Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 6. novembril 20081(1)

Kohtuasi C-285/07

A. T.

versus

Finanzamt Stuttgart-Körperschaften

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof (Saksamaa))

Osade või aktsiate asendamise puhul rakendatav ühine maksustamissüsteem – Osade või aktsiate turuväärtuse, mitte raamatupidamisliku väärtuse kajastamine – Sellest tuleneva kapitalikasumi maksustamine





1.        Kui ühe äriühingu varad antakse ettevõtja ümberkorraldamise käigus üle teisele äriühingule, võib selle tagajärjeks olla maksustatav sündmus. Üleandmine on kapitalikasumi maksustamise mõttes võõrandamine ja juhul, kui nende varade väärtus on kasvanud pärast seda, kui võõrandaja need algselt omandas, võib tekkida maksustatav tulu. Mõned liikmesriigid pakuvad soodustusi, võimaldades maksustamise edasilükkamist, kuivõrd varasid ei ole tegelikult realiseeritud. Kui aga üleandmine toimub mitteresidendist äriühingule, antakse soodustusi harva, kuivõrd kardetakse, et edasilükkamise asemel võidakse maksu maksmist hoopis vältida.

2.        Käesolev kohtuasi puudutab ümberkorraldamistehingut, millega Saksamaa äriühing (A. T.) andis Prantsuse äriühingule üle kontrollosaluse Saksa GmBH-s, saades tasuks Prantsuse äriühingu jaotatud aktsiaid. Selleks et osade või aktsiate asendamise puhul saaks kapitalikasumi maksustamise edasi lükata, nägid Saksa siseriikliku õiguse sätted ette konkreetse täpsustava tingimuse. Kõnealune tehing ei täitnud seda tingimust. Sellest lähtuvalt soovisid Saksa ametiasutused arvatavat kapitalikasumit maksustada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas, esiteks ühinemisdirektiivi(2) artikli 8 lõikeid 1 ja 2 ja teiseks, EÜ artikleid 43 ja 56 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline maksustamine.

 Ühinemisdirektiiv

3.        Ühinemisdirektiiv kehtestab eri liikmesriikide äriühingute ühinemisele, jaotumisele, eraldumisele ja osade või aktsiate asendamisele kohaldatava ühise maksusüsteemi. Selle eesmärk on selliste toimingute puhul maksustamise vältimine, arvestades seejuures liikmesriigi finantshuve, milles maksukohustus tekib. Osade või aktsiate asendamise kontekstis saavutatakse see sellega, et omandava äriühingu jaotatav osalus omandatava äriühingu osanikele või aktsionäridele „ei tohi […] iseenesest põhjustada nimetatud osanike või aktsionäride tulu, kasumi või kapitali kasvutulu maksustamist”(3), liikmesriigil on aga lubatud maksustada „saadud osade või aktsiate hilisemast üleandmisest pärinevat kasu samal viisil nagu enne omandamist olemas olnud osade või aktsiate üleandmisest pärinevat kasu.”(4)

4.        Direktiivi preambulis on järgmised põhjendused:

„[1]      [E]ri liikmesriikide äriühingute ühinemine, jaotumine, eraldumine ja osade või aktsiate asendamine võib olla vajalik selleks, et luua ühenduse piires analoogilised tingimused siseturu tingimustega, ja selleks et nõnda tagada ühisturu loomine ning selle efektiivne toimimine; […] niisuguseid tehinguid ei tohiks takistada piirangud, halvemus ega moonutused, mis tulenevad eriti liikmesriikide maksukorraldusest; […] seoses niisuguste tehingutega on vaja kehtestada konkurentsi seisukohalt neutraalsed maksustamiseeskirjad, mis võimaldavad äriühingutel kohanduda ühisturu nõuetele, suurendada oma tootlikkust ja parandada rahvusvahelist konkurentsivõimet;

[2]      [M]aksukorraldus seab niisugused tehingud ebasoodsamasse olukorda võrreldes ühe ja sellesama liikmesriigi äriühinguid puudutavate tehingutega; […] niisugune halvemus on vaja kõrvaldada;

[3]      [K]õnealuse eesmärgi saavutamiseks pole võimalik rakendada praegu liikmesriikides kehtivaid süsteeme ühenduse tasandil, sest nende erinevused kalduvad tekitama moonutusi; […] rahuldava lahenduse võib anda ainult ühine maksusüsteem;

[4]      [Ü]hine maksusüsteem peaks vältima maksustamist seoses ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamisega, arvestades seejuures üleandva või omandatava äriühingu riigi finantshuve;

[5]      [N]iisuguste ühinemise, jaotumise või eraldumisega seotud tehingute tagajärjel kujundatakse üleandev äriühing tavaliselt ümber vara ülevõtva äriühingu püsivaks tegevuskohaks või seotakse vara viimasena nimetatud äriühingu püsiva tegevuskohaga;

[6]      [E]raldumisega seotud kapitali kasvutulu maksustamise edasilükkamine kuni vara tegeliku võõrandamiseni, mida rakendatakse nimetatud püsivale tegevuskohale üle antud vara suhtes, võimaldab vabastada vastava kapitali kasvutulu maksust, tagades siiski selle maksustamise üleandva äriühingu riigi poolt ajal, mil see vara võõrandatakse”.

5.        Artiklis 2 sisalduvad järgmised asjakohased mõisted:

„Käesolevas direktiivis:

a)      tähendab „ühinemine” tehingut,

–        mille käigus üks või enam äriühingut annavad likvideerimismenetluseta lõpetamisel kogu oma vara ja kohustused üle mõnele teisele olemasolevale äriühingule, kusjuures nende osanikud või aktsionärid saavad ühendava ühingu osanikeks või aktsionärideks ja kui see on kohaldatav, ka rahalise juurdemakse, mille summa ei ületa 10% nimetatud osade või aktsiate nimiväärtusest või viimase puudumisel nende arvestuslikust väärtusest,

–        mille käigus kaks või enam äriühingut annavad likvideerimismenetluseta lõpetamisel kogu oma vara ja kohustused üle äriühingule, mille nad asutavad, kusjuures nende osanikud või aktsionärid saavad uue äriühingu osanikeks või aktsionärideks ja kui see on kohaldatav, ka rahalise juurdemakse, mille summa ei ületa 10% nende osade või aktsiate nimiväärtusest või viimase puudumisel nende arvestuslikust väärtusest,

–        mille käigus äriühing annab likvideerimismenetluseta lõpetamisel kogu oma vara ja kohustused üle äriühingule, millele kuuluvad kõik tema osad või aktsiad;

b)      tähendab „jaotumine” tehingut, mille käigus äriühing annab likvideerimismenetluseta lõpetamisel kogu oma vara ja kohustused üle kahele või enamale olemasolevale või uuele äriühingule, kusjuures tema osanikud või aktsionärid saavad võrdelises osas ülevõtvate äriühingute osanikeks või aktsionärideks ja kui see on kohaldatav, ka rahalise juurdemakse, mille summa ei ületa 10 % nende osade või aktsiate nimiväärtusest või viimase puudumisel nende arvestuslikust väärtusest;

c)      tähendab „eraldumine” [mõiste „eraldumine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „varade üleandmine”] tehingut, mille käigus äriühing annab ilma oma tegevust lõpetamata kas kõik tegevusüksused, ühe tegevusüksuse või mitu tegevusüksust üle teisele äriühingule, saades omandava äriühingu osanikuks või aktsionäriks;

d)      tähendab „osade või aktsiate asendamine” tehingut, mille käigus äriühing omandab teise äriühingu osad või aktsiad, mis annavad talle selles äriühingus häälteenamuse, selleks saavad viimasena nimetatud äriühingu osanikud või aktsionärid esmalt nimetatud äriühingu osanikeks või aktsionärideks ja kui see on kohaldatav, ka rahalise juurdemakse, mille summa ei ületa 10% asendamiseks väljaantavate osade või aktsiate nimiväärtusest või viimase puudumisel nende arvestuslikust väärtusest;

e)      tähendab „üleandev äriühing” äriühingut, mis annab üle oma vara ja kohustused või kõik tegevusüksused, ühe tegevusüksuse või mitu tegevusüksust;

f)      tähendab „ülevõttev äriühing” äriühingut, mis võtab üle üleandva äriühingu vara ja kohustused või kõik selle tegevusüksused, ühe tegevusüksuse või mitu tegevusüksust;

g)      tähendab „omandatav äriühing” äriühingut, milles teine äriühing omandab osad või aktsiad osade või aktsiate asendamise teel;

h)      tähendab „omandav äriühing” äriühingut, mis omandab osad või aktsiad osade või aktsiate eest.”

6.        Artiklis 2 esitatud mõisted seonduvad omavahel järgmiselt. Ühinemise, eraldumise või varade üleandmise puhul (punktid a, b ja c) räägitakse üleandvast ja ülevõtvast äriühingust (punktid e ja f), osade või aktsiate asendamise puhul aga räägitakse omandatavast ja omandavast äriühingust (punktid g ja h).

7.        Artikli 8 kaks esimest lõiget sätestavad:

„1.   Seoses ühinemise, jaotumise või osade või aktsiate asendamisega ei tohi ülevõtva või omandava äriühingu osade või aktsiate jaotamine üleandva või omandatava äriühingu osanikele või aktsionäridele tasuna osade või aktsiate eest, mis moodustavad viimasena nimetatud äriühingu kapitali, iseenesest põhjustada nimetatud osanike või aktsionäride tulu, kasumi või kapitali kasvutulu maksustamist.

2.     Liikmesriigid kohaldavad lõiget 1 tingimusel, et osanikud või aktsionärid ei omista saadud osadele või aktsiatele kõrgemat maksustatavat väärtust, kui oli asendatavatel osadel või aktsiatel vahetult enne ühinemist, jaotumist või osade või aktsiate asendamist.

Lõike 1 kohaldamine ei takista liikmesriike maksustamast saadud osade või aktsiate hilisemast üleandmisest pärinevat kasu samal viisil nagu enne omandamist olemas olnud osade või aktsiate üleandmisest pärinevat kasu.

„Maksustatav väärtus” tähendab käesolevas lõikes summat, mille alusel arvutatakse äriühingu osaniku või aktsionäri kasu või kahju tema tulu, kasumi või kapitali kasvutulu maksustamiseks.”

8.        Seega puudutavad artikli 8 lõiked 1 ja 2 üleandva äriühingu (ühinemiste ja jaotumiste puhul) või omandatava äriühingu (aktsiate asendamise puhul) osanikku või aktsionäri.

9.        Artikli 11 lõike 1 punkt a sätestab, et liikmesriik võib keelduda direktiivis sätestatud soodustuste kohaldamisest või need täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada, kui osutub, et ühinemise, jaotumise, varade üleandmise või osade või aktsiate asendamise „peamiseks eesmärgiks või üheks peamiseks eesmärgiks on maksupettus või maksustamise vältimine; asjaolu, et artiklis 1 nimetatud tehing ei põhine paikapidavatel majanduslikel põhjendustel, nagu näiteks tehingus osalevate äriühingute tegevuse ümberkorraldamine või ratsionaliseerimine, võib anda põhjust arvata, et tehingu peamiseks või üheks peamiseks eesmärgiks on maksupettus või maksustamise vältimine”.

 Asjakohased siseriiklikud õigusnormid

10.      Aktsiate riigisiseste asendamiste kontekstis sätestab Umwandlungssteuergesetz’i (äriühingute ümberkorraldamise maksustamist käsitlev seadus, edaspidi „UmwStG”)(5) § 20 asjakohases osas:

„1.   Kui ettevõte […] antakse üle äriühingule […] ja üleandja saab vastutasuks äriühingu uusi aktsiaid või osasid (mitterahaline sissemakse), tuleb üleantava vara ja uute osade või aktsiate väärtust hinnata lähtudes järgmistest lõigetest. Esimene lause kohaldub ka äriühingu osade ja aktsiate üleandmisele, kui omandavale äriühingule(6) kuuluvate, sealhulgas omandatud osade või aktsiate abil, omab see selgelt ja otseselt häälteenamust äriühingus, mille aktsiad või osad üle anti.

2.     [Omandav](7) äriühing võib hinnata üleantud varade väärtust nende raamatupidamislikus või kõrgemas väärtuses. Raamatupidamislikus väärtuses hindamine on lubatav ka siis, kui äriõigusnormide alusel tuleb raamatupidamisbilansis kajastada üleantud varasid kõrgemas väärtuses. Raamatupidamislik väärtus on väärtus, millega üleandja on kasumi määramist puudutavatest maksusätetest lähtudes hinnanud üleantavaid varasid mitterahalise sissemakse tegemise ajal. […]

[…]

4.     Väärtust, milles [omandav] äriühing üleantud varasid hindab, peetakse üleandva äriühingu puhul äriühingu osade või aktsiate müügihinnaks ja soetamiskuluks.”

11.      UmwStG § 23 lõige 4 sätestab:

„Kui osad või aktsiad § 20 lõike 1 teise lause tähenduses antakse ühelt Euroopa Liidu äriühingult üle teisele Euroopa Liidu äriühingule, kohaldatakse omandava äriühingu saadud osade või aktsiate väärtuse määramisel § 20 lõike 2 [esimest ja teist] lauset ja üleandja omandavalt äriühingult saadud uutele osadele või aktsiate väärtuse määramisele kohaldatakse vastavalt § 20 lõike 4 esimest lauset.”

12.      Saksamaa on ühinemisdirektiivi artikli 11 lõike 1 punkti a üle võtnud UmwStG § 26 lõike 2 esimese lausega, mis sätestab:

„Paragrahvi 23 lõige 4 ei ole kohaldatav, kui saadud osad või aktsiad võõrandatakse seitsme aasta jooksul üleandmisest, välja arvatud juhul, kui maksumaksja tõendab, et omandatud osad või aktsiad olid edasise mitterahalise sissemakse esemeks nende raamatupidamislikus väärtuses mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi seaduse sätete alusel, mis vastavad paragrahvi 23 lõikele 4.”

13.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et UmwStG § 20 lõige 4 kehtestab nn raamatupidamisliku väärtuse topeltülekandmise. Selle väljendiga peetakse silmas, et osade või aktsiate asendamisel, mis hõlmab kontrollosaluse üleandmist, võib üleandja üleantavate osade või aktsiate raamatupidamisliku väärtuse üle kanda vaid juhul, kui omandav äriühing on neid samamoodi hinnanud.

14.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ka, et eespool välja toodud õigusaktid kohtlevad osade või aktsiate asendamist samamoodi olenemata sellest, kas omandav äriühing on Saksamaa või mõne muu liikmesriigi äriühing.(8)

 Asjaolud

15.      Hageja A. T. on Saksa äriühing.(9) Tal oli kontrollosalus (89,5%) Saksa GmbH-s (edaspidi „GmbH”). Finantsturgude reeglid nägid ette, et ta peab selle osaluse võõrandama. Sellest tulenevalt andis ta oma osaluse GmbH-s 2000. aasta jooksul üle Prantsuse äriühingule(10), saades vastutasuks selle äriühingu märgitud uued aktsiad, mis moodustasid 1,47% kapitalist.

16.      Prantsuse äriühing hindas GmbH osasid (omandatava äriühingu osad) oma raamatupidamis- ja maksubilansis (mis koostati Prantsuse õiguse kohaselt) üleandmislepinguga määratud turuväärtuses, mitte nende madalamas raamatupidamislikus väärtuses(11), kuigi selgub, et Prantsuse õigus oleks lubanud kasutada ka raamatupidamislikku väärtust. A. T. taotles, et talle jaotatud Prantsuse äriühingu aktsiaid hinnataks GmbH nende osade raamatupidamislikus väärtuses, mis asendati Prantsuse äriühingu aktsiatega. Finanzamt (Saksa maksuamet) leidis aga, et lähtudes UmwStG (1995) § 23 lõikest 4 ja § 20 lõikest 4, on A. T. kohustatud hindama GmbH osasid turuväärtuses, nagu tegi Prantsuse äriühing. Sellest tulenevalt käsitles Finanzamt A. T. ja Prantsuse äriühingu vahelist osade asendamist nii, et see tekitas maksustatava kapitalikasumi. Finanzamt soovis seetõttu maksustada GmbH osade soetamismaksumuse ja Prantsuse äriühingu aktsiate turuväärtuse vahe (mida Saksa ametiasutused pidasid üleantud varade (st GmbH osade) võõrandamistulu väärtuse väljenduseks).

 Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

17.      Finanzgericht Baden-Württemberg (Baden-Württembergi finatntskohus) rahuldas A. T. vaidlustuse maksuotsuste osas. Finanzamt esitas apellatsioonkaebuse Bundesfinanzhofi (föderaalne finantskohus). See kohus kahtleb selles, kas UmwStG § 23 lõike 4 esimene lause koosmõjus § 20 lõike 4 esimese lausega ja nende sätete alusel kohaldatav nn raamatupidamisliku väärtuse topeltülekandmise tingimus on kooskõlas ühinemisdirektiivi artikli 8 lõigetega 1 ja 2 ja/või EÜ artiklitega 43 ja 56.

18.      Sellest tulenevalt esitas ta Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„a)      Kas [ühinemisdirektiivi] artikli 8 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus liikmesriigi maksusätted, mille kohaselt ühe Euroopa Liidu äriühingu aktsiate või osade üleandmisel teisele Euroopa Liidu äriühingule võib omandatav äriühing jätkata üleantud aktsiate või osade kajastamist nende raamatupidamislikus väärtuses ainult siis, kui omandav(12) äriühing hindas üleantud aktsiaid või osasid nende raamatupidamislikus väärtuses (nn raamatupidamisliku väärtuse topeltülekandmine)?

b)      Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas need sätted on vastuolus EÜ artiklitega 43 ja 56, kuigi nn raamatupidamisliku väärtuse topeltülekandmine on nõutav ka äriühingu aktsiate või osade üleandmise puhul piiramatu maksukohustusega äriühingule?”

19.      A. T., Saksamaa valitsus ja komisjon esitasid oma kirjalikud märkused ning olid esindatud ka istungil.

 Esimene küsimus

20.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi artikli 8 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus liikmesriigi maksusätted, mille kohaselt võib omandatava äriühingu omanik pärast aktsiate või osade asendamist kajastada omandatud äriühingu osasid või aktsiaid nende raamatupidamislikus väärtuses vaid juhul, kui omandav äriühing hindab omandatava äriühingu osade või aktsiate väärtust samuti nende raamatupidamislikus väärtuses (raamatupidamisliku väärtuse topeltülekandmine).

21.      A. T. ja komisjon leiavad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Saksamaa valitsus on vastupidisel seisukohal. Põhimõtteliselt nõustun ma komisjoni ja A. T.-ga.

 Õiguslik analüüs

22.      Sarnaselt komisjoniga leian ma, et on kohane alustada direktiivi sõnastusest.

23.      Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivis kehtestatud maksusüsteemi, mis hõlmab erinevaid maksusoodustusi, kohaldatakse vahet tegemata kõikidele ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise tehingutele hoolimata nende põhjustest.(13)

24.      Artikli 8 lõige 1 sätestab, et selle kohaldamisalasse kuuluvale osade või aktsiate asendamisele tuleb kohaldada tingimusteta neutraalse maksustamise põhimõtet. Selle sätte sõnastus on ühemõtteline ja kohustusliku iseloomuga: „ei tohi […] jaotamine […] iseenesest põhjustada […] maksustamist”. Sõnastusest on selge, et liikmesriikidel ei ole kaalutlusõigust kehtestamaks täiendavaid tingimusi, mis tuleb täita enne, kui rakendatakse neutraalse maksustamise põhimõtet. Euroopa Kohus on leidnud, et osade või aktsiate asendamine, millele kohaldatakse artikli 8 lõiget 1, ei kuulu põhimõtteliselt maksustamisele.(14)

25.      Artikli 8 lõike 1 alusel tuleb direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat osade või aktsiate asendamist käsitleda maksustamise mõttes neutraalse sündmusena. Sellise sätte puudumisel tooks selline tehing tavaliselt kaasa maksualased tagajärjed. Näiteks tekib kapitalikasum, kui esineb erinevus üleantud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahel, juhul kui vara väärtus tõuseb pärast selle omandamist. Selline kapitalikasum võib tekitada maksukohustuse.

26.      Artikli 8 lõiget 1 kohaldatakse juhul, kui on täidetud artikli 8 lõikest 2 tulenev (kohustuslik) tingimus, mille kohaselt „osanikud või aktsionärid ei omista saadud osadele või aktsiatele kõrgemat maksustatavat väärtust, kui oli asendatavatel osadel või aktsiatel vahetult enne ühinemist, jaotumist või osade või aktsiate asendamist”.

27.      Artikli 8 lõikes 2 viidatud „osanik või aktsionär” saab tähendada vaid omandatava äriühingu (A. T.) osanikku või aktsionäri, sest selles artiklis tehakse tagasiviide artikli 8 lõikele 1, kus selgitatakse „osaniku või aktsionäri” tähendust.

28.      Sellest lähtudes on minu hinnangul alusetu ka Saksamaa teise võimalusena esitatud väide, mille kohaselt puudutab direktiivi artikli 8 lõige 2 omandava (välismaise) äriühingu osade või aktsiate väärtuse hindamist raamatupidamisbilansis.

29.      Saksamaa valitsus väidab (tuginedes artikli 8 lõike 2 sõnasõnalisele tõlgendusele, mis viitab sõnadele „saadud osad või aktsiad”), et direktiivi kohaselt peab omandav äriühing hindama osade või aktsiate väärtust nende raamatupidamislikus väärtuses. Ta leiab, et see fraas viitab välismaise äriühingu omandatud osadele või aktsiatele, mille vastutasuna ta jaotas osi või aktsiaid.

30.      Direktiivi sõnastusest ilmneb aga selgelt, et artikli 8 lõiked 1 ja 2 puudutavad maksualaseid tagajärgi omandatava äriühingu osaniku või aktsionäri (A. T.) suhtes. Artikli 8 lõike 2 seisukohalt on asjassepuutuv vaid omandava äriühingu kapitali moodustavatele osadele või aktsiatele omistatav väärtus („saadud osad või aktsiad”). See väärtus määrab soetamismaksumuse, mille alusel tuleb arvutada omandatava äriühingu osaniku või aktsionäri igasugust maksustatavat tulu osade või aktsiate hilisemal võõrandamisel. Seega ei saa ma nõustuda Saksamaa väitega, et artikli 8 lõike 2 esimeses alalõigus nimetatud tingimus viitab väärtusele, millega hinnati Prantsuse äriühingu saadud omandatava äriühingu (GmbH) osasid.

31.      Minu hinnangul ei saa artikli 8 lõiget 1 ja 2 tõlgendada eraldiseisvalt, sest artikli 8 lõike 2 teine alalõik sätestab tagajärjed, mida kohaldatakse artikli 8 lõike 1 rakendamise korral.

32.      Kui omandatava äriühingu osanik või aktsionär oleks kohustatud asendama turuväärtuse raamatupidamisliku väärtusega, nagu väidab Saksamaa, tekiks maksukohustus olukorras, kus direktiiv näeb sõnaselgelt ette maksu edasilükkamise. Direktiiv saavutab maksustamise neutraalsuse, lubades omandatava äriühingu osanikul või aktsionäril (A. T.) omistada võõrandatud varade (omandatava äriühingu) väärtuse talle omandava äriühingu poolt antud osadele või aktsiatele. See säilitab siiski ka liikmesriigi maksustamisõiguse, kui omandava äriühingu kapitali moodustavad osad või aktsiad järgnevalt kasumiga võõrandatakse.

33.      Saksamaa toob välja, et sõltumata UmwStG sätetest ei oleks osade asendamist maksustatud, kuivõrd Prantsuse õigus lubab üleantavaid osi ja aktsiaid hinnata nende raamatupidamislikus väärtuses. Kui Prantsuse äriühing oleks otsustanud hinnata saadud osi sel moel (selle asemel, et hinnata neid turuväärtuses, nagu ta tegi), ei oleks Saksa õiguse alusel kapitalikasumi maksukohustust sel hetkel tekkinud. Istungil väitis Saksamaa, et osade asendamise tingimuste üle läbi rääkides oli A. T. jaoks võimalik seada tehingu tingimuseks see, et Prantsuse äriühing hindaks osasid nende raamatupidamislikus väärtuses.

34.      See argument ei ole minu jaoks veenev. See tähendaks, et mis tahes tehingu maksualased tagajärjed sõltuksid a) omandava äriühingu liikmesriigi maksurežiimist ja b) konkreetsest pooltevahelisest kokkuleppest (mis tõenäoliselt peegeldaks kummagi äriühingu tolle hetke läbirääkimisvõimu). See ei oleks mitte üksnes vastuolus direktiivi sõnastusega, vaid õõnestaks ka õiguskindlust, mida direktiiv tagab. Artikli 8 lõike 1 sõnastus on ammendav ja tingimusteta. See ei muuda maksu edasilükkamist sõltuvaks omandava äriühingu liikmesriigi maksurežiimi detailidest või tehingu poolte kokkuleppest.

35.      UmwStG artikli 20 lõike 4 alusel peab omandatava äriühingu osanik (A. T.) GmbH osade võõrandamistulu määramiseks kasutama väärtust, millega omandav äriühing (Prantsuse äriühing) neid osasid hindas. Tõlgendades artikli 8 lõiget 1 koosmõjus artikli 8 lõikega 2, ei leia ma selle täiendava tingimuse lisamiseks mingit alust.

36.      Artikli 8 lõigete 1 ja 2 tavapärast tõlgendamist toetavad ka direktiivi õiguslik alus ja eesmärgid.

37.      Ühinemisdirektiiv kui maksuõigusnorm põhineb EMÜ lepingu artiklil 100 (nüüd EÜ artikkel 94). Direktiivi eesmärk on kehtestada konkurentsi seisukohalt neutraalsed maksustamiseeskirjad, mis võimaldavad äriühingutel kohanduda ühisturu nõuetele. Põhjendused 4–6 viitavad sellele, et kui üks direktiivi eesmärk on aktsiate asendamise korral omandatava äriühingu osaniku või aktsionäri maksustamise edasilükkamine, säilitavad liikmesriigid õiguse lisandunud kapitalikasumit maksustada, kuid ainult juhul, kui see tulu lõpuks realiseeritakse. Seega puudub vajadus kalduda kõrvale direktiivi sõnastusest, tuues sisse lisatingimusi, et kaitsta liikmesriigi legitiimset maksustamishuvi.

38.      On aga selge, et UmwStG artikli 20 lõike 4 kohaldamine toob kaasa maksukohustuse olukorras, kus direktiivi alusel peaks maksustamise edasi lükkama. Selline tulemus on vastuolus direktiivi eesmärkidega ja rikub direktiiviga hoolikalt loodud tasakaalu äriühingute ja liikmesriikide huvide vahel.

39.      Saksamaa väidab, et omandatava äriühingu osaniku või aktsionäri osade või aktsiate võõrandamisest ei teki tingimata maksustatavat tulu. Omandatava äriühingu osaniku või aktsionäri vastutasuks saadud uute osade või aktsiate väärtus võib turukõikumiste tõttu oluliselt väheneda (nagu antud juhul juhtus Prantsuse äriühingu aktsiate väärtusega). Komisjon vaidlustas istungil selle argumendi asjakohasuse, tuues välja, et aktsiate väärtuse võimalik langus on osade või aktsiate asendamisega olemuslikult kaasnev investeerimisrisk, millega maksuamet kaudselt kokku puutub. See aga ei õigusta omandatava äriühingu osaniku või aktsionäri realiseerimata reservide maksustamist.

40.      Minu hinnangul põhineb Saksamaa argument väärarvamusel. Direktiivi artikli 8 lõike 1 eesmärk on lihtsalt maksukohustuse edasilükkamine ajahetkeni, mil vara realiseeritakse. Selle eesmärk ei ole garanteerida, et sel hetkel on alati olemas maksukohustus. Kas maksukohustus eksisteerib või mitte, sõltub vara väärtusest selle võõrandamise ajal.

41.      Viimaks väitis Saksamaa valitsus, et UmwStG § 20 lõige 4 ja § 23 lõige 4 on loodud teatud tüüpi kuritarvituste vastu. Selle väljendamiseks esitas komisjon järgmise näite. Oletame, et äriühing X asendab oma osaluse tütarettevõttes osade või aktsiatega omandavas äriühingus. See on maksunduslikus mõttes neutraalne toiming (lähtudes direktiivi artikli 8 lõigetest 1 ja 2). Oletame, et omandav äriühing hindab omandatud osade või aktsiate väärtust turuväärtusega ja müüb nad kohe (definitsiooni kohaselt ilma kapitalikasumit realiseerimata). Kui on võimalik maksta müügitulu maksuvabalt tagasi äriühingule X, on selle tulemuseks see, et võimaldatakse äriühingul X realiseerida varjatud reserve nende pealt makse tasumata.

42.      Komisjon tunnistas, et põhimõtteliselt saab kirjeldatud skeemi pidada kuritarvituseks, mistõttu see ei vääri direktiivi artikli 8 lõigete 1 ja 2 kaitset. Ta juhtis aga tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide finantshuvide säilimist garanteerib ka direktiivi artikli 11 lõike 1 punkt a, mis sätestab, et kui tehingu peamine eesmärk või üheks peamistest eesmärkidest on maksupettus või maksustamise vältimine, võivad liikmesriigid keelduda maksukohustuse edasilükkamise soodustuse rakendamisest või selle kehtetuks tunnistada. Seega selgub artiklite 8 ja 11 ülesehitusest, et võetakse arvesse ja kaitstakse liikmesriikide maksustamishuvi tulu realiseerimise korral.

43.      Käesoleval juhul ei viita miski sellele, et tehing oleks toimunud maksupettuse või maksustamise vältimise eesmärgil. Pigem pidi A. T. võõrandama oma osaluse finantsturgude (kohustuslike) reeglite tõttu. Sellest lähtudes ei teki käesolevas asjas ka artikli 11 lõike 1 punkti a kohaldamise küsimust.

44.      Ometi lisan ma terviklikkuse huvides, et isegi kui on tõendeid kuritarvituste kohta, peab liikmesriigi vastus olema proportsionaalne ja iga asja tuleb vaadelda selle konkreetsetest asjaoludest lähtudes. Üldist reeglit, mis automaatselt välistab mingid tehingud maksusoodustusi pakkuvate sätete mõju alt, on peetud direktiiviga lubatu raamidest väljumiseks.(15)

 Teine küsimus

45.      Oma teise küsimusega, mis tekib vaid juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas EÜ artiklitega 43 ja 56 on vastuolus selliste siseriiklike normide nagu UmwStG §-de 20 ja 23 kohaldamine, kuigi nn raamatupidamisliku väärtuse topeltülekandmine on nõutav ka äriühingu aktsiate või osade üleandmise puhul piiramatu maksukohustusega äriühingule.

46.      Kuivõrd ma leian, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleb kindlasti vastata jaatavalt, ei leia ma, et oleks vaja vastata teisele küsimusele.

 Ettepanek

47.      Seetõttu leian, et Bundesfinanzhofi esimesele eelotsuse küsimusele tuleks anda järgmine vastus:

Nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/434/EÜ (eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta) artikli 8 lõigetega 1 või 2 on vastuolus liikmesriigi maksusätted, mille kohaselt ühe Euroopa Liidu äriühingu aktsiate või osade üleandmisel teisele Euroopa Liidu äriühingule võib omandatava äriühingu osanik või aktsionär jätkata üleantud aktsiate või osade kajastamist nende raamatupidamislikus väärtuses ainult siis, kui omandav äriühing hindas üleantud aktsiaid või osasid nende raamatupidamislikus väärtuses.

1 – Algkeel: inglise.

2 – Nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiiv 90/434/EMÜ eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise ja osade või aktsiate asendamise puhul rakendatava ühise maksusüsteemi kohta (EÜT L 225, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 142). Seda direktiivi on hiljem muudetud, kuid põhimenetlusi käsitleb vaid algversioon, millele ma selles ettepanekus viitan.

3 – Artikli 8 lõige 1, esitatud allpool punktis 7.

4 – Artikli 8 lõike 2 teine lõik, samas.

5 – 28. oktoobri 1994. aasta seadus (Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl” 1994, I, lk 3267).

6 – UmwStG § 20 lõige 1 ja § 23 lõige 4 kasutavad mõlemad terminit „übernehmende Kapitalgesellschaft”, kusjuures kui mõiste „übernehmen” tavaline peamine tähendus on „üle võtma”, siis omadussõna „übernehmend” kasutatakse direktiivi artiklis 2 punktis f tähistamaks eelkõige „ülevõtvat” äriühingut – mõiste, mida direktiiv kasutab ühinemiste, jagunemiste ja varade üleandmise kohta. Direktiivi artikli 2 punkti h saksakeelne tekst kasutab mõistet „erwerbende Gesellschaft” tähistamaks „omandavat äriühingut”. Kuivõrd käesolev eelotsusetaotlus puudutab omandava äriühingu maksustamist osade või aktsiate asendamise kontekstis (direktiivi artikli 2 punktid d ja h), kasutan ma selles ettepanekus selguse huvides mõistet „omandav äriühing”.

7 – Saksamaa valitsus on oma märkustes sätete väljatoomisel abistavalt lisanud siin ja § 20 lõikes 4 „[übernehmende]” nimisõna „Kapitalgesellschaft” ette.

8 – Hageja väidete kohaselt on 1. jaanuarist 2007 Saksa õigust muudetud, nii et raamatupidamisliku väärtuse topeltülekandmist kohaldatakse nüüd vaid Saksa äriühingute vahelise osade või aktsiate asendamise kontekstis.

9 – Kohus on rahuldanud hageja taotluse jääda käesolevas menetluses anonüümseks.

10 – Seega on A. T. „omandatava äriühingu osanik” (direktiivi artikli 8 lõige 1). GmbH on „omandatav äriühing” (artikli 2 punkt g ja Prantsuse äriühing on „omandav äriühing” (artikli 2 punkt h)).

11 – Raamatupidamislik väärtus on väärtus, millega üleandja on kasumi määramist puudutavatest maksusätetest lähtudes hinnanud üleantavaid varasid mitterahalise sissemakse tegemise (osade või aktsiate asendamise) ajal, vt eespool punkt 10.

12 –      Eelotsusetaotluse esitanud kohus kasutab mõisteid „ülevõttev äriühing” ja „üleandev pool”. Et olla direktiivi keelekasutuse osas järjekindel, olen ma selles ettepanekus kasutanud mõisteid „omandav äriühing” ja „omandatava äriühingu osanik” (vt 10. joonealune märkus).

13 – Vt 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-28/95: Leur Bloem (EKL 1997, lk I-4161, punkt 36) ja 5. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-321/05: Kofoed (EKL 2007, lk I-5795, punkt 30).

14 – Vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kofoed, punktid 24 ja 35.

15 – Vt 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Leur Bloem, punktid 43–48.