Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

References to this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 21. juulil 2011(1)

Kohtuasi C-250/08

Euroopa Komisjon

versus

Belgia Kuningriik

Peamise elukoha ostmisel tasumisele kuuluv registreerimislõiv – Õigus vabalt liikuda ja elada – Asutamisvabadus – Kapitali vaba liikumine – Piirangud





1.        Käesolevas kohtuasjas väidab komisjon, et Belgia õigusnormid, mille kohaselt tuleb Flandria piirkonnas maksta registreerimislõivu, diskrimineerivad eelkõige liikmesriikide kodanikke, kes Euroopa Liidu piires soovivad kasutada õigust vahetada oma elukoha, asutamisvabadust ning õigust liigutada kapitali. Vaidlusalused õigusnormid lubavad Flandria piirkonnas – aga mitte mujal –peamise elukoha ostmisel makstud registreerimislõivu(2) tasaarvestada registreerimislõivuga, mis tuleb maksta järgmise peamise elukoha omandamisel samas piirkonnas.

 Õiguslik taust

 Asjakohased asutamislepingu ja EMP lepingu sätted

2.        EÜ artikli 18 lõige 1 (nüüd ELTL artikli 21 lõige 1) sätestab:

„Igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.”

3.        EÜ artikkel 43 (nüüd ELTL artikkel 49) sätestab:

„Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Niiviisi keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid.

Kui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, hõlmab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 48 (nüüd ELTL artikkel 54) teises lõigus määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub.”

4.        EMP artikli 31 lõikega 1 on neid sätteid faktiliselt laiendatud kogu Euroopa Majanduspiirkonnale.

5.        EÜ artikli 56 lõige 1 (nüüd ELTL artikli 63 lõige 1) sätestab:

„Käesoleva peatüki sätete kohaselt keelatakse kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.”

6.        EMP lepingu artikliga 40 on neid sätteid faktiliselt laiendatud kogu Euroopa Majanduspiirkonnale.

7.        EMP lepingu artiklis 6 on märgitud, et selle lepingu sätteid käsitletakse, niivõrd kui nende sisu langeb kokku asutamislepingu vastavate eeskirjadega (ja asutamislepingu kohaldamiseks vastu võetud õigusaktidega), vastavalt Euroopa Kohtu asjakohastele otsustele, mis on tehtud enne EMP lepingu allakirjutamise kuupäeva.(3) EMP leping ei sisalda samalaadset sätet Euroopa Kohtu hilisema praktika kohta.(4) Ent EMP lepingu artiklist 105 tuleneb siiski, et selle lepingu sätteid, mis on sisult identsed asutamislepingu sätetega, tuleb tõlgendada ühetaoliselt.(5) Euroopa Kohus on pädev tõlgendama EMP lepingut Euroopa Liidu territooriumil ning EFTA kohus on pädev tegema seda EFTA riikides. Sellega seoses on EMP lepingus ette nähtud Euroopa Kohtu ja EFTA kohtu koostöö.(6)

8.        EMP lepingu artiklis 31 sisalduvad asutamisvabadusele piirangute seadmist keelavad normid on identsed ELTL artiklis 49 sätestatutega.(7) Lisaks tuleb kapitali vaba liikumist käsitlevaid sätteid (mille sõnastus on samasugune, ehkki mitte identne vastavate ELTL sätetega) samuti niipalju kui võimalik tõlgendada samal viisil.(8)

 Nõukogu direktiiv 88/361/EMÜ

9.        Nõukogu direktiivi 88/361/EMÜ(9) I lisa selgitavates märkustes on üheselt märgitud, et „kapitali liikumine” hõlmab selles kontekstis hoonete ja maa ostmist ning hoonete ehitamist kasu saamise eesmärgil või isiklikuks kasutamiseks.(10)

 Siseriiklikud õigusnormid

10.      Seadustiku Wetboek der registratie-, hypotheek- en griffierechten (Flandria piirkonna registreerimis- ja hüpoteegimaksude ning riigilõivude seadustik, edaspidi „Wetboek”) artikli 44 kohaselt tuleb tasuda 10% registreerimislõivu kõikidel kinnisasjade omandi või kasutusvalduse tasulise ülemineku juhtudel.(11) Kui üks või mitu füüsilist isikut omandavad elamukinnisvara eesmärgiga kasutada seda oma peamise elukohana, vähendatakse artikli 46a kohaselt maksustatavat summat 12 500 euro võrra juhul, kui need isikud ei oma sel ajal ühtegi teist eluruumi. Seda maksustatava summa vähendamist võivad kasutada kõik füüsilisest isikust esmakordsed ostjad olenemata sellest, kas nad on varem elanud Flandria piirkonnas või mujal.

11.      Wetboek’i artikli 61 lõige 3 sätestab:

„Kui füüsiline isik omandab tavalise müügitehinguga eluruumina kasutatava või eluruumina kasutamiseks ette nähtud kinnisasja eesmärgiga kasutada seda oma peamise elukohana, tasaarvestatakse tema poolt tema eelmise peamise elukoha või selle aluse maa omandamisel seaduse kohaselt maksmisele kuulunud maksusumma […] tema poolt uue kinnisasja omandamisel seaduse kohaselt maksmisele kuuluva maksusummaga, kui hilisem omandamine toimub nõuetekohaselt vormistatuna kahe aasta jooksul selle dokumendi registreerimisest, millest lähtuvalt määratakse kindlaks proportsionaalne lõiv eelmise eluaseme müügilt tavalise müügitehingu alusel või selle eluaseme kaasomandi lõpetamiselt, kui isik on kõik oma õigused loovutanud.

Käesoleva artikli alusel ei kuulu tasaarvestamisele lõiv, mis on tasutud sellise kinnisasja omandamisel, mis ei asu Flandria piirkonnas.

Tasaarvestatav summa […] ei või ühelgi juhul ületada 12 500 eurot […]”.

12.      Wetboek’i artiklis 212a on ette nähtud registreerimislõivu tagastamine (mitte tasaarvestus), kui 1) eelmine kinnisasi müüakse kahe aasta jooksul järgmise kinnisasja omandamisest (viie aasta jooksul, kui tegemist on maa omandamisega elumaja ehitamiseks) ning 2) omandaja võtab uue eluruumi kasutusse oma peamise elukohana kahe aasta jooksu selle omandamisest (viie aasta jooksul, kui tegemist on maa omandamisega elumaja ehitamiseks). Jällegi peab eelmine kinnisasi asuma Flandria piirkonnas ning tagastatav summa on piiratud 12 500 eurole.

13.      Viitan Wetboek’i artikli 61 lõikega 3 ja artikliga 212a kehtestatud süsteemile ühiselt kui „vaidlusalusele meetmele”. Need artiklid koos eespool punktis 10 viidatud sätetega ning hulk menetlussätteid lisati Wetboek’i 1. veebruari 2002. aasta muutmisdekreediga.(12) Selle dekreedi eelnõu seletuskirjas tunnistati, et registreerimislõiv on tihti takistuseks inimestele, kes soovivad vahetada oma elukoha lähemale töökohale või kohandada seda tulenevalt muutustest perekonnas. Selles märgiti, et muudatuse eesmärk on „edendada kõikide kodanike liikuvust, kes mis tahes (ametialasel, perekondlikul või muul) põhjusel, soovivad omandada uut peamist elukohta, mis vastab nende senisest elukohast paremini nende vajadustele”. Selle saavutamiseks nähti ette lubada osa eelmiselt peamiselt elukohalt (st kodult) tasutud lõivu maksimaalselt 12 500 euro suuruses summas mahaarvamist lõivust, mis kuulub tasumisele järgmise kodu omandamisel.

 Kohtueelne menetlus

14.      Pidades vaidlusalust meedet diskrimineerivaks ning seetõttu asutamislepinguga vastuolus olevaks, saatis komisjon Belgia Kuningriigile 23. detsembril 2005 põhjendatud arvamuse. Belgia valitsus eitas oma 22. märtsi 2006. aasta vastuses väidetavat rikkumist.

15.      Komisjon ei olnud selle vastusega rahul ning ta saatis 13. juulil 2006 põhjendatud arvamuse. Belgia ametivõimud kinnitasid 13. septembri 2006. aasta kirjas, et nende hinnangul on vaidlusalune meede EL-i õigusega kooskõlas ning igal juhul õigustatud üldise huviga.

16.      Komisjon jäi oma seisukohale ning seetõttu esitas käesolevas asjas 5. mail 2008 hagi. Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et Belgia Kuningriik on rikkunud EÜ artiklitest 18, 43 ja 56 ja EMP lepingu artiklitest 31 ja 40 tulenevaid kohustusi, kuivõrd Flandria piirkonnas võetakse uue peamise elukohana omandatud kinnisvara omandamise maksusoodustuse summa kindlaksmääramisel arvesse eelmise peamise elukoha omandamisel tasutud registreerimislõivu vaid juhul, kui viimati nimetatud elukoht asus Flandria piirkonnas, mitte siis, kui see paiknes teises liikmesriigis kui Belgia või mõnes EFTA riigis. Samuti palub komisjon Euroopa Kohtul mõista Belgia Kuningriigilt välja kohtukulud.

17.      Ungari valitsus on astunud menetlusse Belgia toetuseks.

18.      Komisjon ning Belgia ja Ungari valitsus esitasid suulisi seisukohti kohtuistungil 23. septembril 2010.

 Hinnang

 Sissejuhatavad märkused

19.      Enne komisjoni hagi käsitlemist tuleb lahendada mitu sissejuhatavat küsimust.

20.      Esiteks koosneb Belgia Kuningriik kolmest kogukonnast, kolmest piirkonnast ning neljast keelealast.(13) Kolmel piirkonnal on teatav seadusandlik pädevus, samas flaami kogukonna ja Flandria piirkonna pädevused on ühendatud ning neid kasutab ühiselt Flandria valitsus, kes kehtestas vaidlusaluse meetme. Sellest hoolimata on kohtupraktikas välja kujunenud, et kui tuvastatakse, et kohalik või piirkondlik omavalitsusüksus on rikkunud EL-i õigust, siis võib selle eest vastutavaks pidada liikmesriiki.(14)

21.      Teiseks on Euroopa Kohus juba käsitlenud Belgia registreerimislõivu seoses kohustusega tasuda sellist lõivu lepingulises vaidluses tehtud siseriikliku kohtu otsuse alusel.(15) Euroopa Kohus nõustus selles kohtuasjas väitega, et selline lõiv kujutab endast kaudset maksustamist. Ent seda tehes järgis Euroopa Kohus sisuliselt siseriikliku kohtu antud liigitust.(16) Üldistatult võib öelda, et vahe kaudse maksustamise ja otsese maksustamise vahel on järgmine: kaudne maks sisaldub summas, mille majanduslikku koormust kandev isik maksab teisele isikule, kes peab maksuarvestust, kuid ei kanna majanduslikku koormust; otsene maks nõutakse vahetult sisse isikult, kelle kanda jääb sellest tulenev majanduslik koormus.(17) Seetõttu näib mulle, et kinnisvaratehingu maksu, mille koormus lasub ostjal ja mis nõutakse sisse temalt, on õigem pidada pigem otseseks kui kaudseks maksuks.

22.      Kolmandaks, olenemata sellest, kas registreerimislõiv kujutab endast käesolevas asjas otsest või kaudset maksustamist, on selge, et see ei kuulu EL-is ühtlustamisele ning on seega liikmesriikide pädevuses. Siiski on Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud, et liikmesriigid peavad kasutama sellist pädevust kooskõlas EL-i õigusega.(18)

23.      Neljandaks, komisjon väidab, et rikutakse EÜ artikleid 18, 43 ja 56 (ning viimasele kahele artiklile vastavaid EMP lepingu artikleid). Belgia valitsus on seisukohal, et ainus asjakohane õigusnorm on EÜ artikli 56 lõige 1 ning käesolevat asja tuleb arutada ainult selle alusel.

24.      See küsimus paljastab veidra aspekti komisjoni lähenemises võrreldes kahe teise samal ajal esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga: komisjon vs. Kreeka,(19) milles kohtuotsus tehti 20. jaanuaril 2011, ning komisjon vs. Ungari.(20) Kohtuasi komisjon vs. Kreeka puudutas kinnisvara võõrandamismaksu erandit esmakordsetele ostjatele, kellel oli Kreekas püsielukoht või kes olid Kreeka kodanikud. Kohtuasi komisjon vs. Ungari puudutab meedet, mille kohaselt ühe elukoha müümisel ja uue kodu ostmisel nõutakse kinnisvara ülemineku maksu ainult nende kahe objekti turuväärtuse vahe pealt, kui need mõlemad asuvad Ungaris.

25.      Nendes kohtuasjades ja käesolevas asjas vaidlustatud meetmetel on selgelt mitmeid sarnasusi: loomulikult väidab komisjon kõigi kolme puhul, et tegemist on diskrimineerimise ja asutamislepingust tulenevate vabaduste piiramisega. Ent eelnimetatud teistes kohtuasjades väidab komisjon, et rikutud on EÜ artikleid 18, 39 ja 43 (kohtuasjas komisjon vs. Kreeka väideti lisaks veel EÜ artikli 12 rikkumist),(21) ent käesolevas asjas väidab komisjon, et rikutakse EÜ artikleid 18, 43 ja 56 ning EMP lepingu artikleid 31 ja 40, kuid ei väida, et oleks rikutud EÜ artikleid 12 ja 39.(22)

26.      Ehkki igas kohtuasjas käsitletavatel meetmetel on loomulikult erijooni, jääb tõsiasjaks see, et komisjoni lähenemine ei näi olevat täielikult järjekindel. Sellest hoolimata on komisjoni otsustada, kuidas ta sõnastab oma hagiavalduse liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, ning Euroopa Kohtu ülesanne on otsustada, kas iga konkreetne väide on põhjendatud. Seetõttu ei saa Belgia valitsuse seisukohaga nõustuda.

 Analüüsi järjekord

27.      On tõsi, et EÜ artikkel 18, millega on üldiselt sätestatud liidu iga kodaniku õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, leiab konkreetsema väljenduse EÜ artiklis 43 seoses majandustegevuse eesmärgil elama asumisega.(23) Lisaks, nagu Euroopa Kohus on märkinud kohtuotsuses Konle,(24) tuleneb õigus omandada, kasutada ja võõrandada teise liikmesriigi territooriumil kinnisvara asutamisvabadusest ning kapitali liikumine hõlmab mitteresidentide poolt sellisesse kinnisvarasse investeerimist liikmesriigi territooriumil.(25) Seega kaalub Euroopa Kohus tavaliselt enne üldisemate sätete uurimist kõigepealt konkreetsemaid sätteid.(26)

28.      Ent mulle näib, et kuivõrd komisjoni nõude aluseks on eraisiku eluaseme ostmist puudutavad õigusnormid, peab käesolevas rikkumismenetluses nõude peamine ese olema õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, mis on tagatud EÜ artikliga 18. Kuivõrd selline eluase omandatakse teisest liikmesriigist ülekantavate vahendite arvel, eeldab selline tehing vajaliku kapitali vaba liikumist, mis on tagatud EÜ artikliga 56. Ning kuna kodanikud võivad tegeleda (või kavatsevad tegeleda) majandustegevusega oma isikliku elukoha kaudu või selle lähikonnas, võib tekkida ka küsimus EÜ artikliga 43 tagatud asutamisvabaduse kasutamises.

29.      Seetõttu näib mõistlik käsitleda kõigepealt EÜ artiklist 18 (millel puudub vaste EMP lepingus) tulenevat komisjoni nõuet, enne kui asuda kaaluma väiteid, mis on seotud asutamisvabadusega (EÜ artikkel 43, EMP lepingu artikli 31 lõige 1) ja kapitali vaba liikumisega (EÜ artikli 56 lõige 1, EMP lepingu artikkel 40).

 EÜ artikkel 18

30.      Liidu kodanikku, kes kasutab EÜ artikliga 18 tagatud liikumis- ja elamisõigust, peab kõikides liikmesriikides kohtlema seaduse ees võrdselt nende liikmesriikide samas olukorras olevate kodanikega. Euroopa Kohus on otsustanud, et siseriiklikud õigusnormid, mis seavad EL-i kodanikud ebasoodsamasse olukorda ainuüksi seetõttu, et nad on kasutanud vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, kujutavad endast EÜ artikli 18 lõikes 1 igale EL-i kodanikule ette nähtud vabaduste piirangut.(27)

31.      Euroopa Kohus on töötajate vaba liikumise ja asutamisvabadusega seotud kohtuasjades korduvalt käsitlenud elukoha alusel diskrimineerimist(28) kui kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Erinevalt sellistest kohtuasjadest ei ole EÜ artikli 18 kontekstis vaja tuvastada, et meede mõjutab teiste liikmesriikide kodanikke kahjulikult rohkem kui selle meetme kehtestanud liikmesriigi omi.(29)

32.      Kas EL-i kodanikel, kes kolivad teisest liikmesriigist Flandria piirkonda, on õigus saada vaidlusaluse meetme alusel registreerimislõivu tasumisest vabastus samamoodi nagu Belgia kodanikel, kes on selle regiooni elanikud?

33.      Esiteks on vaja määratleda õige võrdlusalus. Kas võrrelda tuleks Belgia kodanikke, kes elavad Flandria piirkonnas, ja kõiki EL-i kodanikke, kes võivad soovida osta kodu sellesse piirkonda (st võrdlemine laial alusel)?

34.      Esimene kategooria (Flandria piirkonnas elavad Belgia kodanikud) hõlmaks Flandria piirkonnas elavaid Belgia kodanikke, kes siis a) müüvad oma kodu ja ostavad selle asemel samas piirkonnas uue eluaseme; või b) ei oma kinnisvara, ent ostavad selle esimest korda Flandria piirkonnas; või c) müüvad oma kodu ja ostavad selle asemel uue eluaseme väljaspool Flandria piirkonda (kas siis mujal Belgias või teises liikmesriigis).

35.      Teine kategooria (kõik EL-i kodanikud) hõlmaks järgmisi allkategooriaid: isikud, kes müüvad oma kodu teises liikmesriigis ja ostavad selle asemel uue eluaseme Flandria piirkonnas; isikud, kes ei oma teises liikmesriigis kinnisvara, ent ostavad selle EL-is esimest korda Flandria piirkonnas; ning isikud, kes on lahkunud Flandria piirkonnast, kus nad omasid kinnisvara, teise liikmesriiki kolimiseks, ent hiljem otsustavad naasta sellesse piirkonda ja osta seal kinnisvara. Viimase rühma suhtes kehtivad vaidlusaluses meetmes eraldi reeglid ning seetõttu käsitlen ma seda pikemalt allpool punktides 75–79.

36.      Kas need kaks suurt koduostjate kategooriat on samas olukorras, nii et on kohane neid omavahel võrrelda?

37.      Niivõrd kui mõlemad kategooriad koosnevad isikutest, kes ostavad kodu EL-is, on vastus jaatav.

38.      Kui võrdluseks kasutada laia alust, koheldakse kõiki esmakordselt Flandria piirkonnas ostjaid samal viisil, olenemata sellest, kas nad kolivad sellesse piirkonda teisest liikmesriigist või kolivad selle piirkonna piires. Kummalgi esmakordsete ostjate kategoorial ei ole selle esimese ostu alusel õigust tasaarvestusele, ehkki nad mõlemad saavad kasu registreerimislõivu maksustatava summa vähendamisest.(30)

39.      On ilmne, et isikud, kes hiljem müüvad oma kinnisvara Flandria piirkonnas, et kolida teise liikmesriiki, ei saa kasu tasaarvestusest. Ent see on pelgalt maksustamise territoriaalsuse tagajärg. Ühelt poolt ei saa Flandria piirkond nõuda registreerimislõivu teises liikmesriigis ostetud kinnisvara eest ning seetõttu ei ole sellises olukorras tasaarvestus teostatav. Teisest küljest ei kohusta miski liikmesriike pakkuma sellistele isikutele soodustust, mis oleks samaväärne tasaarvestusega, mida nad oleksid saanud kasutada, kui nende järgmine kinnisvaraost oleks toimunud Flandria piirkonnas.

40.      Ning isikuid, kes hiljem müüvad oma kinnisvara Flandria piirkonnas, et kolida mujale Belgias, koheldakse kõiki samamoodi – nemad ei saa samuti tasaarvestusest kasu.

41.      Ent komisjon väidab, et võrdluseks tuleks kasutada kitsamat alust: võrrelda tuleb isikuid, kes kolivad Flandria piirkonda teisest liikmesriigist ning müüvad oma kodu selleks, et osta (esimene) peamine elukoht selles piirkonnas, isikutega, kes müüvad oma kodu Flandria piirkonnas ja ostavad selle asemel sealsamas uue eluaseme. Komisjon väidab, et selliste isikute eristamine ei ole objektiivselt õigustatud. Mõlemad vahetavad elukohta Euroopa Liidu piires, mõlemal juhul tuleb uue kodu ostmisel tasuda registreerimislõivu ning mõlemal juhul müüakse eelmine eluase selleks, et omandada selle asemel uus eluase Flandria piirkonnas. Need, kelle eelmine eluase oli Flandria piirkonnas, maksid oma eelmise kinnisvara pealt registreerimislõivu. Need, kes kolivad sellesse piirkonda teisest liikmesriigist, on maksnud registreerimislõivu või võrreldavat maksu oma eelmises elukohariigis. Järelikult on need kaks olukorda objektiivselt võrreldavad. Sisuliselt näib komisjon seega kaebavat, et isikud, kes kolivad Flandria piirkonda teisest liikmesriigist (erinevalt neist, kes vahetavad elukohta Flandria piirkonna piires), ei saa mingit soodustust (st tasaarvestusõigust) selles piirkonnas (võrreldava) maksu eest, mida nad on tasunud liikmesriigis, kust nad tulid. Järelikult on nad maksunduslikult ebasoodsamas olukorras.

42.      Minu hinnangul aga ei tulene isegi nende kahe kitsalt määratletud kategooria vaatlemisest järeldust, et isikud, kes kolivad Flandria piirkonda teisest liikmesriigist, oleksid samas olukorras nagu need, kes kolivad selle piirkonna piires.

43.      Selleks et isikut saaks pidada samas olukorras olevaks, peab ta vastama vaidlusaluse meetme nõuetele ning tal peab seega olema õigus mahaarvamisele. Need tingimused on järgmised: a) eelmine eluase peab olema olnud selle isiku omandis ja tema poolt müüdud; b) ta peab ostma selle asemel uue eluaseme Flandria piirkonnas; ning c) see isik peab olema tasunud eelmise elukoha omandamisel registreerimislõivu või võrdväärset maksu.

44.      Esimese kahe tingimuse täitmine on lihtne. Ent kolmanda tingimuse – et see isik on maksnud sama või võrdväärse maksu (võrreldes Flandria piirkonnas makstuga) oma eelmise eluaseme eest liikmesriigis, kust ta ära kolib – täitmist ei saa niisama hõlpsasti eeldada.

45.      Kõikidel liikmesriikidel on süsteemid, mida üldiselt nimetatakse kinnisvara ülemineku maksuks. Vaidlusalune meede on üks sellise maksu näide. Ent maksustamise alus, maksumäärad, maksuvabastuste võimalikkus ning nende võimaldamise korrad erinevad liikmesriigiti, kuna sellised maksud ei kuulu Euroopa Liidus ühtlustamisele.(31) Seega, isegi kui isik, kes kolib Flandria piirkonda teisest liikmesriigist, omas selles liikmesriigis eelmist eluaset, ei tulene sellest tingimata, et ta on maksnud sama või võrdväärse lõivu. Näiteks tema eelmine eluase võis kuuluda selles liikmesriigis kinnisvara ülemineku maksust täielikule vabastamisele – sellisel juhul ei pidanud mingit võrdväärset maksu maksma.(32)

46.      Lisaks kuulub selliste maksude vastastikuse tunnustamise küsimus liikmesriikide pädevusse. Seetõttu ei saa eeldada, et registreerimislõivu tasumine ühes liikmesriigis on samaväärne või tuleks lugeda samaväärseks registreerimislõivu tasumisega Flandria piirkonnas kehtivate õigusnormide tähenduses. Sellist olukorda on kirjeldatud EL-i õiguse praeguse arengustaadiumiga kooskõlas olevana.(33)

47.      Seega isegi kui võrdluseks kasutada komisjoni pakutud kitsast alust, ei saa eeldada, et kõik isikud, kes kolivad Flandria piirkonda teisest liikmesriigist, on samas olukorras kui isikud, kes vahetavad eluaset selle piirkonna piires.

 Tagasi pöörduvate Flandria piirkonna elanike diskrimineerimine?

48.      Reas otsustes, mis algasid kohtuotsusega D’Hoop,(34) on Euroopa Kohus hukka mõistnud situatsioonid, kus liidu kodanikud said oma kodakondsusliikmesriigis vähem soodsa kohtlemise osaliseks võrreldes kohtlemisega, mis neile oleks osaks langenud, kui nad ei oleks kasutanud oma õigust vabalt liikuda, märkides, et „õigusega vabalt liikuda [oleks] vastuolus, kui seda kodanikku koheldaks selles liikmesriigis, mille kodanik ta on, ebasoodsamalt kui juhul, kui ta ei oleks kasutanud asutamislepinguga antud liikumisvabadusega seotud võimalusi”.(35)

49.      Kas vaidlusaluse meetme tõttu on Flandria piirkonna elanikud, kes kolivad teise liikmesriiki ja naasevad teatava aja pärast Flandria piirkonda, ebasoodsamas olukorras võrreldes Flandria piirkonna elanikega, kes seal pidevalt elavad, pelgalt seetõttu, et esimesena nimetatud on kasutanud oma õigust Euroopa Liidus vabalt liikuda?(36)

50.      Minu arvates ei ole.

51.      Vaidlusaluse meetme kohaselt ei ole Flandria piirkonna elanikul, kes müüb oma peamise elukoha ja kolib (näiteks) Prantsusmaale ning seejärel naaseb pärast nelja aasta möödumist Flandria piirkonda, õigust kasutada tasaarvestust seoses oma peamise elukohaga, mille ta ostab naasmisel Flandria piirkonda. Ent Flandria piirkonna elanikul, kes müüb oma peamise elukoha, jääb Flandria piirkonda, elades üüripinnal, ning seejärel nelja aasta pärast otsustab osta endise asemel uue peamise elukoha selles piirkonnas, ei oleks samuti õigust tasaarvestusele. Isik, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, on täpselt samas olukorras kui isik, kes ei ole seda teinud. Kummalgi ei ole õigust tasaarvestusele, kuna nad ei ole ostnud endise asemele uut kinnisvara kahe aasta jooksul, nagu on ette nähtud vaidlusaluse meetmega.(37)

52.      Seega tuleneb ebasoodsam olukord asjaolust, et isik ei ole ostnud eelmise asemel uut kinnisvara kahe aasta jooksul eelmise peamise elukoha müügist, mitte vaba liikumise õiguste kasutamisest.

53.      Seetõttu tuleb komisjoni esimene argument tagasi lükata.

 Asutamisvabadus (EÜ artikkel 43, EMP lepingu artikli 31 lõige 1) ja kapitali vaba liikumine (EÜ artikli 5 lõige 1, EMP lepingu artikkel 40)

 Argumentide kokkuvõte

54.      Sisuliselt väidab komisjon, et isikuid, kes müüvad oma olemasoleva kodu selleks, et osta uus kodu Flandria piirkonnas, koheldakse soodsamalt olukorras, kus senine kodu asub selles piirkonnas, võrreldes olukorraga, kus see asub teises liikmesriigis või EFTA riigis; et need kaks ostjate rühma on objektiivselt võrreldavad, mistõttu erinev kohtlemine on keelatud – olgu siis sõnaselgelt kui kaudne diskrimineerimine kodakondsuse alusel või igal juhul vastuolu tõttu võrdse kohtlemise põhimõttega; ning et isikutel, kes kavatsevad sellistel tingimustel kolida Flandria piirkonda, on see soov pärsitud eelnimetatud diskrimineerimise tõttu, mis on seega neile kuuluvate asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise õiguste kasutamise takistuseks.

55.      Belgia valitsus möönab, et tegemist on erineva kohtlemisega, ent väidab, et see ei ole diskrimineeriv, kuna need kaks rühma ei ole võrreldavad – varem Flandria piirkonnas registreerimislõivu maksnud isikud on objektiivselt eristatavad neist, kes on varem lõivu maksnud teises riigis. Lisaks väidab ta, et tulenevalt territoriaalse (või suveräänse) maksustamise põhimõttest võib kinnisvara üleminekut maksustada ainult see maksuhaldur, kellele alluvas piirkonnas see kinnisvara asub. Sellest tulenevalt tähendab vajadus säilitada maksusüsteemi ühtsus, et ainult asjaomases jurisdiktsioonis juba makstud lõivu saab tasaarvestada seal hiljem nõutava lõivuga.

56.      Ungari on sarnaselt Belgia valitsusega seisukohal, et vaidlusalune meede ei diskrimineeri teiste liikmesriikide kodanikke, kes soovivad kolida Flandria piirkonda. Lisaks väidab Ungari valitsus, et kui kõnealuseid siseriiklikke õigusnorme peetakse piiravateks, on need õigustatud territoriaalse maksustamise põhimõttega ning maksusüsteemi ühtsusega seotud ülekaalukast üldisest huvist tulenevate põhjustega.

57.      Vastuseks viimasele argumendile väidab komisjon, et piirang võib olla õigustatud vajadusega säilitada maksusüsteemi ühtsus vaid juhul, kui asjaomase maksusoodustuse ja selle maksusoodustuse konkreetse lõivuga tasaarvestamise vahel on otsene seos. Ent selline seos puudub ühe kinnisvara ostmisel makstud lõivu ja järgmise kinnisvara ostmisel maksmisele kuuluva lõivu vähendamise vahel. Vaidlusaluse meetme raames Flandria ametivõimud pelgalt loobuvad osast maksutulust, mida nad oleksid muidu teise tehingu pealt saanud.

 Analüüs

58.      Poolte vahel puudub vaidlus mitmes küsimuses.

59.      Esiteks ollakse nõus sellega, et liikmesriigi (või liikmesriigi sellise makse koguva allüksuse nagu Flandria piirkonna) pädevus kinnisvara ülemineku maksustamisel on põhimõtteliselt piiratud tehingutega, mis puudutavad tema enda territooriumil asuvat kinnisvara. Seega on see, kas Flandria piirkonnas kinnisvara ostmisel registreerimislõivu nõutakse, ning kui seda tehakse, siis millise maksumääraga, täielikult selle piirkonna ametivõimude asi täpselt samamoodi, nagu on teiste liikmesriikide pädevuses otsustada, kas kehtestada ostmisel maks nende endi territooriumil ning mis peaks olema selle määr.

60.      Samuti ei ole vaidlust selle üle, et varem peamist elukohta omanud isikuid, kes ostavad peamise elukoha Flandria piirkonnas, koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas eelmine kinnisvara ostmine oli kõnealuses piirkonnas maksustatud registreerimislõivuga või mitte.

61.      Isegi kui kohtlemises sellist erinevust ei olnud, võib siiski olla tegemist olukorraga, et Flandria piirkonnas nõutav 10% lõiv võib osutuda objektiivselt võimaliku ostja liikumist pärssivaks, kui teised riigid nõuavad lõivu madalamas määras (või ei nõua seda üldse). Ent maksumäärade lahknevused liikmesriikide vahel, mis tulenevad maksualase pädevuse iseseisvast teostamisest valdkonnas, kus puudub kogu EL-i hõlmav ühtlustamine, ei kuulu asutamislepingu liikumisvabadust käsitlevate sätete kohaldamisalasse ja need sätted ei paku mingit tagatist, et nende vabaduste kasutamine oleks maksustamise seisukohast neutraalne.(38)

62.      Kas kohtlemise erinevus kujutab endast diskrimineerimist?

63.      Euroopa Kohus on olnud järjekindlalt seisukohalt, et võrdse kohtlemise põhimõte keelab mitte ainult otsese diskrimineerimise kodakondsuse alusel, vaid ka igasuguse kaudse diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje.(39) Nii on Euroopa Kohus märkinud: „Siseriiklik õigusnorm kujutab endast kaudset diskrimineerimist, kui see võib oma olemuse [tõttu] mõjutada pigem teiste liikmesriikide kodanikke kui selle riigi kodanikke ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini.”(40)

64.      Samuti on Euroopa Kohus konkreetselt otsustanud, et seadus – ka juhul, kui see on eranditeta kohaldatav –, mis seab mingi õiguse saamise sõltuvusse kõnealuse liikmesriigi kindlas piirkonnas elamisest ja paneb selle riigi kodanikud seega teiste liikmesriikide kodanikega võrreldes soodsamasse olukorda, on vastuolus mittediskrimineerimise põhimõttega.(41)

65.      On selge, et vaidlusalune meede ei ole otseselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel.

66.      Kas kõnealuse meetme kolm tingimust, mis peavad olema täidetud, et tasaarvestust saaks kasutada,(42) võivad oma olemusest tulenevalt mõjutada Flandria piirkonnas elavatest Belgia kodanikest rohkem teiste liikmesriikide kodanikke, asetades nad ebasoodsamasse olukorda, ning kujutada endast seega kaudset diskrimineerimist?

67.      Minu eespool esitatud analüüsist(43) seoses EÜ artikliga 18 tuleneb, et ma pean vastust eitavaks.

68.      Suhteliselt hõlbus on tuvastada, kas Flandria piirkonnas elav füüsiline isik, kes ostab selles piirkonnas eelmise asemel uue elukoha, on maksnud registreerimislõivu oma eelmise kodu pealt. Ent tõendite puudumisel selle kohta, et võrdväärne lõiv on makstud (ja/või registreerimislõivude vastastikuse tunnustamise puudumisel asjaomaste riikide vahel), ei saa eeldada, et kõik isikud, kes kolivad sellesse piirkonda teisest liikmesriigist, on samas olukorras kui need, kes kolivad Flandria piirkonna piires. Seetõttu ei saa küsida, kas nende vahel, kes on maksnud registreerimislõivu Flandria piirkonnas, ja nende vahel, kes on maksnud samaväärset lõivu teises liikmesriigis, valitseb põhjendamatu diskrimineerimine, kuna ei saa eeldada, et võrreldakse omavahel võrreldavat.

69.      Kõigi ostjate suhtes kehtib sama kohustus maksta registreerimislõivu Flandria piirkonnas. Selles suhtes ei saa neid objektiivselt eristada.

70.      Seega tekib küsimus, kuidas selliseid ostjaid seejärel koheldakse? Kas sellel etapil leiab aset põhjendamatu diskrimineerimine Flandria piirkonna koduostjate eri kategooriate vahel?

71.      Küsimusele sellest vaatenurgast lähenedes näib, et kõiki selliseid isikuid, kes ostavad peamise elukoha Flandria piirkonnas, koheldakse samal viisil: kui nad on ühe korra registreerimislõivu maksnud, tasaarvestatakse kuni 12 500 eurot summaga, mis kuulub tasumisele samas piirkonnas järgmise peamise elukoha ostmisel.(44) Vastastikuse tunnustamise süsteemi puudumisel võib väljaspool seda piirkonda makstud kinnisvara ülemineku maksud õiguspäraselt tähelepanuta jätta. Tõsi, erinevalt koheldakse neid, kes ostavad oma esimese peamise elukoha Flandria piirkonnas, võrreldes nendega, kes ostavad seal oma järgmise peamise elukoha. Ent kuivõrd muud asjaolud on võrdsed, näib usutav eeldada, et esmakordsete ostjate vähem soodne kohtlemine mõjutab tegelikult tõenäolisemalt neid, kes on juba selle piirkonna elanikud, kui neid, kes elasid varem mujal – ning mõjutab seega tõenäolisemalt Belgia kodanikke kui teiste liikmesriikide või EFTA riikide kodanikke –, kuna üldiselt ostavad inimesed oma esimese eluaseme pigem riigis või piirkonnas, kus nad juba elavad.

72.      Seepärast ei ole erinevalt kohtuasjast komisjon vs. Kreeka(45) võimalik siin selgelt eristada kodanikke ja mittekodanikke ning neid kahte rühma võrrelda. Samuti ei saa tingimata järeldada, et vaidlusalune meede mõjutab teiste liikmesriikide kodanikke rohkem kui Flandria piirkonnas elavaid Belgia kodanikke ning et esimese nimetatud oleksid ebasoodsamas olukorras.

73.      Kui isik kolib Flandria piirkonda liikmesriigist, kes nõuab peamise elukoha ostmisel madalama määraga lõivu (maksu) kui 10% määr Flandria piirkonnas, võib küll olla nii, et seda määra (mis on märkimisväärne) võib pidada ebasoodsaks. Ent see on ebasoodne kõikidele isikutele, kes ostavad kinnisvara Flandria piirkonnas.

74.      Seetõttu näib mulle, et vaidlusalune meede ei ole kaudselt diskrimineeriv.

75.      Siiski sooviksin juhtida tähelepanu ühele teisele võimalikule vaidlusalusest meetmest tulenevale liikumisvabaduse piirangule.

76.      Isik, kes on eelnevalt omanud peamist elukohta Flandria piirkonnas, võib (kuni) 12 500 eurot selle elukoha ostmisel makstud registreerimislõivu tasaarvestada registreerimislõivuga, mis kuulub maksmisele järgmise peamise elukoha ostmisel selles piirkonnas – ent ainult siis, kui teine ost toimub teatava aja jooksul (käesoleval juhul kahe aasta jooksul) eelmise kinnisvara müügist. Piirkonna elanik, kes müüb oma peamise elukoha, et kolida pikemaks ajaks teise liikmesriiki või EFTA riiki, ning seejärel naaseb Flandria piirkonda, kaotab selle märkimisväärse soodustuse, millele tal oleks muidu olnud õigus.

77.      Esmapilgul näib, et see tasaarvestuse kasutamise ajaline piirang võib mõjuda pärssivalt liikumisvabaduse ja elukoha valiku vabaduse suhtes, kuna selline isik ei saaks kasu tasaarvestusest, kui ta naaseb Flandria piirkonda.

78.      Ent komisjon ei ole oma hagis vaidlusaluse meetme sellele küljele eraldi tähelepanu suunanud ning Belgia valitsusel ei ole olnud võimalust konkreetselt sellel alusel esitatud kaebust kaaluda ja sellele vastata. Seetõttu ei saa Euroopa Kohus minu hinnangul teha nimetatud alusel otsust komisjoni kasuks.

 Õigustatus

79.      Kui Euroopa Kohus ei jaga minu seisukohta, vaid leiab, et vaidlusalune meede kujutab endast liikumisvabaduse keelatud piirangut, nagu komisjon väidab, on vaja kaaluda Belgia valitsuse poolt selle õigustuseks esitatud väiteid, milleks on maksusüsteemi ühtsus ja ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused.

 Maksusüsteemi ühtsus

80.      Ehkki Euroopa Kohus on tunnustanud, et vajadus säilitada siseriikliku maksusüsteemi ühtsus võib õigustada põhivabaduste piirangut erineva kohtlemise näol vastavalt sellele, kas teatav sündmus toimub selle süsteemi kohaldamise territooriumil või sellest väljaspool, on Euroopa Kohus jätkuvalt rõhutanud, et selline õigustatus sõltub sellest, kas eksisteerib otsene seos asjaomase maksusoodustuse ja kindla soodustust tasakaalustava maksu vahel.(46) Käesolevas asjas väidab komisjon, et selline seos puudub, ent Belgia valitsus väidab, et on olemas seos esimese kinnisvaraga seoses registreerimislõivu maksmise ja hilisemate ostudega seoses sellise lõivu maksmise vahel.

81.      Minu hinnangul ei ole otsest seost kõnealuse kohtupraktika tähenduses ühe peamise elukoha omandamise registreerimislõivuga (või võrdväärse maksuga) maksustamise ja esimese asemel järgmise peamise elukoha omandamisel nõutava maksusumma vähendamise vahel (kui mõlemad kinnisvaraobjektid asuvad samas liikmesriigis). Need kaks tehingut on kahtlemata seotud ostja teadvuses, et tagada ühtset ja katkestusteta eluruumi kasutamist temale ja tema võimalikule perekonnale. Kuid nad on maksustatavate sündmustena teineteisest vägagi eraldiseisvad.

82.      Belgia valitsus väidab, et käesolev asi on võrreldav kohtuasjas Bachmann käsitletud olukorraga.(47)

83.      Selle kohtuasja asjaolude kohaselt oli H.-M. Bachmann sõlminud ravi- ja invaliidsuskindlustuse lepingud koos elukindlustuslepinguga Saksamaal, kus ta töötas enne, kui ta kolis elama ja töötama Belgiasse, kus ta jätkas nende lepingute alusel kindlustusmaksete tasumist. Belgia õiguse kohaselt ei olnud tal õigust nende kindlustusmaksete summasid maksustatavast tulust maha arvata, milleks tal oleks olnud õigus, kui kindlustusmakseid oleks makstud Belgias. Ent Belgia valitsus kaitses ennast edukalt väitega, et kindlustusmaksete maksuvabastus oli tasakaalustatud sellega, et maksustati kindlustusandjate poolt välja makstavaid pensione, annuiteedimakseid või kogusumma väljamakseid. Euroopa Kohus leidis, et maksusüsteemi ühtsusest tuleneb, et kui riik oleks kohustatud lubama teises liikmesriigis makstud kindlustusmaksete mahaarvamist, peaks tal olema võimalik maksustada kindlustusandjate poolt välja makstavaid summasid. Ent seda ei saanud samas tagada. Järelikult ei saanud maksusüsteemi ühtsust tagada meetmetega, mis oleksid olnud vähem piiravad kui asjaomased Belgia eeskirjad.

84.      Ma ei leia, et need kaks olukorda oleksid võrreldavad.

85.      Kohtuasjas Bachmann oli selge ja otsene vastastikune seos kindlustushüvitiste maksustamise ja kindlustusmaksete mittemaksustamise vahel. Ehkki, nagu Belgia valitsus märgib, kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitiste maksmine ei ole kindlustusmaksete tasumise automaatne tagajärg (ilmselt eelistataks olukorda, kus puudub vajadus hüvitist maksta), eeldab hüvitise maksmine igal juhul eelnevat kindlustusmakset. Maja ostmise puhul puudub eri ostude vahel selline seos. Isik (või perekond) võib elada vaid üüritud eluruumides, võib osta ühe eluaseme ja elada seal ilma rohkem kolimata, võib elu jooksul osta järjest mitu eluaset või võib vahetada elukohta tema omandis olevate ja üüritavate ruumide vahel vastavalt vajadusele. Iga koduna kasutamiseks mõeldud peamise elukoha ostmine on lihtsalt uus ja eraldiseisev sündmus. Kui seda sündmust maksustatakse, tehakse seda üksiku sündmusena, mitte kui sündmuste jada ühe osisena. Flandria piirkonnal on õigus teostada oma territoriaalset maksustamispädevust, muuta eri aegadel registreerimislõivu suurust või sellest ka loobuda. Sellise pädevuse kasutamine ei tekita süsteemis ebaühtsust – ega vajadust mingi lõiv hüvitada või tagastada –, kuna iga maksustatav sündmus on eraldiseisev igast teisest maksustatavast sündmusest.

86.      Pelgast asjaolust, et vaidlusaluse meetme kohaselt on järgneval ostmisel registreerimislõivuga tasaarvestada võidav summa (osaliselt) sõltuv eelmisel ostmisel makstud või maksmisele kuulunud summast, ei piisa nende kahe maksustatava sündmuse vahel seose loomiseks. Flandria valitsus oleks võinud niisama hästi saavutada soovitud eesmärgi, lubades 12 500 euro suurust või muus kohases summas fikseeritud mahaarvamist. Ainsaks küsimuseks jääb see, kui suurest maksutulust on ta nõus loobuma selle eesmärgi saavutamiseks.

87.      Tegelikult kinnitab nõutava otsese seose puudumist asjaomaste tehingute vahel ka vaidlusalune meede ise, kuivõrd selle kohaselt ei ole tasaarvestus võimalik, kui on möödunud teatav ajavahemik eelmise kinnisvara müügi ja järgneva kinnisvara ostmise vahel. Kui oleks eksisteerinud sedalaadi otsene seos, mis on kohtupraktika kohaselt nõutav maksusüsteemi ühtsuse väite kui õigustuse edukaks esitamiseks, ei kaoks see seos sellisel viisil.(48)

88.      Seetõttu järeldan, et selline õigustatus puudub.

 Ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused

89.      Belgia valitsus väidab, et vaidlusalune meede on õigustatud ülekaalukast üldisest huvist tulenevate põhjustega, et see on taotletavate eesmärkide saavutamiseks kohane ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik nende saavutamiseks. Lisaks liikuvuse edendamise eesmärgile, mida on sõnaselgelt nimetatud vaidlusaluse meetme kehtestanud dekreedi eelnõu seletuskirjas (ning mille hulka kuulub eesmärk vähendada kodu ja töökoha vahel sõitmise vahemaad, mõjudes soodsalt tervisele ja keskkonnale), väidab Belgia, et see meede julgustab remontima olemasolevaid eluasemeid, selle asemel et uusi ehitada, ning et sellel on üüritaset ohjeldav mõju.

90.      Tunnistan, et mul on raske mõista, kuidas registreerimislõivu vähendamine, mis kehtib võrdselt nii olemasolevate eluasemete ostmisel kui ka nende ehitamiseks maa ostmisel, julgustab pigem remontima kui ehitama. Samuti ei ole selge, et peamise elukoha ostukulu vähendamisel võib olla otsene mõju üüritasemele (kuna väljaüürimiseks ostmine on tasaarvestusmehhanismi kohaldamisalast välistatud). On võimalik, et niivõrd kui tasaarvestusmehhanism vähendab (pärast esimest ostmist) järgnevate peamiste elukohtade üldist ostukulu, julgustab see inimesi pigem ostma, mitte üürima ning vähendab seega (ebaselgel määral) üldist nõudlust üürikorterite järele Flandria piirkonnas. Belgia valitsus ei ole täpsemalt selgitanud, mil viisil on vaidlusalune meede tema meelest kohane nende eesmärkide saavutamiseks.

91.      Võib veel nõustuda väitega, et meede, mis vähendab uue peamise elukoha ostmisel tasumisele kuuluvat lõivu, hõlbustab tõenäoliselt elukoha vahetamist üldiselt ning see võib tähendada ka töökohale lähemale kolimist, millega kaasneb tervise- ja keskkonnaalane kasu. Kuid see sunnib küsima: miks mitte hõlbustada samal viisil kolimist mujalt Flandria piirkonda või sealt minema (millest oleks selgelt kasu piiriülese töölkäimise piiramiseks)? Ent vaidlusalune meede seob tasaarvestuse kasutamise õiguse järjestikuste kinnisvaraostudega Flandria piirkonnas.

92.      Seetõttu järeldan, et Belgia valitsus ei ole tõendanud, et eksisteerivad ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused, mille tõttu vaidlusalune meede oleks õigustatud.

 Ajaline piirang

93.      Lõpuks ning täielikkuse huvides lisan, et – kui Euroopa Kohus peaks komisjoni hagi rahuldama – ma ei näe põhjust kohtuotsuse ajalist mõju piirata.(49) Nõustun komisjoniga, et tegemist ei ole EL-i õiguse uue tõlgendusega ning Belgia valitsus ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, millised võiksid olla Euroopa Kohtu otsuse võimalikud rahalised tagajärjed.

94.      Lisaksin, et kui Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriik on rikkunud oma asutamislepingust tulenevaid kohustusi, ei ole ta minu teada kunagi piiranud oma otsuse ajalist kehtivust. Arvestades, et selline tuvastus on seotud konkreetse ajahetkega, täpsemalt hetkega, millal lõppes komisjoni antud tähtaeg tema põhjendatud arvamuse täitmiseks, ei oleks mis tahes ajalise mõju piirang kohane.

 Ettepanek

95.      Siiski leian eespool esitatud põhjustel, et vaidlusalune meede ei ole vastuolus EÜ artiklitega 18, 43 ja 56 ega EMP lepingu artiklitega 31 ja 40. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta hagi rahuldamata ning Belgia nõudest lähtuvalt ja vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2 mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1 – Algkeel: inglise.

2 – Registratierechten või droits d’enregistrement, kõnealune maks on sisuliselt vara ülemineku maks, mida nõutakse kinnisvara omandamisel.

3 – 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-345/05: komisjon vs. Portugal (EKL 2006, lk I-10633, punkt 39) ning 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-471/04: Keller Holding (EKL 2006, lk I-2107, punkt 48); vt ka seal viidatud kohtupraktika.

4 – 10. aprilli 1992. aasta arvamus 1/92 (EKL 1992, lk I-2821), vt ka kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas C-452/01: Ospelt ja Schlössle Weissenberg, milles otsus tehti 23. septembril 2003 (EKL 2003, lk I-9743, ettepaneku punkt 65).

5 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 40.

6 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C-452/01: Ospelt ja Schlössle Weissenberg, punkt 65, ning 15. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-321/97: Andersson ja Wåkerås-Andersson (EKL 1999, lk I-3551, punkt 28).

7 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas C-345/05: komisjon vs. Portugal, punkt 41.

8 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C-452/01: Ospelt ja Schlössle Weissenberg, punkt 69.

9 –      Nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiiv asutamislepingu artikli 67 rakendamise kohta (EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10). Selle direktiivi vastuvõtmise ajal sisaldus nüüdne ELTL artikli 63 lõige 1 sisuliselt EÜ artiklis 67.

10 – 5. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-267/09: komisjon vs. Portugal (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 34).

11 – Kinnisvara ostmisel tasumisele kuuluv registreerimislõiv või muu võrdväärne maks kehtib eri määrades eri liikmesriikides, ulatudes vähemalt 1–10%-ni. Flandria piirkonnas kehtivat 10% määra on teatavast üüriväärtusest allpool oleva väärtusega vara puhul vähendatud 5%-ni.

12 – Decreet van het Vlaams Parlement van 1 februari 2002 houdende wijziging van het Wetboek der registratie-, hypotheek- en griffierechten. Olgugi et siseriiklikku seadust on hiljem muudetud, on need sätted asjakohased käesolevas kohustuste rikkumise menetluses.

13 – Vt minu ettepanek kohtuasjas C-212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, milles kohtuotsus tehti 1. aprillil 2008 (EKL 2008, lk I-1683, ettepaneku punktid 4–6). Kõnealused üksused on: flaamikeelne kogukond, prantsuskeelne kogukond ja saksakeelne kogukond; Vallooni, Flandria ja Brüsseli piirkond; ning hollandikeelne piirkond, prantsuskeelne piirkond, pealinna Brüsseli kakskeelne piirkond ja saksakeelne piirkond.

14 – Vt nt 17. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-423/00: komisjon vs. Belgia (EKL 2002, lk I-593, punkt 16).

15 – 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-199/05: Euroopa Ühendus vs. Belgia (EKL 2006, lk I-10485).

16 – Vt eriti punkt 17.

17 – Vt kohtujurist Stix-Hackli 14. märtsi 2006. aasta ettepanek kohtuasjas C-475/03: Banca popolare di Cremona, milles otsus tehti 3. oktoobril 2006 (EKL 2006, lk I-9373, ettepaneku punkt 54). Käibemaks on muidugi üks tuntumaid kaudse maksu näiteid.

18 – Liikmesriigi üldine kohustus kasutada otsese maksustamise valdkonnas oma suveräänsust kooskõlas EL-i õigusega on määratletud 8. novembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas C-379/05: Amurta (EKL 2007, lk I-9569, punkt 16). Vt ka 17. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-105/07: Lammers & Van Cleeff (EKL 2008, lk I-173, punkt 12) ja hilisemast ajast 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-10/10: komisjon vs. Austria (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 23).

19 – 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C-155/09 (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

20 – Menetluses olev kohtuasi C-253/09. Kohtujurist Mazák esitas oma ettepaneku 9. detsembril 2010.

21 – Koos vastavate EMP lepingu sätetega.

22 – Varasemate kohtuasjade hulka kuuluvad 17. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-152/05: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2008, lk I-39), milles väideti EÜ artiklite 18, 39 ja 43 rikkumist, ning 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-104/06: komisjon vs. Rootsi (EKL 2007, lk I-671) ja eespool 3. joonealuses märkuses viidatud 26. oktoobri 2006. aasta otsus C-345/05: komisjon vs. Portugal (EKL 2006, lk I-10633), mõlemais väideti EÜ artiklite 18, 39 ja 43 ning EMP lepingu artiklite 28 ja 31 rikkumist.

23 – Eespool viidatud kohtuotsus C-104/06: komisjon vs. Rootsi, punkt 15.

24 – 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-302/97: Konle (EKL 1999, lk I-3099, punkt 22 ning seal viidatud kohtupraktika). Hilisemast asjast vt 8. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-512/03: Blanckaert (EKL 2005, lk I-7685, punkt 35).

25 – Vt ka 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 203/80: Casati (EKL 1981, lk 2595, punkt 8), milles Euroopa Kohus märkis, et teatavat liiki kapitali liigutamise vabadus (näiteks selleks, et osta kinnisvara) on praktikas teiste asutamislepinguga tagatud vabaduste, eriti asutamisvabaduse tegeliku kasutamise eeldus.

26 – Vt nt 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punktid 41 ja 42, ning kohtujurist Mazáki ettepanek 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. Ungari, punkt 29.

27 – Vt hiliseimast ajast 20. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas C-56/09: Zanotti (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 70). Vt ka 4. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-221/07: Zablocka-Weyhermüller (EKL 2008, lk I-9029, punkt 35) ning 23. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-544/07: Rüffler (EKL 2009, lk I-3389, punkt 66).

28 – Vt nt 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-318/05: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2007, lk I-6957, punktid 116 ja 117).

29 – Vt kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas C-224/02: Pusa, milles otsus tehti 29. aprillil 2004 (EKL 2004, lk I-5763, ettepaneku punktid 17 ja 18).

30 – Vt eespool punkt 10.

31 – Kohtujurist Mazák kirjeldas eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. Ungari tehtud ettepanekus tabavalt liitu kui „koos eksisteerivate siseriiklike maksusüsteemide […] mosaiiki” (punktis 42).

32 – Illustratsiooniks: Ühendkuningriigi maa tempelmaks on selline maks, mida tuleb maksta maa ja hoonete omandamisel ning see arvutatakse kõnealuse kinnisvara hinna alusel. Põhimõtteliselt tuleb seda maksu maksta, kui ostuhind on üle 125 000 naelsterlingit. Ent lävi, millest alates tuleb maksu maksta, on kõrgem esmakordsetele ostjatele (st füüsilistele isikutele, kes ei ole kunagi varem omanud kinnisvara Ühendkuningriigis ega mujal maailmas). Käesoleval ajal ei maksa esmakordne ostja kõnealust maksu siis, kui asjaomase kinnisvara ostuhind on 250 000 naelsterlingit või vähem. Lisaks võivad isikud, kes ostavad kinnisvara piirkonnas, mis on kuulutatud „ebasoodsamaks”, saada „ebasoodsama piirkonna vabastuse”. Sellisel juhul on maksustamise lävi 150 000 naelsterlingit. Lõpuks kehtestati oktoobris 2007 maa tempelmaksu vabastus süsinikdioksiidiheitevabade majade suhtes. Täielikult on maksust vabastatud sellele maksuvabastusele kvalifitseeruvad majad, mis maksavad vähem kui 500 000 naelsterlingit ning majade osas, mis maksavad üle 500 000 naelsterlingi, on õigus vähendada tasumisele kuuluvat maksusummat 15 000 naelsterlingi võrra. Seda arvestades ei ole ilmselt võimalik eeldada, et isik, kes müüb oma eelmise eluaseme Ühendkuningriigis, kolib Flandria piirkonda ning ostab seal kinnisvara, on sama või võrdväärse maksu maksnud oma eelmises elukohariigis.

33 – Vt kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas C-374/04: Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation, milles kohtuotsus tehti 12. detsembril 2006 (EKL 2006, lk I-11673, ettepaneku punktid 43–47).

34 – 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-224/98: D’Hoop (EKL 2002, lk I-6191).

35 – Punkt 30. Vt ka nt eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pusa, punkt 20, 6. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-456/05: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2007, lk I-10517, punkt 58) ja eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Zanotti, punkt 70.

36 – Vt eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pusa, punkt 21.

37 – Vt eespool punkt 11.

38 – Mõlemad pooled viitavad sellega seoses kohtujurist Geelhoedi ettepanekule eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Test Claimants in Class IV of the ACT Group Litigation, ettepaneku punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika.

39 – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 45.

40 – 13. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-73/08: Bressol jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 41). Vt ka eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 47.

41 – Vt nt 24. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-274/96: Bickel ja Franz (EKL 1998, lk I-7637, punkt 26); eespool 35. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 56, eespool 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bressol ja Chaverot jt, punkt 45; ning 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-137/09: Josemans (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 58 ja 59).

42 – Vt eespool punkt 43.

43 – Vt eespool punktid 32–47.

44 – Kohtuasja toimikust ei selgu täiesti üheselt, kas tasaarvestamisele kuuluv summa (maksimaalselt kuni 12 500 eurot) on tegelikult eelmise ostuga seoses makstud summa või summa, mida oleks pidanud maksma ilma tasaarvestuseta – sellisel eristusel võib olenevalt hinnatasemest olla oluline tähtsus kolmanda või iga järgmise ostu korral. Ent ebaselgus mehhanismi selle detaili osas ei mõjuta analüüsi tervikuna.

45 – Eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuasi C-155/09.

46 – Vt nt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus C-345/05: komisjon vs. Portugal. Pooled on sellega seoses pikalt arutanud kohtuasja C-204/90: Bachmann, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 28. jaanuaril 1992 (EKL 1992, lk I-249).

47 – Viidatud 46. joonealuses märkuses, punkt 21 jj. Vt ka sama kuupäevaga otsus kohtuasjas C-300/90: komisjon vs. Belgia (EKL 1992, lk I-305, punktid 14 jj).

48 – Vt eespool punkt 11.

49 – Belgia viitab konkreetselt 6. märtsi 2007. aasta otsusele kohtuasjas C-292/04: Meilicke jt (EKL 2007, lk I-1835, punktid 35 ja 36).