Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 2. juulil 20091(1)

Kohtuasi C-169/08

Presidente del Consiglio dei Ministri

versus

Regione autonoma della Sardegna

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte costituzionale (Itaalia))

Teenuste osutamise vabadus (EÜ artikkel 49) – Riigiabi (EÜ artikkel 87) – Maksuõigusnorm – Regione Autonome della Sardegna – Turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maakondlik maks – Maksu kogumine üksnes isikutelt, kes ei ole maakonna maksuresidendid – Keskkonnakaitse – Tervisekaitse – Maksusüsteemi ühtsus – Saared





I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev kohtuasi on esimene juhtum, mil Itaalia põhiseaduslikkuse järelevalve kohus Corte Costituzionale(2) esitab Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse vastavalt EÜ artiklile 234.

2.        Põhiseaduslikkust puudutava põhikohtuasja esemeks on Sardiinia autonoomse maakonna(3) maakondlik maks, mida kohaldati alates 2006. aastast kuni 2008. aastani ajavahemikul 1. juunist kuni 30. septembrini teatavale eraõhusõidukite maandumisele ja lõbusõidulaevade ankrussejäämisele. Maksukohustus puudutas siiski ainult isikuid, kes ei ole Sardiinia maksuresidendid; maksu ei võetud muu hulgas ka nende laevade ankrussejäämiselt, mis on aasta ringi Sardiinia sadamas ankrus.

3.        Corte Costituzionale kahtleb nimetatud Sardiinia maksuõigusnormi kooskõlas ühenduse õigusega, täpsemini teenuste osutamise vabadusega (EÜ artikkel 49) ja riigiabi keeluga (EÜ artikkel 87). Maksu vastuolu ühenduse õigusega on oluline ka Corte Costituzionales poolelioleva õigusnormide seaduslikkuse kontrollimise menetluse seisukohalt, kuna Itaalia põhiseaduse kohaselt lähtutakse hindamisel ühenduse õigusest.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

4.        Käesolevas kohtuasjas kohaldatavad ühenduse õiguse normid on esiteks EÜ asutamislepingu sätted teenuste osutamise vabaduse kohta ja teiseks EÜ asutamislepingu sätted riigiabi kohta.

5.        Teenuste osutamise vabadus on sätestatud EÜ artikli 49 lõikes 1:

„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.”

6.        Peale selle sisaldab EÜ artikli 50 esimene lõik järgmist määratlust:

„Teenustena mõistetakse käesolevas lepingus tavaliselt tasulist tegevust niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega.”

7.        Riigiabi käsitleva EÜ asutamislepingu osa algab artikli 87 lõikest 1. See on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

8.        Täiendavalt tuleb viidata EÜ artikli 88 lõikele 3:

„Komisjoni informeeritakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Kui komisjon arvab, et mingi selline plaan ei sobi ühisturuga kokku artikli 87 järgi, algatab ta viivitamata lõikes 2 ettenähtud menetluse. Asjassepuutuv liikmesriik ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui nimetatud menetluse järgi on tehtud lõplik otsus.”

B.      Siseriiklik õigus

9.        Käesolevas asjas oluline siseriiklik õigus hõlmab peale asjaomaste Itaalia põhiseaduse sätete esiteks teatavaid Itaalia riigi ja teiseks teatavaid Sardiinia autonoomse maakonna vastu võetud õigusnorme.

1.      Itaalia põhiseadus

10.      Itaalia põhiseaduse artikli 117 esimeses lõigus on sätestatud:

„Riik ja maakonnad teostavad seadusandlikku võimu kooskõlas põhiseaduse ning ühenduse õigusest ja rahvusvahelistest kohustustest tulenevate piirangutega.”

2.      Itaalia riiklikud õigusnormid

11.      Itaalia Codice della navigazione’i(4) artikli 743 esimeses lõigus on õhusõiduki mõiste määratletud järgmiselt:

„Õhusõiduk on iga aparaat, mis on mõeldud inimeste või asjade õhutranspordiks.”

12.      Itaalia Codice della nautica da diporto(5), mis on kehtestatud 18. juuli 2005. aasta Decreto legislativo’ga(6) nr 171, artikli 1 lõikes 2 on lõbusõidulaevanduse mõiste määratletud järgmiselt:

„Käesoleva seadustiku tähenduses on lõbusõidulaevandus merel ja sisevetes spordi- või harrastuslikel eesmärkidel toimuv laevasõit, millega ei taotleta tulu saamist.”

13.      Codice della nautica da diporto artikli 2 lõige 1 käsitleb lõbusõidulaevade ärilisel eesmärgil kasutamist, mis on määratletud järgmiselt:

„1)      Lõbusõidulaeva kasutatakse ärilisel eesmärgil, kui:

a)      see on üüri- või prahilepingute esemeks;

b)      seda kasutatakse lõbusõidulaevanduse valdkonnas kutsealaseks koolituseks;

c)      sukeldumiskeskused ja sukeldumiskoolituskeskused kasutavad seda spordi või harrastuslikul eesmärgil meresukeldumisega tegelejate tugialusena.

[…]”

3.      Sardiinia autonoomse maakonna õigusnormid

14.      Sardiinia maakonna 11. mai 2006. aasta seaduse nr 4(7) (edaspidi ka „maakonnaseadus nr 4/2006) 2007. aastal muudetud redaktsiooni(8) artiklis 4 on sätestatud:

„(Maakondlik turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maks)

1)      Alates 2006. aastast kehtestatakse maakondlik maks turismi eesmärgil toimuvale õhusõidukite maandumisele ja lõbusõidulaevade ankrussejäämisele.

2)      Maksu tasutakse järgmistel juhtudel:

a)      mere- ja lennuliikluse seadustiku artiklis 743 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud tsiviilõhusõidukite, mida kasutatakse isikute eratransportimiseks, maandumise korral maakonna territooriumil asuvatele lennuväljadele ajavahemikul 1. juunist 30. septembrini;

b)      18. juuli 2005. aasta seadlusandlikus dekreedis nr 171 (lõbusõidulaevanduse seadustik (Codice della nautica da diporto)) silmas peetud lõbusõidulaevade või selle seadusandliku dekreedi artikli 3 punktis b nimetatud ühtlustatud EN/ISO/DIS 8666 standardite järgi üle 14 meetri pikkuste harrastuslikel eesmärkidel kasutatavate laevade ankrussejäämise eest maakonna territooriumil asuvates sadamates, randumis- ja ankrukohtades ning piki Sardiinia rannikut territoriaalvetes asuvatel reididel ajavahemikul 1. juunist 30. septembrini.

3)      Maksukohustuslane on füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole maakonna maksuresident ja kes on õhusõiduki käitaja […] või kes on lõbusõidulaeva käitaja […].

4)      Lõike 2 punktis a sätestatud maakondlikku maksu tasutakse igalt maandumiselt ning lõike 2 punktis b sätestatud maksu tasutakse kord aastas.

5)      Maks määratakse järgmiselt:

a)      150 eurot õhusõidukitelt, mis on ette nähtud kuni nelja reisija veoks,

b)      400 eurot õhusõidukitelt, mis on ette nähtud viie kuni kaheteistkümne reisija veoks,

c)      1000 eurot õhusõidukitelt, mis on ette nähtud rohkem kui kaheteistkümne reisija veoks,

d)      1000 eurot laevadelt pikkusega 14–15,99 meetrit,

e)      2000 eurot laevadelt pikkusega 16–19,99 meetrit,

f)      3000 eurot laevadelt pikkusega 20–23,99 meetrit,

g)      5000 eurot laevadelt pikkusega 24–29,99 meetrit,

h)      10 000 eurot laevadelt pikkusega 30–60 meetrit,

i)      15 000 eurot laevadelt pikkusega üle 60 meetri.

Abimootoriga purjelaevadele ja mootorpurjelaevadele määratakse 50 protsendi võrra väiksem maks.

6)      Maksust on vabastatud

a)      laevad, mis jäävad ankrusse, et osaleda spordi eesmärgil toimuval regatil, ajalooliste laevade või ainueksemplaride kokkutulekul ja samuti muul kui võistluse eesmärgil toimuvatel purjetamisüritustel, mille toimumisest on korraldajad eelnevalt teatanud veeteede ametile; […];

b)      lõbusõidulaevad, mis on aasta läbi ankrus maakonna sadamates;

c)      peatumine tehnilistel põhjustel, kusjuures maksuvabastus on piiratud parandustööde teostamiseks vajaliku ajaga.

[…]

7)      Maksu tasutakse:

a)      lõike 2 punktis a osutatud õhusõiduki maandumisel;

b)      24 tunni jooksul lõbusõidulaeva ankrussejäämisest Sardiinia rannikul asuvates sadamates, randumis- ja ankrukohtades ning reididel

vastavalt üksikasjalikele eeskirjadele, mis kehtestatakse […] otsusega.

[…]”

15.      Lisaks tuleb märkida, et eespool viidatud maakonna õigusnormidesse 2008. aastal tehtud muudatuste tagajärjel on nüüd maksukohustuslaste hulka arvatud ka isikud, kes on Sardiinia maksuresidendid; 2009. aastal tunnistati vaidlusalused maksuõigusnormid tervikuna kehtetuks.(9) Käesolevas kohtumenetluses on vaatluse all siiski üksnes maakondlik maks 2007. aastal kehtinud kujul.

III. Menetlus põhikohtuasjas

16.      Itaalia Corte Costituzionales on pooleli abstraktse normikontrolli menetlus, mille algatas Presidente del Consiglio dei Ministri (Itaalia peaminister) mitme Sardiinia autonoomse maakonna kehtestatud õigusnormi suhtes,(10) eesmärgiga lasta kontrollida nende normide kooskõla Itaalia põhiseadusega. Nimetatud õigusnormide hulka kuulub ka maakonnaseaduse nr 4/2006 artikkel 4 selle 2007. aastal muudetud redaktsioonis.

17.      Põhikohtuasjas väidetakse, et viimati nimetatud õigusnorm ei vasta ühenduse õiguse nõuetele, mis vastavalt Itaalia põhiseaduse artikli 117 esimesele lõigule kehtivad Itaalias seadusandluse suhtes. Väidetakse, et asjaomase õigusnormiga rikutakse esiteks EÜ artiklit 49, teiseks EÜ artiklit 81 koostoimes artikli 3 lõike 1 punktiga g ja artikliga 10 ning kolmandaks EÜ artiklit 87.

18.      Menetluse praeguses etapis piirdub Corte Costituzionale EÜ artikli 49 ja EÜ artikli 87 väidetava rikkumise kontrollimisega. Kohtu väitel sõltub otsus EÜ artikli 81 koostoimes EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga g ja EÜ artikliga 10 väidetava rikkumise kohta menetluse edasisest käigust. Seetõttu jättis kohus viimati nimetatud õigusnormid esialgu käesolevas eelotsusemenetluses selgelt oma eelotsusetaotluse esemeks võtmata.

IV.    Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

19.      13. veebruari 2008. aasta otsusega nr 103/2008(11), mis saabus Euroopa Kohtusse 21. aprillil 2008, peatas Corte Costituzionale poolelioleva normikontrolli menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

a)      Kas EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguse õigusnormi kohaldamine nagu Sardiinia maakonna 11. mai 2006. aasta seaduse nr 4 artikkel 4 (muudetud Sardiinia maakonna 29. mai 2007. aasta seaduse nr 2 artikli 3 lõikega 3), mille kohaselt on turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise maakondlikku maksu kohustatud tasuma üksnes ettevõtjad, kes ei ole Regione Sardegna maksuresidendid ja kes käitavad õhusõidukeid, mida nad kasutavad isikute transpordiks ärilise lennutegevuse raames?

b)      Kas Sardiinia maakonna 11. mai 2006. aasta seaduse nr 4 artikkel 4 (muudetud Sardiinia maakonna 29. mai 2007. aasta seaduse nr 2 artikli 3 lõikega 3), mis näeb ette, et turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise maakondlikku maksu on kohustatud tasuma üksnes ettevõtjad, kes ei ole Regione Sardegna maksuresidendid ja kes käitavad õhusõidukeid, mida nad kasutavad isikute transpordiks ärilise lennutegevuse raames, kujutab endast EÜ artikli 87 tähenduses riigiabi sama tegevusega tegelevatele ettevõtjatele, kes on Regione Sardegna maksuresidendid?

c)      Kas EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguse õigusnormi kohaldamine nagu Sardiinia maakonna 11. mai 2006. aasta seaduse nr 4 artikkel 4 (muudetud Sardiinia maakonna 29. mai 2007. aasta seaduse nr 2 artikli 3 lõikega 3), mille kohaselt turismi eesmärgil toimuva lõbusõidulaeva ankrusse jäämise maakondlikku maksu on kohustatud tasuma üksnes need lõbusõidulaeva käitajatest ettevõtjad, kes ei ole Regione Sardegna maksuresidendid ja kelle äritegevuse moodustab selliste laevade kolmandate isikute kasutusse andmine?

d)      Kas Sardiinia maakonna 11. mai 2006. aasta seaduse nr 4 artikkel 4 (muudetud Sardiinia maakonna 29. mai 2007. aasta seaduse nr 2 artikli 3 lõikega 3), mis näeb ette, et turismi eesmärgil toimuva lõbusõidulaeva ankrussejäämise maakondlikku maksu on kohustatud tasuma üksnes need lõbusõidulaeva käitajatest ettevõtjad, kes ei ole Regione Sardegna maksuresidendid ja kelle äritegevuse moodustab selliste laevade kolmandate isikute kasutusse andmine, kujutab endast EÜ artikli 87 tähenduses riigiabi sama tegevusega tegelevatele ettevõtjatele, kes on Regione Sardegna maksuresidendid?

20.      Euroopa Kohtus toimunud menetluses esitasid oma seisukohad kirjalikult Sardiinia autonoomne maakond, Madalmaade valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon. Euroopa Kohus loobus suulisest menetlusest, kuna Sardiinia autonoomne maakond keeldus vastupidi oma esialgsele taotlusele kohtuistungil osalemisest ja ka teised menetluses osalejad loobusid võimalusest saada ära kuulatud.

V.      Õiguslik hinnang

A.      Sissejuhatavad märkused

21.      Käesolev eelotsusetaotlus on pöördepunktiks Corte Costituzionale praktikas. Kui nimetatud kohus ei olnud senini pidanud ennast kohtuks EÜ artikli 234 tähenduses,(12) siis nüüdsest ühineb ta nende siseriiklike põhiseaduslikkuse järelevalve kohtute ringiga, kellel on aktiivne koostöösuhe Euroopa Kohtuga.(13)

22.      Käesolev juhtum näitab eriti ilmekalt, et ka siseriiklike põhiseaduslikkuse järelevalve kohtute menetlustes võivad tõusetuda ühenduse õiguse küsimused, mis on asjaomase põhiseadust puudutava vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega. Nii kohustab Itaalia põhiseaduse artikli 117 esimene lõik selgelt Itaalia seadusandlikku võimu arvestama ühenduse õigusest tulenevaid nõudeid. Seega saab ühenduse õigust Corte Costituzionale(14) väitel võtta abstraktse normikontrolli menetluses arvesse „põhiseaduslikkuse hindamise kriteeriumina” ja see „täpsustab” põhiseadusega seadusandlusele ette nähtud nõudeid.

23.      Ühenduse õigus võib olla põhiseadust puudutavate vaidluste lahendamise korral oluline ka ilma sellise põhiseaduses sisalduva otsese viiteta, näiteks juhul, kui põhiseaduslikkust puudutavas menetluses on küsimus selles, missugust toimet on ühenduse õigusaktiga taotletud või missuguse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu kontrollitava kaalutlusruumi see siseriiklikule seadusandjale jätab.

24.      Lõpuks on ka käesolevas kohtuasjas tähelepanu keskpunktis siseriikliku seadusandja kaalutlusruum. Corte Costituzionale peab välja selgitama, kas Sardiinia autonoomne maakond on vaidlusaluse maakondliku maksu kehtestamisel ületanud talle ühenduse õiguse alusel kuuluva kaalutlusruumi. Tuleb otsustada, kas selline õigusnorm nagu Sardiinia maakonna õigusnorm, mille kohaselt nõutakse õhusõidukite teatud maandumise ja lõbusõidulaevade teatud ankrussejäämise eest maksu üksnes mitteresidentidelt, on kooskõlas teenuste osutamise vabadusega ja riigiabi käsitleva ühenduse õigusega.

25.      Need küsimused ei ole minetanud oma tähtsust, kuigi vaidlusalune maakondlik maks kaotati täielikult 2009. aastal. Varasemaid perioode silmas pidades võib nimelt endiselt esineda huvi selle väljaselgitamise vastu, kas tookord kehtinud õiguslik olukord oli ühenduse õigusega kooskõlas või mitte. See võib olla tähtis eelkõige konkreetsete maksukohustuslaste ja Sardiinia maakonna maksuhalduri vahel toimuvate pooleliolevate kohtuvaidluste lõpptulemuse aspektist.

B.      Küsimused teenuste osutamise vabaduse kohta (esimene ja kolmas eelotsuse küsimus

26.      Oma esimese ja kolmanda eelotsuse küsimusega soovib Corte Costituzionale eeskätt teada, kas teenuste osutamise vabadusega (EÜ artikkel 49) on vastuolus autonoomse maakonna õigusnorm, mille kohaselt on maakondlikku turismi eesmärgil toimuva õhusõiduki maandumise ja lõbusõidulaeva ankrussejäämise maksu kohustatud tasuma üksnes need ettevõtjad, kes ei ole selle maakonna maksuresidendid, mitte ettevõtjad, kes on selle maakonna maksuresidendid.

1.      Asjaomaste teenuste määratlemine

27.      Sellist maksuõigusnormi nagu Sardiinia maksuõigusnorm tuleb lähtuvalt teenuste osutamise vabadust käsitlevatest ühenduse õiguse sätetest kontrollida ainult niivõrd, kuivõrd see puudutab teenuseid EÜ asutamislepingu tähenduses.

28.      Teenuste mõiste on määratletud EÜ artikli 50 esimese lõigus.(15) Selle kohaselt mõistetakse aluslepingutes teenuste all tavaliselt tasulist tegevust(16) niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega.

29.      Selleks et välja selgitada, kas ja mil määral puudutab käesolev juhtum seda laadi teenuseid, tuleb eristada õhusõidukite maandumist ja lõbusõidulaevade ankrussejäämist, millele kohaldatakse maakondlikku maksu.

a)      Õhusõidukite maandumine ja selle seos teenuste osutamise vabadusega

30.      Lennuliikluse valdkonnas kohaldatakse Sardiinia maakondlikku maksu ainult isikute eratranspordiks kasutatavate tsiviilõhusõidukite maandumisele (maakonnaseaduse nr 4/2006 artikli 4 lõike 2 punkt a).

31.      Maksukoosseisu selline piiramine tsiviilõhusõidukite ja isikute eratranspordiga tähendab eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel(17) seda, et Sardiinia maksuõigusnormi kohaldatakse eelkõige tasuta transpordiks ja asjaomase ettevõtja enda äritegevuseks kasutatavate ärilennukite maandumisele. Lisaks nõutakse maksu ainult lendudelt, mis ei ole üldiselt üldsusele kättesaadavad.(18)

32.      Üldisemalt öeldes puudutab Sardiinia maakondlik maks seega ainult eraõhusõidukite maandumist (eralennukid ja ettevõtjatele kuuluvad lennukid). Selliste õhusõidukitega osutatud transporditeenuseid ei saa tavaliselt pidada teenusteks ühenduse õiguse tähenduses, kuna teenuse kasutaja ei maksa selle eest õhusõiduki käitajale tasu. Enamikul juhtudel on teenuse kasutaja ja õhusõiduki käitaja isegi üks ja sama isik.

33.      Näib, et maakondlikku maksu ei kohaldata lennuettevõtjate ja reisikorraldajate tavapärasele tegevusele, mille raames transporditakse isikuid ärilisel eesmärgil ja tasu eest Sardiiniasse ja sealt tagasi ning seega osutatakse teenust; sellele viitab maksukoosseisu piiramine eratranspordiga – st üldsusele mittekättesaadava transpordiga.

34.      Ainuüksi selle põhjal, et käesoleval juhul kõne all olev tegelik õhutransporditeenus ei kujuta endast teenust ühenduse õiguse tähenduses, ei saa siiski järeldada, et sellisel maksuõigusnormil nagu Sardiinia maksõigusnorm puudub igasugune seos teenuste osutamise vabadusega.

35.      Esiteks tuleb meeles pidada, et EÜ artiklid 49 ja 50 ei taga mitte ainult aktiivset teenuste osutamise vabadust, pigem hõlmab teenuste osutamise vabadus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ka teenuse saajate vabadust minna teenuste saamiseks teise liikmesriiki.(19) Niisuguse passiivse teenuste osutamise vabadusega on aga tegemist siis, kui välisriigis asuv õhusõiduki käitaja lendab oma õhusõidukiga Sardiinia lennuväljale või lennuplatsile. Tavaliselt kasutab ta seal mitmesuguseid teenuseid, peale stardi- ja maandumisraja kasutamise hõlmavad need näiteks lennujuhi teenuseid, õhusõiduki tankimise ja varustamise teenuseid ning vajaduse korral ka hooldusteenuseid.

36.      Teiseks lähevad ka isikud, keda transporditakse eralennukite või ettevõtjatele kuuluvate lennukite pardal välisriigist Sardiiniasse, sinna tavaliselt selleks, et seal kas teenuseid osutada või neid saada. See ei puuduta mitte üksnes ärireisijaid, vaid ka turiste.(20) Maksuõigusnormi ametlik pealkiri („Turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite […] maandumise maks”) viitab sellele, et seda kohaldatakse ka eraõhusõidukite suhtes, millega transporditakse Sardiiniasse turiste.

37.      Niisiis isegi juhul, kui isikute transport maakondliku maksuga hõlmatud välisriigi käitajate eraõhusõidukitega ei kujuta endast iseenesest teenust EÜ artiklite 49 ja 50 tähenduses, on nende õhusõidukite maandumine siiski nii õhusõiduki käitaja kui ka transporditud isikute poolt nende teenuste kohapeal osutamise või saamise vajalik tingimus. Selles mõttes on sellisel maksuõigusnormil nagu Sardiinia maksuõigusnorm seega tähelepanuväärne seos teenuste osutamise vabadusega.(21)

b)      Lõbusõidulaevade ankrussejäämine ja nende seos teenuste osutamise vabadusega

38.      Meretranspordi valdkonnas kohaldatakse Sardiinia maakondlikku maksu lõbusõidulaevade ja harrastuslikel eesmärkidel kasutatavate üle 14 meetri pikkuste laevade ankrussejäämisele (maakonnaseaduse nr 4/2006 artikli 4 lõike 2 punkt b). Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kohaldatakse nimetatud maksu ka ettevõtjate suhtes ja eelkõige nende ettevõtjate suhtes, kelle äritegevus seisneb lõbusõidulaevade või harrastuslikel eesmärkidel kasutatavate laevade tasu eest kolmandate isikute kasutusse andmises.

39.      Nii võib laevarendiettevõtja rentida kolmandatele isikutele lõbusõidulaevu ning mootorlaevakool või sukeldumiskool võib nende käitatavatel laevadel korraldada tasu eest kursusi.(22) On pikematagi selge, et niisuguste tegevuste puhul on tegemist teenustega EÜ artikli 49 ja EÜ artikli 50 esimese lõigu tähenduses.(23)

40.      Teenuste osutamise vabadust kohaldatakse siiski ainult sel juhul, kui välisriigis asuv ettevõtja tegeleb sellise tegevusega Sardiinias. Seega peab tegevus olema piiriülest laadi.(24) Teenuste osutamise vabadust ei kohaldata riigisiseste olukordade suhtes.(25)

41.      Käesoleval juhul kohaldatakse vaidlusalust maakondlikku maksu vastavalt maakonnaseaduse nr 4/2006 artikli 4 lõikele 3 üksnes laevade käitajate suhtes, kes ei ole Sardiinia autonoomse maakonna maksuresidendid. Isegi kui kõnealune säte peaks puudutama esmajoones laevade käitajaid, kelle asukoht on mõnes teises Itaalia maakonnas, puudutab see igal juhul ka teistes liikmesriikides asuvaid laevade käitajaid, näiteks neid, kelle asukoht on lähedal asuv Prantsusmaale kuuluv Korsika saar.(26)

42.      Näiteks kui Korsikal asuv ettevõtja rendib lõbusõidulaevu eraisikutele, kes soovivad nendega Sardiinia sadamatesse või Sardiinia rannikuvetesse ankrusse jääda, siis osutatakse teenust vähemalt osaliselt Sardiinias, mitte Korsikal, seega on tegemist piiriülest laadi teenusega.(27)

43.      Seos piiriülesusega on veelgi selgem sel juhul, kui Korsikal asuv reisikorraldaja korraldab sealt reise oma laevadel Sardiinia saarele või kui Korsikal asuv sukeldumis- või mootorlaevakool korraldab oma laevadel kursusi, mille käigus on ette nähtud ankrussejäämine Sardiinia sadamatesse või rannikuvetesse.(28)

44.      Seoses sellega on tähtsusetu, millisest liikmesriigist on sellise ettevõtja kliendid pärit. EÜ artiklit 49 kohaldatakse nimelt alati siis, kui teenuse osutaja pakub teenuseid muus liikmesriigis kui oma asukohariigis, olenemata nende teenuste saaja asukohast.(29)

45.      Terviklikkuse huvides olgu veel märgitud, et kui mitteresidentide käitatavad laevad jäävad Sardiinia sadamatesse ankrusse, kasutavad nad ka sealseid sadamarajatisi(30) ja et nende laevadega transporditud isikud saavad Sardiinias ankrussejäämist vajaduse korral kasutada turismi eesmärgil. Nagu juba öeldud, kasutavad nad seejuures teenuseid.(31)

46.      Nagu kõik need näited näitavad, on sellisel maksuõigusnormil nagu Sardiinia maksuõigusnorm seos teenuste osutamise vabadusega, niivõrd kui see hõlmab lõbusõidulaevade ja harrastuslikel eesmärkidel kasutatavate laevade ankrussejäämist Sardiinias.(32)

2.      Teenuste osutamise vabaduse piiramine

47.      Kuna selline maksuõigusnorm nagu Sardiinia maksuõigusnorm eristab maksukohustuslasi maksuresidentsuse alusel, võib esmapilgul näida vajalik kontrollida nimetatud õigusnormi kooskõla teenuste osutamise vabadusega lähtudes kaudsest diskrimineerimisest kodakondsuse tõttu. Niisugune diskrimineerimine eeldab tõsi küll seda, et vaidlusalune maksuõigusnorm võib mõjutada rohkem välisriigi kui asjaomase riigi kodanikke.(33) Käesoleval juhul ei ole sugugi kindel, et maksukohustuslaste hulka kuuluvad rohkem teiste liikmesriikide kodanikud. Tuleb nimelt arvestada seda, et nende mitteresidentide hulgas, kes maanduvad oma õhusõidukitega või jäävad oma laevadega ankrusse Sardiinias, võib olla arvukalt füüsilisi või juriidilisi isikuid, kes on teiste Itaalia maakondade maksuresidendid, enamikul juhtudel on seejuures tegemist Itaalia kodanikega. Selles kontekstis on kaudse diskrimineerimise olemasolu kodakondsuse tõttu käesoleval juhul pigem ebatõenäoline.(34)

48.      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei hõlma teenuste osutamise vabaduse põhimõte siiski mitte üksnes diskrimineerimiskeeldu, vaid ka piiramiskeeldu. Vastavalt sellele ei nõua EÜ artikkel 49 mitte ainult muus liikmesriigis asuva teenuseosutaja igasuguse diskrimineerimise keelamist kodakondsuse alusel, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul kui neid kohaldatakse vahet tegemata nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajate suhtes, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem atraktiivseks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes muus liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult sarnaseid teenuseid.(35)

49.      Ka teenuste osutamise vabaduse teostamist takistav siseriiklik maksumeede võib EÜ artikli 49 järgi kujutada endast keelatud meedet, olenemata sellest, kas meetme kehtestas kohalik omavalitsus või riik ise.(36)

50.      Makse ja tasusid ei saa siiski pidada teenuste osutamise vabaduse piiranguks üksnes seetõttu, et need muudavad teenuse osutamise üldiselt kallimaks.(37) Selles suhtes on Euroopa Kohus ka selgitanud, et EÜ artiklis 49 ei ole silmas peetud meetmeid, mille ainuke eesmärk on tekitada kõnealuse teenuse osutamisel lisakulusid ning mis mõjutavad sama moodi teenuste osutamist nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriigi sees.(38)

51.      Käesolevas kohtuasjas ei ole olukord siiski selline.

52.      Selline maakondlik maks nagu Sardiinia maakondlik maks, mida kohaldatakse ainult mitteresidentidele, toob eraõhusõidukite ja lõbusõidulaevade käitajatele, kes ei ole Sardiinia maksuresidendid, kaasa lisakulusid, mida ei ole nende konkurentidel, kes on Sardiinia maksuresidendid. Mitteresidentidel on seega kallim oma eraõhusõidukitega Sardiinias maanduda ja lõbusõidulaevadega seal ankrusse jääda kui residentidel. Samal põhjusel on ka mitteresidentidest laevade käitajate jaoks lõbusõidulaevade kolmandate isikute kasutusse andmine kallim kui residentide jaoks ning seega raskem. Ka turistide jaoks muutub seega Sardiinia rannikuvetesse ja sadamatesse ankrussejäämine väljaspool Sardiiniat renditud laevaga vähem atraktiivseks.

53.      Selline maksuõigusnorm nagu Sardiinia maksuõigusnorm avaldab seega eri mõju selliste lendude ja laevareisidega seotud teenuste osutamisele ja kasutamisele, olenevalt sellest, kas õhusõiduki või lõbusõidulaeva käitaja on maksuresident Itaalias Sardiinia maakonnas või mujal.(39)

54.      Ühenduse õiguse seisukohalt on selline õigusnorm kokkusobiv, kuivõrd see puudutab üksnes riigisisest teenuste osutamist Sardiinia ja muude Itaalia maakondade vahel, sest nagu juba mainitud, ei kohaldata ühenduse õigust siseriiklikele olukordadele.(40)

55.      Niivõrd kui selline maksuõigusnorm nagu Sardiinia maksuõigusnorm mõjutab teenuste piiriülest osutamist, näiteks teenuste osutamist Sardiinia ja Prantsusmaale kuuluva Korsika saare vahel, muudab see teenuste osutamise liikmesriikide vahel raskemaks, võrreldes teenuste osutamisega ainult ühe liikmesriigi siseselt või selle teatavas osas, käesoleval juhul Itaalias Sardiinia maakonnas.(41)

56.      Kuigi niisugune maksuõiguslikult erinev kohtlemine ei pruugi viia diskrimineerimiseni kodakondsuse alusel,(42) siis piirab see sellest hoolimata EÜ artikliga 49 tagatud teenuste osutamise vabadust(43) ning seda tuleb järelikult pidada teenuste osutamise vabaduse piiranguks.

3.      Sardiinia maksuõigusnormi laadse maksuõigusnormi põhjendatus

57.      Jääb veel üle kindlaks teha, kas tuvastatud teenuste osutamise vabaduse piiranguid saab põhjendada, nagu seda väidab rõhutatult Sardiinia autonoomne maakond.

58.      Teenuste osutamise vabadust võib ühenduse ühtlustamismeetmete puudumisel piirata siseriiklike õigusaktidega EÜ asutamislepingu artikli 46 lõikes 1 koostoimes EÜ asutamislepingu artikliga 55 esitatud põhjustel või ülekaaluka üldise huvi puhul.(44)

59.      Käesolevas kohtuasjas tugineb Sardiinia autonoomne maakond peamiselt kahele õigustusele: keskkonnakaitsele ja rahvatervise kaitsele.

60.      Asjaolu kontrollimine, kas vaidlusaluse maksuõigusnormi puhul järgiti nimetatud eesmärke ja mitte muid eesmärke,(45) ei ole mitte Euroopa Kohtu, vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Järgnevalt eeldan, et maakonna seadusandja peamisteks motiivideks olid tõepoolest keskkonna ja rahvatervise kaitse.

a)      Keskkonnakaitse

61.      Nii nagu ühendus on kohustatud oma poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse integreerima keskkonnakaitse nõuded (vt eelkõige EÜ artikkel 2 ja EÜ artikkel 6),(46) tunnustab ta ka keskkonnapoliitiliste eesmärkide järgimist liikmesriikide poolt. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on keskkonnakaitse seetõttu tunnistatud ülekaaluka üldise huviga seotud põhjuseks, millega saab õigustada liikmesriikide tehtavaid EÜ asutamislepinguga tagatud põhiõiguste piiranguid.(47)

i)      Maksuõigusnormi keskkonnapoliitiline eesmärk

62.      Sardiinia autonoomne maakond väidab, et vaidlusaluse maksuõigusnormi kehtestamisel on keskkonnapoliitilised eesmärgid ja seda tuleb vaadelda seoses nimetatud omavalitsuse üldiste püüdlustega keskkonna- ja maastikukaitse ning kultuurivarade kaitse alal.

63.      Sardiinias igal aastal turismi eesmärgil ankrusse jäävad arvukad lõbusõidulaevad ja sinna maanduvad õhusõidukid põhjustavad maakonna sõnul märkimisväärset keskkonnasaastet. Eelkõige mõjutab see Sardiinia rannikut, kuhu on kontsentreerunud suurem osa sealsest turismist.

64.      Turismi eesmärgil toimuvale eraõhusõidukite maandumisele ja lõbusõidulaevade ankrusse jäämisele kohaldatava vaidlusaluse maksu eesmärk on maakonna väitel saada tulu, mis võimaldab maakonnal võtta tõhusamaid meetmeid turismi kahjustatud keskkonnaressursside kaitseks ja taastamiseks eelkõige iseäranis kahjustatud rannikualadel.

65.      Nagu Sardiinia maakond peale selle väidab, on maksu eesmärk olla suunava mõjuga. Esiteks soovitakse vähendada rannikualade üldist kasutamist. Teiseks soovitakse jaotada turistide voolu paremini kogu aasta peale, mistõttu tuleb maksu tasuda ainult turismi kõrghooajal 1. juunist kuni 30. septembrini, kuid mitte ajal, mil turiste käib vähem. Sel viisil antakse panus turismi pidevale arengule maakonnas.

66.      Sardiinia maakond rõhutab ka, et vaidlusalune maksuõigusnorm tugineb „saastaja maksab” põhimõttele.

67.      Kui maksuõigusnorm tugineb sedalaadi kaalutlustele, siis järgib see kahtlemata õiguspärast keskkonnapoliitilist eesmärki.

ii)    Maksuõigusnormi konkreetse sisu uurimine

68.      Kas Sardiinia maksuõigusnormi laadne maksuõigusnorm on lõpuks siiski kooskõlas teenuste osutamise vabaduse nõuetega (EÜ artikkel 49), sõltub selle normi konkreetsest sisust. Hoolimata õiguspärasest eesmärgist, mis vastab ülekaalukale üldisele huvile, eeldab EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabaduste piirangu õigustamine, et kõnealune meede on taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.(48)

69.      Euroopa Kohtu praktika kohaselt on siseriiklikud õigusaktid konkreetse eesmärgi saavutamise tagamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest soovile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt.(49)

70.      Sellise õigusnormi nagu Sardiinia õigusnormi puhul on problemaatiline see, et see eristab maksuresidentsuse alusel ja kohaldab maakondlikku maksu ainult mitteresidentidele, mitte aga residentidele.

71.      Sardiinia autonoomne maakond väidab, et niisugune õigusnorm on vastavuses „saastaja maksab” põhimõttega. Mitteresidendid saaksid muidu kasutada maakonna keskkonnaressursse, ilma et nad annaksid oma rahalise panuse nende säilitamiseks ja taastamiseks ning on seega „muidusööjad” (free riders).

72.      Selle väite puhul on õige see, et „saastaja maksab” põhimõtte kohaselt, mida kajastab ka EÜ artikli 174 lõige 2, peab keskkonda saastanud isik kandma saaste kõrvaldamise kulud.(50) Samuti peaks isik, kes vastutab keskkonnaressursside kasutamise eest, maksma nende kaitsmise ja taastamise eest. „Saastaja maksab” põhimõttest lähtudes ei saa midagi vastu väita asjaolule, et Sardiinia maksuõigusnorm paneb eraõhusõidukite ja lõbusõidulaevade käitajatele kohustuse tasuda igakordse maakonnas maandumise või ankrussejäämise korral keskkonnapoliitilise eesmärgiga maks.

73.      „Saastaja maksab” põhimõttele tugineva õigusnormi puhul ei saa siiski piirduda sellega, et keskkonnamaksuga maksustatakse üksnes mitteresidentidest eraõhusõidukite ja lõbusõidulaevade käitajad, vabastades samast maksust residendid. Niivõrd kui Sardiinias maanduvad eraõhusõidukid ja ankrusse jäävad lõbusõidulaevad saastavad keskkonda, toimub saastamine olenemata nende lennukite ja laevade päritolust ning eelkõige ei ole see seotud käitajate maksuresidentsusega. Residentide õhusõidukid ja lõbusõidulaevad saastavad keskkonnaressursse samamoodi nagu mitteresidentide õhusõidukid ja lõbusõidulaevad.

74.      Seetõttu järgitaks „saastaja maksab” põhimõtet siis, kui kõigilt õhusõiduki või lõbusõidulaeva käitajatelt nõutakse keskkonnakahju korvavat maksu, mis vastab nende tekitatud kahju suurusele, ning seda siiski ilma nende maksuresidentsust ja muud maksukoormust arvestamata.(51) Selline õigusnorm nagu vaidlusalune Sardiinia õigusnorm jätab seevastu residentide õhusõidukite ja laevade tekitatud keskkonnasaaste kulud üldsuse kanda, mis on vastuolus „saastaja maksab” põhimõttega.(52)

75.      Eriti selgelt ilmneb vastuolu „saastaja maksab” põhimõtte nõuete – millele Sardiinia autonoomne maakond tugineb – ja vaidlusaluse maakonnaseaduse tegeliku sõnastuse vahel siis, kui vaadelda aasta ringi maakonna sadamarajatiste juures ankrus olevate lõbusõidulaevade maksualast kohtlemist. Need laevad on maakondlikust maksust vabastatud,(53) hoolimata sellest, et nende osa keskkonna saastamises peaks olema tavapärasel juhul tublisti suurem kui samasugustel laevadel, mis on ankrus väljaspool Sardiiniat ning sisenevad Sardiinia rannikuvetesse ja sadamatesse üksnes aeg-ajalt.

76.      Üldkokkuvõttes kaasab Sardiinia õigusnorm mõned keskkonnasaaste tekitajad – mitteresidendid – meelevaldselt keskkonnaressursside kaitse ja taastamise meetmete rahastamisse, kuid teisi – maakonna residente – igatahes mitte. Seega ei rakendata Sardiinia autonoomse maakonna enda poolt propageeritud keskkonnapoliitikat ühtselt ega süstemaatiliselt.

77.      Neil asjaoludel ei saa sellist maksuõigusnormi nagu Sardiinia maksuõigusnorm pidada Sardiinia keskkonnapoliitilise eesmärgi saavutamiseks sobivaks. Juba ainuüksi sel põhjusel ei ole nimetatud õigusnorm kooskõlas teenuste osutamise vabaduse nõuetega.

78.      Seoses sellega ei ole veenev Sardiinia autonoomse maakonna argument, et residendid ja mitteresidendid on eri olukorras, mistõttu on nende erinev maakondliku maksu alane kohtlemine objektiivselt põhjendatud.

79.      Euroopa Kohus on küll mitmel korral möönnud, et residendist maksumaksjate ja mitteresidendist maksumaksjate erinev otseste maksude alane kohtlemine võib olla õiguspärane.(54) Selle põhjal ei saa aga teha üldistust, et mitteresidendid ja residendid on alati erinevas olukorras. Pigem on nende kahe isikute rühma eristamine õigustatud ainult niivõrd, kuivõrd see kajastab objektiivseid erinevusi.(55) Juhtudel, kus niisuguseid erinevusi ei ole, ei tohi liikmesriikide maksuõigus teha vahet residentidest ja mitteresidentidest maksumaksjate vahel.(56)

80.      Vastavalt sellele tuleb alati kontrollida, kas mitteresidentide ja residentide olukord on objektiivselt erinev. Selle üle tuleb otsustada asjaomase maksuõigusnormi eesmärgi ja otstarbe seisukohalt.(57)

81.      Nagu Euroopa Kohtule väidetakse, järgib selline maksuõigusnorm nagu Sardiinia maksuõigusnorm keskkonnapoliitilisi eesmärke, milleks on kaitsta ja taastada turismi tõttu kahjustatud keskkonnaressursse eelkõige rannikualadel. Seda konkreetset eesmärki silmas pidades on eraõhusõidukite ja lõbusõidulaevade residentidest ja mitteresidentidest käitajad samas olukorras. Sest nagu juba mainitud, saastavad Sardiinias maanduvad eraõhusõidukid ja ankrusse jäävad lõbusõidulaevad keskkonda olenemata nende käitajate päritolust ning maksuresidentsusest.(58)

82.      Niisiis kuna käesoleval juhul on residendid ja mitteresidendid Sardiinia maksuõigusnormi keskkonnapoliitilisi eesmärke silmas pidades ühesuguses olukorras, tuleb ka nende eraõhusõidukite maandumist ja lõbusõidulaevade ankrusse jäämist Sardiinias ühtemoodi maksustada.(59)

83.      Sardiinia autonoomne maakond esitab vastuväite, et isikud, kes on Sardiinia maksuresidendid, osalevad juba selle maakonna üldises maksutulu kogumises, eelkõige tulumaksu tasumise kaudu ja käibemaksu tasumise kaudu kohaliku tarbimise pealt.(60) Sel viisil kaasatakse residendid keskkonnaressursside kaitse ja taastamise meetmete rahastamisse. Seevastu mitteresidendid ei anna niisugust panust maakonna eelarvesse.

84.      Ka see argument ei ole veenev.

85.      Vaidlusaluse, üksnes mitteresidentidelt kogutava maakondliku maksuga koormamist ei saa tasakaalustada oletatavate soodustustega, mis võivad mitteresidentidele tuleneda muud liiki maksudest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa põhivabadusega vastuolus olevat ebasoodsat maksualast kohtlemist õigustada teiste maksusoodustuste olemasoluga isegi siis, kui eeldada, et sellised soodustused on olemas.(61)

86.      Olukord võiks ehk olla teistsugune, kui oleks kindel, et residendid peavad tasuma oma eraõhusõidukite ja lõbusõidulaevade pealt võrreldavat maksu või tasu, millel on spetsiifiline keskkonnapoliitiline eesmärk, näiteks seoses ankurdusmaksuga oma Sardiinia sadamates ankrus olevate laevade eest. Sellealast teavet ei ole Euroopa Kohtule aga käesolevas kohtuasjas esitatud. Pigem võrreldi vaidlusalust maakondlikku maksu üksnes Sardiinia elanike üldise maksukoormusega.

87.      Selle kohta tuleb märkida, et eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise eest nõutav maakondlik maks ei taotle samu eesmärke nagu muud Sardiinia maksuresidentide tasutavad maksud, nimelt tulumaks ja käibemaks. Samal ajal kui esimene maks järgib Sardiinia autonoomse maakonna enda sõnul spetsiaalselt keskkonnapoliitilisi eesmärke ning see peab oma olemuselt olema ka suunav, tuleb viimati nimetatud maksudega üldiselt rahastada riigieelarvet ning neil ei ole samasugust suunavat toimet.

88.      Peale selle kasutavad residendid palju suuremal määral oma kodumaakonna infrastruktuure ning saavad nendest palju suuremat kasu kui mitteresidendid. Seepärast on õiglane, et maakonna residendid panustavad rohkem selle maakonna üldisesse maksutulusse kui mitteresidendid.(62) Nii kasutavad näiteks liikmesriigis või maakonnas pakutavaid üldisi tervishoiu- ja haridusteenuseid eeskätt residendid, mitteresidendid seevastu kasutavad neid teenuseid ainult erandjuhtudel.

89.      Selle põhjal ei saa residentide ja mitteresidentide erinevat kohtlemist kõnealuse eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksustamisel põhjendada lihtsalt viitega residentide panusele maakonna üldisesse maksutulusse.

90.      Kokkuvõttes ei saa seega Sardiinia maksuõigusnormil rajanevat teenuste osutamise vabaduse piirangut põhjendada keskkonnakaitsega.

b)      Rahvatervise kaitse

91.      Peale keskkonnakaitse tugineb Sardiinia autonoomne maakond oma vaidlusaluse maksuõigusnormi põhjendamisel ka rahvatervise kaitsele.

92.      Rahvatervise kaitse on üks ülekaalukatest üldistest huvidest, mis võivad EÜ artikli 46 lõike 1 kohaselt koostoimes EÜ artikliga 55 õigustada teenuste osutamise vabaduse piiranguid.(63)

93.      Vaatlusalune Sardiinia õigusnorm järgib siiski Sardiinia autonoomse maakonna sõnul esmajoones keskkonnapoliitilist eesmärki. Kaudselt võib sellega küll vähendada ka keskkonna halvenemisega seotud ohtu rahvatervisele. Hoolimata sellest ei ole aga rahvatervise kaitset puudutaval õigustusel siinjuures sellist iseseisvat tähtsust, et see läheks keskkonnakaitse eesmärgist kaugemale. Vastavalt sellele ei saa käesoleval juhul õigusnormi õigustamiseks rahvatervise kaitsele tuginemine viia teistsuguse tulemuseni kui tuginemine keskkonnakaitsele,(64) mida ma käsitlesin juba eespool.(65)

94.      Eelkõige ei saa rahvatervise kaitsega põhjendada vaidlusaluse eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksu kogumist üksnes mitteresidentidelt, kuid mitte residentidelt.

95.      EÜ artikli 46 lõike 1 kohaselt koostoimes EÜ artikliga 55 on rahvatervise kaitse valdkonnas – teisiti kui keskkonnakaitse valdkonnas – lubatud sõnaselgelt kohaldada ka konkreetselt välismaalaste vastu suunatud erimeetmeid. See eeldab siiski, et just välismaalane seab ohtu rahvatervise.(66) Käesoleval juhul ei olene väidetav keskkonna saastamine, nagu ka sellega seotud võimalikud ohud rahvatervisele, seevastu asjaomase eraõhusõiduki või lõbusõidulaeva käitaja päritolust ega maksuresidentsusest; saastet ja ohtu tervisele tekitavad mitteresidentidest käitajate õhusõidukid ja laevad samamoodi kui residentidest käitajate õhusõidukid ja laevad. Rahvatervise kaitsele tuginemisega ei saa järelikult põhjendada õhusõidukite ja lõbusõidulaevade Sardiinia mitteresidentidest käitajate vastu suunatud erimeetmeid. Selline järeldus on seda kindlam, et EÜ artikli 46 lõike 1 puhul on tegemist erisättega, mida tuleb tõlgendada kitsalt.(67)

96.      Seetõttu ei saa Sardiinia maksuõigusnormist tingitud teenuste osutamise vabaduse piirangut põhjendada rahvatervise kaitse eesmärgiga.

c)      Muud põhjendused

97.      Terviklikkuse huvides käsitlen ma järgnevalt veel mõnda aspekti, mis võivad olla Sardiinia maksuõigusnormi põhjendatuse hindamisel asjakohased.

i)      Maksusüsteemi ühtsus

98.      Sardiinia autonoomne maakond osutab vaidlusaluse maksuõigusnormi põhjendamiseks korduvalt seda õigusnormi hõlmava maksusüsteemi ühtsusele. Residentide mittemaksustamist nende eraõhusõidukite maandumisel ja lõbusõidulaevade ankrussejäämisel põhjendatakse peamiselt sellega, et residendid tasuvad juba muid makse – eelkõige tulumaksu ja käibemaksu – ning osalevad sel viisil maakonna eelarve rahastamises.

99.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib maksusüsteemi ühtsuse säilitamise vajadus õigustada asutamislepinguga tagatud põhivabaduste teostamise piirangut.(68) See kehtib siiski ainult sel juhul, kui on tõendatud otsene seos asjaomase maksusoodustuse ja konkreetse soodustust tasakaalustava maksu vahel,(69) mida tuleb hinnata lähtuvalt asjaomase maksuõigusnormiga taotletavast eesmärgist.(70)

100. Käesolevas kohtuasjas, nagu ma juba olen märkinud,(71) ei taotleta vaidlusaluse maakondliku eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksuga samu eesmärke kui üldiste maksudega, mida peavad tasuma maakonna residendid. Ainuüksi seetõttu ei saa asjaomasest maksuõigusnormist maksukohustuslastele tulenevaid eeliseid ja puudusi käsitada ühe ja sama medali kahe küljena. Kasu, mida residendid saavad, kuna nad ei pea tasuma oma eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise eest maakondlikku maksu, ei ole võrreldav maksukoormusega, mida nad peavad kandma teist liiki maksude näol, nagu tulumaks ja käibemaks.

101. Loomulikult on kõigi maksude eesmärk koguda vahendeid riigieelarvesse. See seos on siiski liiga üldine ja kaudne õigustamaks residentide vaidlusalusest maakondlikust maksust saadavate maksusoodustuste tasakaalustamist teist liiki maksudest tuleneva koormusega.(72)

102. Järelikult ei saa Sardiinia maksuõigusnormi laadse maksuõigusnormi õigustamiseks tugineda maksusüsteemi ühtsusele.

ii)    Sardiinia saarelisus

103. Nagu selgub eelotsusetaotlusest, tugines Sardiinia autonoomne maakond Corte Costituzionales ka oma saarelisele asendile. Tema sõnul tuleb suuremad kulud, mida kannavad Sardiinia maakonnas asuvad ettevõtjad maakonna saarelisest asendist tingitud geograafiliste ja majanduslike eripärade tõttu, tasakaalustada, kehtestades maksu nendele ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole Sardiinias.

104. Hiljemalt alates Amsterdami lepingu heaks kiitnud valitsustevahelisest konverentsist, mille lõppakt sisaldab deklaratsiooni saarealade kohta, on ühenduse tasandil tunnistatud, et „saarealad kannatavad struktuuriliselt ebasoodsate olude all, mis tulenevad nende saarelisest asendist ja mis piirab nende majanduslikku ja sotsiaalset arengut,” neid ebasoodsaid olusid tuleb ühenduse õiguses arvestada.(73)

105. Neid ebasoodsaid olusid võib arvesse võtta ühenduse eri poliitikavaldkondade raames, näiteks regionaalpoliitikas, struktuuripoliitikas, majandus- ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitikas (vt selle kohta ka EÜ artikli 158 lõige 2) või transpordipoliitikas. Nii saab saarealade puuduste tasakaalustamiseks võtta positiivseid toetusmeetmeid. Saarealadel võib osutuda vajalikuks ka erimeetmete võtmine sealse ökoloogilise tasakaalu kaitseks tulnuktaimede ja -loomade(74) eest.

106. Liikmesriigi või piirkonna saarelisust ei tohi kuritarvitada siseturu põhimõttega vastuolus olevate kaubanduspiirangute (taas-)kehtestamise või protektsionistlike meetmete võtmise ettekäändena. Sellele põhimõttele tugineb ka deklaratsioon saarealade kohta, seades eesmärgiks saarealade parema integreerimise siseturuga.

107. Nimetatud deklaratsiooni kohaselt tuleb saarealad siseturuga integreerida „õiglastel tingimustel”. Seega on jäetud võimalus võtta meetmeid puuduste tasakaalustamiseks või probleemide lahendamiseks, mis tulenevad otseselt piirkonna või liikmesriigi saarelisest asendist. Sellised meetmed on siiski õiglased ainult juhul, kui need on vastava puuduse või probleemi kõrvaldamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on selle saavutamiseks vajalik. Need meetmed ei tohi ka viia selleni, et siseturu või avatud turumajanduse(75) põhimõtte olemus saaks kahjustada.

108. Käesoleval juhul ei ilmne, et just Sardiinias asuvad eraõhusõidukite ja lõbusõidulaevade käitajad kannatavad maakonna saarelisusest tingitud spetsiifiliste puuduste või probleemide tõttu. Igal juhul ei esitatud Euroopa Kohtule selle kohta mingit teavet. Pelgalt majanduslike põhjustega, mis ei ole otseselt seotud maakonna saarelisusega, ei saa aga õigustada EÜ asutamislepinguga tagatud põhiõiguste piiranguid.(76)

109. Kokkuvõttes ei saa seega Sardiinia saarelisest asendist järeldada, et vaidlusalusest maksuõigusnormist tingitud teenuste osutamise vabaduse piirang oleks põhjendatud.

iii) Sotsiaalpoliitilised kaalutlused

110. Lõpetuseks juhin ma tähelepanu sellele, et ei ole ilmnenud ka sotsiaalpoliitilisi kaalutlusi, mis võiksid õigustada niisugust õigusnormi nagu Sardiinia õigusnorm.

111. Mitteresidentide ja residentide erinev kohtlemine võib olla põhjendatud juhul, kui liikmesriigid või omavalitsused annavad sotsiaalseid soodustusi. Põhimõtteliselt on õiguspärane anda neid soodustusi – niivõrd kui ühenduse õiguse ühtlustamis- või kooskõlastamismeetmed ei näe ette teisiti – ainult isikutele, kes on tõendanud, et nad on integreerunud asjaomase liikmesriigi või omavalitsusüksuse ühiskonda piisaval määral, mille puhul võib elukoht olla oluline kriteerium.(77)

112. Siiski on raske ette kujutada, et Sardiinia residentidest eraõhusõidukite ja üle 14 meetri pikkuste lõbusõidulaevade käitajate, nimelt suurte luksusjahtide omanike vabastamine vaidlusalusest maakondlikust maksust oleks sotsiaalpoliitiliselt põhjendatud.

4.      Esimese ja kolmanda eelotsuse küsimuse kokkuvõte

113. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et vaidlusalusest maksuõigusnormist tingitud teenuste osutamise vabaduse piirangu kehtestamine ei ole põhjendatud.

114. Sellest ei saa siiski teha ennatlikku järeldust, et ühenduse õigusega on üldiselt vastuolus kõik õigusnormid, mis koormavad konkreetselt turiste või turismi valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, nagu meetmed, mis puudutavad puhkeotstarbelisi majutuskohti või lisaeluasemeid(78) või mitmesuguseid turismimakse. Pigem on oluline asjaomase meetme, maksu või tasu tegelik sisu. Mitteresidentide ja residentide erinev kohtlemine võib olla põhjendatud, juhul ja niivõrd kuivõrd see on õiguspärast eesmärki silmas pidades asjakohane ja vajalik.

115. Käesoleval juhul jääb aga üle tõdeda, et

EÜ artikliga 49 on vastuolus autonoomse maakonna õigusnorm, mille kohaselt on peamiselt kekkonnapoliitilistest eesmärkidest kantud ja turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksu kohustatud tasuma üksnes ettevõtjad, kes ei ole maakonna maksuresidendid, kuid mitte ettevõtjad, kes on selle maakonna maksuresidendid.

C.      Küsimused riigiabi mõiste kohta (teine ja neljas eelotsuse küsimus)

116. Teise ja neljanda eelotsuse küsimusega palub Corte Costituzionale Euroopa Kohtul tõlgendada riigiabi mõistet EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab eelkõige teada, kas see, et autonoomse maakonna maakondliku õigusnormiga kehtestatud turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksu on kohustatud tasuma üksnes need ettevõtjad, kes ei ole selle maakonna maksuresidendid, on riigiabi sama tegevusega tegelevatele ettevõtjatele, kes on selle maakonna maksuresidendid.

117. Mere- ja õhutranspordile kohaldatakse EÜ asutamislepingu üldsätteid, sealhulgas ka konkurentsiõiguse sätteid.(79) Järelikult tuleb Sardiinia maksuõigusnormi, mis puudutab spetsiaalselt nende õhusõidukite maandumist ja lõbusõidulaevade ankrussejäämist, mille käitajad ei ole Sardiinia maksuresidendid, hinnata EÜ artikli 87 alusel.

1.      Eelmärkused pädevuse jagunemise kohta komisjoni ja siseriiklike kohtute vahel riigiabiõiguses

118. Enne sisulise seisukoha võtmist EÜ artikli 87 tõlgendamise kohta tuleb välja selgitada, kuidas jaguneb pädevus komisjoni ja siseriiklike kohtute vahel nimetatud õigusnormi puhul.

119. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et riigiabimeetmete ühisturuga kokkusobivuse hindamine kuulub komisjoni ainupädevusse ja selle teostamist kontrollib ühenduse kohus.(80) Siseriiklikes kohtutes võidakse siiski menetleda riigiabi puudutavaid kohtuasju, kus võib olla tarvis tõlgendada ja kohaldada EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi mõistet.(81)

120. Niisuguseid vaidlusi algatavad tavaliselt isikud, kes tuginevad meetmete rakendamise keelule enne nende komisjonipoolset heakskiitmist (EÜ artikli 88 lõike 3 kolmas lause). Sellest ei saa siiski järeldada, et siseriiklike kohtute pädevus tõlgendada ja kohaldada EÜ artikli 87 lõiget 1 oleks piiratud üksnes isikute õiguste kaitse tagamise menetlusega.(82)

121. EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud abimeetmeid, mille rakendamisel on rikutud EÜ artikli 88 lõikest 3 tulenevaid kohustusi, tuleb üldiselt pidada õigusvastaseks.(83) Iga siseriiklik kohus, sealhulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, on siis vastavalt EÜ artiklile 10 kohustatud oma pädevuse raames tegema kõik selleks, et aidata tõhusalt kohaldada EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi andmise keeldu ning EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teavitamiskohustust ja meetmete rakendamise keeldu; ühtlasi peavad siseriiklikud kohtud loobuma kõigist meetmetest, mis võiksid seada ohtu EÜ asutamislepingu eesmärkide saavutamise.

122. Liikmesriikide kohtud peavad seega tagama, et kohaldataks kõiki tagajärgi, mis vastava liikmesriigi õigusest lähtuvalt järgnevad meetmete rakendamise keelu (EÜ artikli 88 lõike 3 kolmas lause) rikkumisele, sealhulgas abimeetmete rakendamisaktide kehtivuse osas.(84) Ka abstraktse normikontrolli menetlustes võib teha niisuguseid järeldusi, seda eelkõige siis, kui õigusvastased riigiabimeetmed on kehtestatud seadusega.

2.      Riigiabi mõiste

123. Meetme klassifitseerimine riigiabiks EÜ asutamislepingu tähenduses eeldab seda, et kõik neli EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud kumulatiivset kriteeriumi on täidetud.(85) Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumise või vähemalt riigi ressurssidega, teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma õigustatud isikutele eelise ja neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi.(86)

124. Ka maksualased õigusnormid on riigiabi, kui need täidavad need neli kriteeriumi.(87) Järgnevalt tuleb kontrollida, kas sellist maksuõigusnormi nagu Sardiinia maksuõigusnorm saab pidada riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

a)      Eelise kriteerium, sealhulgas valikulisus

125. Käesoleval juhul tuleb pöörata erilist tähelepanu kolmandale kriteeriumile. Tuleb välja selgitada, kas residentidest ettevõtjatele antakse eelis, kui vaidlusalust maksu nõutakse üksnes mitteresidentidelt Sardiinias maandumise või ankrussejäämise korral.

126. Abi mõiste ei hõlma mitte üksnes toetusi positiivses tähenduses, nagu subsiidiumid, laenud või osalused ettevõtjate kapitalis, vaid ka eri vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga.(88)

127. Sellest tuleneb, et meede, millega ametiasutused annavad teatud ettevõtjatele maksuvabastuse, mis ei too küll kaasa riigi ressursside ülekandmist, ent asetab selle saajad soodsamasse finantsolukorda kui teised maksukohustuslased, võib olla riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.(89)

128. Sellega seoses on tähtsusetu, millist reguleerimistehnikat kasutati.(90) Maksusoodustus võib põhineda ka sellel, et seadusandja vabastab teatud ettevõtjad sõnaselgelt maksust, mida nad tavapäraselt oleksid kohustatud tasuma.(91) Maksusoodustus võib sama hästi tuleneda ka asjaolust, et maksuõigusnorm on juba oma koosseisu või kohaldamisala poolest asümmeetriliselt sõnastatud,(92) hõlmates maksukohustuslastena teatud ettevõtjaid, teisi aga mitte. Käesolevas kohtuasjas on tegemist viimase juhtumiga: Sardiinia õigusnorm on nii koostatud, et mitteresidendid on kohustatud tasuma eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksu, residendid seevastu mitte.

129. Kuna residentidest ettevõtjad ei ole kohustatud maakondlikku maksu tasuma, siis on neil kulueelis võrreldes väljaspool Sardiiniat asuvate konkurentidega. Sellele osutab ka Corte Costituzionale.

130. Selline eelis kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse siiski ainult juhul, kui see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”. Teisisõnu peab olema tegemist valikulise abiga.(93)

131. Nimetatud valikulisus või olla ka piirkondlik.

132. Piirkondlikku valikulisust ei saa eeldada pelgalt selle põhjal, et asjaomase meetme on võtnud piirkondlik omavalitsus, nagu Sardiinia maakond, mistõttu seda meedet kohaldatakse ainult liikmesriigi territooriumi teatavas osas. Nimelt kui sellel omavalitsusel on piisav autonoomia riigi suhtes, mille osa ta on, siis on meetme võimaliku valikulisuse hindamisel võrdlusaluseks üksnes see piirkondliku omavalitsuse territoorium, kus ta oma pädevust teostab.(94) Samamoodi on võimatu eeldada vastupidist, et eelis, mille piirkondlik omavalitsus annab teatud ettevõtjatele, kes alluvad tema jurisdiktsioonile, ei ole algusest saadik valikuline, mistõttu ei saa seda abina kvalifitseerida.(95)

133. Meetme valikulisuse hindamiseks tuleb pigem alati konkreetselt kontrollida, kas kõnealuse meetmega taotletavat eesmärki silmas pidades soodustab see meede teatud ettevõtjaid võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.(96) Ettevõtjate erinevat kohtlemist maksu- või tasusüsteemi raames saab seejuures põhjendada ka maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.(97)

134. Seega tõusetuvad riigiabi õiguse puhul lõpuks samad küsimused nagu põhiõiguste puhul, ning ei ole mingit põhjust vastata neile riigiabi õiguse raames teisiti kui põhiõiguste puhul. Pigem tuleb hinnangutega seotud vastuolude vältimiseks põhiõigusi ja riigiabi käsitleva õiguse vahel mõlemal juhul kohaldada samu kriteeriume.

135. Seetõttu tuginen ma järgnevalt suurel määral esimesele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vastamisel teenuste osutamise vabaduse kohta öeldule.

136. Nagu juba selgitatud, on vaidlusalusel maksuõigusnormil Sardiinia autonoomse maakonna enda sõnul keskkonnapoliitiline eesmärk: kaitsta ja taastada turismi tõttu kahjustatud keskkonnaressursse Sardiinias ja eelkõige selle rannikualadel.(98)

137. Seda spetsiifilist eesmärki silmas pidades on residentidest ja mitteresidentidest eraõhusõidukite ja lõbusõidulaevade käitajad ühesuguses olukorras, sest Sardiinias maanduvad eraõhusõidukid ja ankrusse jäävad lõbusõidulaevad saastavad keskkonda nende päritolust ja nende käitaja maksuresidentsusest olenemata.(99)

138. Sardiinia maakonna seadusandja sätestatud residentidest ja mitteresidentidest ettevõtjate erinevat kohtlemist eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksustamisel ei saa järelikult põhjendada keskkonnapoliitiliste kaalutlustega.(100) Nagu ma juba mainisin, ei saa seda ka põhjendada maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.(101)

139. Seega vastab Sardiinia maksuõigusnorm – valikulise – eelise tingimusele EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

140. Asjaolu, et kõnealusel maksuõigusnormil on keskkonnapoliitiline või regionaalpoliitiline eesmärk, ei takista selle kvalifitseerimist abiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ega vabasta seda algusest peale EÜ asutamislepingus ette nähtud riigiabi kontrollist.(102) EÜ artikli 87 lõige 1 ei erista riigipoolseid sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende mõju põhjal.(103)

141. Keskkonnapoliitilisi või regionaalpoliitilisi aspekte võib vajaduse korral võtta arvesse juhul, kui hinnatakse Sardiinia maksuõigusnormi laadse maksuõigusnormi kokkusobivust ühisturuga EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses,(104) kusjuures ka siin tuleb silmas pidada ühtsust muude õigusvaldkondadega ja eelkõige EÜ asutamislepingu aluspõhimõtetega nagu teenuste osutamise vabadus.(105) Selline hindamine on siiski üksnes ühenduse kohtu kontrollile alluva komisjoni ainupädevuses.(106)

b)      Muud EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud riigiabina määratlemise tingimused

142. Järgnevalt käsitlen veel lühidalt muid EÜ artikli 87 lõikes 1 sisalduvaid riigiabina määratlemise tingimusi.

i)      Liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antav abi

143. Liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei pea tingimata olema kehtestatud asjaomase liikmesriigi keskvõimu poolt, sama hästi võivad seda anda riigi territoriaalüksuse ametiasutused. Ka piirkondliku omavalitsuse meetmed võivad väljakujunenud kohtupraktika järgi olla abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.(107)

144. Nagu juba mainitud, ei pea eelise saajad – käesoleval juhul ettevõtjad, kes on Sardiinia maksuresidendid – saama tingimata raha riigi või piirkondliku omavalitsuse ressurssidest.(108) Meetmest tulenevast lisakoormusest riigile või piirkondlikule omavalitsusele, kes on selle heaks kiitnud, piisab selleks, et eeldada, et tegemist on riigi poolt või riigi ressurssidest antava abiga.(109)

145. Sardiinia autonoomne maakond loobub kaudselt osast oma tuludest, kehtestades vaidlusaluse maksu ainult mitteresidentidele, kuid mitte residentidele. Maakond saaks nimelt kõnealusest maksust palju suuremat tulu, kui ta maksustaks eranditult kõik eraõhusõidukite maandumised ja lõbusõidulaevade ankrussejäämised. Maksutulust loobumine, mis seisneb maksukohustuse kehtestamises üksnes mitteresidentidele, on piisav põhjus eeldada, et tegemist on riigi poolt või riigi ressurssidest antava abiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.(110)

ii)    Liikmesriikidevahelise kaubanduse võimalik kahjustamine

146. Lisaks kuulub meede EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse üksnes siis, kui see võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellega seoses ei ole vaja tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele, vaid tuleb üksnes uurida, kas abi võib kahjustada seda kaubandust.(111) Abisumma suhteline väiksus või abisaava ettevõtja suhteline väiksus ei välista iseenesest liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise võimalust.(112)

147. Maksuõigusnorm võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust juba siis, kui maksuõigusnormiga soodustatud isikud tegelevad majandustegevusega, mis on piiriülese kaubanduse ese, või juhul, kui ei saa välistada, et nad konkureerivad teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjatega.(113)

148. Olen juba esimest ja kolmandat eelotsuse küsimust käsitledes märkinud, et Sardiinia maksuõigusnormi laadne maksuõigusnorm piirab teenuste osutamise vabadust (EÜ artikkel 49) ja seda eelkõige nende ettevõtjate puhul, kelle asukoht on lähedal asuval Prantsusmaale kuuluval Korsika saarel.(114) Järelikult võib selline õigusnorm kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

iii) Konkurentsi kahjustamise oht

149. Meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse peale selle veel üksnes siis, kui see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi. Seejuures ei ole vaja tõendada konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid tuleb ainult uurida, kas abi võib konkurentsi kahjustada.(115)

150. Abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsi.(116) Asjassepuutuva turu tegeliku olukorra majanduslik analüüs ega vaidlusaluse abi tegeliku mõju tõendamine hindadele ei ole vajalik.(117)

151. Selline maksuõigusnorm nagu Sardiinia maksuõigusnorm vabastab residentidest ettevõtjad turismi eesmärgil toimuva eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksu tasumisest. Ettevõtjad, kelle asukoht on Sardiinias, ei pea seega oma tavapärase äritegevuse raames kandma kulusid, mida peavad oma eraõhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise korral kandma kõik teised ettevõtjad, kes ei ole Sardiinia maksuresidendid.

152. Kui võtta arvesse maakondliku maksu suurust – õhusõidukite puhul võib see olla kuni 1000 eurot ühe maandumise pealt ja lõbusõidulaevade puhul kuni 15 000 eurot aastas(118) – siis ei näi residentide kulueelis mitteresidentidest ettevõtjatega võrreldes mitte just tähtsusetu olevat. Mitteresidentidel on vastavalt sellele raskem kasutada oma eraõhusõidukeid ja lõbusõidulaevu teenuste osutamiseks või saamiseks Sardiinias kui residentidel.(119)

153. Nagu ma juba esimest ja kolmandat eelotsuse küsimust käsitledes märkisin, ei saa seda residentidest ettevõtjate maksueelist isegi võrreldes nende üldise maksukoormusega pidada tähtsusetuks.(120)

154. Seega võib selline maksuõigusnorm nagu Sardiinia maksuõigusnorm kahjustada konkurentsi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

3.      Teise ja neljanda eelotsuse küsimuse kokkuvõte

155. Kokkuvõttes tuleb seega märkida:

Selline piirkondlik maksuõigusnorm nagu Sardiinia autonoomse maakonna maksuõigusnorm, millega on kehtestatud turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maks, mida on kohustatud tasuma üksnes ettevõtjad, kes ei ole selle maakonna maksuresidendid, on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses sama tegevusega tegelevatele ettevõtjatele, kes on selle maakonna maksuresidendid.

VI.    Ettepanek

156. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte Costituzionale esitatud küsimustele järgmiselt:

1)      EÜ artikliga 49 on vastuolus autonoomse maakonna õigusnorm, mille kohaselt on peamiselt kekkonnapoliitilistest eesmärkidest kantud ja turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maksu kohustatud tasuma üksnes ettevõtjad, kes ei ole maakonna maksuresidendid, kuid mitte ettevõtjad, kes on selle maakonna maksuresidendid.

2)      Sardiinia autonoomse maakonna õigusnorm, millega on kehtestatud turismi eesmärgil toimuva õhusõidukite maandumise ja lõbusõidulaevade ankrussejäämise maks, mida on kohustatud tasuma üksnes ettevõtjad, kes ei ole selle maakonna maksuresidendid, on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses sama tegevusega tegelevatele ettevõtjatele, kes on selle maakonna maksuresidendid.

1 – Algkeel: saksa.

2 – Edaspidi ka „eelotsusetaotluse esitanud kohus”.

3 – Regione autonoma della Sardegna.

4 – Mere- ja lennuliikluse seadustik.

5 – Lõbusõidulaevanduse seadustik.

6 – Seadusandlik ehk legislatiivdekreet nr 171.

7 – Disposizioni varie in materia di entrate, riqualificazione della spesa, politiche sociali e di sviluppo (mitmesugused sätted tulude, kulude ümberhindamise, sotsiaalpoliitika ja arengu kohta).

8 – Muudatused tulenevad Sardiinia maakonna 29. mai 2007. aasta seaduse nr 2 artikli 3 lõikest 3, „Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale della Regione – Legge finanziaria 2007” (sätted maakonna iga-aastase ja mitme aasta eelarve koostamise kohta – 2007. aasta eelarve seadus). Eelotsusetaotluse kohaselt jõustusid muudatused „alates 31. maist 2007” (viimati nimetatud seaduse artikkel 37).

9 – Muudatused tulenevad Sardiinia maakonna 5. märtsi 2008. aasta seaduse nr 3 artikli 2 lõikest 15, „Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale della Regione – Legge finanziaria 2008” – (sätted maakonna iga-aastase ja mitme aasta eelarve koostamise kohta – 2008. aasta eelarve seadus). Kõnealune seadus tunnistati tervikuna kehtetuks Sardiinia maakonna 14. mai 2009. aasta seaduse nr 1 artikli 2 lõikega 15, „Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale della Regione – Legge finanziaria 2009” – (sätted maakonna iga-aastase ja mitme aasta eelarve koostamise kohta – 2009. aasta eelarve seadus).

10 – Menetlus põhineb mõlemal normikontrolli taotlusel nr 91/2006 ja nr 36/2007, mille Corte Costituzionale kõigepealt liitis. Vahepeal tegi Corte Costituzionale 13. aprillil 2008. aastal otsuse nr 102/2008, milles ta võttis seisukoha kogu taotluse nr 91/2006 kohta ja mõnede taotluses nr 36/2007 tõstatatud küsimuste kohta. Käesoleva juhtumi seisukohast oluline taotluse nr 36/2007 osa lahutati samas kohtuotsuses uuesti menetluse ülejäänud osast.

11 – Selle otsuse täistekst on itaalia keeles kättesaadav Corte Costituzionale veebilehelt www.cortecostituzionale.it (viimati külastatud 28. aprillil 2009).

12 – Vt Corte costituzionale (Itaalia), 15/29. detsembri 1995. aasta määrus nr 536, avaldatud väljaandes Il Foro Italiano 1996 I, lk 783. Seda Corte costituzionale praktikat on kritiseeritud; vt selle kohta eelkõige Tizzano, A., „Ancora sui rapporti tra Corti europee: principi comuniatri e c.d. controlimiti costituzionali”, Il Diritto dell’Unione Europea 3/2007, lk 734 (lk 742 jj) ja sama autori artikkel „Corte e Corte di guistizia”, Il Foro Italiano 2006, lk 348 (lk 352).

13 – Mõned siseriiklikud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtud on juba esitanud mitme kohtuasja puhul Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks ühenduse õigust puudutavaid küsimusi. Austria Verfassungsgerichtshofi (põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) taotlusel tehti 8. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-143/99: Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke („Adria-Wien Pipeline”, EKL 2001, lk I-8365), 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-171/01: Wählergruppe Gemeinsam (EKL 2003, lk I-4301) ja 20. mai 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-465/00, C-138/01 ja C-139/01: Österreichischer Rundfunk jt (EKL 2003, lk I-4989). Belgia põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu (endine Cour d’arbitrage) taotlusel tehti 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-93/97: Fédération belge des chambres syndicales de médecins (EKL 1998, lk I-4837), 1. oktoobri 2004. aasta määrus kohtuasjas C-480/03: Clerens (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ning 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (EKL 2007, lk I-5305) ja 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (EKL 2008, lk I-1683); kohtu menetluses on veel kohtuasi C-73/08: Bressol jt ja kohtuasi C-389/08: Base jt. Viimati tegi Euroopa Kohus Lietuvos Respublikos Konstitucinis Teismas’e (Leedu põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) taotlusel 9. oktoobril 2008 otsuse kohtuasjas C-239/07: Sabatauskas jt (EKL 2008, lk I-7523).

14 – Corte Costituzionale osutab sellega seoses oma praktikale, nii nagu see tuleneb kohtuotsustest nr 7/2004, nr 166/2004, nr 406/2005, nr 129/2006 ja nr 348/2007.

15 – Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusele kasulik vastus, võib Euroopa Kohus arvestada ka ühenduse õiguse sätteid, mida ei ole eelotsusetaotluses mainitud (12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C-241/89: SARPP (EKL 1990, lk I-4695, punkt 8) ja 29. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-275/06: Promusicae (EKL 2008, lk I-271, punkt 42). Ainult juhul kui kohtutoimikutest ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus keeldub teadlikult Euroopa Kohtule ühenduse õiguse sätte tõlgendamise kohta küsimust esitamast, ei käsitle ka Euroopa Kohus asjaomast küsimust (5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 247/86: Alsatel (EKL 1988, lk 5987, punktid 7 ja 8). Käesoleval juhul ei viita miski sellele, et Itaalia põhiseaduslikkuse järelevalve kohus oleks tahtnud EÜ artikli 50 oma eelotsusetaotluse eseme raamidest välja jätta. Pigem on eelotsusetaotluse esitanud kohtu eesmärgiks – nagu ka taotlejal normikontrolli menetluses – Sardiinia maksuõigusnormide ulatuslik kontroll lähtuvalt teenuste osutamise vabaduse sätetest. See ei eelda mitte üksnes EÜ artikli 49, vaid ka EÜ artikli 50 käsitlemist, mis täiendab ja selgitab esimesena nimetatud sätet.

16 – Vt ka 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-355/00: Freskot (EKL 2003, lk I-5263, punkt 54) ja 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-281/06: Jundt (EKL 2007, lk I-12231, punkt 28).

17 – Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus peab siiski seoses eelotsuse küsimuste faktilise ja õigusliku kontekstiga lähtuma eelotsusetaotluse esitanud kohtu sedastustest. Euroopa Kohtu ülesanne eelotsusemenetluses ei ole tõlgendada siseriiklikke õigusnorme ega otsustada, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus on neid õigesti tõlgendanud (väljakujunenud kohtupraktika, vt 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-482/01 ja C-493/01: Orfanopoulos ja Oliveri, EKL 2004, lk I-5257, punkt 42 ja 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-244/06: Dynamic Medien, EKL 2008, lk I-505, lk 19).

18 – Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab seda, viidates nõukogu 18. jaanuari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 95/93 ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühiste eeskirjade kohta (EÜT L 14, lk 1, ELT eriväljaanne 07/02, lk 3), mida on muudetud määrusega (EÜ) nr 793/2004 (ELT L 138, lk 50; ELT eriväljaanne 07/08, lk 171) artikli 2 punktis l sätestatud mõiste „äriline lennutegevus” määratlusele. Selle kohaselt on äriline lennutegevus „üldlennundussektor, mis tegeleb õhusõidukite käitamise ja kasutamisega reisijate või kaupade vedamiseks oma äritegevusele kaasaaitamise abivahendina; õhusõidukit juhitakse eesmärgil, mida tavaliselt ei peeta avalikuks rentimiseks… kusjuures lendude toimumise eesmärgi tõttu ei ole nad tavaliselt avalikkusele kättesaadavad (täpsustatud tõlge)” (kohtujuristi kursiiv).

19 – 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone (EKL 1984, lk 377, punktid 10 ja 16); 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-262/02: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2004, lk I-6569, punkt 22) ja 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-429/02: Bacardi France (EKL 2004, lk I-6613, punkt 31) ning ka 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-76/05: Schwarz ja Gootjes-Schwarz (EKL 2007, lk I-6849, punkt 36).

20 – Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad turistid (passiivse) teenuste osutamise vabaduse kohaldamisalasse, vt eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Luisi ja Carbone, punkt 16; 2. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 186/87: Cowan (EKL 1989, lk 195, punkt 15); 24. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-274/96: Bickel ja Franz (EKL 1998, lk I-7637, punkt 15 koostoimes punktiga 4) ja 16. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-388/01: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003, lk I-721, punkt 12).

21 – Kuna asjaomased teenused ei ole transporditeenused, ei ole EÜ artikli 49 ja EÜ artikli 50 kohaldamine vastuolus EÜ artikli 51 esimese lõiguga. Teenuste osutamise vabaduse põhimõte kehtib aga nagunii ka lennuliikluse valdkonnas (vt 26. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C-70/99: komisjon vs. Portugal, EKL 2001, lk I-4845, punktid 21 ja 22 ja 6. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-92/01: Stylianakis, EKL 2003, lk I-1291, punktid 23–25, koos viidetega nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 2408/92 ühenduse lennuettevõtjate juurdepääsu kohta ühendusesisestele lennuliinidele, EÜT L 240, lk 8; ELT eriväljaanne 07/01, lk 420).

22 – Vt täpsemalt Codice della nautica da diporto artikli 2 lõikes 1 esitatud näited lõbusõidulaevade ärilisel eesmärgil kasutamise kohta (esitatud käesoleva ettepaneku punktis 13).

23 – Liisingu teenuseks klassifitseerimise kohta vt 26. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-294/97: Eurowings Luftverkehr (EKL 1999, lk I-7447, punkt 33); transpordivahendi liisingu teenuseks klassifitseerimise kohta vt 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-451/99: Cura Anlagen (EKL 2002, lk I-3193, punkt 18); sportimise eesmärgil kasutatava purjeka transpordivahendina käsitamise kohta vt 15. märtsi 1989. aasta otsus 51/88: Hamann (EKL 1989, lk 767, punktid 16 ja 17).

24 – 26. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 352/85: Bond van Adverteerders jt (EKL 1988, lk 2085, punktid 13 ja 15), 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-208/05: ITC (EKL 2007, lk I-181, punkt 56) ja 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-380/05: Centro Europa 7 (EKL 2008, lk I-349, punkt 65).

25 – 18. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 52/79: Debauve jt (EKL 1980, lk 833, punkt 9) ja 23. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-41/90: Höfner ja Elser (EKL 1991, lk I-1979, punkt 37); vt samas tähenduses isikute vaba liikumise kohta eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, eelkõige punkt 33.

26 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsuses kohtuasjas Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon olid asjaolud samad (vt eelkõige otsuse punktid 41 ja 42), kuna Belgia kohalik omavalitsus eristas sotsiaalkindlustusskeemi käsitlevas õigusnormis isikuid, kelle elukoht on selle omavalitsusüksuse territooriumil, ja isikuid, kelle elukoht ei ole selle territooriumil.

27 – Samasugune olukord oli eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuasja ITC puhul (otsuse punkt 56 jj), kus Saksa ettevõtjad vahendasid Saksa klientidele välisriigis asuvaid töökohti.

28 – Vt selle kohta ka 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-381/93: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1994, lk I-5145, punkt 15): „Liikmesriikidevahelisi meretransporditeenuseid ei osutata sageli mitte ainult muus kui teenuseosutaja liikmesriigis asuvatele teenusesaajatele, vaid määratluse kohaselt vähemalt osaliselt ka muu kui teenuseosutaja asukohaliikmesriigi territooriumil.”

29 – 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C-398/95: SETTG (EKL 1997, lk I-3091, punkt 8).

30 – Sama kehtib maakonnaseaduse nr 4/2006 artikli 4 lõike 2 punktis b nimetatud, ankurdumis- ja sildumiskohtade ning reidide kohta.

31 – Vt käesoleva ettepaneku punktides 35 ja 36 õhusõidukite kohta öeldu.

32 – Teenuste osutamise vabaduse põhimõtet kohaldatakse ka juhul kui asjaomased teenused kujutavad endast meretranspordi valdkonnas osutatavaid transporditeenuseid (vt EÜ artikli 51 lõige 1 ja EÜ artikli 80 lõige 2 koostoimes artikli 1 lõike 1 nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrusega (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos, EÜT L 378, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 174); vaata ka eespool 28. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs.Prantsusmaa, punkt 13; 13. juuni 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-430/99 ja C-431/99: Sea-Land Service jt (EKL 2002, lk I-5235, punktid 30–32), 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-435/00: Geha Naftiliaki jt (EKL 2002, lk I-10615, punkt 20) ja 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-269/05: komisjon vs. Kreeka (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 19–21).

33 – Vt näiteks 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-234/01: Gerritse (EKL 2003, lk I-5933, punkt 28); vt ka 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C-279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I-225, punktid 28 ja 29); 23. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-29/95: Pastoors ja Trans-Cap (EKL 1997, lk I-285, punktid 17 ja 18); 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-224/97: Ciola (EKL 1999, lk I-2517, punkt 14) ja 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-332/05: Celozzi (EKL 2007, lk I-563, punkt 26).

34 – Samamoodi ka eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punktid 26 ja 27. Ka eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (punktid 45–54) ei käsitletud Belgia kohaliku omavalitsuse õigusnormi, mis tegi vahet asukoha alusel, kaudse diskrimineerimisena kodakondsuse alusel, vaid seda kontrolliti erinevate põhivabaduste piiramise seisukohast.

35 – 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-244/04: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2006, lk I-885, punkt 31); 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-490/04: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2007, lk I-6095, punkt 63) ja 28. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-518/06: komisjon vs. Itaalia (EKL 2009, lk I-3491, punkt 62); vt lisaks 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-76/90: Säger (EKL 1991, lk I-4221, punkt 12) ja ka eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 22 ja eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bacardi France, punkt 31.

36 – 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-17/00: De Coster (EKL 2001, lk I-9445, punktid 26 ja 27); 17. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-134/03: Viacom Outdoor (EKL 2005, lk I-1167, punkt 36); samuti 3. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-290/04: FKP Scorpio Konzertproduktionen (EKL 2006, lk I-9461, punktid 46 ja 47).

37 – Sellegipoolest võib olukord olla teistsugune, kui maks või tasu avaldab selle suuruse tõttu takistavat mõju, nii et see võrdub faktiliselt tegevuskeeluga; vt selle kohta minu 28. oktoobri 2004. aasta ettepanek eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Viacom Outdoor (ettepaneku punkt 63).

38 – 8. septembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-544/03 ja C-545/03: Mobistar ja Belgacom Mobile („Mobistar”, EKL 2005, lk I-7723, punkt 31). Vt täiendavalt ka minu ettepanek eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Viacom Outdoor (ettepaneku punktid 58–67).

39 – Selle piiriüleste ja siseriiklike olukordade erineva kohtlemise tõttu erineb käesolev kohtuasi näiteks eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjast Viacom Outdoor (eelkõige punkt 37) ja eespool 38. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjast Mobistar (eelkõige punktid 32 ja 33).

40 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 40 ja ka eespool 24. ja 25. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

41 – Samasuguste olukordade kohta seoses teiste põhivabadustega vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (eelkõige punktid 41 ja 42) ja 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-72/03: Carbonati Apuani (EKL 2004, lk I-8027, eelkõige punkt 26), ka neil juhtudel hindas Euroopa Kohus siseturu põhivabaduste alusel siseriiklikke õigusnorme, mille kohaldamisala oli piiratud asjaomase liikmesriigi territooriumi ühe osaga.

42 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 47.

43 – Eespool 38. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Mobistar, punkt 30 ja eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schwarz ja Gootjes-Schwarz, punkt 67; vt selle kohta ka eespool 28. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 17; 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-158/96: Kohll (EKL 1998, lk I-1931, punkt 33); eespool 36. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus De Coster, punkt 30; 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-372/04: Watts (EKL 2006, lk I-4325, punkt 94); eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Centro Europa 7, punkt 65 ja 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-155/08: X (EKL 2009, lk I-5093, punkt 32).

44 – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 23 ja eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bacardi France, punkt 32; ülekaaluka üldise huviga õigustamise kohta vt lisaks eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Säger, punkt 15; eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus SETTG, punkt 21 ja 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-341/05: Laval un Partneri (EKL 2007, lk I-11767, punkt 114); vt selle kohta ka 3. detsembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 33/74: van Binsbergen (EKL 1974, lk 1299, punkt 12).

45 – Seaduse tekst sisaldab igal juhul alles alates selle muutmisest 2008. aastal – mis ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse esemeks – selget viidet keskkonnale, tookord asendati maakonnaseaduse 4/2006 artikli 4 ametlik pealkiri järgmisega: „Tassa regionale per la tutela e la sostenibilità ambientale” (piirkondlik keskkonnakaitse ja -säästlikkuse maks, vt selle kohta Sardiinia autonoomse maakonna seaduse nr 3/2008 artikli 2 lõike 15 punkt a). Meedias hakati vaidlusaluse maksuõigusnormi kohta kasutama mõistet „luksusmaks” (vt näiteks Pinna, A. poolt 2. juuni 2006. aastal Corriere della Sera’s avaldatud artikkel „Sardegna, tassa del lusso. Gates non prenota”).

46 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 37 on sõnastatud sarnaselt.

47 – Vt näiteks 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 302/86: komisjon vs. Taani (EKL 1988, lk 4607, punkt 9); 9. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-2/90: komisjon vs. Belgia (EKL 1992, lk I-4431, punktid 32–36); 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-463/01: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2004, lk I-11705, punkt 75) ja 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-309/02: Radlberger Getränkegesellschaft jt (EKL 2004, lk I-11763, punkt 75) ja ka 15. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-320/03: komisjon vs. Austria (EKL 2005, lk I-9871, punkt 70) ja 11. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-524/07: komisjon vs. Austria (EKL 2008, lk I-187, punkt 57, avaldatud lühendatult).

48 – Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, vt 30. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-150/04: komisjon vs. Taani (EKL 2007, lk I-1163, punkt 46); eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, punkt 55 ja 5. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-222/07: UTECA (EKL 2009, lk I-1407, punkt 25); konkreetselt teenuste osutamise vabaduse kohta vt lisaks eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Säger, punkt 15; eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 24; eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bacardi France, punkt 33 ja eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Laval un Partneri, punkt 101.

49 – 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-500/06: Corporación Dermoestética (EKL 2008, lk I-5785, punktid 39 ja 40); 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-169/07: Hartlauer (EKL 2009, lk I-1721, punkt 55) ning 19. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas C-531/06: komisjon vs. Itaalia (EKL 2009, lk I-4103, punkt 66) ja 19. mai 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-171/07 ja C-172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt (EKL 2009, lk I-4171, punkt 42).

50 – Vt selle kohta minu 23. aprilli 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C-254/08: Futura Immobiliare jt (EKL 2009, lk I-6995, ettepaneku punkt 30).

51 – Vt selle kohta minu eespool 50. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Futura Immobiliare jt (ettepaneku punkt 66), kus ma tõdesin, et selle põhimõttega oleks vastuolus, kui teatavad grupid oleks suurema abivajaduse või väiksema suutlikkuse tõttu vahetult vabastatud nende kulude kandmisest, mis on seotud nende tekitatud keskkonnasaastega.

52 – Vt selle kohta minu eespool 50. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Futura Immobiliare jt (ettepaneku punkt 32) ja ka kohtujurist Jacobsi 30. aprilli 2002. aasta ettepanek kohtuasjas C-126/01: GEMO (EKL 2003, lk I-13769, punkt 66).

53 – Maakonnaseaduse nr 4/2006 artikli 4 lõike 6 punkt b.

54 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Schumacker, punktid 30–34; eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gerritse, punktid 43 ja 44; 1. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-169/03: Wallentin (EKL 2004, lk I-6443, punktid 15 ja 16); 6. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-346/04: Conijn (EKL 2006, lk I-6137, punkt 16); 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-170/05: Denkavit Internationaal ja Denkavit France (EKL 2006, lk I-11949, punktid 23 ja 24); 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-182/06: Lakebrink ja Peters-Lakebrink (EKL 2007, lk I-6705, punktid 28 ja 29) ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-282/07: Truck Center (EKL 2008, lk I-10767, punktid 38 ja 39).

55 – Selliseid erinevusi nimetas Euroopa Kohus ka eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Schumacker, punktid 32 ja 33 ning eespool 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Truck Center, punktid 40–50; vt lisaks 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-265/04: Bouanich (EKL 2006, lk I-923, punkt 39).

56 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Gerritse, punktid 27 ja 53; eespool 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Wallentin, punktid 17–20; eespool 55. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bouanich, punktid 40 ja 41; eespool 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Conijn, punktid 20 ja 24); eespool 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Denkavit Internationaal ja Denkavit France, punkt 25 ja eespool 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lakebrink ja Peters-Lakebrink, punktid 30–35.

57 – Selle kohta vt 27. oktoobri 1971. aasta otsus kohtuasjas 6/71: Rheinmühlen Düsseldorf (EKL 1971, lk 823, punkt 14) ja 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-127/07: Arcelor Atlantique ja Lorraine jt (EKL 2008, lk I-9895, punkt 26).

58 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 73.

59 – Selle poolest erineb käesolev kohtuasi näiteks eespool 47. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Belgia, punktid 34–36, kus kodumaised ja välismaised tooted erinesid objektiivselt üksteisest teatud, ka ühenduse õiguses tunnustatud keskkonnapoliitiliste põhimõtete poolest.

60 – Kohtutoimikutest tuleneb, et suur osa Sardiinias kogutavast tulumaksust ja käibemaksust kuulub nimetatud autonoomsele maakonnale. Nii näeb Sardiinia maakonna eristatuut (Statuto speciale della Regione Sardegna) vastavalt 26. veebruari 1948. aasta konstitutsioonilise seaduse nr 3 artiklile 8, mida on muudetud 27. detsembri 2006. aasta seadusega nr 296, muu hulgas ette, et maakonna eelarvesse laekub seitse kümnendikku Sardiinia maksukohustuslaste tasutavast tulumaksust ja üheksa kümnendikku maakonna tarbimiselt saadavast käibemaksust.

61 – 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 270/83: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1986, lk 273, punkt 21); 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-385/00: de Groot (EKL 2002, lk I-11819, punkt 97) ja eespool 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lakebrink ja Peters-Lakebrink, punkt 24; samasugune arvamus esitati ka eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Carbonati Apuani, punkt 34.

62 – Sardiinia autonoomse maakonna maksutuludesse annavad muide teatud panuse ka mitteresidendid, tasudes käibemaksu oma tarbimiselt kohapeal, seda möönis ka Sardiinia maakond Euroopa Kohtu menetluses.

63 – Eespool 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Corporación Dermoestética, punkt 37; vt ka eespool 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hartlauer, punkt 46.

64 – Vt eespool 47. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C-524/07: komisjon vs. Austria, punkt 56.

65 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 61–90.

66 – Niisugust ohtu tuleb hinnata samade kriteeriumide alusel nagu riigikaitset ja avalikku korda ähvardavat ohtu (vt selle kohta Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, mis kajastub muu hulgas eespool 17. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses Orfanopoulos ja Oliveri, punkt 66).

67 – Eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C-490/04: komisjon vs. Saksamaa, punkt 86 ja eespool 44. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Laval un Partneri, punkt 117.

68 – Väljakujunenud kohtupraktika alates 28. jaanuari 1992. aasta otsusest kohtuasjas C-300/90: komisjon vs. Belgia (EKL 1992, lk I-305, punktid 14–21) ja 28. jaanuari 1992. aasta otsusest kohtuasjas C-204/90: Bachmann (EKL 1992, lk I-249, punktid 21–28); vt hilisem 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-524/04: Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation (EKL 2007, lk I-2107, punkt 68); eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Jundt, punkt 67; 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-157/07: Krankenheim Ruhesitz am Wannsee-Seniorenheimstatt (EKL 2008, lk I-8061, punkt 43) ja 27. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-418/07: Papillon (EKL 2008, lk I-8947, punkt 43).

69 – 28 oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-55/98: Vestergaard (EKL 1999, lk I-7641, punkt 24); eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punktid 23 ja 24; 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-319/02: Manninen (EKL 2004, lk I-7477, punkt 42); eespool 48. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Taani, punkt 70; eespool 68. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation, punkt 68 ja eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Jundt, punkt 68.

70 – Eespool 69. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Manninen, punkt 43 ja 18. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-303/07: Aberdeen Property Fininvest Alpha (EKL 2009, lk I-5145, punkt 72); vt selle kohta varasem 11. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-9/02: de Lasteyrie du Saillant (EKL 2004, lk I-2409, punkt 67).

71 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 88.

72 – Üldise ja kaudse seose kriteeriumi kohta vt eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Jundt, punkt 70 ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Eurowings, punkt 42; samamoodi ka eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 24.

73 – Amsterdami lepingu lõppakti deklaratsioon nr 30 (ELT 1997, C 340, lk 136).

74 – Tulnuktaimed ja -loomad on taime- ja loomaliigid, mille inimesed on – on teadlikult või teadmatult, otseselt või kaudselt – toonud aladele, kus neid looduslikult ei esine.

75 – Vastavalt EÜ artikli 4 lõikele 1 ja artiklile 98 peab liikmesriikide ja ühenduse majanduspoliitika järgima avatud turumajanduse põhimõtet, vt selle kohta ka 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-198/01: CIF (EKL 2003, lk I-8055, punkt 47).

76 – Vt 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-35/98: Verkooijen (EKL 2000, lk I-4071, punkt 48) ja eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 22 ning eeskätt teenuste osutamise vabaduse kohta eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus SETTG, punkt 23 ja eespool 43. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Kohll, punkt 41.

77 – Vt selle kohta näiteks 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-209/03: Bidar (EKL 2005, lk I-2119, punktid 56 ja 57 ning punktid 59 ja 60); 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-213/05: Geven (EKL 2007, lk I-6347, punktid 29 ja 30); 23. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-11/06 ja C-12/06: Morgan ja Bucher (EKL 2007, lk I-9161, punkt 43) ja 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-499/06: Nerkowska (EKL 2008, lk I-3993, punktid 37–39); vt lisaks minu 30. märtsi 2006. aasta ettepanek kohtuasjas C-192/05: Tas-Hagen ja Tas (EKL 2006, lk I-10451, ettepaneku punktid 60–63) ja kohtujurist Mazáki 30. aprilli 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C-103/08: Gottwald (EKL 2009, lk I-9117, ettepaneku punktid 58–72).

78 – Lisaeluasemete rajamise piirangute kohta vt 1. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-213/04: Burtscher (EKL 2005, lk I-10309, eelkõige punkt 46).

79 – 4. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 167/73: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1974, lk 359, punktid 24–32) ja 30. aprilli 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/84–213/84: Asjes jt (EKL 1986, lk 1425, punktid 44 ja 45).

80 – 22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 78/76: Steinike & Weinlig (EKL 1977, lk 595, punkt 9); 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-354/90: Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires und Syndicat national des négociants et transformateurs de saumon („Saumon”, EKL 1991, lk I-5505, punkt 14); 5. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-368/04: Transalpine Ölleitung in Österreich (EKL 2006, lk I-9957, punkt 38); 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-119/05: Lucchini (EKL 2007, lk I-6199, punktid 51, 52 ja 62) ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-333/07: Régie Networks (EKL 2008, lk I-10807, punkti 94 viimase lause viimane pool ja punkt 125).

81 – Vt selle kohta eespool 80. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Steinike & Weinlig, punkt 14; kohtuotsus Saumon, punkt 10 ja kohtuotsus Lucchini, punkt 50.

82 – Vastavalt sellele kirjeldab Euroopa Kohus siseriiklike kohtute pädevust ja kasutab näiteks eespool 80. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse Lucchini punkti 50 esimeses lauses sõna „iseäranis”.

83 – Eespool 80. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saumon, punkt 17; 27. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-266/04–C-270/04, C-276/04 ja C-321/04–C-325/04: Distribution Casino France jt (EKL 2005, lk I-9481, punkt 30); 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-526/04: Laboratoires Boiron (EKL 2006, lk I-7529, punkt 29) ja eespool 80. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Transalpine Ölleitung in Österreich, punkt 40; vt ka õigusvastase riigiabi määratlus nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artikli 1 punktis f.

84 – 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-199/06: Centre d’exportation du livre français (EKL 2008, lk I-469, punktid 40 ja 41).

85 – 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg („Altmark Trans”, EKL 2003, lk I-7747, punkt 74); 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-237/04: Enirisorse (EKL 2006, lk I-2843, punkt 38); eespool 48. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus UTECA, punkt 42 ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-431/07 P: Bouygues jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I-2665, punkt 101); vt selle kohta ka 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. komisjon („Tubemeuse”, EKL 1990, lk I-959, punkt 25).

86 – Eespool 85. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Altmark Trans, punkt 75; eespool 85. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Enirisorse, punkt 39; eespool 48. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus UTECA, punkt 42 ja eespool 85. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bouygues jt vs. komisjon, punkt 102; vt selle kohta samamoodi, kuid veidi teises sõnastuses 15. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-393/04 ja C-41/05: Air Liquide Industries Belgium (EKL 2006, lk I-5293, punkt 28).

87 – Juba 2. juuli 1974. aasta kohtuotsuses 173/73: Itaalia vs. komisjon (EKL 1974, lk 709, punkt 28) selgitatakse, et meedet ei jäeta EÜ artikli 87 lõike 1 (endine EMÜ asutamislepingu artikkel 92) kohaldamisalast välja üksnes seetõttu, et see võib olla maksualane meede, vt lisaks näiteks 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-156/98: Saksamaa vs. komisjon (EKL 2000, lk I-6857, punkt 26); 3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-172/03: Heiser (EKL 2005, lk I-1627, punktid 27–58); 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon (EKL 2006, lk I-5479, punkt 86) ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-487/06 P: British Aggregates vs. komisjon (EKL 2008, lk I-10505, eelkõige punkt 92).

88 – Eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 25; eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punkt 86 ja eespool 83. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Laboratoires Boiron, punktid 33–35; vt selle kohta juba 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C-387/92: Banco Exterior de España (EKL 1994, lk I-877, punkt 13).

89 – Eespool 88. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Banco Exterior de España, punkt 14 ja eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punkt 87; vt selle kohta eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 26.

90 – Eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkti 89 viimane lause.

91 – Eespool 88. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Banco Exterior de España, punkt 14, 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C-6/97: Itaalia vs. komisjon (EKL 1999, lk I-2981, punkt 16); 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Belgia vs. komisjon („Maribel”, EKL 1999, lk I-3671, punktid 23 ja 24) ja eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punkt 87.

92 – 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-53/00: Ferring (EKL 2001, lk I-9067, punkt 20); eespool 83. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Laboratoires Boiron, punkt 34 ja eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 89.

93 – 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-66/02: Itaalia vs. komisjon (EKL 2005, lk I-10901, punkt 94); 6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-88/03: Portugal vs. komisjon (EKL 2006, lk I-7115, punkt 52) ja eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 82.

94 – Eespool 93. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punktid 57 ja 58 ning ka punktid 60 ja 61 ja 11. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-428/06–C-434/06: UGT-Rioja jt (EKL 2008, lk I-6747, eelkõige punktid 47 ja 48).

95 – Eespool 93. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punktid 55, 60 ja 62; vt sarnane Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 248/84: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1987, lk 4013, punkt 17).

96 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline, punkt 41; eespool 93. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 54; eespool 94. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus UGT-Rioja jt, punkt 46 ja eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 82.

97 – Eespool 93. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 52; vt selle kohta ka väljakujunenud kohtupraktika alates eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsusest Itaalia vs. komisjon, punkt 33; näiteks eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline, punkt 42; eespool 92. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Ferring, punkt 17; 14. aprilli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-128/03 ja C-129/03: AEM ja AEM Torino (EKL 2005, lk I-2861, punkt 39); 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-148/04: Unicredito Italiano (EKL 2005, lk I-11137, punkt 51) ja 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt (EKL 2006, lk I-289, punktid 137 ja 138).

98 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 62–67.

99 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 73 ja 81.

100 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 71–77; vt selle kohta ka eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline, punkt 52.

101 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 78–90 ja 98–102.

102 – Eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon punktid 84 ja 86; vt selle kohta ka seoses sotsiaalpoliitilistel kaalutlustel rajanevate meetmetega 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-241/94: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1996, lk I-4551, punkt 21); 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/96: Hispaania vs. komisjon (EKL 1999, lk I-2459, punkt 23) ja eespool 91. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Maribel, punkt 25.

103 – 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-56/93: Belgia vs. komisjon (EKL 1996, lk I-723, punkt 79); eespool 102. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 20; eespool 91. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Maribel, punkt 25 ja eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punktid 85, 87 ja 89.

104 – Eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punkt 92.

105 – Vt selle kohta minu 26. juuni 2008. aasta ettepanek eespool 80. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Régie Networks (ettepaneku punktid 97 ja 117).

106 – Vt selle kohta 80. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

107 – Eespool 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 17 ja eespool 93. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 55.

108 – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 126 ja 88. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

109 – Vt selle kohta 17. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-72/91 ja C-73/91: Sloman Neptun (EKL 1993, lk I-887, punkt 21); 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-200/97: Ecotrade (EKL 1998, lk I-7907, punkt 35); 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-295/97: Piaggio (EKL 1999, lk I-3735, punkt 35) ja 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-345/02: Pearle jt (EKL 2004, lk I-7139, punkt 36).

110 – Riigi ressurssidest rahastamise kohta maksutuludest loobumise kujul vt eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punktid 26 ja 28; samuti eespool 88. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Banco Exterior de España, punkt 14; eespool 91. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 16 ja eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punkt 87.

111 – Eespool 93. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 111; eespool 97. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cassa di Risparmio di Firenze, punkt 140 ja 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-494/06 P: komisjon vs. Itaalia ja WAM (EKL 2009, lk I-3639, punkt 50).

112 – Eespool 85. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tubemeuse, punkt 43; eespool 85. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Altmark Trans, punkt 81; eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Heiser, punktid 32 ja 33 ja eespool 86. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Air Liquide Industries Belgium, punkt 36.

113 – Eespool 111. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja WAM, punkt 51; vt selle kohta veel eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Heiser, punkt 35 ja eespool 93. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 91.

114 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 48–53 ja – konkreetselt piiriülese seose kohta – punktid 40–45.

115 – Vt selle kohta eespool 111. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

116 – Eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 30; eespool 87. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Heiser, punkt 55 ja eespool 111. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja WAM, punkt 54.

117 – Eespool 111. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja WAM, punkt 58.

118 – Vt selle kohta täpsemalt käesoleva ettepaneku punktis 14 esitatud maakonnaseaduse nr 4/2006 artikli 4 lõige 5 koostoimes lõikega 4.

119 – Vt täiendavalt käesoleva ettepaneku punktid 52 ja 53.

120 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 83–89 ja punktid 98–102.