindlustuse alusel kindlustatuid. EStG § 10a lõikes 2 on ette nähtud kogumispensioni maksete ja kogumispensionilisa mahaarvamise vahekord ning maksumaksjale soodsama süsteemi kohaldamine.

8.        EStG § 79 „Rahalise soodustuse saajad” näeb ette, et:

„Maksumaksjatel, kellel on üldine tulumaksukohustus ja kes on § 10 punkti a alapunkti 1 kohaselt soodustuse saajad, on õigus saada kogumispensionilisa (edaspidi „pensionilisa”). Kui § 26 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavast abielupaarist on ainult üks abikaasa esimese taande kohaselt soodustuse saaja, võib ka teine abikaasa saada pensionilisa, kui kogumispensioni leping on sõlmitud nende nimel.”

9.        EStG § 26 kohaselt peab soodustuse saaja abikaasal põhimõtteliselt samuti olema Saksamaa Liitvabariigis üldine tulumaksukohustus.

10.      EStG § 83 „Kogumispensionilisa” näeb ette, et:

„Pensionilisa, mis koosneb põhiosast (§ 84) ja lastega seotud osast (§ 85), antakse vastavalt kogumispensioni maksetele.”

11.      EStG § 92a näeb ette sisuliselt seda, et kogumispensionilisa saaja võib kasutada vähemalt 10 000 euro suurust summat kogumispensionilepingu alusel kogutud subsideeritud kapitalist enda tarbeks eluaseme ostmiseks või ehitamiseks Saksamaa Liitvabariigis. Selle summa ülempiir on 50 000 eurot.

12.      EStG § 93 „Kuritarvitamine” näeb ette, et kogumispensioni subsideeritud kapitali kuritarvitamise korral peab soodustatud isik tagastama saadud kogumispensionilisa koos EStG § 10a kohaselt erikuludena maha arvatud summadega. EStG § 94 näeb ette kuritarvitamise korral kohaldatava menetluse.

13.      EStG § 95 lõikes 1 on sisuliselt ette nähtud, et kui soodustatud isiku alaline või peamine elukoht ei ole enam Saksamaal ning tal ei ole sellepärast enam üldist maksukohustust või kui ei ole esitatud taotlust vastavalt EStG § 1 lõikele 3, kohaldatakse EStG paragrahve 93 ja 94 mutatis mutandis. EStG § 95 lõikes 2 on sätestatud, et soodustatud isiku taotlusel võidakse kõnealuse summa tagastamine edasi lükata väljamakseperioodi algusesse. Moratooriumi võidakse pikendada, kui tagastamiseks kasutatakse vähemalt 15% kogumispensionilepingu alusel tehtud maksetest.

III. Kohtueelne menetlus

14.      Komisjon teatas 16. detsembri 2003. aasta märgukirjaga Saksamaa Liitvabariigile oma kahtlustest seoses Riester-pensioneid käsitlevate õigusnormide kolme aspekti vastavusega ühenduse õigusnormidele. Saksamaa Liitvabariik vastas sellele märgukirjale oma 19. veebruari 2004. aasta kirjas, märkides seal ära oma seisukoha, et kõnealused õigusnormid ei riku ühenduse õigust.

15.      Komisjon saatis 19. detsembril 2005 Saksamaa Liitvabariigile põhjendatud arvamuse, milles kordas märgukirjas väljendatud seisukohta ja kutsus liikmesriiki võtma meetmeid põhjendatud arvamuse järgimiseks kahe kuu jooksul alates selle saamisest. Jäämata rahule Saksamaa ametivõimude vastusega sellele arvamusele, otsustas komisjon algatada käesoleva kohtuasja, esitades Euroopa Kohtu kantseleile 6. juunil 2007 sellekohase hagiavalduse.

IV.    Kohtuasi

A.      Esimene etteheide

1.      Poolte argumendid

16.      Komisjoni väitel kujutab EStG §-s 79 sätestatud nõue, et kogumispensionilisa saamiseks peab isikul olema Saksamaal üldine maksukohustus, endast varjatud diskrimineerimist kodakondsuse alusel ning on sellepärast vastuolus EÜ artikli 39 lõikega 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2. Komisjon rõhutab pensionilisa sisseseadmise tausta ning seda, et see seati sisse kogumispensioni maksete subsideerimiseks ehk eesmärgiga aidata üksikisikutel moodustada pension, mis täiendab riiklikku pensionit.

17.      Komisjon on sisuliselt seisukohal, et kogumispensionilisa on „sotsiaalne soodustus” määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses nii, nagu seda on Euroopa Kohtu praktikas tõlgendatud. Kõnealust kogumispensionilisa antakse komisjoni sõnul „üldiselt” isikutele selle põhjal, milline on nende objektiivne staatus töötajana. Vanaduspensioniks valmistumise eesmärgil meetmete võtmine on tööelu lahutamatu osa. Nii on komisjon seisukohal, et kogumispensionilisa eesmärk on muu hulgas täiendada seda majanduslikku baasi.

18.      Komisjon märgib, et Saksamaa Liitvabariik ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et riikliku pensioni saamise aluseks oleva töölepingu pooleks on peamiselt üksikisikud, kes on seega ka kogumispensionilisa peamised saajad. Et pensionilisa saajate hulgas on teisigi isikuid, näitab pelgalt seda, et töötajate osas taotletavat sotsiaalset eesmärki on laiendatud teistele isikutele, kes on riiklike pensionide süsteemi suhtes samalaadses olukorras. Komisjon väidab, et pensionilisa, mida on käsitletud EStG eraldi osa sätetes, mis puudutavad võimalust arvata teatavas ulatuses erikuludena maha kogumispensioni maksed, kujutab endast minimaalset abi, mis ei ole sissetuleku suhtes progressiivne ja mis nähti ette selleks, et kaitsta üksikisikuid, keda eriti suurel määral mõjutab riikliku pensionisüsteemi reform: nimelt neid, kel on tagasihoidlik sissetulek või suur pere. Selle mittemonoliitse süsteemiga tagatakse, et majandustegevuseta abikaasadel on autonoomne õigus saada kogumispensionilisa vastavalt EStG § 79 lõikele 2.

19.      Komisjon on seisukohal, et sotsiaalse soodustuse mõiste hõlmab sellealase kohtupraktika kohaselt igal juhul soodustusi, mida antakse sellepärast, et soodustuse saaja elab riigi territooriumil. See kohtupraktika on käesolevas kohtuasjas kohaldatav. Liiati ei tähenda see, et pensionilisa andmine sõltub tingimusest, et soodustatud isik peab olema sõlminud kogumispensioni lepingu, seda, et soodustus ei ole seotud nende kui töötajate või elanike objektiivse staatusega. Sotsiaalsete soodustuste suhtes kehtivad sageli tingimused, mis kajastavad nende sotsiaalset eesmärki. See lähenemisviis vastab ka määruse nr 1612/68 artikli 7 eesmärgile, milleks on hõlbustada töötajate vaba liikumist ühenduses. Vanaduspensionile jäämiseks valmistumist käsitlevate õigusnormide kohaselt on teiste liikmesriikide töötajad üldiselt samas olukorras kui Saksamaa töötajad ning see, et vähendatakse Saksamaa riiklikku pensioni, millesse nad makseid teevad, puudutab neid samamoodi. Selles osas tuleks märkida, et nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (5) artikli 13 lõike 2 punktis a on sätestatud, et sotsiaalkindlustuse seisukohast kehtivad liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes selle riigi õigusaktid ka siis, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil. See reegel kehtib teiste seas piiriüleste töötajate suhtes, kes peavad tasuma sotsiaalkindlustusmakseid oma töökohaliikmesriigis, välja arvatud siis, kui nad töötavad ka elukohaliikmesriigis. Komisjoni sõnul eristab EStG § 79 siiski töötajaid, kelle elukoht on Saksamaal, ja piiriüleseid töötajaid, seades pensionilisa andmiseks tingimuse, et soodustatud isikul peab olema Saksamaal üldine maksukohustus. EStG §-st 1 tulenevalt on see tingimus võrdne Saksamaa residentsuse nõudega ning jätab seega välja piiriülesed töötajad. Arvestades, et enamik mitteresidente on mittekodanikud, kujutab see tingimus endast seega varjatud diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Komisjon märgib samuti, et asjaomased töötajad Prantsuse Vabariigist ja Austria Vabariigist ei saa nende riikide ja Saksamaa Liitvabariigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise kokkulepete tõttu valida enda maksustamist Saksamaal vastavalt EStG § 1 lõikele 3.

20.      Seoses Saksamaa Liitvabariigi väitega kogumispensionilepingute vabatahtlikkuse kohta märgib komisjon, et soodustuse liigitamine „sotsiaalseks soodustuseks” ei sõltu sotsiaalkindlustusmaksetele omaste elementide olemasolust, eeskätt nende kohustuslikkusest, mida sotsiaalsete soodustuste puhul üldiselt ei esine. Vabatahtlikkusel põhinev süsteem võib siiski täiendada kohustusliku kindlustuse süsteemi, nagu käesoleval juhul, kui kogumispensionilisa eesmärk on seada sisse riiklikust sotsiaalkindlustusest tulenevat pensioni täiendav pension.

21.      Komisjon arvab, et vastupidi Saksamaa Liitvabariigi seisukohale ei ole kogumispensionilisa määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses maksusoodustus. Selles osas tuleks märkida, et kõnealune pensionilisa mõjutab mitte riigieelarve tulude, vaid hoopis kulude poolt. Komisjon on seisukohal, et igal juhul ei ole asjakohane, kas pensionilisa liigitatakse „sotsiaalseks soodustuseks” või „maksusoodustuseks”, sest määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kohaselt tuleb maksusoodustusi võimaldada ka piiriülestele töötajatele.

22.      Komisjon on seisukohal, et vastavalt kohtuotsusele Schumacker(6) ei tohiks piiriüleseid töötajaid eristada residentidest töötajatest, vaid neid tuleks käsitleda samamoodi, arvestades, et käesolevas kohtuasjas kõne all olevad piiriülesed töötajad on kindlustatud Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemis ning seega on nad tulevaste pensioniõiguste osas samas olukorras nagu need töötajad, kes on Saksamaal residendid. Lisaks märgib komisjon, et asjaomased piiriülesed töötajad saavad üldiselt kogu oma sissetuleku Saksamaal. Veel osutab komisjon, et Saksamaa Liitvabariik ei vaidlusta seda, et kogumispensionilisa on riikliku pensionikindlustuse reformi lahutamatu osa.

23.      Seoses Saksamaa Liitvabariigi argumentidega maksusüsteemi ühtsuse kohta(7) märgib komisjon, et need argumendid ei ole käesolevas menetluses asjakohased. See, et üks liikmesriik maksab teise liikmesriigi residentidele pensioni ning seda pensioni võib maksustada üksnes elukohaliikmesriik, tuleneb maksustamispädevuse jaotusest, mis on asjaomase kahe riigi vahel kokku lepitud topeltmaksustamise vältimise kokkuleppega. Seega tagab kõnealune kahe liikmesriigi vaheline kokkulepe maksusüsteemi ühtsuse. Lisaks nähtub kohtuotsusest Wielockx,(8) et kui liikmesriigid on sõlminud omavahel topeltmaksustamise vältimise kokkuleppe, mis käsitleb pensionide maksustamist, „ei ole vaja maksusüsteemi ühtsust tagada üksikisiku tasandil pensionimaksete mahaarvatavuse ja pensioni maksustamise range korreleerimise teel, vaid see ühtsus nihkub teisele tasandile, milleks on lepinguosalistes riikides kohaldatavate reeglite vastastikkus”.(9)

24.      Komisjon märgib, et EStG § 85 kohaselt sõltub kogumispensionilisa summa asjaomase isiku ülalpeetavate laste arvust. Komisjon on seisukohal, et nõue, mille kohaselt asjaomane üksikisik peab kõnealuse soodustuse saamiseks olema Saksamaal maksukohustuslane, kujutab endast EÜ artikli 39 lõike 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 rikkumist. Peale selle on EStG § 79 lõikega 2 ette nähtud, et pensionilisa saaja abikaasal on tuletatud õigus saada pensionilisa, kui ka tema on Saksamaal maksukohustuslane. Komisjon on seisukohal, et sellealase väljakujunenud kohtupraktika(10) järgi on nõue, mille kohaselt töötaja abikaasa peab olema Saksamaal maksukohustuslane, samuti EÜ artikli 39 lõike 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 rikkumine.

25.      Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et EStG § 79 lõikes 1 sätestatud nõue olla Saksamaal maksukohustuslane ei ole määruse nr 1612/68 ega EÜ artikli 39 lõike 2 rikkumine.

26.      Saksamaa Liitvabariik märgib, et EStG-ga on ette nähtud kaks meedet, mille kohaselt antakse maksustiimuleid täiendava pensioniga liitumise eest: nimelt võimalus arvata maha erikulud vastavalt EStG § 10a lõikele 1 ning õigus saada kogumispensionilisa vastavalt EStG §-le 79 ja järgmistele paragrahvidele. Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et vastupidiselt komisjoni väidetele ei ole kõnealune pensionilisa sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses, vaid on hoopis maksusoodustus.

27.      Samuti väidab Saksamaa Liitvabariik, et kogumispensionilisa võimaldamine ei ole seotud soodustatud isiku kui töötaja või residendi objektiivse staatusega.

28.      Nii on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et vastavalt EStG § 10a lõikele 1, millele on viidatud EStG §-s 79, ei sõltu õigus saada kogumispensionilisa sellest, kas soodustatud isik on ühenduse õiguse seisukohast töötaja, sest kogumispensionilisa võimaldatakse ka sellistele üksikisikutele, kes ei ole palgatöötajad. Lisaks on sugugi mitte tühine osa töötajaid (nt arstid ja hambaarstid) kohustatud kinni pidama oma ameti suhtes spetsiifilise ametialase kindlustuse korrast ja nad ei või kogumispensioni makseid EStG § 10a lõike 1 kohaselt erikuludena maha arvata ning ei saa seega pensionilisa. Peale selle ei sõltu pensionilisa võimaldamine sellest, kas isiku alaline elukoht on Saksamaal. EStG paragrahvidest 10a ja 79 tulenevad nõuded, mille kohaselt isik peab olema kindlustatud riikliku pensionikindlustussüsteemi alusel ja olema Saksamaal maksukohustuslane, ei ole seotud elukohanõudega. Selles osas on EStG §-st 10a tulenev riiklikus pensionisüsteemis kindlustatuse nõue seotud töötamiskohaga, mitte elukohaga, nagu nähtub määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktist a. Nõue olla Saksamaal maksukohustuslane ei ole seotud elukohaga Saksamaal, sest piiriülesed töötajad võivad EStG § 1 lõike 3 kohaselt valida võimaluse, et nad on maksukohustuslased Saksamaal. Lisaks peab isik pensionilisa saamiseks – erinevalt kohustuslikust riikliku pensioni maksete süsteemist – vabatahtlikult sõlmima lepingu erakindlustusandjaga ja tegema ettenähtud makseid. See nõue ei ole seotud soodustatud isiku kui töötaja või residendi objektiivse staatusega. Liiati – erinevalt sellest, mida väidab komisjon – ei või seadusandja eesmärk kõnealuse meetme vastuvõtmisel määrata selle meetme õiguslikku kvalifitseerimist. Selleks et luua stiimulid täiendavate erapensionide võtmiseks, valis Saksamaa seadusandja maksuõigusel põhineva lahenduse, kuigi juhindus sotsiaalsetest kaalutlustest.

29.      Saksamaa Liitvabariigi väitel on kõnealune pensionilisa määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses maksusoodustus. EStG §-s 79 ja järgmistes paragrahvides on sätestatud, et pensionilisa saamiseks peab isik saama arvata maha erikulusid vastavalt EStG § 10a lõikele 1. Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et EStG § 10a lõige 1 on täiendava pensioni suhtes ette nähtud maksustiimulite osas võtmetähtsusega säte. See nähtub nimetatud sätte ametlikust pealkirjast („Täiendav kogumispension”) ja sellest, et EStG § 10a lõige 1, millele viitab EStG § 79, määratleb pensionilisa saamise õiguse osas need isikud, kellel on õigus saada kõnealuseid maksusoodustusi. Peale selle näeb EStG § 10a ette nii-öelda soodsaima korra, mille põhjal määratakse, kas maksumaksjal võib olla õigus arvata maksustatavast summast maha kogumispensioni maksed, mis ületavad kogumispensionilisa summat. Saksamaa Liitvabariik rõhutab, et erikulude mahaarvamine ja kogumispensioni lisa on omavahel tihedalt seotud ja see ilmneb mitte ainult õigusnormides endis sisalduvatest viidetest teistele õigusnormidele, vaid sellestki, et kõnealune pensionilisa on EStG § 10a lõikes 1 sätestatud erikulude mahaarvamisel põhineva maksuvähenduse avanss. Seega võimaldab kogumispensionilisa soodustatud isikutel saada enne maksudeklaratsiooni esitamist osa maksuvähendusest, millele neil on õigus tehtud kogumispensioni maksete alusel. Peale selle mõjutab kogumispensionilisa riigieelarve tulude poolt selle kaudu, et kuna kogumispensioni maksed on maksust vabastatud, väheneb maksutulu.

30.      Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et käesolevas asjas ei esine võrreldavate olukordade diskrimineerivat käsitlemist. Ta märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab diskrimineerimine tekkida üksnes siis, kui võrreldavate olukordade suhtes kohaldatakse erinevaid eeskirju või erinevate olukordade suhtes kohaldatakse ühtesid ja samu eeskirju.(11) Peale selle on Euroopa Kohus oma otsuses Meindl märkinud, et „[s]eoses otseste maksudega ei ole üldiselt riigi residendid ja mitteresidendid sarnases olukorras, kuna mitteresidendi poolt riigi territooriumil saadud tulu on enamikul juhtudel ainult üks osa tema kogutulust, mis koondub tema elukohas, ning kuna mitteresidendi maksu tasumise võimet, mis sõltub tema kogutulust ning tema isiklikust ja perekondlikust olukorrast, on lihtsam hinnata kohas, millega tal on kõige tihedamad isiklikud ja varalised sidemed, st tavaliselt tema peamises elukohas”.(12)

31.      Sellest tulenevalt on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et vastavalt kohtuotsusele Schumacker(13) on elukohariik, mitte töökohariik see, kes on kohustatud mitteresidentidest töötajate isiklikku olukorda arvesse võtma. Selles osas võib piiriülene töötaja, kui ta saab üle 90% oma sissetulekust Saksamaal, kohtuotsuse Gschwind(14) kohaselt valida, et ta on Saksamaal täies ulatuses maksukohustuslane ning selle alusel maha arvata erikulusid vastavalt EStG § 10a lõikele 1 ja saada pensionilisa vastavalt EStG §-le 79 ja järgmistele paragrahvidele. Lisaks, kui piiriülesed töötajad on Saksamaa Liitvabariigi poolt Prantsuse Vabariigi ja Austria Vabariigiga sõlmitud topeltmaksustamise vältimise kokkulepete kohaselt maksukohustuslased oma elukohariigis, peab see riik arvesse võtma nende töötajate isiklikku olukorda ja on pädev võimaldama maksusoodustusi. Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et maksustamise õiguse puududes ei ole ta kohustatud võimaldama maksusoodustust, mille eesmärk on ajendada täiendava pensioni võtmist sõltumata sellest, kas Prantsusmaal ja Austrias võimaldatakse analoogseid soodustusi. Saksamaa Liitvabariik märgib, et igal juhul võimaldavad nii Prantsusmaa kui ka Austria rahalisi stiimuleid selliste täiendavate kogumispensionide võtmiseks.

32.      Samuti väidab Saksamaa Liitvabariik, et keelatud diskrimineerimist ei ole esinenud ka siis, kui arvestada Euroopa Kohtu poolt sotsiaalsete soodustuste andmise suhtes ette nähtud kriteeriume. Kohtuasjas Geven märkis Euroopa Kohus, et sotsiaalse soodustuse andmisel võidakse piirduda nende isikutega, kellel on Saksa ühiskonnaga piisavalt tihe side, reserveerimata seda soodustust üksnes isikutele, kes Saksamaal elavad.(15) Nii soovis Saksamaa seadusandja luua täiendava kogumispensioni võtmiseks stiimuleid isikutele, kellel on Saksa ühiskonnaga piisavalt tihe side, nõudmata seejuures rangelt seda, et nende stiimulite tingimuseks oleks elukoht asjaomase riigi territooriumil. Sellise nõude puudumine nähtub EStG § 1 lõike 3 tingimustest, mille kohaselt piiriülene töötaja võib valida, et tal on Saksamaal üldine maksukohustus ja ta saab seega kõnealust pensionilisa. Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et nendel piiriülestel töötajatel, kelle olukorda reguleerib topeltmaksustamise vältimise kokkulepe, ei ole selle liikmesriigiga piisavalt tihedat sidet ning seega on nad õiguslikust seisukohast tihedalt seotud hoopis oma elukohariigiga.

33.      Abikaasadele võimaldatava pensionilisa(16) osas on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et EStG § 79 lõige 2 ei riku EÜ artikli 39 lõiget 2 ega määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2, sest abikaasa, kelle elukoht ei ole Saksamaal, võib saada kõnealust, Saksamaa maksukohustuslastele ette nähtud pensionilisa, kui mõlemad abikaasad otsustavad olla selle liikmesriigi maksukohustuslased ja kui 90% abikaasade ühisest sissetulekust maksustatakse Saksamaal ja nende sissetulek, mida maksustatakse välismaal, ei ületa 12 272 eurot.

34.      Teise võimalusena väidab Saksamaa Liitvabariik, et kui Euroopa Kohus tuvastab kaudse diskrimineerimise, on see diskrimineerimine maksusüsteemi ühtsuse huvides õigustatud. EStG § 79 kohaselt antav pensionilisa ja EStG § 10a lõikega 1 antud võimalus arvata maha erikulud vastavad tehtud kogumispensioni maksete suhtes võimaldatavale maksuvähendusele või -soodustusele. Seda soodustust tasakaalustab Saksamaa Liitvabariigi võimalus maksustada hilisemas etapis kõiki kogumispensioni lepingu alusel tehtavaid väljamakseid vastavalt EStG § 22 lõikele 5.

2.      Hinnang

35.      Käesolevas etteheites on komisjon seisukohal, et EStG § 79 rikub EÜ artiklit 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2, sest selle kohaselt peavad piiriülesed töötajad ja nende abikaasad olema Saksamaal maksukohustuslased, et saada selles siseriiklikus õigusnormis ette nähtud kogumispensionilisa.

36.      Pooled keskenduvad käesolevat etteheidet käsitlevates väidetes esiteks sellele, kas kogumispensionilisa tuleks liigitada määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses sotsiaalseks või maksusoodustuseks, ja teiseks sellele, kas selliste piiriüleste töötajate ilmajätmine kõnealusest pensionilisast, kellel ei ole Saksamaal üldist maksukohustust, kujutab endast nende töötajate kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel, kusjuures menetluspooled on nõus, et määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 2 on kõnealuse pensionilisa suhtes tõepoolest kohaldatav.

37.      Uurin kõigepealt seda, kas kõnealust kogumispensionilisa tuleks minu meelest käsitleda kui sotsiaalset või maksusoodustust määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses, ning asun seejärel käsitlema seda, kas EStG §-ga 79 kehtestatud nõue, et pensionilisa saamiseks peab isikul olema Saksamaal üldine maksukohustus, on oma laadilt diskrimineeriv või mitte.

38.      Selles suhtes tuleks märkida, et komisjon kinnitas 17. detsembri 2008. aasta kohtuistungil, et käesolev etteheide on seotud üksnes nende piiriüleste töötajatega, kes on maksukohustuslased oma elukohariigis. Komisjon märkis kohtuistungil, et „esimene etteheide piirdub nende juhtumitega, mil maksustamise õigus kuulub eranditult piirnevale elukohariigile”. Komisjon rõhutas siiski, et see etteheide ei piirdu Prantsuse Vabariigi ja Austria Vabariigi piiriüleste töötajatega, kes ei saa valida enda maksustamist Saksamaal vastavalt EStG § 1 lõikele 3. Lisaks taotleb komisjon käesolevas menetluses kinnitust rikkumise kohta pelgalt seoses kogumispensionilisaga, mitte aga võimalusega arvata EStG § 10a lõike 1 kohaselt maha teatavad kogumispensioni maksed.

39.      Minu teada ei ole Euroopa Kohus teinud otsust, mis käsitleks konkreetselt määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2 nimetatud soodustuste omavahelist erinevust või sarnasust. Siiski on Euroopa Kohus märkinud, et „sotsiaalseid soodustusi” tuleb käsitada kui „kõiki töölepinguga seotud või mitteseotud soodustusi, mida antakse oma riigi kodanikest töötajatele põhiliselt selle alusel, et neil on objektiivsete kriteeriumide alusel töötaja staatus, või lihtsalt selle alusel, et nad elavad riigi territooriumil, ning mille laiendamine teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele hõlbustab nende liikumist ühenduse piires”(17) Peale selle on Euroopa Kohus märkinud, et kõnealuses sättes sisalduvat viidet „sotsiaalsetele soodustustele” ei saa tõlgendada kitsendavalt.(18)

40.      Selleks et tuvastada, kas kogumispensionilisa on sotsiaalne või maksusoodustus, on vaja uurida mitte ainult selle liigitust siseriiklikes õigusnormides, vaid ka selle eesmärki ja andmise tingimusi. Kogumispensionilisa andmist käsitlevate sätete sisaldumine Saksamaa EStG-s ei ole minu arvates otsustav tegur, mille alusel tuvastada selle pensionilisa õiguslik olemus või kvalifitseerimine või see, kas see tuleks liigitada sotsiaalseks või maksusoodustuseks määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

41.      Euroopa Kohtu käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et Saksamaa Liitvabariik on püüdnud julgustada Riester-pensionide võtmist, kasutades selleks kogumispensionilisa ja võimalust kogumispensioni maksed maksustatavast tulust erikuludena maha arvata. Peale selle on üldteada, et Riester-pensionide süsteemi sisseseadmist ajendasid demograafilised muutused Saksamaal ja vajadus reformida riiklike pensionide süsteemi. Nii on Riester-pensionide süsteemi eesmärk täiendada riiklike pensionide süsteemi, mille väljamaksete tase tulevikus alaneb. Seega on Riester-pensionide süsteem otseselt suunatud üksikisikutele, keda mõjutab riikliku pensionikindlustussüsteemi reform.

42.      Minu arvates on Euroopa Kohtu toimiku põhjal selge – ja Saksamaa Liitvabariik ei ole seda vaidlustanud –, et kõnealuste rahaliste stiimulite andmist (19) ajendas eesmärk tagada, et pensionärid saavad oma tööelu lõppedes piisavalt pensioni. Sellepärast olen seisukohal, et kõnealuste rahaliste stiimulite andmist ajendasid sotsiaalsed kaalutlused.

43.      Kuigi ma nõustun Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, et riiklikult antava soodustuse sotsiaalne eesmärk ei ole iseenesest piisav põhjus, et kvalifitseerida see „sotsiaalseks soodustuseks” määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses, olen Euroopa Kohtu praktikat arvestades seisukohal, et Saksamaa Liitvabariigi eesmärk kogumispensionilisa andmisel toetab selle pensionilisa liigitamist sotsiaalseks soodustuseks. Selles suhtes on Euroopa Kohus juba otsustanud, et mõiste „sotsiaalne soodustus” määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses hõlmab liikmesriigi õigusaktide alusel seenioridele tagatavat sissetulekut.(20)

44.      Riester-kogumispensioni lepingu sõlmimine ja selle pensioni sissemaksete tegemine on selgelt vabatahtlik. Olen siiski seisukohal, et vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väidetele ei tulene Riester-pensionide süsteemi vabatahtlikkus sellest, et EStG kohaselt antav kogumispensionilisa on Saksamaa õiguse alusel võimaldatav rahaline stiimul, mille eesmärk on tagada, et soodustatud isikud saavad – ehkki peamiselt omaenda algatusel – vanaduspõlves piisava sissetuleku. Minu arvates oleks töötajate liikumisvabadust käsitlevate ühenduse eeskirjade eesmärgi ja mõttega põhimõtteliselt vastuolus see, kui teatavat soodustust ei saaks pidada määruse nr 1612/68 tähenduses sotsiaalseks soodustuseks üksnes selle soodustuse andmise süsteemi vabatahtlikkuse tõttu.(21)

45.      Käesolevas menetluses ei ole vaidlustatud seda, et kogumispensionilisa antakse teiste hulgas sellistele üksikisikutele, keda ei saa EÜ artikli 39 kohaselt töötajateks liigitada ning et teatavad töötajad ei pruugi tegelikult kõnealust pensionilisa saada, sest nad on kindlustatud teistes pensionisüsteemides, mitte riiklike pensionide süsteemis, mille reformimine neid seega ei mõjuta. Euroopa Kohtu käsutuses olevatest dokumentidest nähtub siiski, et põhimõtteliselt on palgatöötajad need, kes saavad riiklikku pensioni ning on seega Riester-pensionide süsteemi peamised sihtisikud ja kõnealuse kogumispensionilisa lõppsaajad.(22) Täiusliku korrelatsiooni puudumine kogumispensionilisa potentsiaalsete saajate ja EÜ artikli 39 tähenduses töötajate määratluse vahel nii, nagu seda on Euroopa Kohtu praktikas tõlgendatud, ei vähenda minu arvates selle asjaolu tähtsust, et kõnealust pensionilisa antakse Euroopa Kohtu praktika sõnastuse kohaselt oma riigi kodanikest töötajatele „põhiliselt” selle alusel, et neil on objektiivsete kriteeriumide alusel töötaja staatus, ning selle eesmärk on tagada nendele töötajatele vanaduspõlves piisav sissetulek, arvestades riikliku pensionisüsteemi reformi.(23) Sellepärast olen seisukohal, et kõnealust kogumispensionilisa antakse – nagu komisjon väidab – üksikisikutele põhiliselt selle alusel, et neil on objektiivsete kriteeriumide järgi töötaja staatus.

46.      Saksamaa Liitvabariik on püüdnud oma väidetes tõendada, et kogumispensionilisa on maksusoodustus, mitte sotsiaalne soodustus, sest see pensionilisa on lahutamatult seotud võimalusega kogumispensioni maksed maksustatavast tulust vastavalt EStG § 10a lõikele 1 teatavas ulatuses erikuludena maha arvata. Tegelikult väidab nimetatud liikmesriik, et see pensionilisa on pelgalt avanss järgneva maksuvähenduse suhtes, mida hinnatakse vastavalt EStG § 10a lõikele 2. Olen siiski seisukohal, et ehkki on olemas ilmsed seosed kogumispensionilisa ja kogumispensioni maksete mahaarvamise võimaluse vahel – suuresti sellepärast, et mõlemaid ajendas riikliku pensionikindlustuse süsteemi reform –, on see pensionilisa siiski minimaalne abi, mida makstakse soodustatud kindlustatud isiku kogumispensionisse(24) selle isiku sissetulekust hoolimata. Võimalus kogumispensioni maksed maksustatavast tulust vastavalt EStG § 10a lõikele 1 teatavas ulatuses erikuludena maha arvata on minu arvates eraldiseisev ja lisanduv soodustus, mille isik võib saada sõltuvalt oma sissetulekust ja mis on kogumispensionilisast majanduslikult eraldatav.

47.      Sellepärast olen seisukohal, et käesolevas menetluses käsitletav kogumispensionilisa on sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

48.      Kuna ma leian, et kõnealune kogumispensionilisa on sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses, käsitlen diskrimineerimise küsimust sellest perspektiivist, mitte maksu perspektiivist.

49.      Diskrimineerimise küsimuse osas tuleb meenutada, et nii EÜ artiklis 39 kui ka määruse nr 1612/68 artiklis 7 ilmnev võrdse kohtlemise põhimõte keelab mitte ainult ilmselge diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse varjatud diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje. Kui siseriiklik õigusnorm ei ole objektiivselt õigustatud ja taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne ning kui see võib oma sisu tõttu mõjutada võõrtöötajaid rohkem kui omamaiseid töötajaid ja sellest tuleneb oht, et võõrtöötajad satuvad konkreetselt ebasoodsamasse olukorda, tuleb seda õigusnormi pidada kaudselt diskrimineerivaks.(25)

50.      Nii peab võõrtöötaja määruse nr 1612/68 artikli 7 kohaselt saama samu sotsiaalseid soodustusi nagu vastuvõtva liikmesriigi kodanikest töötajad. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab selles sättes kasutatav töötaja mõiste piirialatöötajaid, kellel on õigus sellele tugineda samadel alustel kui kõigil teistel töötajatel, keda selles sättes on silmas peetud.(26)

51.      Komisjon väitis menetluses, et EStG § 1 tulemusel on kohustus olla Saksamaal maksukohustuslane sünonüümne selle liikmesriigi residendiks olemisega ning seetõttu välistab see kohustus tegelikult kogumispensionilisa saamise piiriüleste töötajate poolt. Kuigi Saksamaa Liitvabariik vaidlustas komisjoni väite, tunnistas ta menetluses siiski, et residentidest töötajaid ning Prantsuse Vabariigist ja Austria Vabariigist tulevaid piiriüleseid töötajaid eristatakse pensionilisa andmisel, sest need piiriülesed töötajad ei saa valida Saksamaal maksukohustuslaseks olemist. Muude piiriüleste töötajate osas nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevatest dokumentidest selgelt, et need töötajad, kes ei ole Saksamaa residendid ega elanikud, ei saa kõnealust kogumispensionilisa, kui nad ei otsusta EStG § 1 lõike 3 kohaselt olla Saksamaal maksukohustuslased.

52.      Sellepärast olen seisukohal, et kõnealuse pensionilisa saamine mitteresidentide poolt on põhimõtteliselt välistatud. Peale selle ei nõustu ma Saksamaa Liitvabariigi väidetega, et teatavate piiriüleste töötajate võimalus olla EStG § 1 lõike 3 kohaselt Saksamaal maksukohustuslane seda järeldust muudaks. Igal juhul ei ole töötajal võimalik valida Saksamaal maksukohustuslaseks olemist, kui 90% tema sissetulekutest ei kuulu Saksamaal maksustamisele ja tema maksuvaba tulu Saksamaal on suurem kui 6136 eurot.(27) Arvestades kõnealustele piiriülestele töötajatele seatud ülemääraseid nõudeid Saksamaal maksukohustuslaseks saamiseks, olen seisukohal, et vähemalt mõningatel niisugustel töötajatel ei ole nende elukohariigi tõttu tegelikult võimalik saada kõnealust kogumispensionilisa. Kuna Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mitteresidendid valdavalt mittekodanikud,(28) järeldan sellest, et komisjon on käesolevas menetluses tõendanud, et EStG §-ga 79 kehtestatud tingimuse täitmine, mille kohaselt isikul peab olema Saksamaal üldine maksukohustus, on Saksamaa töötajate jaoks lihtsam kui teistest liikmesriikidest tulevate piiriüleste töötajate jaoks ning kujutab endast seetõttu kaudset diskrimineerimist, mis on keelatud EÜ artikli 39 lõikega 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2.

53.      Samuti ei nõustu ma Saksamaa Liitvabariigi väitega, et käesolevas menetluses saab kohaldada Euroopa Kohtu otsust Geven,(29) mis käsitleb piisavalt tiheda seose puudumist sotsiaalset soodustust andva liikmesriigi ühiskonnaga.

54.      Kõnealune kogumispensionilisa on sotsiaalne soodustus määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses ning seda antakse Saksamaa riikliku pensionisüsteemi reformi raames. EStG § 10a lõikest 1 ja §-st 79 nähtub selgelt, et selle pensionilisa saamiseks peab piiriülene töötaja olema muu hulgas kindlustatud Saksamaa riiklikus pensionisüsteemis. See tingimus, mida komisjon käesolevas menetluses kuidagi ei vaidlusta, seab asjaomastele piiriülestele töötajatele kohustuse teha makseid Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi. Veel soovin toonitada seda, et riikliku pensionikindlustussüsteemi reform mõjutab piiriüleseid töötajaid samamoodi nagu neid töötajaid, kes on Saksamaal residendid/maksukohustuslased.(30) Seega on käesolevas menetluses käsitletavate piiriüleste töötajate side Saksamaa ühiskonnaga minu arvates piisavalt tihe selleks, et saada kõnealust sotsiaalset soodustust.(31)

55.      Eespool märgitut arvestades olen samuti seisukohal, et nõue, mille kohaselt piiriülene töötaja peab selleks, et saada EStG § 85 kohaselt täiendavat kogumispensionilisa vastavalt tema ülalpeetavate laste arvule, olema Saksamaal maksukohustuslane, on oma laadilt diskrimineeriv ning rikub EÜ artikli 39 lõiget 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2.

56.      Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast,(32) et sotsiaalse soodustuse võib välja nõuda määruse nr 1612/68 kohaldamisalas oleva töötaja abikaasa. Tegelikkuses on töötaja abikaasa võõrtöötajale võimaldatava võrdse kohtlemise korral kaudselt soodustatud isik. (33) Arvestades, et Saksamaal maksukohustuslaseks olemise nõue on üldiselt samaväärne residentsuse tingimusega, mida Saksamaa töötajatel või nende abikaasadel, kes elavad enamasti Saksamaal, on mõistagi kergem täita kui teiste liikmesriikide töötajatel või nende abikaasadel, kes elavad sagedamini mõnes teises liikmesriigis,(34) olen seisukohal, et nõue, mille kohaselt piiriülene töötaja ja tema abikaasa peavad selleks, et abikaasa saaks kogumispensionilisa, olema Saksamaal EStG § 79 ja § 26 kohaselt maksukohustuslased, rikub EÜ artikli 39 lõiget 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2.

57.      Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on EStG §-des 79–99 teise samba pensione käsitlevaid õigusnorme sisse seades ja säilitades rikkunud EÜ artiklist 39 ja määruse nr 1612/68 artiklist 7 tulenevaid kohustusi, kuivõrd nende õigusnormidega on jäetud piiriülesed töötajad ja nende abikaasad ilma õigusest saada kogumispensionilisa, kui neil ei ole nimetatud liikmesriigis üldist maksukohustust.

B.      Teine etteheide

1.      Poolte argumendid

58.      Komisjoni sõnul võib kogumispensionilisa saaja EStG § 92a kohaselt teatavates piirides kasutada oma kogumispensioni subsideeritud kapitali selleks, et omandada või ehitada oma tarbeks eluase, kui vastav kinnisasi asub Saksamaa Liitvabariigis. Komisjon on seisukohal, et see tingimus piirab sotsiaalse soodustuse kasutamise ulatust, sest piiriülesed töötajad ei või kasutada seda kapitali teises liikmesriigis asuva eluaseme jaoks. Komisjoni väitel kujutab piiriüleste töötajate ebasoodsamalt kohtlemine endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel ja sellega rikutakse EÜ artikli 39 lõiget 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2. Samuti märgib komisjon, et kõnealuse diskrimineerimise suhtes ei kehti de minimis reegel. Igal juhul väidab komisjon, et kuni 50 000 euro suuruse summa ajutine kasutamine võib mõnel juhul kujutada endast olulist soodustust. Peale selle möönis Saksamaa Liitvabariik komisjoni sõnul seda, et kõnealune soodustus hõlbustab eluaseme omandamist.

59.      Vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väitele, et kõnealune tingimus mõjutab võõrtöötajaid ja Saksamaa töötajaid võrdselt, on komisjon seisukohal, et harilikult ei asu piiriülesed töötajad elama Saksamaale. Veelgi enam – Saksamaa töötajad omandavad eluaseme väljaspool oma liikmesriiki ainult erandjuhtudel. Kohtuasjas Ritter-Coulais(35) sedastas Euroopa Kohus, et mitteresidentidel on elamu väljaspool Saksamaad tõenäolisemalt kui residentidest kodanikel. Komisjon märgib samuti, et kohtuasjas Hartmann(36) ei nõustunud Euroopa Kohus oma otsuses kohtujuristi ettepanekuga, vaid kinnitas väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt piiriülestel töötajatel on õigus sotsiaalsetele soodustustele.

60.      Komisjon on erinevalt Saksamaa Liitvabariigist seisukohal, et kõnealuse soodustuse laiendamisel piiriülestele töötajatele ei ole ebasoodsat mõju Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemile.

61.      Komisjon on vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väitele seisukohal, et miski ei viita sellele, et kõnealune kogumispensionilisa on meede, mille eesmärk on hoogustada elamuehitust. Igal juhul ei eita nimetatud liikmesriik seda, et eluaseme omandamisel välismaal piirialal on üldiselt soodne mõju elamumajandusele Saksamaal. Samuti puudub oht, et Saksamaa Liitvabariigi eluasemepoliitika satuks vastuollu naaberriikide omadega. EStG §-ga 92a loodud võimalus kasutada osa kõnealusest kapitalist eluaseme jaoks on olemas mitte ainult eluaseme ehitamiseks, vaid ka eluaseme omandamiseks. Kui eluasemete pakkumine ületab teise liikmesriigi piirialal nõudluse, on töötaja rohkem huvitatud eluaseme ostmisest kui ehitamisest, aidates seega asjaomasel liikmesriigil sellise pakkumise ja nõudluse vahe kõrvaldada.

62.      Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et EStG § 92a kohane võimalus kasutada kogumispensionisse subsideeritud kapitali teatavates piirides selleks, et omandada üksnes riigi enda territooriumil asuv eluase, ei riku määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2 ega EÜ artikli 39 lõiget 2.

63.      Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et kõnealune piirang ei kujuta endast otsest diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Omandaja seisukohast on eluaseme asukoht neutraalne. Kõnealune piirang ei kujuta endast ka kaudset diskrimineerimist, sest see mõjutab võrdselt nii Saksamaa töötajaid kui ka teistest liikmesriikidest tulevaid töötajaid. Nii Saksamaa töötajad kui ka teistest liikmesriikidest tulevad töötajad, kelle elukoht on välismaal, ei või kasutada kõnealust kapitali eluaseme ostmiseks või ehitamiseks välismaal. Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et kohtuotsus Ritter-Coulais, mille kohaselt mitteresidentidel on eluase väljaspool Saksamaad tõenäolisemalt kui residentidest kodanikel, annab tegelikult tunnistust sellest, et käesolevas asjas ei esine kaudset diskrimineerimist. Käesolevas asjas ei ole eluasemeid veel ehitatud ega omandatud, kohtuasjas Ritter-Coulais(37) puudutasid vaidlusalused maksualased meetmed aga juba olemasolevaid eluasemeid. Saksamaa Liitvabariigi sõnade kohaselt on Saksamaal eluaseme omandamine seal töötavate teistest liikmesriikidest tulevate töötajate pikaajalistes huvides sel lihtsal põhjusel, et neil juba on välismaal eluase ja nad ei ole sellistest soodustustest enam huvitatud. Kohtujuristi poolt kohtuasjas Hartmann(38) esitatud ettepaneku kohaselt on määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 eesmärk tagada, et võõrtöötajatel on samasugused soodustused „töökohariigi siseriiklikul territooriumil”. Meede ei kujuta endast õigusnormide rikkumist, kui sellega on ette nähtud siseriiklikul territooriumil soodustus nii Saksamaa töötajatele kui ka võõrtöötajatele.

64.      Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et kõnealune meede ei kujuta endast töötajate vaba liikumise piirangut, sest see ei mõjuta nende töötamiskoha valikut. Teistsugune järeldus tähendaks seda, et kõik soodustused, mida antakse töökohariigis, mitte elukohariigis, oleksid töötajate vaba liikumise kitsendus. Igal juhul on EStG § 92a mõju töötajate vabale liikumisele liiga kauge ja kaudne.

65.      Teise võimalusena märgib Saksamaa Liitvabariik, et kõnealust piirangut või diskrimineerivat meedet võib põhjendada ülekaaluka üldise huviga. Kohtujurist Bot asus kohtuasjas C-152/05: komisjon vs. Saksamaa,(39) esitatud ettepanekus seisukohale, et Saksamaa eluasemete arvu suurendamise soovi võib pidada ülekaalukaks üldiseks huviks.(40) Kogumispensionilisa kapitali kasutamine aitab seda üldist huvi teostada.

66.      Lisaks tagab see, kui inimene on oma eluaseme omanik, tema elukvaliteedi vanaduspõlves ja vähendab sotsiaalkindlustussüsteemist demograafiliste muutuste tõttu tehtavaid lisamakseid. Kui soodustatud isikud on eluaseme omanikud, ei pea nad maksma suurt üüri ning see vähendab sotsiaalkindlustussüsteemi koormust. Kohtuotsuse ITC(41) kohaselt on sotsiaalkindlustussüsteemi kaitsmine õiguspärane eesmärk. Vastupidi komisjoni väidetele ei saa neid eesmärke saavutada, kui eluase ostetakse teise liikmesriigi piirialal.

67.      Elamuehituspoliitika osas ei kohusta ühenduse õigus Saksamaa Liitvabariigi sõnul liikmesriiki laiendama kinnisvara soetamise ja ehitamisega seotud soodustusi teistesse liikmesriikidesse. Ehitusabi ei kuulu ühenduse pädevusse. Peale selle on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et EStG § 92a laiendamine võib mõjutada või isegi häirida teise liikmesriigi eluasemepoliitikat.

C.      Hinnang

68.      Oma teises etteheites on komisjon seisukohal, et EStG § 92a, mis ei luba kogumispensionilisa saajal kasutada tema kogumispensioni subsideeritud kapitali oma tarbeks eluaseme soetamiseks või ehitamiseks, kui vastav kinnisasi ei asu Saksamaa Liitvabariigis, kujutab endast varjatud diskrimineerimist kodakondsuse alusel ning rikub EÜ artikli 39 lõiget 2 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2. Kohtuistungil märkis komisjon, et see etteheide puudutab kõiki piiriüleseid töötajaid, mitte ainult elukohariigis maksustatavaid.

69.      Vaidlustatud ei ole seda, et EStG § 92a ei võimalda piiriülestel töötajatel kasutada oma kogumispensioni kapitali teatavates piirides selleks, et ehitada või osta oma tarbeks eluase muu liikmesriigi kui Saksamaa territooriumil. Kõnealust subsideeritud kapitali võib aga kasutada eluaseme ehitamiseks või ostmiseks Saksamaal.

70.      Minu arvates piirab EStG § 92a tegelikult piiriüleste töötajate võimalust saada määruse nr 1612/68 kohaselt sotsiaalset soodustust, sest sellised töötajad ei või kasutada kõnealust subsideeritud kapitali oma tarbeks eluaseme ehitamiseks ega ostmiseks oma elukohariigi territooriumil. Ehkki nii Saksamaa töötajad kui ka teistest liikmesriikidest tulevad töötajad, kelle elukoht on välismaal, ei või tõepoolest – nagu ka Saksamaa Liitvabariik märgib – kasutada kõnealust kapitali eluaseme ostmiseks ega ehitamiseks välismaal ning seega ei ole EStG § 92a suunatud konkreetselt mitteresidentidele, olen arvamusel, et viimati nimetatud töötajad soovivad osta või ehitada kodu väljaspool Saksamaad tõenäolisemalt kui residentidest kodanikud.(42)

71.      Sellepärast olen seisukohal, et kõnealune piirang kujutab endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Minu arvates seab EStG § 92a ebasoodsamasse olukorda Saksamaal olevad piiriülesed töötajad, kes soovivad ehitada või osta oma tarbeks eluaseme teise liikmesriigi territooriumil, ning on seega üldiselt vastuolus EÜ artikliga 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikega 2. Peale selle ei arva ma, et kõnealuse diskrimineerimisega ei kaasneks praktilisi tagasilööke piiriülestele töötajatele, sest nad jäetakse tegelikkuses ilma võimalusest saada oma kogumispensionikapitalist kuni 50 000 euro ulatuses intressideta laenu(43) eluaseme ehitamiseks või ostmiseks muus liikmesriigis kui Saksamaal.(44)

72.      Sellest tulenevalt on vaja uurida, kas kõnealune nõue võib olla põhjendatud ja kas see on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne.

73.      Saksamaa Liitvabariik väidab sisuliselt seda, et EStG § 92a sätestatud nõue, mille kohaselt vastav eluase peab asuma Saksamaa territooriumil, on põhjendatud eesmärgiga tagada piisavalt eluasemeid. Arvestades Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa,(45) olen seisukohal, et ehkki eesmärk rahuldada nõudlust eluasemete järele vastab üldisele huvile, on EStG §-s 92a sätestatud nõue, mille kohaselt vastav eluase peab asuma Saksamaal, oma laadilt ebaproportsionaalne, kuivõrd sama eesmärk saavutatakse ka siis, kui piiriülesed töötajad säilitavad oma eluaseme muus liikmesriigis kui Saksamaal. (46) Selles osas, mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi väidet, et kui võimalus kasutada kogumispensioni kapitali eluaseme ostmiseks või ehitamiseks laieneks teise liikmesriigi territooriumile, häiriks see selle teise liikmesriigi eluasemepoliitikat, olen seisukohal, et kõnealust ohtu tuleb pidada hüpoteetiliseks, sest Saksamaa Liitvabariik ei ole esitanud sellise võimaliku vastuolu või häirimise kohta mingeid tõendeid.

74.      Selles osas, mis puudutab Saksamaa Liitvabariigi väiteid tema sotsiaalkindlustussüsteemi säilitamise kohta, nähtub kohtuotsusest ITC(47) selgelt, et sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu raske kahjustamise oht võib endast kujutada üldisest huvist tulenevat ülekaalukat põhjust. Asun siiski seisukohale, et selline rahalise ebastabiilsuse oht ei ole käesolevas kohtuasjas tõendatud. Saksamaa Liitvabariik ei ole näidanud, kuidas võiks kogumispensioni subsideeritud kapitali kasutamine eluaseme ostmiseks või ehitamiseks väljaspool Saksamaa territooriumi kahjustada Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi rahalist tasakaalu. Niisuguse selgituse puudumine on eriti tähendusrikas, arvestades, et Euroopa Kohtu käsutuses olevatest dokumentidest nähtuvalt võivad piiriülesed töötajad saada kogumispensionilisa ainult siis, kui nad on kindlustatud Saksamaa riiklikus pensionisüsteemis.

75.      Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud EÜ artiklist 39 ja määruse nr 1612/68 artiklist 7 tulenevaid kohustusi, jättes piiriülesed töötajad ilma õigusest kasutada nende kogumispensioni subsideeritud kapitali selleks, et soetada või ehitada oma tarbeks eluase, kui vastav kinnisasi ei asu asjaomase liikmesriigi territooriumil.

D.      Kolmas etteheide

1.      Poolte argumendid

76.      Komisjon on seisukohal, et kohustus tagastada kogumispensionilisa vastavalt EStG §-le 95 koostoimes §-dega 93 ja 94 rikub EÜ artiklit 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2, samuti EÜ artikleid 12 ja 18.

77.      Töötajate osas väidab komisjon, et kõnealused siseriiklikud õigusnormid on piiriüleste ja võõrtöötajate kaudne diskrimineerimine. Komisjoni sõnul lakkavad piiriülesed töötajad ja võõrtöötajad, lõpetades töö Saksamaal ja siirdudes tööle teise liikmesriiki, olemast Saksamaa maksukohustuslased tõenäolisemalt kui Saksamaa töötajad. Kõnealuste õigusnormide tagajärjel võivad piiriülesed ja võõrtöötajad jätta kogumispensionilisa üldse taotlemata, et vältida selle tagastamist.

78.      Samuti väidab komisjon, et kõnealused õigusnormid piiravad töötajate vaba liikumist. Ta väidab analoogia alusel Euroopa Kohtu otsusega C-9/02: Lasteyrie du Saillant,(48) et kõnealuste siseriiklike õigusnormidega on Saksamaa kodanikud, kes liikumisvabadust kasutades oma riigist lahkuvad, seatud ebasoodsamasse olukorda võrreldes nendega, kes jäävad Saksamaale. Komisjon on seisukohal, et Saksamaalt lahkumise korral omastab Saksamaa Liitvabariik teatava osa asjaomase isiku varast. Seda ei juhtuks, kui isik jääks Saksamaale.

79.      Komisjon on seisukohal, et ehkki pensionilisa tagastamise tingimused võivad leevendada kõnealuste sätete karmust, ei muuda need tingimused tõsiasja, et pensionilisa tuleb tagastada. Peale selle asub komisjon Saksamaa Liitvabariigi väidetele(49) vastates seisukohale, et Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas N(50) ei saa käesolevas kohtuasjas kohaldada. Kohtuasi N puudutas osalusest tulenevat varjatud kapitalikasumit, mida tagatise puudumisel maksustati selle väljaviimisel riigi territooriumilt, kui seda kasumit ei olnud veel kätte saadud. Saksamaa Liitvabariik püüab näidata, et kui peatada sellisel juhul maksmine ilma tagatise andmise kohustuseta, kõrvaldaks see riigist lahkumisega seotud maksekohustuse piirava mõju. Komisjon aga märgib, et kui maksmine oleks peatatud ilma tagatise andmise kohustuseta kuni kasumi kättesaamiseni, oleks selle tagajärjeks olnud isiku maksustamine nii, nagu ta oleks jäänud asjaomase riigi territooriumile. Seega on selline maksustamine täiesti normaalne ka siis, kui isik jääb asjaomase riigi territooriumile. Käesolevas asjas aga ei tule kogumispensionilisa tagastada, kui asjaomane isik jääb riigi territooriumile.

80.      Saksamaa Liitvabariigi väite kohta, et ta pole pädev maksustama Saksamaalt lahkuvaid isikuid,(51) märgib komisjon, et nimetatud liikmesriik on esitanud selle väite esiteks selleks, et näidata diskrimineerimise puudumist, ja teiseks kui maksusüsteemi ühtsusel põhineva põhjenduse.

81.      Komisjon on seisukohal, et vastavalt kohtuotsusele Wielockx (52) ja arvestades topeltmaksustamise vältimise kokkulepete vastastikkust, ei kujuta see, et Saksamaalt lahkuvaid inimesi ei saa tulevikus Saksamaal maksustada, endast määravat erinevust nende suhtes, kes Saksamaale jäävad. Samuti märgib komisjon, et Saksamaale jäävaid inimesi ei maksustata mitmeid aastakümneid. Seda ei saa võrrelda tagastamiskohustuse pärssiva mõjuga.

82.      Komisjoni sõnul ei saa seda, et Saksamaa Liitvabariik ei ole pädev maksustama Saksamaalt lahkuvaid isikuid, kasutada kui maksusüsteemi ühtsusele tuginevat põhjendust. Maksusüsteemi ühtsus säilib tänu maksustamispädevuse jaotusele, mille riigid on kokku leppinud topeltmaksustamise vältimise lepingutes.

83.      Samuti on komisjon seisukohal, et kõnealused õigusnormid rikuvad EÜ artikleid 12 ja 18 nende vanaduspensionile jäänud isikute suhtes, kellel ei ole kunagi olnud töölepingut.

84.      Komisjon leiab, et kuna kõnealune tagastamiskohustus mõjutab peamiselt mitteresidente, siis kujutab see endast kaudset diskrimineerimist ning rikub seega EÜ artiklit 12. Vanaduspensionile jäädes päritoluriiki naasvate mitteresidentide arv on palju kordi suurem kui välismaal vanaduspensionile jäävate sakslaste arv. Lisaks rikub tagastamiskohustus EÜ artiklit 18, sest see mõjutab Euroopa Liidu kodanikke, hoolimata sellest, millise liikmesriigi kodanikud nad on, mitte asuma elama teise liikmesriiki.

85.      Kohtuistungil märkis komisjon ka seda, et Saksamaa Liitvabariik vaatab mööda kõnealuse kogumispensionilisa eesmärgist ja sellest, et kui Saksamaa riiklikku pensionisüsteemi ei oleks reformitud, oleksid töötajad, kes ei ole enam Saksamaal maksukohustuslased, saanud täies mahus sotsiaalkindlustuspensioni, mida ei oleks nimetatud liikmesriigis maksustatud.

86.      Saksamaa Liitvabariik väidab, et EStG § 95 ei riku töötajate vaba liikumise põhimõtet ega EÜ artikleid 12 ja 18.

87.      Esiteks ei takista kohustus tagastada pensionilisa siis, kui isik ei ole enam Saksamaal maksukohustuslane, tegelikult töötajate vaba liikumist, sest see ei takista asjaomaseid isikuid vastu võtmast töökohta välismaal ega asumast elama teise liikmesriiki.

88.      Saksamaa Liitvabariik rõhutab, et EStG § 95 lõike 2 kohaselt võidakse pensionilisa tagastamine taotluse korral edasi lükata seni, kui algavad kogumispensionilepingu alusel tehtavad väljamaksed (mitte enne pensionisaaja 60. eluaasta lõppu). Ka kogumispensioni väljamaksmise ajal võidakse intressivaba moratooriumi laiendada, kui tagastamiseks kasutatakse vähemalt 15% kogumispensioni alusel välja makstavatest summadest. Peale selle vabaneb asjaomane isik tagastamiskohustusest, kui ta saab taas Saksamaal maksukohustuslaseks.

89.      Saksamaa Liitvabariigi väitel on pensionilisa saaja kohustatud tagastama ainult EStG § 79 jj alusel antud pensionilisa ja EStG § 10a kohaselt erikulude mahaarvamisest tulenenud maksuvähenduse. Erinevalt olukordadest kohtuasjas Lasteyrie du Saillant(53) ja kohtuasjas N(54) ei ole seega kehtestatud „lahkumismaksu”. Liiati märkis Euroopa Kohus kohtuasjas N (55) et kui peatada maksmine ilma tagatise andmise kohustuseta, võib see kõrvaldada riigist lahkumisega seotud maksekohustuse piirava mõju.

90.      Nii on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et pidevalt „pärssivale mõjule” viidates liialdab komisjon kõnealuse tagastamise psühholoogilist mõju inimestele, kes otsustavad muuta oma töötamis- või elukohta.

91.      Samuti on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et need, kes ei ole enam Saksamaal maksukohustuslased, ei ole rahaliselt ebasoodsamas seisus võrreldes nendega, kes on selle staatuse säilitanud. Seega ei esine ebavõrdset kohtlemist. Kui isik on Saksamaal maksukohustuslane, kuuluvad kogumispensionilepingu alusel tehtavad väljamaksed EStG § 22 lõike 5 kohaselt tulumaksustamisele selles riigis. Kui isik ei ole Saksamaal maksukohustuslane, ei maksustata seal kogumispensioni väljamakseid ning see tegelikult korvab kõnealuse tagastamiskohustuse. Mitmeid arvulisi näiteid tuues väidab Saksamaa, et riigi territooriumilt lahkuv isik ei satu ebasoodsamasse olukorda, vaid hoopis saab kasu tänu sellele, et pensioni väljamakseid selles liikmesriigis ei maksustata. Kõnealust soodustust ei nulli ka see, et topeltmaksustamise vältimise kokkulepete kohaselt kuuluvad kogumispensioni väljamaksed maksustamisele isiku elukohariigis. Üldiselt ei maksustata elukohariigis kogumispensioni väljamakseid või ei maksustata neid täies ulatuses.

92.      Teise võimalusena väidab Saksamaa Liitvabariik ka seda, et EStG §-st 95 tulenev tagastamiskohustus on õigustatud maksusüsteemi ühtsuse huvides.

2.      Hinnang

93.      Oma kolmandas etteheites on komisjon seisukohal, et EStG §-s 95 koostoimes sama seaduse §-dega 93 ja 94 ette nähtud kohustus tagastada kogumispensionilisa, kui isik ei ole enam Saksamaal maksukohustuslane, rikub EÜ artiklit 39 ja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõiget 2, samuti EÜ artikleid 12 ja 18.

94.      Komisjon on seisukohal, et kõnealused õigusnormid mõjutavad ennekõike neid töötajaid, kes ei ole sakslased, ning rikuvad seega EÜ artiklit 39, sest teise liikmesriiki tööle lahkuvaid mittesakslastest töötajaid on rohkem kui sama tegevaid sakslastest töötajaid.

95.      Lisaks rikuvad kõnealused õigusnormid komisjoni väitel EÜ artiklit 12, sest neid mittekodanikke, kes pöörduvad pärast oma tööelu lõppu tagasi päritoluriiki, on tunduvalt rohkem kui välismaal vanaduspensionile jäävaid sakslasi.

96.      Minu arvates on kõnealused õigusnormid piiriüleste ja võõrtöötajate kaudne diskrimineerimine. Need töötajad – ja harilikult ei ole nad sakslased – lahkuvad teise välisriiki tööle ja lakkavad olemast Saksamaal maksukohustuslased tõenäolisemalt kui Saksamaa töötajad. Sellepärast on olemas oht, et kõnealused õigusnormid seavad mittesakslastest töötajad konkreetselt ebasoodsamasse olukorda.(56)

97.      Peale selle olen seisukohal, et kõnealused õigusnormid diskrimineerivad kaudselt muudest liikmesriikidest kui Saksamaalt pärit Euroopa Liidu kodanikke. See, et inimesed, kes ei ole Saksamaa kodanikud, lahkuvad tööelu lõppedes oma päritoluriiki ja lakkavad seega olemast Saksamaa maksukohustuslased, on tõenäolisem kui see, et Saksamaa kodanikud jäävad vanaduspensionile välismaal.

98.      Samuti on komisjon seisukohal, et tagastamiskohustus pärsib töötajate vaba liikumist.

99.      Kohtuasjas ITC(57) märkis Euroopa Kohus, et liikmesriigi õigusnormid, mis takistavad liikmesriigi kodanikel lahkuda päritoluriigist, et kasutada oma õigust liikumisvabadusele, või sunnivad neid sellest loobuma, kujutavad endast selle vabaduse piirangut, isegi kui neid kohaldatakse sõltumatult asjaomaste töötajate kodakondsusest.

100. Olen seisukohal, et kõnealune tagastamiskohustus piirab EÜ artiklist 39 tulenevat Saksamaa töötajate vaba liikumise õiguse teostamist, sest sellel kohustusel on pärssiv mõju neile, kes soovivad töötada teises liikmesriigis. Sellist töötajat, kes võib nii lakata olemast Saksamaal maksukohustuslane, koheldakse ebasoodsamalt võrreldes isikuga, kes jätkab töötamist Saksamaal ja on seal maksukohustuslane. Kui välismaal töötada sooviv Saksamaa töötaja lakkab välismaal töötamise tõttu olemast Saksamaal maksukohustuslane, on ta kohustatud kogumispensionilisa tagastama, samal ajal aga ei teki seda kohustust, kui ta ei kasuta võimalust teostada oma liikumisvabadust EÜ artikli 39 alusel ja jääb tööle Saksamaale. Minu arvates on tõenäoline, et selline kohtlemise erinevus heidutab Saksamaa töötajaid välismaal töötamast.

101. Seoses Euroopa Liidu kodanikele EÜ artikli 18 kohaselt antud õiguste rikkumisega olen samuti seisukohal, et eespool (58) esitatud põhjenduskäik kehtib nende Saksamaa kodanike suhtes, kes soovivad oma tööelu lõppedes välismaal vanaduspensionile jääda. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutavad siseriiklikud õigusnormid, mis seavad teatavad kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt asjaolu tõttu, et nad on kasutanud oma vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, endast EÜ artikli 18 lõikega 1 kõigile liidu kodanikele tagatud vabaduste piirangut. (59)

102. Arvan, et kõnealuste õigusnormide diskrimineeriv ja piirav mõju, mida nendes õigusnormides ette nähtud tagastamise ajastus ja tingimused kahtlemata leevendavad või vähendavad, on siiski olemas nende töötajate või liidu kodanike suhtes, kes ei ole enam Saksamaal maksukohustuslased selle tõttu, et nad on Saksamaalt teise liikmesriiki tööle või elama asunud. (60) Liiati ei tähenda see, et sellised töötajad või liidu kodanikud ei pea tasuma Saksamaal maksu kogumispensioni väljamaksete eest, erinevalt Saksamaa Liitvabariigi väitest kõnealuse diskrimineerimise või piiramise kõrvaldamist. Saksamaa Liitvabariik ise on menetluses märkinud, et selliste väljamaksete maksustamise pädevus on antud teiste liikmesriikide ja Saksamaa Liitvabariigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise kokkulepete kohaselt nendele teistele liikmesriikidele. Minu meelest ei saa Saksamaa Liitvabariik selle põhjal, et teistes liikmesriikides ei pruugita maksustada kogumispensioni väljamakseid või neid võidakse maksustada madalama maksumääraga, tõendada, et kõnealune diskrimineerimine või piiramine on kõrvaldatud. Niisugused asjaolud ei kõrvalda kõnealust diskrimineerimist või piiramist, vaid pelgalt võivad heal juhul vähendada nende mõju.

103. Lisaks ma ei leia, et kõnealuse tagastamiskohustuse põhjendamiseks võib tugineda maksusüsteemi ühtsuse põhimõttele(61) Maksusüsteemi ühtsuse tagavad topeltmaksustamise vältimise kokkulepped, mida Saksamaa Liitvabariik on vastastikku sõlminud teiste liikmesriikidega. (62)

104. Märgiksin veel, et minu meelest puudub kogumispensionilisa andmisel range korrelatsioon või seos Saksamaa Liitvabariigi võimalusega maksustada tulevasi kogumispensioni väljamakseid. (63)

105. Kõnealune kogumispensionilisa on vastavalt määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikele 2 mitte maksu-, vaid sotsiaalne soodustus, mida teatavatel tingimustel makstakse Saksamaa riiklikus pensionisüsteemis kindlustatud isikutele, et pakkuda neile rahalist stiimulit oma erapensioni sisseseadmiseks riikliku pensionisüsteemi reformimise järel. Sellepärast ei näe ma põhjust, miks peaksid sellised töötajad või liidu kodanikud, kes ei ole enam Saksamaal maksukohustuslased, kuid on siiski mõjutatud Saksamaa riikliku pensionisüsteemi reformidest, (64) olema kohustatud kõnealuse kogumispensionilisa EStG § 95 alusel tagastama.

106. Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud EÜ artiklist 39 ja määruse nr 1612/68 artiklist 7 ning EÜ artiklitest 12 ja 18 tulenevaid kohustusi, muutes EStG §-ga 95 koostoimes §-dega 93 ja 94 kohustuslikuks kogumispensionilisa tagastamise juhul, kui isiku piiramatu maksukohustus kõnealuses liikmesriigis lõpeb.

V.      Kohtukulud

107. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

VI.    Ettepanek

108. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1)      tuvastada, et kehtestades ja säilitades Einkommensteuergesetz’i §-des 79−99 sätted teise samba pensionide kohta, on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artiklist 39, nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrusest (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires artiklist 7 ning EÜ artiklitest 12 ja 18 tulenevaid kohustusi, niivõrd kui nende sätetega:

–        jäetakse piiriülesed töötajad ja nende abikaasad ilma õigusest saada kogumispensionilisa, kui nad ei ole nimetatud liikmesriigis maksukohustuslased;

–        jäetakse piiriülesed töötajad ilma õigusest kasutada nende kogumispensioni subsideeritud kapitali selleks, et omandada või ehitada oma tarbeks eluase, kui vastav kinnisasi ei asu nimetatud liikmesriigi territooriumil;

–        nähakse ette kogumispensionilisa tagastamine üldise maksukohustuse lõppemise korral selles liikmesriigis;

2)      jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda, samuti mõista temalt välja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud.

1 – Algkeel: inglise.

2 – Riester-pensioneid nimetatakse mõnikord ka teise/kolmanda samba pensionideks.

3 – Käesolevas menetluses on vaidluse all EStG sätted, mis sisalduvad 5. juuli 2004. aasta seaduses uute eeskirjade kohta, mis puudutavad kogumispensionilepingute ja vanaduspensionide alusel saadava sissetuleku maksualast käsitlemist („Alterseinkünftegesetz” ehk Gesetz zur Neuordnung der einkommensteuerrechtlichen Behandlung von Altersvorsorgeeinkünften und Altersbezügen, Bundesgesetzblatt 2004 I, lk 1427).

4 – EÜT 1968, L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15.

5 – EÜT 1971, L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35.

6 – 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C-279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I-225).

7 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 34.

8 – 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C-80/94: Wielockx (EKL 1995, lk I-2493).

9 – Vt punkt 24.

10 – 30. septembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 32/75: Cristini (EKL 1975, lk 1085); 16. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 63/76: Inzirillo (EKL 1976, lk 2057); 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 261/83: Castelli (EKL 1984, lk 3199); 20. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 94/84: Deak (EKL 1985, lk 1873); 18. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 316/85: Lebon (EKL 1987, lk 2811); 26. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-3/90: Bernini (EKL 1992, lk I-1071); 27. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-310/91: Schmid (EKL 1993, lk I-3011) ja 8. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-337/97: Meeusen (EKL 1999, lk I-3289).

11 – Vt eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schumacker, punkt 30, ja 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-391/97: Gschwind (EKL 1999, lk I-5451, punkt 21).

12 – 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-329/05: Meindl (EKL 2007, lk I-1107, punkt 23).

13 – Viidatud eespool 6. joonealuses märkuses.

14 – Viidatud eespool 11. joonealuses märkuses.

15 – 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-213/05: Geven (EKL 2007, lk I-6347).

16 – Kui abikaasa ise EStG § 10a lõike 1 kohaselt kogumispensionilisa saama ei kvalifitseeru.

17 – Vt eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Geven, punkt 12; vt samuti 14. jaanuari 1982. aasta otsus kohtuasjas 65/81: Reina (EKL 1982, lk 33, punkt 12); 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx (EKL 1985, lk 973, punkt 20); 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-57/96: Meints (EKL 1997, lk I-6689, punkt 39) ja 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-85/96: Martínez Sala (EKL 1998, lk I-2691, punkt 25).

18 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Meints, punkt 39.

19 – Kogumispensionilisa kujul ja maksustatavast tulust kogumispensionisse tehtavate maksete erikuludena mahaarvamise kujul.

20 – Vt analoogia alusel eespool 10. joonealuses märkuses viidatud Castelli kohtuotsus ja 6. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 157/84: Frascogna (EKL 1985, lk 1739).

21 – Peale selle olen seisukohal, et käesoleval juhul, kui pensionilisa antakse vabatahtliku süsteemi raames, mis osaliselt asendab kohustuslikku sotsiaalkindlustussüsteemi, oleks ülekohtune jätta töötaja määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikest 2 tulenevast soodustusest ilma pelgalt sellepärast, et seda soodustust antakse vabatahtliku süsteemi alusel.

22 – Menetluses väitis komisjon Saksamaa statistikaameti (Statistisches Bundesamt) statistilistele andmetele viidates, et 75−80% töötavatest inimestest on palgatöötajad, kelle suhtes kehtib kohustuslik sotsiaalkindlustus.

23 – Tuleb märkida, et käesolev etteheide puudutab ainult piiriüleseid töötajaid ja kaudselt ka nende abikaasasid. Komisjon ei ole väitnud, et Saksamaa Liitvabariik peaks laiendama kogumispensionilisa teistele isikurühmadele.

24 – Sellepärast tundub, et erinevalt erikulude mahaarvamisest muutub kogumispensionilisa osaks kogumispensioni kapitalist. Lisaks märkis Saksamaa Liitvabariik menetluses, et EStG § 88 kohaselt tuleneb pensionilisa saamise õigus pelgalt sellest, et möödub kalendriaasta, mil tehti sissemakseid kogumispensionilepingu alusel.

25 – Eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Meints, punktid 44 ja 45.

26 – Selle kohta vt eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Meints, punkt 50; eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Meeusen, punkt 21, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-212/05: Hartmann (EKL 2007, lk I-6303, punkt 24).

27 – Abielupaaride puhul on see summa kaks korda suurem.

28 – Eespool 6. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schumacker, punkt 28; 27. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C-107/94: Asscher (EKL 1996, lk I-3089, punkt 38); eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hartmann, punkt 31, ja eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Meeusen, punktid 23 ja 24.

29 – Viidatud eespool 15. joonealuses märkuses.

30 – Saksamaa Liitvabariik märkis, et Prantsuse Vabariigist ja Austria Vabariigist tulevad piiriülesed töötajad, kes on maksukohustuslased oma elukohaliikmesriigis, võivad saada seal samasuguseid rahalisi soodustusi. Minu meelest ei saa Saksamaa Liitvabariik selle põhjal, et sellised töötajad võivad oma elukohaliikmesriigis saada samasuguseid või isegi kasulikumaid rahalisi soodustusi, tõendada diskrimineerimise puudumist seoses sotsiaalse soodustusega määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses. Selles suhtes väärib uuesti märkimist, et Prantsuse Vabariigist ja Austria Vabariigist tulevad piiriüleseid töötajaid, kes teevad makseid Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi, mõjutab kõnealuse süsteemi reformimine samal viisil nagu residentidest töötajaid. Seega peaks nendel piiriülestel töötajatel olema võimalus saada kogumispensionilisa. Minu arvates väärib märkimist ka see, et Euroopa Kohus ei nõustunud kohtuasjas Hartmann kohtujurist Geelhoedi ettepanekuga, et „määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kontekstis on piiriala töötajatel õigus võrdsele kohtlemisele töökohariigis seoses sotsiaalsete soodustuste andmisega üksnes niivõrd, kui sellised soodustused on otseselt ja eranditult seotud töötamisega”. Vrd nimetatud ettepaneku punkti 55 ja kohtuotsuse punkti 27 (viidatud eespool 26. joonealuses märkuses). Peale selle ei käsitlenud Euroopa Kohus kohtuasjas Hartmann Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsuse tõstatatud küsimust, et „oleks ebaaus võimaldada piiriala töötajale, kelle elu- ja töökoht on eri liikmesriikides, mõlemas liikmesriigis samu sotsiaalseid soodustusi ja neid omavahel kombineerida. Selle ohu vältimiseks ja arvestades, et määrus nr 1612/68 ei sisalda kooskõlastavaid eeskirju soodustuste kumuleerumise ärahoidmiseks, võiks olla välistatud võimalus „eksportida” lapsehooldustasu piirialatöötaja elukohaliikmesriiki.” Vt (eespool 26. joonealuses märkuses viidatud) kohtuotsuse punkt 23. Sellekohaste ühenduse õigusnormide puududes ja arvestades asjassepuutuvate küsimuste äärmist keerukust, ei arva ma, et Euroopa Kohus peaks selliseid kumuleerumisvastaseid reegleid kohaldama.

31 – Vt analoogia alusel eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hartmann, punktid 36 ja 37.

32 – Vt 10. joonealune märkus eespool.

33 – Vt analoogia alusel eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hartmann, punktid 24 ja 25.

34 – Vt eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hartmann, punkt 31.

35 – 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-152/03 (EKL 2006, lk I-1711).

36 – Vt viide eespool 30. joonealuses märkuses. Vt käesoleva ettepaneku punkt 63.

37 – Viidatud eespool 35. joonealuses märkuses.

38 – Viidatud eespool 26. joonealuses märkuses.

39 – Kohtujurist Bot’ 28. juuni 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C-152/05: komisjon vs. Saksamaa, milles otsus tehti 17. jaanuaril 2008 (EKL 2008, lk I-39).

40 – Vt punkt 86.

41 – 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-208/05: ITC (EKL 2007, lk I-181, punktid 38−42).

42 – Vt analoogia alusel eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ritter-Coulais, punkt 36.

43 – Laenu tagastamise tingimuste kohta vt EStG § 92a.

44 – Seoses Saksamaa Liitvabariigi märkustega, mis käsitlesid kohtujuristi poolt kohtuasjas Hartmann esitatud ettepanekut, mille kohaselt meede ei kujuta endast rikkumist, kui sellega nähakse ette soodustus nii Saksamaa töötajatele kui ka riigi territooriumil viibivatele võõrtöötajatele (vt käesoleva ettepaneku punkt 63), tuleb märkida – nagu ka komisjon väitis ­–, et nimetatud ettepanek ei leidnud selles osas kinnitust. Euroopa Kohus tuvastas esiteks, et liikmesriigi kodanik, kes jääb tööle sellesse liikmesriiki, kuid on kolinud elama teise liikmesriiki ja töötab sellest alates kui piiriala töötaja, saab taotleda võõrtöötaja staatust määruse nr 1612/68 tähenduses. Samuti tuvastas Euroopa Kohus, et määruse nr 1612/68 artikli 7 lõige 2 välistab selle, et ühes liikmesriigis töötava võõrtöötaja abikaasale, kes on töötu ja elab teises liikmesriigis, keeldutakse andmast lapsehooldustasu põhjusel, et tal ei ole esimeses liikmesriigis alalist ega peamist elukohta.

45 – Viidatud eespool 39. joonealuses märkuses.

46 – Vt punktid 27 ja 28. Oma ettepanekus (eespool 39. joonealuses märkuses viidatud) kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa märkis kohtujurist Bot, et „mitteresidentide ja eelkõige piirialatöötajate eluaseme ostmine või ehitamine teise liikmesriigi territooriumil aitavad vähendada eluasemenõudlust Saksamaal. Nimetatud mitteresidentidest lähtuv nõudlus ei lasuks seega Saksa kinnisvaraturul ega avaldaks survet juba niigi suurele nõudlusele.” Vt punkt 93.

47 – Viidatud eespool 41. joonealuses märkuses, kohtuotsuse punkt 43.

48 – 11. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-9/02: Lasteyrie du Saillant (EKL 2004, lk I-2409).

49 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 89.

50 – 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-470/04: N (EKL 2006, lk I-7409).

51 – Vt mh käesoleva ettepaneku punkt 91.

52 – Viidatud eespool 8. joonealuses märkuses. Vt ka komisjoni väited käesoleva ettepaneku punktis 23.

53 – Viidatud eespool 48. joonealuses märkuses.

54 – Viidatud eespool 50. joonealuses märkuses.

55 – Vt punkt 36.

56 – Ehkki komisjon ei esitanud statistilisi andmeid konkreetselt töötajate kohta, märkis ta hagiavalduses, et aastatel 1991−2004 olid rohkem kui 75% nendest, kes Saksamaalt välismaale lahkusid, mittekodanikud.

57 – Viidatud eespool 41. joonealuses märkuses, kohtuotsuse punkt 33.

58 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 100.

59 – 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-406/04: DeCuyper (EKL 2006, lk I-6947, punkt 39) ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-192/05: Tas-Hagen ja Tas (EKL 2006, lk I-10451, punkt 31).

60 – Tagastamiskohustust „kinnistav” sündmus on töötaja töökohaliikmesriigi muutumine või liidu kodaniku elukohaliikmesriigi muutumine ja üldise maksukohustuse lakkamine Saksamaal. Sellepärast pean väga veenvaks komisjoni väidet, et tagastamiskohustus võib heidutada asjaomast isikut üldse taotlemast pensionilisa, et ei tekiks vajadust seda hiljem tagastada. Vt käesoleva ettepaneku punkt 77.

61 – Euroopa Kohus on sedastanud, et vajadus kaitsta maksusüsteemi ühtsust võib õigustada õigusnorme, mis võivad põhivabadusi kitsendada. Vt 28. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-204/90: Bachmann (EKL 1992, lk I-249, punkt 28) ja 28. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C-300/90: komisjon vs. Belgia (EKL 1992, lk I-305, punkt 21).

62 – Selle kohta vt eespool 8. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Wielockx, punktid 23−26.

63 – Kohtuasjades Bachmann ja komisjon vs. Belgia (viidatud eespool 61. joonealuses märkuses) tuvastas Euroopa Kohus, et „esines otsene seos ühest küljest vanadus- ja elukindlustusmaksete mahaarvamise ja teisest küljest kindlustusseltside poolt nende lepingute alusel makstavate summade maksustamise vahel; seda seost tuli säilitada, et tagada kõnealune maksualane ühtsus”. Vt 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-385/00: de Groot (EKL 2002, lk I-11819, punkt 108).

64 – Sest Saksamaa riikliku pensionisüsteemi reformi tagajärjel vähenevad nende tulevased Saksamaa riikliku pensioni väljamaksed.