Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

4. juuli 2013 ( *1 )

„Ühes liikmesriigis omandatud pensioniõiguste ülekandmine — ELTL artikkel 45 ja ELTL artikkel 48 — Liikmesriigi õigusnormid, millega ei ole ette nähtud õigust teises liikmesriigis asuvale rahvusvahelisele organisatsioonile kanda üle kapitali, mis vastab liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutusele tehtud pensionimaksetele — Liitmise reegel”

Kohtuasjas C-233/12,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale di La Spezia (Itaalia) 16. aprilli 2012. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. mail 2012, menetluses

Simone Gardella

versus

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS),

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud A. Rosas, E. Juhász (ettekandja), D. Šváby ja C. Vajda,

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

S. Gardella, esindajad: advokaadid T. Truppa, R. Ciancaglini ja M. Rossi,

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS), esindaja: advokaat A. Sgroi,

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. De Socio,

Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja V. Kreuschitz,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 20, 45, 48 ja 145–147 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta”) artikli 15 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud S. Gardella – kes töötab Euroopa Patendiametis Münchenis (Saksamaa) – ja Istituto nazionale della previdenza sociale (riiklik sotsiaalkindlustusamet, edaspidi „INPS”) vahelises vaidluses seoses INPS keeldumisega kanda Euroopa Patendiameti sotsiaalkindlustusskeemi kapital, mis vastab Itaalias töötatud perioodil omandatud pensioniõigustele.

Õiguslik raamistik

Liidu õigusnormid

3

Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT 1968, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 5), muudetud nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004 (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130; edaspidi „personalieeskirjad”), kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:

„Ametnikul, kes asub ühenduste teenistusse:

pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest

või

pärast tegutsemist töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana,

on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda ühendustele tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.

Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.”

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, parandus ELT 2009, L 202, lk 90), mis järgnes nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrusele (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3)), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT L 392, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), sisaldab sätteid sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta Euroopa Liidus.

5

Määruse nr 883/2004 artikli 2 „Isikud, kelle suhtes määrus on kohaldatav” lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.”

6

Nimetatud määruse artikli 3 „Reguleerimisala” lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[...]

d)

vanadushüvitised;

[...]”

7

Määruse nr 883/2004 artiklis 6 „Perioodide liitmine” on ette nähtud:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, siis pädev asutus liikmesriigis, mille õigusaktide kohaselt:

hüvitiseõiguste saamine, säilimine, kestus või taastamine,

õigusaktidega hõlmatus või

juurdepääs kohustuslikule kindlustusele, kohustusliku kindlustuse vabatahtlikule jätkamisele või vabatahtlikule kindlustusele või vabastus sellest,

mille tingimuseks on kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioodide täitumine, võtab vajalikul määral arvesse teises liikmesriigis täitunud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioode, nagu oleks tegemist kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodidega.”

8

Nimetatud määruse artikkel 52 „Hüvitiste määramine” sätestab lõikes 1:

„Pädev asutus arvutab makstava hüvitise suuruse:

a)

kohaldatavate õigusaktide alusel üksnes siis, kui hüvitiste määramise tingimused on täidetud ainult siseriiklike õigusaktide alusel (sõltumatu hüvitis);

b)

arvutades teoreetilise suuruse ja sellest tuleneva tegeliku suuruse (pro rata hüvitis) järgmiselt:

i)

hüvitise teoreetiline suurus võrdub hüvitisega, mida asjaomane isik võiks taotleda, kui kõik kindlustus- ja/või elamisperioodid, mis on täitunud teiste liikmesriikide õigusaktide alusel, oleksid täitunud hüvitise määramise kuupäeval kohaldatavate õigusaktide alusel. Kui nende õigusaktide alusel ei sõltu hüvitise suurus täitunud perioodide kestusest, loetakse selline hüvitise suurus hüvitise teoreetiliseks suuruseks;

ii)

pädev asutus määrab seejärel kindlaks pro rata hüvitise tegeliku suuruse, korrutades teoreetilist suurust tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel enne riski materialiseerumist täitunud perioodide kestuse ja kõikide asjaomaste liikmesriikide õigusaktide alusel enne riski materialiseerumist täitunud perioodide kogukestuse suhtega.”

Euroopa Patendiametit puudutavad õigusnormid

9

Euroopa Patendiamet on rahvusvaheline organisatsioon, mis asutati Münchenis 5. oktoobril 1973 alla kirjutatud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooniga, ja asub samuti Münchenis.

10

Euroopa Patendiametil on oma, liikmesriikide ja liidu pensioniskeemidest eraldiseisev pensioniskeem.

11

Euroopa Patendiameti haldusnõukogu on eelnimetatud konventsiooni artikli 33 alusel vastu võtnud Euroopa Patendiameti pensionieeskirja, mille artikli 12 kohaselt võib Euroopa Patendiameti töötaja kanda üle kapitali, mis vastab teistes pensioniskeemides eelnevalt omandatud õigustele, tingimusel et käsitletavate skeemidega on see lubatud. Sel juhul määrab Euroopa Patendiamet oma eeskirjade alusel kindaks selle, kui palju pensioniõigusliku staaži aastaid, mida saab töötaja kasuks arvesse võtta, on töötaja algses pensioniskeemis omandanud ja seega talle määratava vanaduspensioni suuruse.

12

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Euroopa Patendiameti pensionieeskirjas ei ole seevastu ette nähtud makseperioodide liitmist, see tähendab võimalust liita Euroopa Patendiametis omandatud perioodidele õigused, mis on omandatud teistes vanaduspensioniskeemides.

Itaalia õigusnormid

13

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Itaalias on 7. veebruari 1979. aasta seaduses nr 29, mis käsitleb töötajate kindlustusperioodide ühendamist sotsiaalkindlustuse puhul (Legge n. 29 – Ricongiunzione dei periodi assicurativi dei lavoratori ai fini previdenziali, GURI nr 40, 9.2.1979), ja selle hilisemates muudatustes sätestatud pensioniõiguste ülekandmine või ühendamine lubatud sellistele avaliku ja erasektori töötajatele, kes on olnud seotud mõne kohustusliku sotsiaalkindlustusega siseriiklikes institutsioonides, fondides ja sotsiaalkindlustusskeemides. Pensioniõiguste ülekandmine on tasuline ja selle kulud kannab huvitatud isik.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et personalieeskirjade alusel võivad liidu ametnikud ja muud teenistujad ning spetsiaalsete konventsioonide alusel Firenze Euroopa Instituudi ja Euroopa Investeerimispanga teenistujad üle kanda kapitali, mis vastab eelnevalt Itaalia Vabariigi territooriumil omandatud pensioniõigustele.

15

Samas puudub see õigus Euroopa Patendiameti teenistujatel, kuna Euroopa Patendiameti ja Itaalia Vabariigi vahel pole sõlmitud konventsiooni, mis lubaks sellele rahvusvahelisele organisatsioonile üle kanda kapitali, mis vastab eelnevalt INPS-ga seotud olnud töötajate omandatud pensioniõigustele.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest makseperioodide liitmise kohta nähtub, et määruse nr 883/2004 alusel toimib see süsteem põhimõtteliselt kõigi töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja vabade elukutsete esindajate kasuks. Samas ei kuulu süsteem kohaldamisele Euroopa Patendiameti töötajatele, keda rahvusvahelise organisatsiooni teenistujatena ei saa pidada määruse nr 883/2004 artikli 2 sõnastuse kohaselt isikuteks, kes on olnud „sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis”.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

17

S. Gardella on Itaalia kodanik ja töötab Euroopa Patendiametis 1. maist 2002.

18

Enne seda, 1992. aasta 21. detsembrist kuni 2002. aasta 30. aprillini, töötas ta Itaalias. Ta maksis kokku 485 nädalamakset, mis võrdub 9 aasta ja 17 nädalaga.

19

S. Gardella palus 15. septembril 2008 INPS-l kanda Euroopa Patendiameti sotsiaalkindlustusskeemi üle kapitali, mis vastab antud ajavahemikul omandatud pensioniõigustele.

20

INPS jättis taotluse rahuldamata, viidates sellele, et Itaalias puuduvad õigusnormid, mis lubaksid kapitali ülekandmist.

21

Põhikohtuasja kaebaja esitas INPS keeldumisotsuse peale kaebuse Tribunale di La Speziale.

22

See kohus leidis, et asjaolu, et Itaalia õiguskorras puuduvad õigusnormid, mis lubaksid Euroopa Patendiametile kanda üle kapitali, mis vastab varem Itaalias omandatud pensioniõigustele, koosmõjus asjaoluga, et Euroopa Patendiameti pensionieeskirjas puuduvad õigusnormid, mis võimaldaksid liita enne teenistusse võtmist täitunud makseperioode, näib takistavat töötajate vaba liikumist liidu piires. Tõepoolest võib võimalus, et isik ei saa pensioni saamiseks lasta arvesse võtta enne Euroopa Patendiametisse teenistusse asumist omandatud makseid ja teenistusaastaid, mõjutada neid töötajaid, kes on omandanud pensioniõigused Itaalias, jätma vastu võtmata Euroopa Patendiameti tehtud tööpakkumisi. Selline olukord kujutab endast liidu kodanikele ELTL artiklitega 20, 45 ja 48 antud õiguste selget rikkumist ning ei ole kooskõlas ka ELTL artiklitega 145–147 ning põhiõiguste harta artikliga 15.

23

Neid asjaolusid arvestades otsustas Tribunale di La Spezia menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [ELTL] artikleid 20, 45, 48 ja 145‐147 ning […] põhiõiguste harta artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või siseriiklik halduspraktika, mis ei võimalda ühe liikmesriigi töötajal juhul, kui ta töötab ja on kindlustatud Euroopa Liidu teises liikmesriigis, kanda selle teise liikmesriigi territooriumil […] asuva rahvusvahelise organisatsiooni pensioniskeemi üle oma riigi sotsiaalkindlustusskeemis kogunenud pensionimakseid, kui ta oli varem kindlustatud seal?

2.

Kas ka eelnevast tulenevalt peab õigus maksete ülekandmisele olema võimalik isegi siis, kui töötaja päritoluliikmesriik või tema pensioniasutus ja rahvusvaheline organisatsioon ei ole sõlminud vastavat kokkulepet?”

Eelotsuse küsimused

24

Eelotsuse küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikleid 20, 45, 48 ja 145‐147 ning põhiõiguste harta artiklit 15 peab tõlgendama nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda oma kodanikel, kes töötavad sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu Euroopa Patendiamet, mis asub teise liikmesriigi territooriumil, kanda selle organisatsiooni sotsiaalkindlustusskeemi kapitali, mis vastab oma päritoluliikmesriigis eelnevalt omandatud pensioniõigustele, kuna see liikmesriik ja rahvusvaheline organisatsioon ei ole omavahel sõlminud rahvusvahelist konventsiooni, milles oleks sellise ülekandmise võimalus ette nähtud.

25

Väljakujunenud praktika kohaselt kuuluvad elukohast ja kodakondsusest olenemata ELTL artikli 45 kohaldamisalasse kõik liidu kodanikud, kes on kasutanud õigust töötajate vabale liikumisele ja on tegutsenud kutsealaselt muus liikmesriigis kui nende päritoluliikmesriik. Liidu kodanik, kes töötab oma päritoluriigist erinevas liikmesriigis ja kes on vastu võtnud töökoha rahvusvahelises organisatsioonis, kuulub samuti antud sätte kohaldamisalasse (vt selle kohta 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-185/04: Öberg, EKL 2006, lk I-1453, punktid 11 ja 12 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Seega ei lakka ta olemast „töötaja” ELTL artikli 45 tähenduses rahvusvahelises organisatsioonis töötamise tõttu (vt selle kohta 15. märtsi 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 389/87 ja 390/87: Echternach ja Moritz, EKL 1989, lk 723, punkt 11).

27

Järelikult kuulub S. Gardella olukord ELTL artikli 45 kohaldamisalasse.

28

Hinnates küsimust, kas asjaolu, et S. Gardellal puudub õigus kanda Euroopa Patendiameti pensioniskeemi üle kapital, mis vastab tema pensioniõigustele, võib takistada töötajate vaba liikumist liidu piires, tuleb esmalt tõdeda, et personalieeskirjadega liidu institutsioonide ametnikele ja muudele teenistujatele antud võimalust kanda liidu pensioniskeemi üle kapital, mis vastab varasema tööga omandatud pensioniõigustele, ei saa laiendada Euroopa Patendiameti ametnikele ega ka liikmesriigi ja sellise rahvusvahelise organisatsiooni nagu Euroopa Patendiamet vahelistele suhetele.

29

Euroopa Patendiamet ei ole liidu institutsioon ega asutus, millele kuuluks kohaldamisele personalieeskirjad.

30

Personalieeskirjad on tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides, Euroopa Patendiameti pensionieeskiri aga ei ole liidu õigusakt, mistõttu ei saa sellel olla liidu õiguse alusel liikmesriikides samasugust toimet. Euroopa Patendiameti pensionieeskirjas on ühtlasi otsesõnu märgitud, et pensioniõigustele vastava kapitali ülekandmise tingimuseks on luba seda pensioniskeemi haldavalt asutuselt, millega puudutatud ametnik oli seotud.

31

Lisaks on Euroopa Patendiamet rahvusvaheline organisatsioon, millele kohaldatakse rahvusvahelist õigust.

32

Niisiis peab S. Gardella olukorda hinnates võrdlema seda nende kodanike olukorraga, kes kasutavad liidu piires vaba liikumise õigust töötamiseks tööandjate juures, kes ei ole ei liidu institutsioonid ega rahvusvahelised organisatsioonid nagu Euroopa Patendiamet, ja nende kodanike olukorraga, kes tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena. Kodanikud kasutavad seda õigust kõige enam just nende tegevuste puhul.

33

Tuleb ka tõdeda, et ei EL toimimise leping ega määrused nr 1408/71 ja nr 883/2004 ei ole liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimisel ette näinud ega näe ette sätteid, mis käsitleksid eelnevalt omandatud pensioniõigustele vastava kapitali üleminekut, vaid sätted põhinevad perioodide liitmisel, nagu see tuleneb ELTL artiklist 48, mida on rakendatud nimetatud määrustega.

34

Peab rõhutama, et ELTL artiklis 48, millele põhikohtuasja kaebaja viitab oma kaebuses eelotsusetaotluse esitanud kohtule ja mida nimetatakse ka esitatud eelotsuse küsimustes, on ette nähtud, et Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtavad sotsiaalkindlustuse valdkonnas „meetmeid, mis on vajalikud töötajate liikumisvabaduse tagamiseks”, kehtestades selleks korra, millega võõrtöötajatele kindlustatakse „kõigi eri riikide õigusaktide kohaselt arvessevõetavate perioodide kokkuliitmine”. Niisugune perioodide liitmise süsteem on kehtestatud määrusega nr 1408/71, seejärel määrusega nr 883/2004.

35

Seega ei tulene ELTL artiklist 45, arvestades ka ELTL artiklit 48, liikmesriigile kohustust näha rahvusvahelise organisatsiooni – sellise nagu Euroopa Patendiamet – ametnikule ette võimalust kanda eelnevalt omandatud pensioniõigustele vastavat kapitali üle selle organisatsiooni pensioniskeemi ega ka kohustust sõlmida selle saavutamiseks vastav rahvusvaheline kokkulepe.

36

Järelikult ei saa seda, kui rahvusvahelise organisatsiooni – sellise nagu Euroopa Patendiamet – ametnikul puudub eelnimetatud võimalus, pidada töötajate vaba liikumise takistamiseks ELTL artikli 45 tähenduses.

37

Teiste eelotsuse küsimustes nimetatud EL toimimise lepingu ja põhiõiguste harta artiklite osas tuleb tõdeda järgmist.

38

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklit 20, milles on üldiselt sätestatud iga liidu kodaniku õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, seoses töötajate vaba liikumisega täpsustatud ELTL artiklis 45 (vt 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-3/08: Leyman, EKL 2009, lk I-9085, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Põhiõiguste harta artikli 15 lõikega 2 seoses tuleb meenutada harta artikli 52 lõiget 2, mille kohaselt teostatakse hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, neis määratletud tingimustel ja piires. Nii on see põhiõiguste harta artikli 15 lõike 2 puhul, milles on üle korratud, ja seda on kinnitatud ka selle sätte kohta antud selgitustes, ELTL artikliga 45 tagatud töötajate liikumisvabadus.

40

ELTL artiklites 145 ja 147 on sätestatud liidu tööhõivepoliitika eesmärgid ja üldised meetmed. Põhikohtuasja kaebaja väidetavat õigust või liikmesriigi kohustust niisugust õigust tagada ei saa nendest sätetest tuletada.

41

Järelikult piisab esitatud küsimustele vastamiseks ELTL artiklite 45 ja 48 analüüsist.

42

Põhikohtuasja kaebaja väidab, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tema kaebust ei rahulda, võib ta ilma jääda enda omandatud pensioniõigustest, sest ühelt poolt ei kasuta Euroopa Patendiamet õiguste liitmise süsteemi ja teiselt poolt ei täitu Itaalias tema töö- või makseperioodid, mida siseriiklike õigusnormide kohaselt nõutakse miinimumperioodidena pensioniõiguse omandamiseks.

43

INPS vaidleb sellele väitele vastu, aga kohtuistungil ei suutnud ta ka sellist võimalust välistada.

44

Tõsi on, et ELTL artiklis 48 on ette nähtud niisuguse korra kehtestamine, millega võõrtöötajatele kindlustatakse „eri riikide õigusaktide kohaselt arvessevõetavate perioodide kokkuliitmine”, ja et määruse nr 1408/71 artiklis 18 – nagu seejärel määruse nr 883/2004 artiklis 6 – on ette nähtud, et peab vajalikul määral arvesse võtma „teises liikmesriigis täitunud […] perioode”, need sätteid aga ei hõlma Euroopa Patendiametis töötamisest tulenevaid perioode.

45

Siiski juhul, kui ühes liikmesriigis eelnevalt omandatud pensioniõigustele vastava kapitali teise liikmesriigi uue tööandja pensioniskeemi ülekandmise süsteemi ei saa kohaldada, jättes töötaja ilma õigusest mitme liikmesriigi õigusaktide kohaselt täitunud perioode liita, ja kui üldiselt on see õigus liikmesriigis kõigi tööandjate juures töötavatel kõikidel töötajatel, välja arvatud selliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu Euroopa Patendiameti töötajatel, siis kujutab see põhimõtteliselt takistust töötajate vabale liikumisele ELTL artikli 45 tähenduses.

46

Tõepoolest on selliste õigusnormide tagajärjeks see, et isikud, kes on teostanud oma vaba liikumise õigust ja kelle töötamis- või makseperioodid on lühemad kui siseriiklike õigusnormide kohaselt nõutav miinimumperiood pensioniõiguse omandamiseks, võivad nii kaotada võimaluse saada vanadushüvitist, millele neil oleks õigus, kui nad ei oleks võtnud vastu tööd teises liikmesriigis asuvas rahvusvahelises organisatsioonis, ja seega võivad need normid takistada vaba liikumise õiguse teostamist. Siseriikliku kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas Itaalia vanadushüvitist käsitlevatel õigusnormidel on või ei ole selline tagajärg.

47

Kohtuistungil ei nimetanud INPS üldise huviga seotud põhjuseid, mis võiksid sellist liikumisvabaduse piirangut õigustada.

48

Järelikult peab sellisel töötajal nagu S. Gardella olema pensioniikka jõudes vanaduspensioni saamise õiguse omandamiseks võimalik nõuda oma Itaalias töötatud perioodide liitmist nendega, mis tulenevad töötamisest Euroopa Patendiametis.

49

Eeltoodust tulenevalt tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artikleid 45 ja 48 peab tõlgendama nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda oma kodanikel, kes töötavad sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu Euroopa Patendiamet, mis asub teise liikmesriigi territooriumil, kanda selle organisatsiooni sotsiaalkindlustusskeemi kapitali, mis vastab oma päritoluliikmesriigis eelnevalt omandatud pensioniõigustele, kuna see liikmesriik ja rahvusvaheline organisatsioon ei ole omavahel sõlminud kokkulepet, milles oleks sellise ülekandmise võimalus ette nähtud. Seevastu juhul, kui ühes liikmesriigis eelnevalt omandatud pensioniõigustele vastava kapitali teise liikmesriigi uue tööandja pensioniskeemi ülekandmise süsteemi ei saa kohaldada, peab ELTL artiklit 45 tõlgendama nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda vanaduspensioni saamise õiguse omandamiseks võtta arvesse liidu kodaniku töötamisperioode, mis on tal täitunud sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu Euroopa Patendiamet, mis asub teise liikmesriigi territooriumil.

Kohtukulud

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

 

ELTL artikleid 45 ja 48 peab tõlgendama nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda oma kodanikel, kes töötavad sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu Euroopa Patendiamet, mis asub teise liikmesriigi territooriumil, kanda selle organisatsiooni sotsiaalkindlustusskeemi kapitali, mis vastab oma päritoluliikmesriigis eelnevalt omandatud pensioniõigustele, kuna see liikmesriik ja rahvusvaheline organisatsioon ei ole omavahel sõlminud kokkulepet, milles oleks sellise ülekandmise võimalus ette nähtud.

 

Juhul, kui ühes liikmesriigis eelnevalt omandatud pensioniõigustele vastava kapitali teise liikmesriigi uue tööandja pensioniskeemi ülekandmise süsteemi ei saa kohaldada, peab ELTL artiklit 45 tõlgendama nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda vanaduspensioni saamise õiguse omandamiseks võtta arvesse liidu kodaniku töötamisperioode, mis on tal täitunud sellises rahvusvahelises organisatsioonis nagu Euroopa Patendiamet, mis asub teise liikmesriigi territooriumil.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.