Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NIILO JÄÄSKINEN

esitatud 18. oktoobril 2012(1)

Kohtuasi C-425/11

Katja Ettwein

versus

Finanzamt Konstanz

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Baden Württemberg (Saksamaa))

Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vaheline isikute vaba liikumist käsitlev leping – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate piirialatöötajate otsene maksustamine – Liikmesriigis maksusoodustuse andmisest keeldumine elukoha üleviimise tõttu – Šveitsis elavate abikaasade väljajätmine soodsamast ühise maksustamise (Ehegattensplitting) võimalusest, mida kohaldatakse Euroopa Liidu liikmesriikide või Euroopa Majanduspiirkonna riikide residentidele – Võrdne kohtlemine





I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas eelotsusetaotluses on Euroopa Kohtul palutud tõlgendada ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu(2) (edaspidi „EÜ–Šveitsi leping”) asjaomaseid sätteid, eelkõige neid, mis puudutavad füüsilisest isikust ettevõtjaid. Täpsemalt öeldes küsib Finanzgericht Baden-Württemberg (Saksamaa) Euroopa Kohtult, kas nimetatud lepinguga on vastuolus Euroopa Liidu liikmesriigi maksuõigusnormid, mille kohaselt ei ole selle liikmesriigi kodanikest abikaasadel, kes tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana nimetatud liikmesriigis ja maksavad seal tulumaksu peaaegu kogu oma maksustatava tulu pealt, õigust nimetatud õigusnormidega ette nähtud maksusoodustusele seetõttu, et nad on viinud oma isikliku elukoha üle Šveitsi.

2.        Vaidlusalustest õigusnormidest tuleneb nimelt, et splitting-kord kujutab endast abikaasade maksusoodustust, mis kehtib juhul, kui ühe abikaasa netotulu on kõrgem kui teise oma. See kord kehtestati eesmärgiga leevendada tulumaksuskaala astmelisust.(3) Nimetatud korra kohaselt liidetakse abikaasade kogutulu, misjärel arvatakse see mõtteliselt mõlema elukaaslase osas 50% ulatuses maha ning seejärel maksustatakse. Kui ühe abikaasa tulu on kõrgem kui teise oma, tasandab splitting maksustatavat summat ja leevendab tulumaksuskaala astmelisust.

3.        Seda korda ei kohaldata siiski juhul, kui abikaasade alaline või peamine elukoht on kas Saksamaa territooriumil või mõne teise liidu liikmesriigi territooriumil või mõne riigi territooriumil, millele kohaldatakse Euroopa Majanduspiirkonna lepingut(4) (edaspidi „EMP leping”).

II.    Õiguslik raamistik

A.      EÜ–Šveitsi leping

4.        EÜ–Šveitsi lepingu preambuli teise lause kohaselt on lepingupooled otsustanud „tagada isikute vaba liikumi[s]e, tuginedes Euroopa Ühenduses kohaldatavatele sätetele”.

5.        EÜ–Šveitsi lepingu artikli 1 punktide a ja d kohaselt on lepingu eesmärk eeskätt anda liikmesriikide ja Šveitsi kodanikele õigus siseneda lepinguosaliste territooriumile, seal elada, saada palgatööd või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana ning jääda lepinguosaliste territooriumile, samuti tagada neile samasugused elu- ja töötingimused, kui on lepinguosaliste oma kodanikel.

6.        Nimetatud lepingu artikkel 2 „Diskrimineerimiskeeld” sätestab:

„Lepinguosalise territooriumil seaduslikult elavaid teise lepinguosalise kodanikke ei diskrimineerita kodakondsuse alusel käesoleva lepingu I, II ja III lisa sätete kohaldamisel ja nende kohaselt.”

7.        EÜ–Šveitsi lepingu artikkel 4 „Elamis- ja majandustegevuses osalemise õigus” sätestab järgmist:

„Elamis- ja majandustegevuses osalemise õigus tagatakse vastavalt I lisa sätetele, kui artikliga 10 ei ole ette nähtud teisiti.”

8.        Lepingu artikli 11 lõige 1 „Kaebuste menetlemine” näeb ette kaebeõiguse EÜ–Šveitsi lepingus viidatud isikutele seoses pädevate asutuste kohaldatavate lepingu sätetega.

9.        Sama lepingu artikkel 16 „Viide ühenduse õigusele” sätestab:

„1.      Käesoleva lepingu eesmärkide saavutamise nimel võtavad lepinguosalised kõik meetmed, mida on vaja, et nendevahelistes suhetes kohaldataks samasuguseid õigusi ja kohustusi kui nendes Euroopa Ühenduse õigusaktides, millele viidatakse.

2.      Niivõrd kui käesoleva lepingu kohaldamine on seotud ühenduse õiguse põhimõtetega, tuleb arvestada asjaomast [Euroopa Kohtu] praktikat enne käesoleva lepingu allkirjastamist. Sellest kuupäevast hilisemast kohtupraktikast antakse [Šveitsi Konföderatsioonile] teada. Lepingu nõuetekohase toimimise tagamiseks määrab ühiskomitee ühe lepinguosalise taotlusel kindlaks mainitud kohtupraktika mõju.”

10.      EÜ–Šveitsi lepingu artikkel 21 „Seos topeltmaksustamise valdkonda puudutavate kahepoolsete lepingutega” näeb lõikes 2 ette:

„Käesoleva lepingu sätteid ei tohi tõlgendada nii, nagu takistaksid need lepinguosalisi eristamast oma asjakohaste maksusätete kohaldamisel maksumaksjaid, kelle olukord ei ole võrreldav eeskätt elukoha poolest.”

11.      EÜ–Šveitsi lepingu I lisa käsitleb isikute vaba liikumist. Selle lisa II peatükk sisaldab palgatöötajaid käsitlevaid sätteid. Nimetatud peatüki artikkel 9, mis puudutab võrdset kohtlemist ja mis on viitega selle lisa III peatüki artikli 15 lõikele 2 kohaldatav füüsilisest isikust ettevõtjatele, sätestab:

„1.      Töötajat, kes on lepinguosalise riigi kodanik, ei tohi teise lepinguosalise territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui vastuvõtjariigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise, töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.      Töötajal ja tema käesoleva lisa artiklis 3 nimetatud pereliikmetel on samad maksu- ja sotsiaalkindlustusalased soodustused kui vastuvõtjariigi kodanikest töötajatel ja nende pereliikmetel.

[…]”

12.      Nimetatud lisa III peatükk käsitleb „[f]üüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevaid isikuid”, kes on selles peatükis sisalduva artikli 12 lõikes 1 antud määratluse kohaselt lepinguosalise riigi kodanikud, kes soovivad siirduda teise lepinguosalise territooriumile eesmärgiga alustada seal tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana.

13.      Selle peatüki artikkel 13 „Füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad piirialatöötajad” sätestab lõikes 1 järgmist:

„Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev piirialatöötaja on lepinguosalise riigi kodanik, kelle elukoht on lepinguosalise riigi territooriumil ja kes tegutseb teise lepinguosalise riigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana, naastes oma elukohta üldjuhul iga päev või vähemalt kord nädalas.”

14.      Sama peatüki artikkel 15 „Võrdne kohtlemine” sätestab:

„1.      Füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja sellena tegutsemise puhul tuleb füüsilisest isikust ettevõtjale tagada vähemalt sama soodsad tingimused kui vastuvõtjariigi kodanikele.

2.      Käesoleva lisa artiklit 9 kohaldatakse mutatis mutandis käesolevas peatükis nimetatud füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes.”

B.      Saksa õigusnormid

15.      Antud asjas asjakohased siseriiklikud õigusnormid on sätestatud Saksa tulumaksuseaduses (Einkommensteuergesetz)(5) (edaspidi „EStG”).

16.      EStG artikkel 1 sätestab:

„1.      Täies ulatuses maksustatakse tulumaksuga nende füüsiliste isikute tulu, kelle alaline või peamine elukoht on Saksamaal. […]

[…]

3.      Taotluse korral võib tulumaksuga maksustada täies ulatuses ka neid füüsilisi isikuid, kelle alaline või peamine elukoht ei ole Saksamaal, kui nad saavad riigisisest tulu artikli 49 tähenduses. Seda võimalust kohaldatakse vaid siis, kui nende tulu kalendriaasta jooksul maksustatakse vähemalt 90% ulatuses Saksa tulumaksuga […]”

17.      EStG artikli 1a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„[Liidu] liikmesriigi kodanike või sellise riigi kodanike puhul, mille suhtes kehtib EMP leping, […] keda tuleb pidada täies ulatuses tulumaksuga maksustatavaks artikli 1 lõike 3 alusel, kohaldatakse järgmiseid nõudeid […] artikli 26 lõike 1 esimese lause tähenduses:

1.      […] Õigustatud isiku alaline või peamine elukoht peab olema mõnes teises [liidu] liikmesriigis või riigis, mille suhtes kehtib [EMP leping].

[…]

2.      Abikaasat, kes ei ole lahutatud ja kelle alaline või peamine elukoht ei ole Saksamaa territooriumil, käsitatakse tema taotlusel täies ulatuses tulumaksuga maksustatavana artikli 26 lõike 1 esimese lause tähenduses. […]”

18.      EStG artikli 26 lõige 1 annab abikaasadele, kes ei ole lahutatud ja kellel on piiramatu maksukohustus või keda tuleb sellisena käsitada, õiguse valida eraldi maksustamine vastavalt selle seaduse artiklile 26a või ühine maksustamine vastavalt selle seaduse artiklile 26b.

19.      EStG artikkel 26b „Abikaasade ühine maksustamine” sätestab lõikes 1:

„Ühise maksustamise korra kohaselt abikaasade tulu liidetakse ja arvatakse maha ühiselt ja kui ei ole sätestatud teisiti, käsitatakse abikaasasid ühe maksumaksjana.”

20.      EStG artikkel 32a „Tulumaksumäär” sätestab lõikes 5:

„Abikaasadele, keda maksustatakse artiklite 26 ja 26B kohaselt ühiselt, kehtestatud tulumaksumäär on […] lõike 1 alusel nende ühiselt maksustatavast tulust 50% määr korrutatud kahega (splitting-meetod).”

III. Põhikohtuasi

21.      Katja Ettwein ja tema abikaasa on Saksa kodanikud. Mõlemad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana ja saavad kogu oma tulu Saksamaalt. 1. augustil 2007 viisid nad oma elukoha üle Šveitsi. Pärast elukoha üleviimist jätkasid nad Saksamaal tegutsemist ja said endiselt peaaegu kogu tulu sellest liikmesriigist.

22.      Selleks, et arvutada 2008. aastal teenitud tulu pealt maksu, palus Katja Ettwein koos abikaasaga, et neid maksustataks – nagu ka varasematel maksustamisaastatel – ühiselt, nimelt vastavalt splitting-meetodile, toonitades, et Šveitsis puudus neil igasugune maksustatav tulu. Finanzamt Konstanz rahuldas oma esialgses maksuteates abikaasade taotluse.

23.      1. detsembril 2009 ta siiski tühistas selle teate põhjusel, et soodsamat splitting-korda, mida kohaldatakse abikaasade isiklikel ja perekondlikel põhjustel, ei oleks pidanud kohaldama, kuna nende elukoht ei olnud liidu liikmesriigi ega EMP lepingu osalisriigi territooriumil. Finanzamt Konstanz kohaldas abikaasadele 22. märtsi 2010. aasta maksuteates eraldi maksustamiskorda. Kuna viimati nimetatud teate peale esitatud vaiet ei rahuldatud, esitas Katja Ettwein kaebuse Finanzgericht Baden-Württembergile.

IV.    Eelotsuse küsimus

24.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Katja Ettwein ja tema abikaasa on füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad piirialatöötajad EÜ–Šveitsi lepingu I lisa artikli 13 lõike 1 mõttes. Ta lisab, et nad on Saksa kodanikud, kes elavad Šveitsis, tegutsevad Saksamaal füüsilisest isikust ettevõtjana ja naasevad iga päev oma tegutsemisriigist elukohariiki. Vastavalt EÜ–Šveitsi lepingu I lisa artikli 9 lõike 2 sätetele koostoimes artikli 15 lõike 2 sätetega on piirialatöötajatel oma tegutsemisriigi territooriumil samasugused maksu- ja sotsiaalkindlustusalased soodustused nagu selle riigi füüsilisest isikust ettevõtjatel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on asjaolu, et Saksa maksuamet keeldub Ettweinidele splitting-meetodi kohaldamisest üksnes seetõttu, et nende elukoht on Šveitsis, vastuolus EÜ–Šveitsi lepingu sätetega.

25.      Siseriikliku kohtu arvates on selline järeldus kooskõlas enne 21. juunit 1999 – s.o. EÜ–Šveitsi lepingu allkirjastamise kuupäeva – Euroopa Kohtu praktikas juurdunud põhimõtetega, mis puudutavad asutamisvabadust ja selliste töötajate vaba liikumist, kellele nimetatud leping laieneb. Ta viitab eelkõige kohtupraktikale, mis puudutab diskrimineerimise keeldu, mida kohaldatakse ka maksude valdkonnas ja mis ei keela ainult ilmset kodakondsusel põhinevat diskrimineerimist, vaid ka varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult sama tulemuseni.(6) Nimetatud kohus tuletab meelde ka seda, et see põhimõte toob kaasa mis tahes sätete keelamise, mis takistavad või pärsivad ühe liikmesriigi kodanike võimalust riigist lahkuda ja kasutada vaba liikumise õigust.(7)

26.      Muu hulgas märgib eelotsusetaotlse esitanud kohus, et põhimõtteliselt on asukohariigi ülesanne maksumaksjat täies ulatuses maksustada, võttes arvesse tema isiklikule ja perekondliku olukorrale omaseid asjaolusid. Sellegipoolest, kui kogu maksustamine toimub tulu saamise riigis seetõttu, et asjaomane isik saab oma tulu peaasjalikult selles riigis, ei või viimane keelduda tema isiklikke ja perekondlikku olukorda arvesse võtmast, kui see ei ole võimalik asukohariigis. Selle kohtupraktika kohaselt on splitting-meetod osa isikliku ja perekondliku olukorraga seotud asjaoludest, mida tuleb sellisel juhul arvesse võtta.(8)

27.      Seega tuleks tulumaksu arvutamisel Ettweinide olukorda, mida ei saa viimatinimetatute tulude puudumisel asukohariigis seal arvesse võtta, võtta arvesse Saksamaal, kuna vastasel korral oleks tegemist diskrimineerimisega võrreldes nende abikaasadega, kes elavad Saksamaal, kes saavad seal oma tulu ja kelle isiklik ja perekondlik olukord on samasugune.

28.      Neid kaalutlusi arvesse võttes otsustas Finanzgericht Baden Württemberg 16. augustil 2011 Euroopa Kohtusse saabunud otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [EÜ–Šveitsi lepingut], eelkõige selle artikleid 1, 2, 11, 16 ja 21 ning I lisa artikleid 9, 13 ja 15, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui Šveitsis elavatele abikaasadele, kelle kogu maksustatav tulu kuulub maksustamisele Saksamaal, keeldutakse võimaldamast ühist maksustamist splitting-meetodi alusel?”

29.      Põhikohtuasja pooled, Saksamaa ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused. Katja Ettwein, Saksamaa valitsus ja komisjon olid 4. juulil 2012 toimunud kohtuistungil esindatud.

V.      Analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

1.      EÜ–Šveitsi lepingu olemus

30.      Esmalt tuleb meenutada, et EÜ–Šveitsi lepingut – nii nagu rahvusvahelist lepingut – tuleb tõlgendada vastavalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni(9) artiklile 31 heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.(10)

31.      Nagu Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, siis – kuna Šveitsi Konföderatsioon ei ole liitunud ühenduse siseturuga, mille eesmärk on kõrvaldada kõik takistused, et luua täielikul liikumisvabadusel rajanev ala, mis on analoogne siseriikliku turuga – ei saa siseturgu puudutavatele liidu õigusnormidele antud tõlgendust automaatselt üle kanda lepingu tõlgendamisele, ilma et seda näeksid sõnaselgelt ette nimetatud lepingu enda sätted.(11)

32.      EÜ-Šveitsi lepingu artikli 16 lõige 2 võtab mõistagi arvesse Euroopa Kohtu praktikat, kuid see viide puudutab vaid kohtupraktikat enne nimetatud lepingu allkirjastamist 21. juunil 1999. Ma leian, et see säte on koostatud EMP lepingu artikli 6 põhjal. Artikli 16 lõike 2 eesmärk ei ole kohustada Šveitsi Konföderatsiooni lähtuma EÜ–Šveitsi lepingu tulevikus aset leidvatest tõlgendustest, mille annab teise lepinguosalise kohtuorgan ehk Euroopa Kohus ja see tagab „paralleelse õigusliku raamistiku”, kui tegu on liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvate valdkondadega.(12)

33.      Just sellise konkreetse EÜ–Šveitsi lepingu tõlgenduse taustal tuleb hinnata eelotsusetaotluses kirjeldatud olukorda, nimelt juhtumit, kus isikliku elukoha üleviimine Šveitsi toob kaasa ebasoodsama maksustamise nendele abikaasadele, kellel on selle liikmesriigi kodakondsus, kus nad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana.

2.      EÜ–Šveitsi lepingu eesmärgid

34.      EÜ–Šveitsi lepingu eesmärgid on sätestatud eeskätt selle lepingu artiklis 1. Nendeks on eelkõige anda liikmesriikide ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanikele õigus riiki siseneda, seal viibida, saada seal juurdepääs tasustatud majandustegevusele, alustada tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana ning õigus jääda lepinguosalise riigi territooriumile, ja samasugused elu-, tööhõive- ja töötingimused nagu on riigi enda kodanikel.

35.      Tuleb rõhutada, et soov lihtsustada isikute vaba liikumist liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel erineb mõtte ja eesmärgi poolest nendest liikumisvabadustest, mis on ette nähtud aluslepingutega liidu liikmesriikide vahel rajatud siseturu raames.

36.      Selle kohta nähtub EÜ–Šveitsi lepingu allkirjastamise poliitilise konteksti uurimisel, et kahepoolsete lepingute eesmärk ei ole siseturu rajamine.(13) On selge, et EÜ–Šveitsi leping kuulub 21. juunil 1999 allkirjastatud seitsme valdkondliku lepingu(14) raamistikku, mis reguleerivad ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelisi suhteid pärast seda, kui Šveitsi Konföderatsioon jättis 6. detsembril 1992 EMP lepingu sõlmimata. See keeldumine väljendab väljajäämist kavast, mis nägi ette ühtse turuga integreeritud ja selle liikmete vahelistel ühistel eeskirjadel põhineva majandusühenduse, ning eelistust sõlmida liidu ja selle liikmesriikidega konkreetsetes valdkondades kahepoolsed lepingud.

37.      EÜ–Šveitsi lepingu eesmärk on seega tugevdada sidemeid lepinguosaliste vahel(15) ilma kavatsuseta laiendada põhivabaduste täielikku kohaldamist Šveitsi Konföderatsioonile, liiati näha ette selle hilisemat liiduga ühinemist.

38.      Selles osas teeb Euroopa Kohtu praktika selget vahet siseturgu käsitlevatele liidu õiguse sätetele antud tõlgendusel ja sellisele rahvusvahelisele lepingule nagu EÜ–Šveitsi lepingu tõlgendusel, rõhutades võrdluse osas esiteks EÜ–Šveitsi lepingu eesmärke ja konteksti ning teiseks Euroopa ehitamise eesmärke ja konteksti.(16)

39.      Selles osas jääb Šveitsi Konföderatsioon tagaplaanile võrreldes liidu liikmesriikide ja EMP liikmesriikide vahel kohaldatavate vabadustega, mis tähendab, et isikute vaba liikumise piirangud võivad EÜ–Šveitsi kahepoolse lepingu raames alles jääda, samas kui need oleksid liidu või EMP siseselt lubamatud.

B.      Liikmesriigi õigus keelduda maksusoodustuse andmisest oma kodanikele, kes on mitteresidendist füüsilisest isikust ettevõtjad

40.      Tuletagem meelde antud asjas kõnes olevat olukorda. Tegemist on kahe Saksa kodanikuga, kes teostavad Saksamaal majandustegevust füüsilisest isikust ettevõtjana ja kes on oma elukoha viinud üle Šveitsi, kus neil majandustegevus puudub. Euroopa Kohtul on seega palutud esiteks tõlgendada EÜ–Šveitsi lepingu neid sätteid, mis puudutavad füüsilisest isikust ettevõtjate staatust ja teiseks hinnata seda, milline mõju on tema praktikal põhikohtuasjas kõne all olevale juhtumile.

1.      EÜ–Šveitsi lepingu esemeline kohaldamisala

41.      EÜ–Šveitsi lepingu sätted, mis puudutavad füüsilisest isikust ettevõtjaid, moodustavad nimetatud lepingu I lisa III peatüki, milles on viis artiklit. Selle lisa artikkel 12 kehtestab füüsilisest isikust ettevõtjale elamisloa saamise tingimused. Nimetatud lisa artiklid 13–16 täpsustavad selle õiguse saamist. EÜ–Šveitsi leping piirdub sellega, et annab igale füüsilisest isikust ettevõtjale õiguse lepinguosalise riiki siseneda ja seal elada ning füüsilisest isikust ettevõtjaks saamise ja sellena tegutsemise puhul õiguse vähemalt sama soodsatele tingimustele kui on vastuvõtjariigi kodanikel.

42.      Leian, et abielupaar Ettweini olukord ei kuulu nende artiklite esemelisse kohaldamisalasse. Nimelt käsitleb selle lepingu I lisa artikkel 12 „[l]epinguosalise riigi kodanikke, kes soovivad siirduda teise lepinguosalise territooriumile eesmärgiga alustada seal tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana”(17). Samamoodi tagab I lisa artikli 15 lõige 2, viidates selle lisa artiklile 9, ühe lepinguosalise territooriumil teise lepinguosalise kodanike võrdse kohtlemise. Niisiis ei või neid kodakondsuse tõttu kohelda teistmoodi kui oma riigi kodanikest töötajaid. Neil on samasugused maksu- ja sotsiaalkindlustusalased soodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.(18)

43.      Eelotsusetaotluses osundatud diskrimineerimise keelu põhimõtte kohta tuletan meelde, et EÜ–Šveitsi lepingu artikkel 2 keelab diskrimineerimise kodakondsuse alusel.(19)

44.      Kohtuotsusest Bergström(20) tuleneva kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud ühe lepinguosalise riigi kodaniku võimalus tugineda EÜ–Šveitsi lepingule oma riigi vastu.

45.      Ma siiski täpsustan, et võimalus tugineda EÜ–Šveitsi lepingule oma riigi vastu piirdub selle lepingu artikli 16 lõike 1 sõnastuse kohaselt õiguste ja kohustustega, mis tulenevad liidu teisestest õigusaktidest, millele on viidatud selle lepingu lisas. Seevastu ei võimalda ükski EÜ–Šveitsi lepingu osa järeldada, et selline võimalus laieneb ka esmase õiguse sätetele.

46.      Seega ei võimalda EÜ–Šveitsi lepingu sõnastus nagu ka selle eesmärk, teha sellist järeldust nende füüsilisest isikust ettevõtjaid puudutavate sätete osas, mis käsitlevad üksnes ühe lepinguosalise kodaniku – kes elab teise lepinguosalise territooriumil – kodakondsusel põhineva diskrimineerimise võimalust.

47.      Euroopa Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et Ettweinid on Saksa kodanikud ja tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena Saksamaal, kus toimub ka nende vaidlusalune maksustamine. Seega ei ole antud juhul küsimus selles, et ühe lepinguosalise ametivõimud on diskrimineerinud teise lepinguosalise kodanikku. Pelk asjaolu, et Ettweinid on viinud oma elukoha Šveitsi, ei oma selles osas mingit tähtsust.(21)

48.      EÜ–Šveitsi lepingu I lisa artikkel 13, mis puudutab füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevaid piirialatöötajaid(22), koostoimes sama lisa artikliga 12, toetab sellist grammatilist tõlgendamist, mille kohaselt ei kuulu põhikohtuasjas kõnes olev juhtum EÜ–Šveitsi lepingu nende sätete kohaldamisalasse, mis käsitlevad füüsilisest isikust ettevõtjaid. Pean siinkohal meelde meede tuletama, et I lisa artikli 12 sõnastuse kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja lepinguosalise riigi kodanik, kes soovib elama asuda teise lepinguosalise riigi territooriumile eesmärgiga „tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana”. Nimetatud I lisa artikli 13 kohaselt on „füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev piirialatöötaja”, kes minu arvates kuulub tingimata füüsilisest isikust ettevõtjate alamkategooriasse, ühe lepinguosalise riigi kodanik, kellel on elukoht ühe lepinguosalise riigi territooriumil, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana teise lepinguosalise riigi territooriumil ja kes naaseb põhimõtteliselt iga päev oma elukohariiki. Teisisõnu ei ole füüsilisest isikust ettevõtja tegutsemisriik sama kui tema elukohariik ja viimane võib olla ja võib mitte olla tema päritoluriik.(23)

49.      Seega ma toonitan, et sellisel juhul ei kuulu elukoha üleviimine teise lepinguosalise territooriumile, kavatsemata seal füüsilisest isikust ettevõtjana töötada, EÜ–Šveitsi lepingu artiklite 12 ja 13 kohaldamisalasse.

50.      Saksa õigusnormide kohaselt ei saa soodsamat maksustamiskorda kohaldada just seetõttu, et abielupaar Ettwein elab Šveitsis. Ebasoodsam maksualane kohtlemine ei tulene asjaolust, et ühe lepinguosalise riigi kodanikest abikaasad, kelle elukoht on teise lepinguosalise territooriumil, kasutavad asutamisõigust teises lepinguosalises riigis kui see, mille kodanikud nad on.

51.      Sellest tuleneb, et kuivõrd abielupaar Ettwein tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjatena liikmesriigis, mille kodanikud nad on, ei laiene neile EÜ–Šveitsi lepingu asutamisvabadust, võrdset kohtlemist ja diskrimineerimise keeldu käsitlevad sätted, mis ei ole neile kohaldatavad. EÜ–Šveitsi lepingu asjaomaste sätete kitsendavat tõlgendamist vastavalt selle sõnastusele toetavad ka selle lepingu eelnevalt analüüsitud eesmärgid.(24)

2.      Euroopa Kohtu praktika mõju käesolevale asjale

52.      EÜ–Šveitsi lepingu artikkel 16 viitab otse liidu õigusele kui nimetatud lepingu sätete, mis on sisuliselt identsed liidu õiguse sätetega, ühetaolise tõlgendamise allikale.(25) Lõige 1 näeb ette, et lepinguosalised võtavad kohustuse rakendada neid õigusi ja kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õiguskorras. Selle lõige 2 muudab Euroopa Kohtu praktika sellega seoses kohaldatavaks, samas täpsustades, et viide puudutab vaid EÜ–Šveitsi lepingu allkirjastamisele – mis toimus 21. juunil 1999 – eelnenud kohtupraktikat, kuna hilisemast kohtupraktikast on Šveitsi Konföderatsiooni teavitatud.(26)

53.      Rääkides EÜ–Šveitsi lepingu sätete kohaldamisala laiendamisest, tuleks selles kontekstis põgusalt analüüsida Euroopa Kohtu asjaomast praktikat enne 21. juunit 1999.

54.      Füüsilisest isikust ettevõtjate vaba liikumisega seotud võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimise keelu põhimõtte kohta märgin kõigepealt, et antud juhul ei teki küsimust, kas nende kohaldamisala on analoogne sellele, mis on ette nähtud liidu õiguses, ja eelkõige kooskõlas eespool viidatud kohtuotsustest Schumacker ja Bosman tuleneva praktikaga, kuna EÜ–Šveitsi lepingu vastavad sätted – nagu ma just märkisin – ei ole abielupaari Etwein juhtumi puhul kohaldatavad.(27)

55.      Küll aga on põhjust viidata kohtuotsusele Werner,(28) milles Euroopa Kohus leidis, et EMÜ asutamislepingu artikkel 52, mis käsitleb asutamisõigust, ei takista liikmesriigil näha oma kodanikele, kes tegutsevad tema territooriumil ettevõtjana ja kes saavad seal suurema osa või kogu tulu, ette suurema maksukoormuse, kui nad ei ela selles liikmesriigis, võrreldes nende kodanikega, kes seal elavad. See kohtuasi puudutas Saksa kodanikku, kes tegutses Saksamaal hambaarstina kui füüsilisest isikust ettevõtja ja sai seal pea kogu tulu, kuid kes oli oma elukoha viinud üle Madalmaadesse.

56.      Sellega seoses – nagu märkis ka komisjon oma kirjalikes märkustes – näitab see otsus, et enne EÜ–Šveitsi lepingu allkirjastamist ei saanud elukoha pelka üleviimist käsitada kui vastuvõturiiki asumist eesmärgiga tegutseda seal füüsilisest isikust ettevõtjana aluslepingu artikli 52 mõttes.

57.      Lõpuks, seoses eespool viidatud kohtuotsusega Asscher, mis – nagu ka eespool viidatud kohtuotsuses Werner – tehti enne EÜ–Šveitsi lepingu allkirjastamist, pean kõigepealt toonitama, et selles kohtuasjas kujutas asjaolu, et kaebaja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana teises liikmesriigis kui tema päritoluriik, endast eeltingimust, mis võimaldas tal viimati nimetatud liikmesriigis asutamisvabadusele tugineda. See oli nii seetõttu, et oma päritoluriigis oli ta sarnases olukorras iga isikuga, kes tugineb vastuvõtvas riigis asutamisvabadusele(29).

58.      Käesolevas kohtuasjas see nii ei ole, kuna abielupaar Ettweini kogu maksustatav tulu maksustatakse nende päritoluriigis, milleks on Saksamaa Liitvabariik.

59.      Finanzgericht Baden Württembergi sõnul tuleneb kohtuotsuses Asscher tuletatud praktikast, et põhimõtteliselt on maksude valdkonnas elukohariik kohustatud maksustama kogu maksumaksja tulu, võttes arvesse tema isiklikule ja perekondlikule olukorrale omaseid asjaolusid, mille osaks on neist asjaoludest tuleneda võivad tegurid nagu abielu ja splitting-meetod. Sellegipoolest, kui maksumaksja saab peaaegu täielikult või – nagu antud asjas – kogu tulu töötamise riigis, on maksustamispädevus viimasel, kes diskrimineerimise keelu põhimõtet arvestades peab arvesse võtma asjaomase isiku isiklikku ja perekondlikku olukorda, kui seda ei ole võimalik teha elukohariigis.

60.      Siseriikliku kohtu arvates tuleneb nimetatud kohtupraktikast, nagu ka EÜ–Šveitsi lepingu artikli 21 lõikest 2, et mitteresidentidele maksusoodustuse andmisest keeldumist võib käsitada „diskrimineerivana”, kuna residendist ja mitteresidendist maksumaksjate olukorrad ei ole objektiivselt erinevad, mis võiks põhjendada erinevat kohtlemist.(30)

61.      Selles osas leian, et Saksamaa Liitvabariigi seisukohta EÜ–Šveitsi lepingu artikli 21 lõike 2 – mis ei ole antud asjas kohaldatav – tõlgendamisel ei saa toetada. Saksamaa valitsus leiab, et elukohta tuleb alati käsitada maksukohustuslaste eristamisel kasutatava kriteeriumina. Seega lubab nimetatud säte sõnaselgelt lepinguosalistel teha maksustamise valdkonnas maksumaksjatel vahet nende elukoha põhjal üksnes siis, kui nad ei ole objektiivselt sarnastes olukordades.

62.      Antud juhul võib meenutada, et kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelamise põhimõtet, mis on tagatud EÜ–Šveitsi lepinguga, ei kohaldata abielupaar Ettweini puhul, kui nad juba on riigi kodanikud. Järelikult ei saa tõlgendust, mille Euroopa Kohus on liidu õiguse raames samale põhimõttele andnud, kanda antud asjas üle vastavatele EÜ–Šveitsi lepingule sätetele.

63.      Seoses kohtupraktika arenguga pärast EÜ–Šveitsi lepingu allkirjastamist tuleb täpsustada, et kohtuotsuseid Ritter-Coulais,(31) Stamm ja Hauser ning Graf ja Engel,(32) millele viidati kirjalikus menetluses ja kohtuistungil, ja mis on tehtud vastavalt aastatel 2006, 2008 ja 2011, ei saa käesolevas kohtuasjas arvesse võtta. Vastavalt EÜ–Šveitsi lepingu artikli 16 lõikele 2 analüüsib Ühiskomitee(33) pidevalt Euroopa Kohtu asjaomase praktika arengut pärast 21. juunit 1999 ja on ainsana pädev määrama kindlaks selle võimalikku mõju Šveitsi Konföderatsioonile EÜ–Šveitsi lepingu vastavate sätete raames.(34)

64.      Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtu asjassepuutuva praktika arvessevõtmine, mille näeb mõistagi ette EÜ–Šveitsi lepingu artikli 16 lõige 2, ei laiene igal juhul nimetatud sättes määratletud viidatavast kuupäevast hilisema kohtupraktika arengule. Vastupidine võimalus tähendaks EÜ–Šveitsi lepingu alusel Euroopa Kohtu asjassepuutuvale praktikale ratione temporis tuginemise ebaõiget hindamist ja läheks vastuollu lepingupoolte tahtega jätta Šveitsi Konföderatsioon välja Euroopa Kohtu alluvusest selle edasise tõlgendamise korral. Seega saaks kahe partneri edasiminekud jõudsama majandusintegratsiooni suunas toimuda vaid poliitilisel tasandil.

65.      Sellise tahte puudumisel põrkub õiguse ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise eesmärk kõigepealt erinevustega EÜ–Šveitsi lepingu eesmärkide ja konteksti vahel ning teisalt liidu õiguse eesmärkide ja konteksti vahel. Ühenduse õiguse kohaldamine, mis on ette nähtud EÜ–Šveitsi lepingus ja mis toetab samaväärsete eeskirjade ühetaolist tõlgendamist, peab siiski piirduma nimetatud lepingu raamistikuga.

66.      Ma järeldan eelnevast, et EÜ–Šveitsi lepingu sätetega, mis käsitlevad füüsilisest isikust ettevõtjaid, ei ole vastuolus, kui sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, koheldakse ühe liidu liikmesriigi kodanikest abielupaari, kes töötavad selles riigis füüsilisest isikust ettevõtjatena, juhul kui nad elavad Šveitsis ja seega väljaspool liitu ja EMP-d, tulumaksuga maksustamisel erinevalt.

67.      Lõpetuseks sooviksin lisada, et isegi kui antud juhul diskrimineeris üks liikmesriik omaenda kodanikke, kes on otsustanud viia oma elukoha üle väljapoole liitu, ja isegi kui selline diskrimineerimine ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, leian, et arvestades liikmesriikide ühiseid põhiseaduslikke väärtusi, ei saa sellist diskrimineerivat kohtlemist väga toetada, eriti kui tegemist on nende isikute võrdse kohtlemisega, kes on sarnases olukorras.(35)

VI.    Ettepanek

68.      Eelnevate selgituste alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Baden-Württembergi eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva lepingu, mis kirjutati alla 21. juunil 1999 Luxembourgis, sätetega, eriti artiklitega 1, 2, 11, 16 ja 21 ning selle lepingu I lisa artiklitega 9 13 ja 15, ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei ole lubatud splitting-meetodi alusel ühiselt maksustada abikaasasid, kes on nimetatud riigi kodanikud, tegutsevad seal füüsilisest isikust ettevõtjatena ja kelle kogu maksustatav tulu maksustatakse selles riigis, üksnes põhjusel, et need abikaasad viisid oma elukoha nimetatud riigist üle Šveitsi.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Leping sõlmiti Luxembourgis 21. juunil 1999 (EÜT 2002, L 114, lk 6).

3 – 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C-279/93: Schumacker (EKL 1995, lk I-225, punkt 7).

4 – 2. mai 1992. aasta leping (EÜT 1994, L 1, lk 3).

5 – 19. oktoobril 2002 avaldatud versioonis (BGBl. 2002 I, lk 4215), mida on muudetud 29. detsembril 2003 (BGBl. 2003 I, lk 3080) ja 20. detsembril 2007 (BGBl. 2007 I, lk 3151).

6 – Eespool viidatud kohtuotsus Schumacker, punkt 26.

7 – 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman (EKL 1995, lk I-4921).

8 – Eespool viidatud kohtuotsus Schumacker ja 27. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C-107/94: Asscher (EKL 1996, lk I-3089).

9 – 23. mai 1969. aasta Viini konventsioon. Recueil des traités des Nations unies, 1155. kd, lk 331.

10 – Vt laiemalt eelkõige 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (EKL 1991, lk I-6079, punkt 14); 1. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-312/91: Metalsa (EKL 1993, lk I-3751, punkt 12); 2. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C-416/96: Eddline El-Yassini (EKL 1999, lk I-1209, punkt 47); 20. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-268/99: Jany jt (EKL 2001, lk I-8615, punkt 35); 25. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-386/08: Brita (EKL 2010, lk I-1289, punktid 42 ja 43), ning 15. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-70/09: Hengartner ja Gasser (EKL 2010, lk I-7233, punkt 36).

11 – Vt selle kohta eelkõige 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-351/08: Grimme (EKL 2009, lk I-10777, punktid 27 ja 29); 11. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-541/08: Fokus Invest (EKL 2010, lk I-1025, punkt 28), ja eespool viidatud kohtuotsus Hengartner ja Gasser (punktid 41 ja 42).

12 – Epiney, A., ja Mosters, R., „Un exemple d’interprétation des accords conclus entre la Suisse et l’Union européenne: l’accord sur la libre circulation des personnes”, Interprétation et application des „traités d’intégration”, Schulthess, Zurich, 2006, lk 57–73, ja samal teemal, Boillet, V., „La détermination du champ d’application de l’accord sur la libre circulation des personnes au regard de la jurisprudence de la Cour européenne de justice: les implications des arrêts Zambrano et McCarty”, Pratique juridique actuelle, 2012, lk 49–55. Vt ka Aubry Girardin, F., „L’interprétation et l’application de l’accord sur la libre circulation des personnes du point de vue de la jurisprudence”, L’accord sur la libre circulation des personnes Suisse-UE, Schulthess, Zurich, 2011, lk 29–48.

13 – Kaddous, C., „Stamm ja Hauser, Grimme, Fokus Invest AG, Hengartner ja Gasser, milles kahepoolsed lepingud ei raja ühisturgu”, Revue suisse de droit international et européen, 2010, lk 129–136.

14 – Kõnealused seitse kokkulepet käsitlevad isikute vaba liikumist, õhutransporti, kaupade ja reisijate raudtee- ja maanteevedu, põllumajandustoodetega kauplemist, vastavushindamise vastastikust tunnustamist, riigihangete teatavaid aspekte ning teadus- ja tehnikakoostööd.
Vt nõukogu ja komisjoni 4. aprilli 2002. aasta otsus 2002/309/EÜ, Euratom teadus- ja tehnikakoostöö kokkuleppe suhtes Šveitsi Konföderatsiooniga seitsme kokkuleppe sõlmimise kohta (EÜT L 114, lk 1; ELT eriväljaanne 11/41, lk 89).

15 – Eespool viidatud kohtuotsus Grimme, punkt 28.

16 – Vt selle kohta eelkõige 9. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 270/80: Polydor ja RSO Records (EKL 1982, lk 329, punktid 15–19); eespool viidatud arvamus 1/91, punkt 14; kohtuotsus Metalsa, punktid 11 ja 15–19, ning lk 11 joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

17 – Kohtujuristi kursiiv.

18 – Vt EÜ–Šveitsi lepingu I lisa artikli 9 lõige 2.

19 – Artikkel 2 sätestab, et „[ü]he lepinguosalise riigi kodanikke, kes elavad seaduslikult teise lepinguosalise territooriumil, ei diskrimineerita käesoleva lepingu kohaldamisel vastavalt I, II ja III lisale kodakondsuse alusel.”

20 – 15. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-257/10 (EKL 2011, lk I-13227, punktid 26-30 ning 33 ja 34).

21 – Võrreldava põhjenduse osas vt eespool viidatud kohtuotsus Grimme, punktid 47–49.

22 – Nimetatud artikli lõige 1 määratleb ebatäpselt, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev piirialatöötaja on „lepinguosalise riigi kodanik, kelle elukoht on lepinguosalise riigi territooriumil ja kes tegutseb teise lepinguosalise riigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana”. Selle lõiked 2 ja 3 kehtestavad sellele konkreetsele füüsilisest isikust ettevõtjate kategooriale elamisõiguse valdkonnas tunduvalt soodsamad eeskirjad. Vt 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-13/08: Stamm ja Hauser (EKL 2008, lk I-11087, punkt 39).

23 – Šveitsi kodanik, kes tegutseb Saksamaal jääb seega füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaks piirialatöötajaks EÜ–Šveitsi lepingu I lisa artikli 13 mõttes, isegi siis, kui ta elukoht on Austrias, kuid lepingut ei kohaldata tema võimalikule majandustegevusele Šveitsis. Samamoodi Saksa kodanik, kes tegutseb Šveitsis, on füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev piirialatöötaja I lisa artikli 13 mõttes, kui ta elab Saksamaal või mõnes teises liidu liikmesriigis, kuid kui ta tegutseb Saksamaal, siis ei vasta ta nimetatud artiklis kehtestatud tingimustele.

24 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 34 jj.

25 – Vt selle kohta ja seoses ühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni vahelise lepingu, mis käsitleb Euroopa Majanduspiirkonna asutamist, eelnõuga eespool viidatud arvamust 1/91 ja 10. aprilli 1992. aasta arvamust 1/92 (EKL 1992, lk I-2821).

26 – EÜ–Šveitsi lepingu artikli 16 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt määrab ühiskomitee ühe lepinguosalise taotlusel kindlaks vastavast kuupäevast hilisema kohtupraktika mõju Šveitsile kui liidu suhtes kolmandale riigile. Vt võrdluseks ühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni vahelise lepingu, mis käsitleb Euroopa Majanduspiirkonna asutamist, eelnõu artiklit 6, ning eespool viidatud arvamusi 1/91 (punktid 8, 24 ja 44) ja 1/92 (punkt 5).

27 – Eespool viidatud kohtuotsused Schumacker, punkt 26, ja Bosman, punktid 95–97. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleneb nendest kohtuotsustest, et võrdse kohtlemise eeskirjad keelavad mitte üksnes ilmse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise, vaid ka varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult sama tulemuseni. Diskrimineerimise keelu põhimõte laieneb liikmesriigi õigusnormidele, mis takistavad liikmesriigi kodanikel lahkuda päritoluriigist, et kasutada oma õigust liikumisvabadusele, või sunnivad neid sellest loobuma, kuna need kujutavad endast selle vabaduse piirangut, isegi kui neid kohaldatakse sõltumatult asjaomaste töötajate kodakondsusest. Siseriikliku kohtu arvates võivad sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis teevad vahet residentidel ja mitteresidentidel ning kohtlevad abielus olevaid maksumaksjaid sõltumata nende kodakondsusest ebasoodsamalt juhul, kui nad elavad väljaspool liidu ja EMP territooriumi, vähendada selliste abielupaaride soovi, kes võivad maksusoodustust nõuda, kasutada vaba liikumise õigust.

28 – 26. jaanuari 1993. aasta otsus kohtuasjas C-112/91: Werner (EKL 1993, lk I-429, punkt 17).

29 – Vt kohtuotsuse punktid 34 ja 62. EÜ–Šveitsi lepingu allkirjastamise järgselt jõudis Euroopa Kohus teistsugusele lahendusele seoses töötajate vaba liikumisega ja leidis, et iga liidu kodanik, kes töötab muus liikmesriigis kui see, kus on tema elukoht, võib sellisele vabadusele tugineda kui võõrtöötaja, sõltumata tema päritoluriigi ja töökohariigi vahelisest seosest. Vt eelkõige 16. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-527/06: Renneberg (EKL 2008, lk I-7735, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

30 – Eespool viidatud kohtuotsus Asscher, punktid 40–44.

31 – 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-152/03 (EKL 2006, lk I-1711).

32 – 6. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-506/10 (EKL 2011, lk I-9345).

33 – EÜ–Šveitsi lepingu artikli 14 kohaselt koosneb Ühiskomitee lepinguosaliste esindajatest. Ta vastutab lepingu nõuetekohase täitmise ja kohaldamise eest, mille tarvis koostab soovitusi ja teeb otsuseid, mille kohta annab ühisel nõusolekul arvamusi. Ühiskomitee tuleb kokku vastavalt vajadusele ja vähemalt kord aastas, koosoleku kokkukutsumist võib nõuda kumbki lepinguosaline. Ühiskomitee võib vastu võtta otsuse mis tahes muu töörühma või ekspertgrupi moodustamise kohta, mis abistaksid teda ülesannete täitmisel. Vastavalt artiklile 19 võivad lepinguosalised esitada käesoleva lepingu tõlgendamisel või kohaldamisel tekkinud eriarvamuse Ühiskomiteele.

34 – Muu hulgas näeb EÜ–Šveitsi lepingu artikkel 18 ette erirevisjoni läbiviimise. Selle artikli kohaselt võib üks lepingupool esitada Ühiskomiteele revisjoni ettepaneku, mis vajadusel jõustub pärast vastavate sisemiste menetluste lõpetamist.

35 – Vt selle kohta minu ettepaneku punkt 72 eespool viidatud kohtuasjas Hengartner ja Gasser.