Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 5. juulil 2016(1)

Liidetud kohtuasjad C-164/15 P ja C-165/15 P

Euroopa Komisjon

versus

AerLingus ja Ryanair

Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Iiri lennureisijatasu – Diferentseeritud tasumäärade kohaldamine – Madalam lennureisijatasu Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusele suunduvate lendude puhul – Eelis – Valikulisus – Hindamine juhul, kui maksumeede võib osutuda teenuste osutamise vabaduse piiranguks – Tagasinõudmine – Aktsiis – Eelise edasikandumine abi saanud ettevõtja klientidele





1.        Käesolevates liidetud kohtuasjades palub komisjon osaliselt tühistada Üldkohtu 5. veebruaril 2015 tehtud otsused kohtuasjades T-473/12: Aer Lingus vs. komisjon (EU:T:2015:78; edaspidi: „kohtuotsus Aer Lingus“) ja T-500/12, Ryanair vs. komisjon (EU:T:2015:73; edaspidi: „kohtuotsus Ryanair“) (edaspidi seal, kus räägitakse mõlemast korraga: „vaidlustatud kohtuotsused“). Neis apellatsioonkaebustes on tõstatatud küsimus, kas ja mis määral komisjon peaks tagasinõutava abi suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtma asjaolu, et abisaajad kandsid saadud majandusliku eelise klientidele edasi.

2.        Aer Lingus ja Ryanair (edaspidi seal, kus räägitakse mõlemast korraga: „hagejad“ või „vastuapellatsioonkaebuste esitajad“) esitasid kumbki vastuapellatsiooni, tõstatades mitu küsimust riigi meetme abiks liigitamise kohta, eriti kui selline meede võib ühtlasi mõnda põhivabadust piirata.

I.      Vaidluste taust

3.        Vaidluste tausta võib nii, nagu see ilmneb vaidlustatud kohtuotsustest, kokku võtta järgmiselt.

4.        Iirimaa kehtestas alates 30. märtsist 2009 aktsiisi, mida nimetatakse „Air Travel Tax“ (lennureisijatasu), mida võetakse iga sellise reisija pealt, kes lahkub Iirimaal asuvast lennujaamast lennuki pardal, ning see nõutakse sisse otse lennuettevõtjatelt(2). Lennureisijatasu kehtestamise ajal arvutati tasu välja reisi lähte- ja sihtlennujaama vahelise kauguse põhjal, ning selle määr oli 2 eurot, kui Iirimaal asuvast lennujaamast alanud lennu sihtlennujaam oli Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel, ja 10 eurot kõigil muudel juhtudel.

5.        Ryanair esitas komisjonile lennureisijatasu peale kaks eraldi kaebust: ühe riigiabisätete rikkumise tõttu ja teise, mis põhines ELTL artiklil 56 ja määrusel nr 1008/2008(3). Teise kaebusega seoses algatas komisjon uurimismenetluse küsimuses, kas tegemist võib olla teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete rikkumisega, ning saatis 18. märtsil 2010 Iiri ametiasutustele märgukirja (edaspidi „Iiri ametivõimudele saadetud märgukiri“). Seepeale muutis Iirimaa alates 1. märtsist 2011 lennureisijatasu arvutamise reegleid, kehtestades ühtse kolmeeurose maksumäära, olenemata lennu kaugusest(4). Selle tulemusel lõpetas komisjon uurimismenetluse.

6.        13. juulil 2011 algatas komisjon ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse, mis puudutas ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011 kohaldatud madalamat lennureisijatasu määra. 25. juulil 2012 võttis ta vastu otsuse 2013/199/EL riigiabi juhtumi SA.29064 (11/C, ex 11/NN) kohta – Iirimaal rakendatavad diferentseeritud lennureisijatasud (edaspidi „vaidlustatud otsus“).(5) Selle otsuse artiklis 1 tuvastati, et abi, mida anti lennureisijatasu madalama määra näol, mida kohaldati ajavahemikul 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011 kõikide lendude suhtes, mida teenindavad lennukid, mis suudavad vedada üle 20 reisija ning mida ei kasutata sõjalistel ega riiklikel eesmärkidel ning mis väljuvad lennujaamast, mida läbib aastas üle 10 000 reisija, Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel asuvasse sihtlennujaama, ja mida Iirimaa andis ebaseaduslikult, rikkudes ELTL artikli 108 lõiget 3, on siseturuga kokkusobimatu. Artikli 4 punktis 1 kohustati Iirimaad abi tagasi nõudma. Otsuse põhjenduses 70 määrati abi suuruseks lennureisijatasu madalama määra ja kümneeurose standardmäära vahe (st 8 eurot reisija kohta) ning nimetati kasusaajate hulgas ka vastuapellatsioonkaebuste esitajaid.

II.    Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsused

7.        Aer Lingus esitas 1. novembril 2012 ning Ryanair 15. novembril 2012 Üldkohtule hagi vaidlustatud otsuse tühistamise nõudes. Kumbki hageja esitas oma hagi põhjenduseks viis väidet.

8.        Vaidlustatud kohtuotsustes analüüsis Üldkohus mõlema hagi viiendat väidet põhjendamiskohustuse rikkumise kohta ja lükkas need tagasi(6), samuti analüüsis ta Ryanairi hagi neljandat väidet, mille kohaselt komisjon ei andnud Ryanairile tagasinõudmise otsusest teada(7). Neid vaidlustatud kohtuotsuste osi vastuapellatsioonid ei puuduta. Järgmiseks analüüsis Üldkohus mõlema hagi esimest väidet, kus sisuliselt ei nõustutud lennureisijatasu madalama määra liigitamisega abiks, ning lükkas ka need väited tagasi. Just neid vaidlustatud kohtuotsuste osi vastuapellatsioonid puudutavadki. Viimaks käsitles Üldkohus Aer Linguse hagi kolmandat ja neljandat väidet ning Ryanairi hagi teist ja kolmandat väidet abi suuruse arvutamisviisi kohta, ning võttis need osaliselt vastu. Komisjoni apellatsioonkaebused puudutavad neid vaidlustatud kohtuotsuste osi.

9.        Vaidlustatud kohtuotsuste resolutsiooni punktis 1 tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse artikli 4 „osas, milles see näeb ette kohustuse nõuda abisaajatelt tagasi abi, mille suuruseks on selle otsuse põhjenduses 70 määratud kaheksa eurot reisija kohta“. Ülejäänud osas jäeti vaidlustatud kohtuotsustes hagid rahuldamata (mõlema kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2), Euroopa Komisjoni kohtukulud jäeti tema enda kanda ja talt mõisteti välja pool Aer Linguse ja Ryanairi kohtukuludest (mõlema kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3).

III. Kohtujuristi analüüs

10.      Komisjoni apellatsioonkaebused puudutavad mõlema vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1. Komisjon, keda toetab Iirimaa, palub Euroopa Kohtul see resolutsiooni punkt tühistada ja jätta Üldkohtule esitatud hagid tervenisti rahuldamata või teise võimalusena suunata asjad tagasi Üldkohtusse, ning jätta kohtukulud Aer Linguse ja Ryanairi kanda (või kui asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, siis otsustada kohtukulude kandmine edaspidi). Mõlema apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon ainult ühe väite, nimelt et Üldkohus on rikkunud ELTL artikli 108 lõiget 3 ja määruse nr 659/1999(8) artiklit 14.

11.      Vastuapellatsioonkaebused on seevastu suunatud vaidlustatud kohtuotsuste resolutsiooni punkti 2 vastu, kus Üldkohus jättis Aer Linguse ja Ryanairi hagid „ülejäänud osas“ rahuldamata. Need ettevõtjad paluvad Euroopa Kohtul see resolutsiooni punkt tühistada, tühistada vaidlustatud otsus ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Mõlemas vastuapellatsioonkaebuses on esitatud üksainus väide, mis koosneb neljast osast ja on suunatud selle vastu, et Üldkohus lükkas tagasi Aer Linguse ja Ryanairi hagide väited lennureisijatasu madalama määra riigiabiks liigitamise kohta.

12.      Alustan vastuapellatsioonide käsitlemisest, kuna need puudutavad üht vaidlustatud kohtuotsuste aspekti (kõnealuse meetme liigitamine abiks), mida on loogiline käsitleda enne apellatsioonkaebusi (tagasinõudmiskorralduse õiguspärasus).

A.      Vastuapellatsioonkaebused

13.      Aer Linguse ja Ryanairi vastuapellatsioonkaebustes esitatud osaväited ja nende põhjenduseks esitatud argumendid langevad üldjoontes kokku. Käsitlemismugavuse huvides analüüsin ma neid võimaluse korral koos.

1.      Osaväide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et meetme õigusvastasus ei puutu selle riigiabiks liigitamisel asjasse (Aer Linguse vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite esimene osa)

a)      Kohtuotsus Aer Lingus

14.      Aer Linguse vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite esimene osa puudutab kohtuotsuse Aer Lingus punkti 43, kus Üldkohus meenutab esiteks, et abi mõiste on objektiivne ning küsimust, kas on olemas eelis ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „tuleb käsitleda, pidades silmas kõnealuse abimeetme konkurentsivastast mõju, mitte muid asjaolusid nagu see, kas abi andmise meede on õiguspärane“.

b)      Poolte argumentide lühikokkuvõte

15.      Aer Lingus väidab, et kui kohtuotsuse Aer Lingus punkti 43 tõlgendada nii, et valikulise eelise olemasolu analüüsimisel ei tule mingil juhul arvesse võtta asjaolu, et küsimuse all olev liikmesriigi meede on kas osaliselt õigusvastane või õigusvastase meetme lahutamatu osa, siis on selles punktis rikutud õigusnormi. Aer Linguse väitel on nimetatud eelist andva liikmesriigi õigusnormi õigusvastasuse arvestamata jätmine vastuolus Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb hinnates, kas tegemist on abiga, võtta arvesse meedet tervikuna ja selle konteksti. Aer Lingus meenutab, et ta väitis Üldkohtus, et lennureisijatasu kõrgem määr oli õigusvastane, kuna see on ELTL artikli 56 ja määrusega nr 1008/2008 vastuolus, ning et sellise määraga makstud lennureisijatasu tuleb tagasi maksta. Kui selline õigusvastasus on tuvastatud, on see oluline nii madalamat määra maksnud lennuettevõtjate väidetava majandusliku eelise olemasolu kui ka suuruse hindamisel. Nimelt ei saa selline eelis tuleneda asjaolust, et Iirimaa on jätnud neilt ettevõtjatelt õigusvastase maksu sisse nõudmata, ja nii või teisiti seisneks eelis üksnes selles, et nende ettevõtjate suhtes kohaldati kohe madalamat määra, ilma et neil oleks vaja olnud esitada tagastamisnõuet.

16.      Komisjon ja Iiri valitsus lükkavad selle argumendi enamjaolt sarnaste argumentidega tagasi.

c)      Hinnang

17.      Väite kõnealune osa lähtub minu arvates kohtuotsuse Aer Lingus punkti 43 ekslikust tõlgendusest. Selle punkti esimeses osas viitab Üldkohus väljakujunenud kohtupraktikale – seda parafraseerides –, millele viitab ka Aer Lingus ise oma vastuapellatsioonis ning mille kohaselt määratleb ELTL artikli 107 lõige 1 riigi meetmed nende mõju põhjal(9). Selle kohtupraktika kohaselt ei piisa ei abi andvate avalike või eraorganisatsioonide olukorrast(10), liidu institutsioonide tegevusest või avaldustest(11) ega riigi sekkumistega taotletavast eesmärgist(12) selleks, et ipso facto välistada nende kvalifitseerimine „abiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuid need asjaolud võivad vajaduse korral osutuda oluliseks selle hindamisel, kas need sekkumised sobivad ELTL artikli 107 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokku,(13) või tagasinõudmiskohustuse kindlaksmääramisel(14).

18.      Eelviidatud kohtupraktika põhjal leiab Üldkohus kohtuotsuse Aer Lingus punktis 43 sisuliselt, et selle hindamisel, kas tegemist on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiga, ei puutu riigi võetud meetme õiguspärasus asjasse. Selle seisukoha aluseks olev mõttekäik – st et kui on tuvastatud valikuline eelis, siis lihtsalt asjaolu, et meede võib osutuda liikmesriigi enda või liidu õiguse või mõlema alusel õigusvastaseks, ei ole iseenesest piisav, et välistada selle kvalifitseerimine abiks – ilmneb kaudselt, kuid selgelt, kui lugeda punkti 43 tervikuna, ning seda kinnitab viide 7. oktoobri 2010. aasta kohtuotsusele DHL Aviation ja DHL Hub Leipzig vs. komisjon (T-452/08, EU:T:2010:427). Tolles kohtulahendis ei nõustunud Üldkohus hagejatest äriühingute argumendiga, mille kohaselt asjaolust, et kõnealused abimeetmed sisalduvad lepingutingimustes, mis tuleb Saksa õiguse alusel tühiseks lugeda – kuna need on kokku lepitud EÜ artikli 88 lõike 3 vastaselt – ning mida seega ei saa täita, tuleneb, et need äriühingud ei saanud tegelikult mingit majanduslikku eelist, mida oleks võimalik tagasi nõuda.(15) Selle kohtuotsuse punktis 40, millele Üldkohus viitas kohtuotsuse Aer Lingus punktis 43, sedastas Üldkohus, et asjaolu, et lepingutingimused võivad osutuda Saksa õiguse alusel ab origine tühiseks, ei sea kahtluse alla tõsiasja, et hagejast äriühingud kasutasid neid tingimusi, mis andsid neile konkurentidega võrreldes turueelise, tegelikult ära, samuti ei mõjutanud see kõnealusel juhul kohustust konkreetselt saadud abi tagasi maksta.(16) Niisiis, kuigi Üldkohus jättis lahtiseks võimaluse, et riigi võetud meetme osutumine õigusvastaseks võib mingil moel mõjutada tagasinõudmiskohustust, välistas ta see-eest resoluutselt, et niisugune õigusvastasus võiks takistada kõnealuse ettevõtja või kõnealuste ettevõtjate konkreetselt saadud majandusliku kasu kvalifitseerimist ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes „eeliseks“.

19.      Selline seisukoht nagu Üldkohtu oma, nimelt et riigi võetud meetme (või sellega seotud meetme) õigusvastaseks osutumine ei ole oluline, kui meetme mõju analüüsimisel selgub, et see annab ühele või mitmele ettevõtjale konkreetse valikulise ja konkurentsivastase eelise, ei tähenda vastupidi Aer Linguse väidetule seda, et a priori välistataks, et selline õigusvastasus võib mõjutada selle mõju kindlakstegemist, ning järelikult ei ole see seisukoht vastuolus Aer Linguse viidatud kohtupraktikaga, mis puudutab liidu õiguse vastaselt võetud tasude tagasimaksmist või ametivõimude põhjustatud kahju korvamiseks hüvitiste maksmist.(17) Kõigis viidatud kohtulahendites välistas Euroopa Kohus käsitletava meetme kvalifitseerimise abiks, kuid mitte sellepärast, et sellega seostuv riigi sekkumine oli õigusvastane või ebaseaduslik,(18) vaid sellepärast, et meetmes, mis oli mõeldud sellise sekkumise tagajärgede kõrvaldamiseks selle adressaadi jaoks, ei saanud näha mingit konkurentsivastast eelist. Kui vaadelda liidu õiguse vastaselt võetud tasu tagasimaksmist koos maksumaksjatest ettevõtjate varasema maksega – mis oli tehtud alusetult, kuna maksustamine oli õigusvastane –, kujutab see endast nende ettevõtjate jaoks niisiis majanduslikult neutraalset tehingut.(19) Sama võib öelda selle kohta, kui riik korvab kahju, mille ametivõimude tegevus on varem põhjustanud.(20) Käesoleval juhul on olukord aga sisuliselt teistsugune. Eelis, mille Aer Lingus vaidlustatud otsuse väitel riigisiseste lendudega seoses sai (st madalama tasumäära kohaldamine kui see, mida komisjon pidas tavaliseks), ei olnud mõeldud selleks, et korvata talle varem riigi õigusvastase sekkumisega põhjustatud kahju, ning järelikult andis see talle puhaskasu (olenemata selle kasu määratlemisest ja suuruse määramisest). Mis puutub 1. juuli 2010. aasta kohtuotsusesse ThyssenKrupp Acciai Speciali Terni vs. komisjon (T-62/08, EU:T:2010:268), millele Aer Lingus oma argumentide põhjenduseks samuti viitab, siis nagu komisjon õigesti märgib, ei puudutanud see mitte olukorda, kus riik hüvitab varasema õigusvastase meetmega põhjustatud kahju, vaid hüvitist, mida anti vara sundvõõrandamise eest.(21)

20.      Eeltoodust lähtuvalt tõlgendades tundub kohtuotsuse Aer Lingus punkt 43 olevat seega kooskõlas nii Üldkohtu kui ka Euroopa Kohtu praktikaga, millele on viidatud eespool punktis 17, ega tundu olevat vastuolus eespool punktis 19 viidatud kohtulahenditega. Niisiis ei ole siin rikutud õigusnormi, nagu väidab Aer Lingus oma ainsa väite esimeses osas.

2.      Väidete osad, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnorme, leides, et lennureisijatasu kõrgema määra õigusvastasus ei takista käsitamast seda ELTL artikli 107 seisukohalt tavalise määrana (Aer Linguse vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite teine osa; Ryanairi vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite teine osa)

a)      Vaidlustatud kohtuotsused

21.      Oma hagide esimeses väites kinnitasid Aer Lingus ja Ryanair, et komisjon ei saa võtta lennureisijatasu kõrgemat määra valikulise eelise olemasolu hindamisel võrdlusaluseks, kuna see määr oli ELTL artikliga 56 vastuolus. Kohtuotsuse Aer Lingus punktis 58 ja kohtuotsuse Ryanair punktis 83 märkis Üldkohus, et need väited põhinevad ekslikul eeldusel, st nagu oleks komisjon Iiri ametivõimudele saadetud märgukirjas tuvastanud, et teenuste vaba liikumist puudutavate sätetega keelatud piirangut kujutab endast see määr, mitte aga riigisiseste ja liidusiseste lendude suhtes eri määrade kohaldamine.

b)      Poolte argumentide lühikokkuvõte

22.      Mõlema vastuapellatsioonkaebuse esitajad väidavad, et kui liidusiseste lendude maksustamine riigisisestest lendudest kõrgema määraga kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut, siis tuleb see määr tingimata õigusvastaseks tunnistada. See ilmneb nende väitel selgelt Euroopa Kohtu praktikast(22), eriti 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsusest Stylianakis (C-92/01, EU:C:2003:72)(23). Ryanair lisab, et kui võtta riigiabi analüüsimisel võrdlusaluseks õigusvastaseks tunnistatud kõrgem määr, siis ei ole see mitte ainult ebamõistlik, vaid ka vastuolus liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse põhimõttega ning vähendab abi kontrollimise kasulikku mõju, kuna see paneb ettevõtjad hoiduma teatamast sellistest maksumeetmetest, kui nad on ise kas või minimaalses ulatuses madalamast määrast kasu saanud.

23.      Komisjon ja Iiri valitsus väidavad argumentidega, mis on üldjoontes ühesugused, et need väidete osad on põhjendamatud. Komisjoni arvates on Ryanairi argumendid pealegi tulemusetud.

a)     Hinnang

24.      Aer Linguse ja Ryanairi argumendid ei suuda minu arvates tõsiselt kahtluse alla seada Üldkohtu järeldust, et nad lähtusid ekslikust eeldusest. Olenemata sellest, kas Iiri ametivõimudele saadetud märgukirjas sedastatu oli lõplik või mitte, ja olenemata selle sisust,(24) on minu arvates tegelikult selge, et kümneeurose määra kehtestamine lendudele Dublini lennujaamast rohkem kui 300 km kaugusel asuvatesse sihtkohtadesse (mis hõlmab tegelikult peaaegu kõiki liidusiseseid lende) ei suuda iseenesest tekitada kahtlust, kas see on kooskõlas teenuste vaba liikumist puudutavate sätetega, vaid see kahtlus tekib tasu kui terviku ülesehitusest. Täpsuse huvides: leian, et selliseid kahtlusi ei ärata mitte tasumäärade diferentseerimine kui niisugune, vaid pigem asjaolu, et selle diferentseerimise tulemusel seatakse ilma selgete vastuvõetavate põhjendusteta(25) liidusisestele lendudele raskemad tingimused kui riigisisestele või – mis teeb sama välja – seatakse viimastele kergemad tingimused kui esimestele. Erinevalt vastuapellatsioonkaebuste esitajate väidetust paistab, et kohtuotsus Stylianakis (C-92/01, EU:C:2003:72), kus oli kõne all praegustes kohtuasjades käsitletava tasuga sarnase struktuuriga maks, hoopis kinnitab sellist analüüsi, mitte ei lükka ümber.(26) Selles kohtuotsuses nentis Euroopa Kohus, et kuna lennujaamatasud mõjutavad otseselt ja automaatselt reisi hinda, kajastuvad reisijate makstavate tasude erinevused automaatselt transpordikuludes(27). Olles tuvastanud, et kuigi kõnealuse tasu summade diferentseerimiskriteerium on pealtnäha neutraalne, langes kõrgem määr just neile lendudele, mis ei olnud riigisisesed(28), järeldas ta, et teenuste vaba liikumist puudutavate sätetega on vastuolus „selline liikmesriigi võetud meede […], mis kehtestab lõviosale teistes liikmesriikides asuva sihtkohaga lendudele suurema lennujaamatasu kui see, mida sama liikmesriik kohaldab riigisiseste lendude suhtes“. Selline järeldus oli lisaks seatud sõnaselgelt sõltuvusse tingimusest, et ei ole tõendatud, „et need maksud kujutaks endast tasu lennujaamateenuste eest, mis on vajalikud reisijate käitlemiseks, ning et teistesse liikmesriikidesse suunduvatele reisijatele osutatavate teenuste maksumus on riigisiseste lennureisijate käitlemiseks vajalike teenuste maksumusest samavõrra suurem“. Paistab olevat selge, et kui maksustamissüsteem põhjustab teenuste osutamise vabadusele liidu õigusega vastuolus olevaid takistusi, siis Euroopa Kohtu arvates teeb seda maksustamissüsteem tervikuna, pidades silmas selle mõju ja eesmärke, mitte mõni selle üksik osa.

25.      Seega ei ole Üldkohus rikkunud õigusnorme, nagu väidavad vastuapellatsioonkaebuste esitajad, ega läinud millegagi vastuollu, kui ta leidis kohtuotsuse Aer Lingus punktis 58 ja kohtuotsuse Ryanair punktis 83, et hageja seisukoht lähtub ekslikust eeldusest, et lennureisijatasu kõrgem määr on iseenesest õigusvastane.

26.      Pealegi, isegi kui vaadelda lennureisijatasu sellest killustavast vaatenurgast, millest lähtuvad vastuapellatsioonkaebuste esitajad, siis järeldus, mille kohaselt kaasneb sellega, et kõrgem tasumäär on teenuste osutamise vabaduse eeskirjadega vastuolus, tingimata selle määra õigusvastasus (rectius selle osa õigusvastasus, mille võrra suurem määr väiksemat ületab), ei ole minu arvates sugugi automaatne. Pidades silmas vaidlustatud otsuses olevaid andmeid – millest ilmneb, et kaheeurose määra kohaldamistingimustele vastas ainult 10–15% kõigist lendudest – tundub nimelt õigem eeldada, et maksu „õigusvastane komponent“ on pigem madalam määr, kuna see on erand üldiselt kohaldatavast määrast, pakkudes tegelikult riigisiseseid lende pakkuvatele ettevõtjatele maksuvähendust (ulatuses, mis vastab kõrgema ja madalama määra vahele).(29) Erinevalt Aer Linguse väidetust ei seisne vaadeldaval ajavahemikul riigisiseseid lende pakkunud ettevõtjatele antud eelis, mille komisjon vaidlustatud otsuses tuvastas, mitte asjaolus, et nende ettevõtjate suhtes ei kohaldatud õigusvastast kõrgemat maksumäära, vaid tõsiasjas, et neile kehtis selliste lendude puhul maksuvabastus, mis kujutab endast ühtaegu nii riigiabi kui ka teenuste osutamise vabaduse piirangut sellises vormis, mida Euroopa Kohus on juba käsitlenud.(30)

27.      Viimaks, isegi kui asuda sellisele seisukohale, nagu soovivad vastuapellatsioonkaebuste esitajad, nimelt et Iiri ametivõimudele saadetud märgukirjas sedastatut arvesse võttes on liidusiseste lendude suhtes kohaldatud kümneeurone määr õigusvastane, kuna see põhjustab teenuste osutamise vabaduse piirangut, ei välista see minu arvates komisjoni õigust võtta see määr võrdlusaluseks, kui ta analüüsib madalamat määra maksnud lennuettevõtjatele antud eelise valikulisust. Ma ei arva nimelt, et selline õiguslik määratlus võiks iseenesest mõjutada selle määra sobivust nende ettevõtjate saadud eelise olemasolu ja valikulisuse vaagimiseks. Selles riigi meetme käsitlemise etapis analüüsib komisjon nimelt meetme mõju vaadeldaval ajavahemikul. Järelikult ei puutu tegurid, mis meetme mõju konkreetselt ei mõjutanud, põhimõtteliselt asjasse. Selle kasuks räägib teataval määral komisjoni mainitud 3. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Heiser (C-172/03, EKL, EU:C:2005:130), kuigi praegustes kohtuasjades vaadeldavad asjaolud on objektiivselt teistsugused kui asjaolud selle otsusega päädinud kohtuasjas. Tookord välistas Euroopa Kohus võimaluse, et kui meede, mis kehtestas kohustuse, millest hageja oli vabastatud, on ühenduse õigusega vastuolus, siis takistaks selline vastuolu käsitamast seda vabastamist riigiabisätete tähenduses eelisena. Euroopa Kohtu arvates on sellel õigusnormil „õiguslikud tagajärjed seni, kuni seda ei tühistata või vähemalt ei tuvastata selle õigusvastasust“. Isegi kui aga eeldada, et nagu märgib Aer Lingus, oli diferentseeritud määraga lennureisijatasu õigusvastasus Iiri ametivõimudele saadetud märgukirjas juba lõplikult tuvastatud, tuleb praegustel juhtudel märkida, et selline tuvastamine ei takistanud siiski vaadeldaval ajavahemikul – millest ligikaudu pool möödus pealegi enne märgukirja saatmist(31) – selle tasu võtmist ega vähendanud diferentseeritud tasumäärade kohaldamise mõju.

28.      Eelnevast lähtudes osutub põhjendamatuks ka Ryanairi esitatud argument, mille kohaselt rikkus komisjon sellega, et võttis võrdlusaluseks kümneeurose määra, mida ta peab õigusvastaseks, liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse põhimõtet. Nagu me allpool põhjalikumalt näeme, on käesolevas kohtuasjas vaieldamatult tõstatatud delikaatne küsimus, kuidas omavahel kooskõlastada kaht ELTL eeskirjade plokki, nimelt neid, mis puudutavad vabadusi, ja neid, mis puudutavad riigiabi, kuid siiski mitte selles mõttes, nagu Ryanair kõnealuses argumendis viitab.

29.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes leian, et vastuapellatsioonkaebuste esitajate väite osad, mis puudutavad lennureisijatasu kõrgema määra väidetava õigusvastasuse mõju, on põhjendamatud ning tuleb sellisena tagasi lükata.

3.      Väite osa, mille kohaselt Üldkohus olevat rikkunud õigusnormi, leides, et asjaolu, et lennureisijatasu madalam ja kõrgem määr kehtestati samade õigusnormidega, ei puutu asjasse (Ryanairi vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite neljas osa)

a)      Kohtuotsus Ryanair

30.      Üldkohtus kritiseeris Ryanair seda, et komisjon otsustas käsitada kõrgemat kümneeurost määra „tavalisena“, ka teisest aspektist. Ryanairi arvates ei ole erinevalt tüüpilisest maksualase abi juhust praegu tegemist olukorraga, kus varem oleks kehtinud üldine maksustamiskord ning hiljem kehtestatud meetmed, mille eesmärk oleks anda konkreetsele maksumaksjate kategooriale eelis või konkreetset kategooriat diskrimineerida. Sellise olukorra puudumisel ei saanud lennureisijatasu madalamat määra tema arvates tõlgendada erandina kõrgemast määrast. Kohtuotsuse Ryanair punktis 89 lükkas Üldkohus selle argumendi tagasi, meenutades, et ELTL artikli 107 lõikes 1 ei tehta riigi sekkumistel vahet selle järgi, mis tehnikat liikmesriigi ametivõimud kasutavad, ning asjaolu, et need kaks lennureisijatasu määra kehtestati samal ajal, ei ole seega oluline, kuna komisjon on piisavalt põhjalikult selgitanud põhjuseid, mille alusel ta leidis, et kaheeurone määr on kümneeurose määra erand.

b)      Poolte argumentide lühikokkuvõte

31.      Ryanairi väitel ei ole lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra üheaegne kehtestamine üksnes „tehniline“ küsimus, nagu leiab Üldkohus. Iirimaa ametiasutused ei oleks nimelt kunagi kehtestanud kõrgemat määra ilma samal ajal madalamat määra kehtestamata, ning seda tõendab asjaolu, et hiljem asendasid nad kaks määra ühtse kolmeeurose määraga, selle asemel et kaheeuroses määras seisnev „erand“ lihtsalt tühistada. Lisaks väidab Ryanair, et maksustatavate toimingute sagedus on äärmisel juhul lihtsalt üks tegureid, mida „tavalise“ maksustamise määra kindlakstegemisel arvesse võtta, mitte tingimata otsustav tegur.

32.      Komisjon peab seda väite osa põhjendamatuks, samas kui Iirimaa valitsus leiab, et see on osalt tulemusetu ja osalt vastuvõetamatu.

c)      Hinnang

33.      Nagu komisjon, leian ka mina, et kõnealune argument on põhjendamatu.(32) Asjaolu, et – teatud süsteemi raames – on meede, mis annab teatud ettevõtjatele eelise, vabastades nad kas osaliselt või täielikult kohustusest, mis ettevõtjatele tavaliselt langeb, vastu võetud samal ajal kui seda kohustust kehtestav meede, ei puutu selle eelise valikulisuse hindamisel põhimõtteliselt asjasse ning see ei takista esimest meedet teise erandiks pidamast. Nagu Üldkohus kohtuotsuse Ryanair vaidlustatud punktis õigesti meenutab, on Euroopa Kohus 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsuses British Aggregates vs. komisjon (C-487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 89) juba täpsustanud, et ELTL artikli 107 lõige 1 määratleb riigipoolseid sekkumisi nende mõju põhjal ja seega sõltumata kasutatud tehnikast. Sellest tulenevalt pidas ta selles kohtuotsuses ebaoluliseks asjaolu, et abisaajast ettevõtjatele antud eelis ei tulene mitte neile maksuvabastuse andmisest, vaid sellest, kuidas kõnealuse maksumeetme materiaalõiguslikku kohaldamisala piirati(33). 15. novembri 2011. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Gibraltari valitsus ja Ühendkuningriik (C-106/09 P ja C-107/09 P, EU:C:2011:732, punkt 92), millele on kohtuotsuse Ryanair punktis 89 samuti viidatud, täpsustas Euroopa Kohus, et kohtupraktikaga, mis peab esmatähtsaks abi mõju analüüsimist, oleks vastuolus selline arusaam valikulisuse kriteeriumist, mis eeldab, et maksusüsteem peab selleks, et seda saaks pidada valikuliseks, olema üles ehitatud teatud normitehnika järgi, mille tulemus oleks see, et liikmesriikide maksueeskirjadele ei ole võimalik teha riigiabi kontrolli üksnes seetõttu, et need põhinevad teistsugusel normitehnikal, kuigi nende õiguslik ja/või tegelik toime on sama. Sellised täpsustused on Euroopa Kohus pealegi teinud olukordades, mida iseloomustavad keerukad maksusüsteemid, mis selle asemel, et kehtestada kõigile ettevõtjatele üldeeskirjad, millest tehtaks teatud ettevõtjatele eeliseid andvad erandid, saavutavad sama tulemuse, kohandades ja kombineerides erinevaid maksueeskirju nii, et nende kohaldamisel tekib olukord, kus erinevaid ettevõtjaid maksustatakse erinevalt (kohtuotsus, 15.11.2011, komisjon vs. Gibraltari valitsus ja Ühendkuningriik, C-106/09 P ja C-107/09 P, EU:C:2011:732, punkt 93), või piirates maksu kohaldamisala nii, et teatud ettevõtjad, kes on kõnealuse süsteemi eesmärkide seisukohalt sarnases olukorras, jäävad sellest välja (kohtuotsus, 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon, C-487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 89). Käesolevas kohtuasjas on meil seevastu tegemist suhteliselt lihtsa süsteemiga, kus – olgugi et maksumäär on erinev – on seda maksu kohustatud tasuma kõik ettevõtjad, kes sooritavad majandustoiminguid, mida käsitatakse maksustatava teokoosseisuna.

34.      Pealegi, isegi mööndes, et nagu väidab Ryanair, ei ole maksustatavate toimingute sagedus iseenesest otsustav tegur, mille alusel teatava konkreetse maksustamiskorra raames tavalist maksumäära kindlaks teha, kui tegemist on sellise kaheosalise struktuuriga nagu diferentseeritud määraga lennureisijatasu, kus väikese protsendi maksustatavate lendude suhtes (vastavalt andmetele, mille Iiri võimud komisjonile esitasid ja millele Ryanair vastu ei vaielnud, 10%–15%) kohaldatakse ühtset madalamat määra, samal ajal kui osa tehingute suhtes kohaldatakse ühtset kõrgemat määra, tundub ometi raske näha esimeses määras midagi muud kui erandit teisest määrast. Ainus argument, mille Ryanair selle järelduse vastu esitas: et need protsendimäärad kajastavad lihtsalt Iiri ametivõimude kavatsust anda abi ettevõtjale Aer Arann ning toetada riigisiseseid lende ja Iiri lennujaamade tegevust rahvusvaheliste lendudega tegelevate ettevõtjate kahjuks, kes on arvukamad ja majanduslikult olulisemad – minu arvates pigem kinnitab kui lükkab ümber, et madalam määr on erandlik. Selle argumendiga tundub Ryanair pealegi mõista andvat, et Aer Aranni toetav sekkumine ei piirdunud riigisiseste lendude maksusoodustusega, vaid väljendus ka rahvusvahelisi lende tegevate ettevõtjate ülemäärases ja „ebatavalises“ maksustamises. Isegi kui nüüd oletada, et maksumäär, mida kohaldati peaaegu kõigi rahvusvaheliste lendude suhtes, kehtestati sihilikult ebanormaalselt kõrgena, et Aer Arannile eelis anda, tundub mulle, et ainus käsitlusviis, mis võimaldab sellise eelise ulatust täiel määral hinnata, on just käsitlusviis, kus see maksumäär võetakse abi puudutavate normide kohaldamisel võrdlusaluseks. Teiseks ei saa asuda sellisele seisukohale, et isegi kui möönda, et Iiri võimude kavatsus oli diskrimineerida või igal juhul nõrgendada rahvusvaheliste lendudega tegelevaid ettevõtjaid, et anda eeliseid ettevõtjatele, kes riigisisestel marsruutidel nendega konkureerivad, tuleks eelist, mille need ettevõtjad sellistelt liinidelt tegelikult said, hinnata teisiti, kuna eelis on lihtsalt riigi sekkumise „kõrvalmõju“, ning Ryanair seda tegelikult ei väidagi. Abi andva riigi kavatsuste kõrval on abi valdkonnas oluline ka kõnealuse meetme mõju, nagu ma olen juba meenutanud. Sellest vaatenurgast ei ole asjaolu, et Ryanair on saanud kaheeurosest määrast suhteliselt vähem kasu kui teised lennuettevõtjad,(34) oluline selles osas, milles ta on tõepoolest sellise eelise saanud(35).

35.      Viimaks, nagu rõhutas komisjon, on Euroopa Kohus ja Üldkohus juba käsitlenud maksusüsteeme, kus norm, mis kehtestab kohustuse, ja norm, mis näeb ette sellest vabastamise, võetakse vastu korraga. Lisaks komisjoni viidatud juhtudele viitan näiteks kohtuasjadele, milles tehti 8. novembri 2001. aasta kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke (C-143/99, EU:C:2001:598)(36) ning 15. juuni 2006. aasta kohtuotsus Air Liquide Industries Belgium (C-393/04 ja C-41/05, EU:C:2006:403)(37).

36.      Esitatud kaalutlustest lähtuvalt leian, et Ryanairi vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite neljas osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

4.      Väite osa, mille kohaselt Üldkohus olevat rikkunud õigusnormi, välistades selle, et 2011. aasta märtsis Iiri võimude kehtestatud kolmeeurone määr puutub asjasse (Ryanairi vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite esimene osa)

a)      Kohtuotsus Ryanair

37.      Oma Üldkohtule esitatud hagi esimeses väites väitis Ryanair lisaks, et kuna diferentseeritud maksumääradega lennureisijatasu on õigusvastane, oli ainus tasumäär, mille komisjon oleks saanud põhjendatult võrdlusaluseks võtta, 2011. aasta märtsis kehtestatud kolmeeurone määr. Kohtuotsuse Ryanair punktides 74–76 lükkas Üldkohus väite selle osa tagasi, leides, et kuna sellist määra komisjoni vaadeldaval ajavahemikul tegelikult ei kohaldatud, ei saa kõnealuse meetme mõju selle põhjal täies ulatuses hinnata ning seega ei ole see sobiv võrdlusalus.

b)      Poolte argumentide lühikokkuvõte

38.      Ryanairi väitel ei takista asjaolu, et kolmeeurost määra vaidlustatud otsuses käsitletaval ajavahemikul ei kohaldatud, seda võrdlusaluseks võtmast, kuna maksusüsteem ja selle eesmärgid on jäänud samaks. Lisaks väidab ta, et kuna vaidlustatud otsuses vaadeldaval ajavahemikul kohaldatava lennureisijatasu kõrgem ja madalam määr nii kehtestati kui ka kõrvaldati mõlemad samal ajal, ei ole kõnealusel juhul kunagi eksisteerinud määra, mida saaks määratleda kui „tavalist“.

39.      Komisjon ja Iiri valitsus peavad seda argumenti peamiselt samadel põhjustel tulemusetuks ja põhjendamatuks.

c)      Hinnang

40.      Just nagu komisjon ja Iiri valitsus, leian ka mina, et vastuapellatsioonkaebuse esitaja argumendid ei vasta kohtuotsuse Ryanair punktides 75 ja 76 olnud põhjendustele ning on seega tulemusetud. Täpsemalt, Ryanair ei vasta Üldkohtu vastuväitele, mille kohaselt ei võimalda hiljem kehtestatud määr, mis jääb kahe konkreetselt kohaldatud määra vahele, kõnealuse meetme mõju täiel määral hinnata, samuti ei selgita Ryanair, miks on see määr selle mõju hindamiseks sobivam, kui need, mida tegelikult kohaldati.

41.      Seoses sellega meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastab valikulisuse tingimusele, mis on ELTL artikli 107 lõikele 1 vastavas abikäsituses olemuslik, selline liikmesriigi meede, mis teatud õiguskorra raames soosib teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, võrreldes teistega, mis on selle korra eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.(38) Selleks et asjassepuutuvate ettevõtjate olukorda saaks õigesti hinnata, tehes kindlaks neile kõnealuse meetme mõjul langevad kohustused ja osaks langeda võivad eelised, tuleb aga arvesse võtta meetme kohaldamise ajal valitsenud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, samuti neid asjaolusid, mis võivad seda hinnangut konkreetsel juhul mõjutada, isegi kui need ei esinenud samal ajal(39). Kõnealustel juhtudel ei ole arusaadav, kuidas võiks asjaolu, et lennureisijatasu määra ühtlustati – pärast käsitletava ajavahemiku lõppu – ja viidi kolme euro peale, konkreetselt mõjutada andmete taastamist nende ettevõtjate kohustuste ja eeliste kohta, kelle suhtes diferentseeritud määradega lennureisijatasu kohaldati. Igal juhul ei ole Ryanair selle kohta mingeid selgitusi andnud. Ta väidab selle asemel, et kõrgemat kümneeurost määra ei saa võtta võrdlusaluseks, kuna see kehtestati madalama määraga samal ajal ja on seetõttu õigusvastane. Mõlemad argumendid on põhjendamatud. Selles küsimuses piirdun viitamisega sellele, mida on esimese argumendi kohta juba öeldud eespool punktides 33–35 ja teise argumendi kohta eespool punktides 24–29.

42.      Viimaks märgin, et vastuapellatsioonkaebuse esitaja seisukoht viiks paradoksaalsele tulemusele, et „tavalisena“ määratletaks selline maksumäär, mida ei kohaldatud kõnealusel perioodil mitte ühegi asjassepuutuva ettevõtja suhtes.

43.      Esitatud kaalutlustest lähtuvalt leian, et Ryanairi vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite esimene osa tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata. Pealegi on selle osa kinnituseks toodud argumendid minu arvates põhjendamatud.

5.      Väidete osad, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et ettevõtjate õigus saada ülemääraselt makstud lennureisijatasu tagasi ei mõjuta komisjoni võimalust võtta tavaliseks määraks kõrgem kümneeurone määr (Aer Linguse vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite teine, kolmas ja neljas osa ning Ryanairi vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite kolmas osa)

a)      Vaidlustatud kohtuotsused

44.      Olles märkinud, et Iirimaal oli olemasoleva maksualase diskrimineerimise kõrvaldamiseks eri võimaluste hulgas ka määrade suuremaks ühtlustamise võimalus (kohtuotsuse Aer Lingus punkt 60 ja kohtuotsuse Ryanair punkt 85) ning et kõrgema määra maksmise kohustusega ettevõtjate võimalikku õigust saada ülemäära makstud tasu tagasi ei saa automaatselt tunnustada, vaid see oleneb mitmest tegurist, näiteks liikmesriigi õiguses kohaldatavatest aegumistähtaegadest ja selliste üldpõhimõtete järgimisest nagu alusetu rikastumise puudumine (kohtuotsuse Aer Lingus punkt 61 ja kohtuotsuse Ryanair punkt 86), tegi Üldkohus kohtuotsuse Aer Lingus punktis 63 ja kohtuotsuse Ryanair punktis 88 järelduse, et komisjon võis kümneeurose lennureisijatasu määra õiguspäraselt võrdlusaluseks võtta, arvestamata võimalike tagastusnõuetega, mis on pelgalt hüpoteetilised ja teadmata tulemusega.

b)      Poolte argumentide lühikokkuvõte

45.      Vastuapellatsioonkaebuste esitajad väidavad, et õigus saada tagasi maksud, mis on tasutud liidu õigusega vastuolus olevate liikmesriigi meetmete alusel, ei ole erinevalt Üldkohtu väidetust mitte kõigest hüpoteetiline, vaid tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast. See tagasimaksmine ei kuulu nende väitel asjassepuutuva liikmesriigi kaalutlusõiguse alla. Seega ei oleks Iirimaa kõnealusel juhul saanud komisjoni tuvastatud maksualast diskrimineerimist kõrvaldada nii, et äriühingute suhtes, kelle suhtes oli enne kohaldatud madalamat määra, kohaldataks tagasiulatuvalt kõrgemat määra. Aer Linguse väitel ajab Üldkohus segi kaks küsimust: ühest küljest meetmete oma, mille asjassepuutuv liikmesriik peab sellise diskrimineerimise lõpetamiseks võtma, ning teisest küljest meetmete oma, mida on vaja diskrimineerivate määrade kohaldamise ajavahemiku jooksul toime pandud õigusrikkumise heastamiseks. Isegi kui oletada, et lennureisijatasu õigusvastasus seisneb määrade diferentseerimises, tähendab Iiri ametivõimude põhimõtteline kohustus ülemääraselt makstud maks tagasi maksta Aer Linguse arvates siiski seda, et kõrgemat kümneeurost määra – millest arvatakse maha tagasimakstav summa – ei saa võtta „tavaliseks määraks“ ega pidada madalamat kaheeurost määra maksnud ettevõtjaid valikulise eelise saajateks. Sellises kontekstis ei puutu tagastamismenetluste tulemus üldse asjasse.

46.      Komisjon ja Iiri valitsus väidavad sisuliselt samu argumente esitades, et need väite osad on põhjendamatud.

c)      Hinnang

47.      Nagu komisjon ja Iiri valitsus, olen ka mina seisukohal, et Aer Linguse argument, et Üldkohus ajab segi meetmed, mille liikmesriik võib võtta maksualase diskrimineerimise lõpetamiseks, meetmetega, mida on vaja selle diskrimineerimise mõju kõrvaldamiseks, tuleb tagasi lükata, kuna see lähtub kohtuotsuse Aer Lingus väärast tõlgendusest. Selle kohtuotsuse punktis 60 (nagu ka kohtuotsuse Ryanair punktis 87, mille sisu on sama), piirdub Üldkohus seisukohaga, et kuna asjassepuutuv liikmesriik võib sellise diskrimineerimise „lõpetada“, ühtlustades maksu kõrgema määrani, ei saa sellist maksumäära pidada iseenesest õigusvastaseks ning et teenuste osutamise vabaduse piirang võib tekkida ainult sellest, et korraga kohaldatakse eri maksumäärasid. Nende seisukohtade kontekst on arutelu – mis algas kahes eelmises punktis – mis peab eelnema küsimusele, kas Iirimaa on kohustatud maksma kahe lennureisijatasu määra vahe tagasi, mille kohta Üldkohus ei soovi pealegi meelsasti lõplikku seisukohta võtta.

48.      Kõike seda arvesse võttes iseloomustab vastuapellatsiooni esitajate argumente nii komisjoni kui ka Iiri valitsuse märkuste kohaselt üldiselt liigne formalism, mis on põhimõtteliselt raskesti ühitatav riigiabi puudutava õigusega, kus on valdav hoopis sisuline lähenemine, mis põhineb riikide sekkumiste mõju analüüsil. Analüüsi, mille eesmärk on kindlaks teha, kas ja mis tingimustel mingi maks „tavaliselt“ tasumisele kuulub, et kontrollida, kas riigi meede, mis sellise maksu tasumise kohustuse teatud ettevõtjatelt kas üldse võtab või seda kergendab, annab neile ettevõtjatele ELTL artikli 107 mõttes valikulise eelise, tuleb sellise lähenemisviisi kohaselt teha, pidades silmas kõnealuse maksusüsteemi laadi ja ülesehitust ning faktilisi (näiteks suhet maksustatud ja maksust vabastatud tehingute vahel) ja õiguslikke asjaolusid (näiteks maksukohustuslasest ettevõtjate õiguslikku staatust), mis võivad seda analüüsi otse ja konkreetselt mõjutada.(40) Lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra vahe tagasimaksmine, milleks Iiri võimud oleks põhimõtteliselt kohustatud, kui tuvastataks teenuste osutamise vabaduse piirang, ei ole praegu käsitletavatel juhtudel aga kõnealuse maksusüsteemi lahutamatu osa ning seda ei saa pidada selle süsteemi normatiivseks osaks, mille alusel määrata tavaliselt tasumisele kuuluvat maksumäära.

49.      Märgin lisaks, et Aer Linguse seisukoht takistaks lõpptulemusena abi puudutavate eeskirjade kohaldamist maksusoodustuste suhtes, mis kuuluvad ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse, kui nad kujutavad endast samal ajal ühe põhivabaduse piiranguid, tekitades kõnealusele liikmesriigile põhimõttelise kohustuse laiendada samasugust maksustamist diskrimineeritud ettevõtjatele. Selline tulemus ei ole arusaadavalt soovitav. Abi puudutavaid sätteid ning põhivabaduste alaseid sätteid peab saama kohaldada kumulatiivselt samade asjaolude suhtes(41), kuigi nagu me allpool põhjalikumalt näeme, on kooskõlastamine vajalik, et hoida alal kahe valdkonna normide kooskõla ning vältida omavahel ühitamatute meetmete võtmist.

50.      Esitatud kaalutlustest lähtuvalt leian, et Aer Linguse vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite teine, kolmas ja neljas osa ning Ryanairi vastuapellatsioonkaebuse ainsa väite kolmas osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

6.      Järeldus vastuapellatsioonkaebuste kohta

51.      Kuna eeltoodud analüüsi põhjal leian ma, et ühtegi vastuapellatsioonkaebustes esitatud väidete osa ei tuleks vastu võtta, soovitan Euroopa Kohtul jätta need vastuapellatsioonkaebused tervenisti rahuldamata.

B.      Apellatsioonkaebused

52.      Mõlema oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon ühesuguste argumentidega ainult ühe väite, nimelt et Üldkohus on rikkunud ELTL artikli 108 lõiget 3 ja määruse nr 659/1999 artiklit 14. See väide puudutab kohtuotsuse Aer Lingus punkte 88–127 ja kohtuotsuse Ryanair punkte 119–152.

1.      Vaidlustatud kohtuotsused

53.      Üldkohtu mõttekäigu vaidlustatud kohtuotsuste põhistuses, mida komisjon kritiseerib ning mis on kahes otsuses sisuliselt identne, võib lühidalt kokku võtta niiviisi.

54.      Üldkohus märgib eelkõige, et lennureisijatasu on aktsiis, mis tähendab, et sellega seotud kulud on ette nähtud kajastuma reisijatelt võetavas hinnas ka vastavalt kohustusele, mille seab lennuettevõtjatele määruse nr 1008/2008(42) artikkel 23, st kohustusele näidata tasude summa iga pileti hinnas eraldi ära. Järgmiseks märgib Üldkohus, et samamoodi nagu selle tasu enda, võib ka madalamast tasumäärast tuleneva eelise, st kaheksaeurose vahe tavalise ja madalama määra vahel osaliselt või tervenisti lennuettevõtjate klientidele edasi kanda. Sellisel juhul, jätkab Üldkohus, ei jää see eelis neile ettevõtjatele või jääb üksnes osaliselt. Neil asjaoludel ei olnud komisjonil õigust eeldada, et madalama määra kohaldamisest tulenev eelis, mille lennuettevõtjad tegelikult said ja mis neile tegelikult jäi, võrduks igal juhul kaheksa euroga reisija kohta. Juhul kui eelis kandub edasi reisijatele, ei seisne lennuettevõtjate saadud tegelik eelis nimelt tingimata kahe määra vahelises vahes, vaid võimaluses pakkuda oma klientidele soodsamaid hindu, suurendades niiviisi oma käivet. Seega oleks komisjon pidanud kindlaks tegema, mis määral on lennuettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse kaheeurost määra, madalama määraga lennureisijatasu kohaldamisest tuleneva majandusliku kasu tegelikult reisijatele edasi kandnud, et teha täpselt kindlaks, kui suure eelise nad olid tegelikult saanud, või nõudma selle kindlakstegemist liikmesriigi ametivõimudelt. Lisaks, eeldades kõigil juhtudel, et selline eelis võrdub lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra vahega, ei ole komisjon Üldkohtu arvates võtnud piisavalt arvesse konkurentsiolukorda kõnealusel turul ega asjaolu, et kõigile lennuettevõtjatele, kelle lennud suundusid Dublini lennujaamast vähem kui 300 km kaugusele, kehtis ühesugune kaheeurone lennureisijatasu määr. Viimaks märgib Üldkohus, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, miks on abi andmisele eelnenud olukorra taastamiseks vaja tagasi nõuda tavalise tasu ja madalama tasu vahega võrduv summa. Üldkohus teeb kokkuvõtte, et määrates tagasinõudmisele kuuluva abi summaks lennureisijatasu madalama määra ja tavalise määra vahe, on komisjon teinud hindamisvea ja rikkunud õigusnormi.

2.      Poolte argumentide lühikokkuvõte

55.      Komisjon, keda toetab Iirimaa, väidab sisuliselt, et kritiseerides vaidlustatud otsust sellepärast, et seal ei võetud arvesse, mis määral lennureisijatasu madalamast määrast tulenev eelis kandus abi saanud lennuettevõtjatelt reisijatele edasi, on Üldkohus võtnud selleks, et teha tavalisest tasumäärast madalama määra kohaldamises seisneva fiskaalse abi korral kindlaks, kui suur abisumma tuleb tagasi maksta, kasutusele uue majandusliku kriteeriumi.

56.      Aer Lingus väidab, et kõnealusel juhul on tegemist kaudse abiga, mida komisjon käsitles vaidlustatud otsuses kui otsest abi. Ta märgib, et kui komisjon määrab tagastamisele kuuluva abisumma suuruse ise kindlaks, peab ta seda tegema võimalikult täpselt, mitte lihtsustavate eelduste põhjal. Aer Lingus märgib lisaks, et tal ei olnud lubatud võtta madalama määraga maksustatud lendude reisijatelt sellest määrast suuremat summat ning kui teda kohustataks tagasi maksma kaheksa eurot pileti kohta, nagu nõuab komisjon, ei oleks see summa madalama määraga pileti ostnud reisijatelt tagasiulatuvalt sissenõutav. Vastupidi komisjoni väidetule ei ole seda summat tema valduses ei konkreetselt ega teoreetiliselt kunagi olnud. Aer Linguse väitel on ekslik komisjoni väide, et Üldkohtu mõttekäigust tuleneks, et abi saanud ettevõtjatelt ei saa üldse midagi tagasi nõuda. See argument põhineb kohtuotsuse Aer Lingus ekslikul tõlgendusel. Viimaks leiab Aer Lingus, et vastuolusid varasema kohtupraktikaga, mida komisjon välja toob, ei ole olemas.

57.      Ryanair väidab esimese võimalusena, et komisjoni apellatsioonkaebuse ainus väide on tulemusetu. Komisjon võttis seisukoha ainult esimese suhtes kolmest eri argumendist, mida Üldkohus kasutas vaidlustatud otsuse artikli 4 tühistamise põhjenduseks, nimelt lennureisijatasu reisijatele edasikandumise arvestamata jätmine, turusituatsiooni arvestamata jätmine ning põhjenduste puudumine, miks on status quo ante taastamiseks vaja nõuda tagasi lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra vahe. Teise võimalusena väidab Ryanair, et komisjoni apellatsioonkaebuse väide on põhjendamatu. Üldkohus piirdus Ryanairi arvates nimelt sellega, et kohaldas põhimõtet, mille kohaselt tuleb välja arvutada abist saadud eelise tegelik väärtus. Lisaks paisutab komisjon selle summa täpse suuruse leidmise raskused üle, kui tuleks hoopis jääda Üldkohtu soovitatud lahenduse juurde. Viimaks märgib Ryanair, et abisaajale antud eelise klientidele edasikandumise arvestamata jätmine oleks ebajärjekindel, kui teisest küljest võimaldab kartelliõiguse rikkumisest tuleneva ülemäärase ostuhinna edasikandmine sellise konkureeriva ettevõtja klientidele, kes leiab, et teda on kahjustatud, õigusrikkujal kahju hüvitamise nõudest pääseda.(43)

3.      Hinnang

58.      Esmalt tuleb tagasi lükata Ryanairi esimese võimalusena esitatud argument, mille kohaselt on komisjoni apellatsioonkaebuse ainus väide tulemusetu. Esiteks ei ole kolm eri argumenti, mille Ryanair välja toob, Üldkohtu arutluskäigu ülesehituses iseseisvad põhjendused, miks vaidlustatud otsus tuleks tühistada, teiseks analüüsis komisjon oma ainsas väites kohtuotsuse Ryanair põhistuse eri aspekte, mille põhjal Üldkohus vaidlustatud otsuse viimaks tühistas.

59.      Seoses sellega tuleb esmalt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika näeb ette, et asjassepuutuva liikmesriigi kohustusel kõrvaldada tagasinõudmise teel abi, mida komisjon peab ühisturuga kokkusobimatuks, on eesmärgiks taastada abi andmisele eelnenud olukord.(44) Olukord quo ante taastatakse „abi tagastamisega“, st selle summa tagasimaksmisega, mille riik on ettevõtja käsutusse andnud ja millele vajaduse korral lisandub intress.(45) Abi tagastamise tulemusel kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli(46).

60.      Tagasimakstava summa suurus määratakse kindlaks erinevalt, olenevalt antud abi vormist. Näiteks kui riik annab abi saavate ettevõtjate käsutusse rahasummad või pakub neile tasuta või soodushinnaga kaupa või teenuseid, on need ettevõtjad põhimõtteliselt kohustatud maksma tagasi antud abi nimiväärtuse või saadud kauba või teenuste väärtusega samaväärse summa (või summa, mis on samaväärne nende eest makstud hinna ja turuhinna vahega)(47), millele lisandub intress.

61.      Kui abi esineb maksusoodustuse kujul, kaasneb varasema olukorra taastamisega reeglina see, et abi saanud ettevõtjatelt nõutakse sisse summa, mis vastab maksule või tasule, mis oleks ilma õigusvastase abita tasumisele kuulunud, millele lisandub sellega seotud intress(48). Selle alus on idee, et kuigi maksusoodustus on midagi muud kui otseses mõttes toetus, on sellel põhimõtteliselt samasugune konkurentsi moonutav mõju nagu sellel, kui ettevõtja käsutusse antaks nii suur rahasumma nagu see, mille võrra maksukoormust on vähendatud. Selline eelis võib tuleneda ettevõtjate otsese maksustamisega seotud meetmetest – näiteks maksustatava summa vähendamise, maksusumma täieliku või osalise vähendamise või maksuvõla tasumise edasilükkamise, võla tühistamise või ajatamise vormis – või kaudse maksustamise meetmetest, näiteks aktsiisi- või muust maksuvabastusest või -vähendusest, kuid siiski tingimusel, et selline vabastus või vähendus vastaks abi saava ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavate kohustuste vähendamisele(49).

62.      Tagasinõutava summa kindlaksmääramisel ei pea komisjon põhimõtteliselt uurima, kuidas abi saanud ettevõtja on selle abi andmisest tulenevat eelist konkreetselt kasutanud. Tagasimaksmise eesmärk ei ole mitte selle kasu kõrvaldamine, mida ettevõtja on abi andmise tulemusel tegelikult saanud, vaid kõrvaldada konkurentsieelis, mille ta selle abi andmise tõttu esialgu sai. See tähendab ühest küljest, et tagasinõudmine peab reeglina piirduma abi andmisest tuleneva otsese kasuga ega või laieneda võimalikule kaudsele kasule, mis on siiski abi andmise tagajärg.(50) Seega, kui abi saanud ettevõtja on tänu sellele, kuidas ta abi kasutas (näiteks langetades hindu või investeerides reklaami) saanud uusi turuosi, või sõlminud hankelepingu või hoidnud ära maksejõuetuse, on ta siiski kohustatud tagasi maksma summa, mis vastab ainult sellele eelisele, mis tulenes abi andmisest tema käsutusse. Teisest küljest nõutakse temalt kogu selle summa tagasimaksmist ka siis, kui ta ei ole toetuse halva majandamise või kõnealuse turu eripära tõttu, oma seisundi tõttu sellel turul, oma finantsseisundi või äritingimuste tõttu selle abi andmisest tulenevat konkurentsieelist täielikult ära kasutanud. Teisisõnu ei puutu valikud, mille ettevõtja on teinud pärast abi andmist, ega sellele järgnenud sündmused tagasimaksmiskohustuse ulatuse(51) kindlaksmääramisel asjasse(52). Lisaks tuleb abi tagasi maksta, olenemata negatiivsest mõjust – isegi siis, kui see on suurem kui abi andmisest tulenenud eelis –, mida tagasimaksmine võib abisaaja majandus- ja finantsseisundile avaldada. Seoses sellega on Euroopa Kohus täpsustanud, et abi tagasimaksmise kohustuse funktsioonist tuleneb, et üldiselt ja juhul, kui ei esine erakordseid asjaolusid, ei ole komisjon kuritarvitanud oma kaalutlusõigust, nõudes, et asjassepuutuv liikmesriik nõuaks õigusvastase abina antud summad tagasi(53), ka siis, kui tagasinõudmine seab abi saanud ettevõtjale kohustused, mis võivad tõenäoliselt põhjustada tema lahkumise turult(54).

63.      Äsjaöeldust tulenevalt ei tähenda „abi andmisele eelnenud olukorra taastamine“ – mis on tagasinõudmise põhieesmärk, nagu me nägime – seda, et taastataks abi andmise hetke konkurentsitingimused. Osa abi mõju on nimelt pöördumatu ja oleks naiivne arvata, et abi saanud ettevõtjale või ettevõtjatele antud eelisele vastavate summade tagasimaksmisest piisaks, et seada turul tegutsevad ettevõtjad samadesse konkurentsitingimustesse, kus nad olid enne abi andmist.(55) Niisiis võib olla, et ka pärast abi tagasimaksmist on abi saanud ettevõtjal või ettevõtjatel võimalik in concreto kasutada ära riigi sekkumise positiivset mõju oma konkurentsiolukorrale. Samamoodi võib olla, et hoolimata antud eelisest osutub nende konkurentsiseisund pärast abi tagasimaksmist halvemaks kui seisund, kus nad olid enne abi andmist.

64.      Viimaks on kohtupraktikas mööndud, et abi tagasinõudmiseks pädevad liikmesriigi ametivõimud võivad teataval määral võtta arvesse asjaolusid, mis võisid abi saanud ettevõtjale abist tulenevat eelist vähendada ning seega mõjutada tagasimakstava summa suurust. Näiteks kui abi andmine on toonud kõnealusele ettevõtjale täiendava maksukoormuse, tuleb enammakstud maks tagasimakstavast summast maha arvata. Samamoodi tuleb arvesse võtta maksusoodustusi, millele ettevõtjal oleks igal juhul olnud õigus vastavalt abi andmise ajal kehtinud liikmesriigi õigusnormidele, mis on kooskõlas liidu õigusega.(56) Piiramata ettevõtjate õigust end liikmesriigi tagasinõudmismenetluses kaitsta – eriti kui liikmesriigi ametivõimudelt nõutakse abi saajate tuvastamise ja abi suuruse kindlaksmääramise toiminguid –, paistab, et võimalus tugineda abist saadud eelise vähenemisele või neutraliseerumisele, viidates selle korraldusliku ja strateegilise mudeliga seotud asjaoludele, mille alusel abi saanud ettevõtja turul tegutseb, või konkurentsikontekstile, kus ta tegutseb, on siiski piiratud.

65.      Viimaks tuleb meenutada, et lisaks abisaajale või -saajatele antud konkurentsieelise kõrvaldamise funktsioonile on tagasinõudmise üks eesmärk ka mõjuda hoiatavalt ettevõtjatele, kellele langeb kohustus kontrollida, kas abi on antud aluslepingus ette nähtud menetlust järgides.(57) Nagu komisjon kohtuistungil õigesti rõhutas, on abi andnud riigi kohustus õigusvastaselt antud abi tagasi nõuda ette nähtud selleks, et heastada ebanormaalset olukorda, nimelt ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud standstill-kohustuse rikkumist. Kuigi see ei ole olemuselt karistus, on tagasinõudmisel mõju, mis muudab sellises rikkumises osalemise ettevõtjatele vähem atraktiivseks või paneb neid saadud abi tagasimaksmise riski vastu ettevaatusabinõusid tarvitusele võtma, kui neil ei ole konkreetsel juhul võimalik abi andmist ära hoida, nagu juhtub tihti siis, kui abi antakse maksusüsteemi kaudu.

66.      Kõigist eespool kirjeldatud põhimõtetest nähtub, et tavalisest maksumäärast madalama määra kohaldamises seisneva fiskaalse abi tagasinõudmisel kuulub põhimõtteliselt tagasinõudmisele tavalise määra ja konkreetsel juhul kohaldatud määra vahe. Nagu komisjon õigesti märkis, kannab abi saanud ettevõtja niiviisi viimaks seda maksukoormust, millest ta õigusvastaselt vabastati. Sel juhul eeldab abi suuruse kindlaksmääramine üksnes riigi sissenõudmata nõude suuruse kindlaksmääramist ja ei nõua keerulist majanduslikku hindamist ega põhimõtteliselt ka kõnealuse turu konkurentsitingimuste analüüsi või asjassepuutuvate ettevõtjate tegevuse analüüsi sellel turul.

67.      Kohustades Iirimaad nõudma sisse kõrgema lennureisijatasu määra ja madalama määra vahe iga väljastatud pileti pealt, järgis komisjon vaidlustatud otsuses seega eelviidatud põhimõtteid.

68.      Niisiis tuleb kontrollida, kas see, et Üldkohus tühistas vaidlustatud otsustes tagasinõudmiskorralduse, on kõnealuste kohtuasjade eripäraste asjaoludega põhjendatud.

69.      Enne selle analüüsimist pean siiski vajalikuks lükata tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt tuleneb Üldkohtu arutluskäigust, mille põhjal ta selle kohustuse tühistas, selline tagajärg, et lennuettevõtjatelt, kelle suhtes kohaldati madalamat lennureisijatasu määra, ei saa üldse midagi tagasi nõuda. Vastupidi sellele, mida see institutsioon paistab väitvat, ei tähenda võimaluse möönmine, et abi saanud ettevõtjad võisid osa saadud eelisest või kogu eelise oma klientidele edasi kanda, mitte nende ettevõtjate vabastamist igasugusest tagastamiskohustusest, vaid see eeldab tagasimakstava summa kindlaksmääramisel teatud konkreetsete tingimuste järgimist. Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsustes selgelt märkinud, et juhul, kui lennureisijatasu määra vähendamisest tulenev eelis kandus tervenisti või osaliselt reisijatele edasi, ei saa seda eelist enam pidada igal juhul võrdseks lennureisijatasu kahe eri määra vahega, vaid eelis vastab käibe suurenemisele, mis tuleneb soodsamate hindade pakkumisest turul. Sellist eelist saab tõenäoliselt kindlaks määrata samasuguse metoodikaga nagu see, mida komisjon kasutab kaudse abi korral(58), st hinnates lennureisihindade vähenemise mõju nõudmisele, et teha kindlaks, kui palju müüdud piletite arv selle hinnalanguse tõttu suurenes. Selliste meetodite kasutamine muudab tagasimakstava summa suuruse kindlaksmääramise kahtlemata keerulisemaks, kuid mitte võimatuks, ega välista seega algusest peale igasugust tagasinõudmist abi saanud lennuettevõtjatelt, nagu paistab väitvat komisjon.

70.      Seda kõike silmas pidades meenutan, et arutluskäik, mis viis Üldkohtu selle kritiseerimiseni, kuidas komisjon tagasinõutava summa suuruse kindlaks määras, lähtus, nagu nägime, tähelepanekust, et lennureisijatasu on aktsiis, st kaudne maks, mis on ette nähtud kajastuma reisijatelt võetavas hinnas nii vormiliselt kui ka majanduslikult. Lennureisijatasu vormiline kajastumine tuleneb Üldkohtu arvates eelkõige lennuettevõtjate kohustusest, mis langeb neile määruse nr 1008/2008 artikli 23 kohaselt, nimelt näidata see summa iga pileti hinnas eraldi ära, kohustusest, mille kohta Üldkohus leidis, et pooled on „ühel nõul“.

71.      Komisjon vaidleb neile eeldustele vastu, väites esiteks, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et komisjon nõustub määruse nr 1008/2008 artikli 23 sellise tõlgendusega, mis on vaidlustatud kohtuotsustes, ja teiseks, et asjaolu, et lennureisijatasu on aktsiis, ei ole lennuettevõtjatele madalama määra kohaldamisega antud eelise hindamisel oluline.

72.      Esimese kohta väidab komisjon, et ta on Üldkohtus kogu aeg kinnitanud, et määruse nr 1008/2008 artikkel 23 ei nõua lennuettevõtjatelt, et need märgiks tasu summa pileti hinnas igal juhul eraldi ära, vaid ainult siis, kui nad otsustavad selle piletihinnale lisada. Selles küsimuses piirdun märkimisega, et nii selle sätte sõnastus kui ka mõte, mis ilmneb sama määruse põhjendusest 16(59), paistavad kõnelevat komisjoni antud tõlgenduse kasuks, st et kohustus näidata tasude summa pileti koguhinnas eraldi ära eksisteerib ainult siis ning sedavõrd, kui lennuettevõtja otsustab nende tasude kulu reisijatele edasi kanda. Ilma et siinkohal oleks vaja võtta lõplikku seisukohta määruse nr 1008/2008 artikli 23 tõlgendamise kohta, tuleb siiski märkida, et isegi kui peaks leitama, et selle sätte kohaselt on lennuettevõtjad kohustatud nii või teisiti kogu lennureisijatasu summa alati pileti hinnas ära näitama, ei tähenda see, nagu neil ei oleks õigust – vähendades piletihinna osa, mis ei sisalda makse, ning sellest tulenevalt oma kasumimarginaali üksiku tehingu pealt – kas osa või kogu lennureisijatasu kulu ise kanda.(60) Teisisõnu, asjaolu, et lennureisijatasu on ette nähtud vormiliselt kajastuma reisijatelt võetavas hinnas, ei tähenda, et ettevõtjatel ei oleks selle tasu majandusliku mõju edasikandmise suhtes manööverdamisruumi.

73.      Komisjoni tõstatatud teise teema kohta, mida on nimetatud eespool punktis 71, olen selle institutsiooniga nõus, et tähtsus, mille Üldkohus omistas oma arutluskäigus asjaolule, et lennureisijatasu on aktsiis, on üle paisutatud.

74.      Esiteks, kuigi selliste maksude kulu on ette nähtud tarbijatele edasikandmiseks, koormab see maksukohustuslasena määratletud ettevõtja eelarvet vähemalt vormiliselt. Neid makse võetakse ettevõtja tegevuse pealt ning selle toimumise korral(61); lennureisijatasu puhul veoteenuse osutamise korral. Selliste maksude võimalik vähendamine kujutab endast abi saava ettevõtja jaoks, kelle maksukohustus väheneb, abi valdkonnas kehtivate õigusnormide mõttes otsest eelist, mida ei saa vastupidi Aer Linguse väidetule võrrelda kaudse eelisega, mida ettevõtja saab siis, kui tarbijatele antakse toetusi tema toodetud kauba ostmise eest.(62)

75.      Teiseks ei pruugi aktsiisikulu formaalsele edasikandmisele vastata selle majanduslik edasikandmine, kuna maksule vastava kulu võib hinna korrigeerimise teel tervenisti või osaliselt kanda ettevõtja, kes kaupa tarnib või teenust osutab.(63) Samamoodi võib osa maksuvähendust siis, kui pakutava toote või teenuse koguhind jääb muutumatuks või väheneb selle maksuvähendusega võrreldes väiksemas ulatuses, teiseneda tervenisti või osaliselt ettevõtja tuluks. Selle poolest erineb lennureisijatasu maksmise kohustusega lennuettevõtjate olukord Kreeka kasiinode olukorrast diferentseeritud sissepääsutasude süsteemi kontekstis, mida Üldkohus käsitles kohtuasjas, milles ta tegi 11. septembri 2014. aasta otsuse Kreeka vs. komisjon (T-425/11, EKL, EU:T:2014:768), ning mille üle pooled kohtuistungil arutlesid. Selles süsteemis oli kasiino sissepääsupiletite hind riigi määratud nagu ka protsendimäär, mille iga kasiino võis sellest hinnast pileti väljastamismaksuna kinni pidada. Kuna kasiinod ei saanud mõjutada ei sissepääsupileti hinda(64) ega sellelt tasumisele kuuluvaid makse, tegutsesid kasiinod erinevalt lennureisijatasu maksmise kohustusega lennuettevõtjatest üksnes maksukogumise ülesandega vahendajatena(65).

76.      Kolmandaks ei ole edasikandmismehhanism seotud mitte ainult aktsiisimaksudega, mida võetakse tootmiselt või tarbimiselt(66), vaid üldiselt kõigi kaudsete maksudega – näiteks osutatud teenuse eest riigile tasutud lõivuga –, mis lisandudes tootmiskuludele, kajastuvad toote või teenuse lõpphinnas. Teatav maksukohustuse edasisuunamise vorm võib esineda isegi seoses otseste maksudega. Näiteks ettevõtja tulu maksustamise suurenemine, eriti kui tegemist on erimaksuga, võib panna tootja kandma suurenenud maksukulu oma toodetesse üle, tõstes hindu, või mõjutada teda maksuga koormatud sektorist eemalduma, mis toob kaasa pakkumise vähenemise ja hindade tõusu. Lisaks ei pruugi tootja kanda maksukulu mitte ainult tarbijatele edasi, vaid ka tarnijatele tagasi ja ka üldisemalt üle kanda (nn kaudne ülekandmine), näiteks tõstes selliste toodete hinda, mida selle maksuga ei maksustata. Teisisõnu leidub erinevaid mehhanisme, mis võimaldavad ettevõtjal, kellel tuleb maksu, sh kaudset maksu tasuda, kanda see kulu tervenisti või osaliselt teistele isikutele üle. Kui neid mehhanisme kasutatakse, ei saa välistada, et ka maksukoormuse vähenemisest tuleneda võiv eelis võib olenevalt asjassepuutuva turu omadustest edasi kanduda teistele isikutele kui tegelik maksumaksja.

77.      Eelneva põhjal leian, et ei vaadeldavate juhtumite iseärasused, täpsemalt kõnealuse tasu laad, ega lennuettevõtjate võimalik kohustus täita määruse nr 1008/2008 artiklis 23 sätestatud hinnakujunduskriteeriume ei ole iseenesest põhjendus, miks kalduda kõrvale kriteeriumidest, mida madalama maksumäära kohaldamise teel antud abi suuruse kindlaksmääramiseks tavaliselt kasutatakse.

78.      Üldkohtu järeldus, mille kohaselt komisjon oleks pidanud võtma arvesse seda, et madalama lennureisijatasu määra kohaldamisest tulenev eelis võis reisijatele edasi kanduda, põhineb ka mõnel kohtupretsedendil, eriti 29. märtsi 2007. aasta otsusel Scott vs. komisjon (T-366/00, EU:T:2007:99) ja 22. jaanuari 2013. aasta otsusel Salzgitter vs. komisjon (T-308/00, EU:T:2013:30), mis rõhutavad komisjoni kohustust piirata tagasinõudmiskohustus abi andmisest tuleneva rahalise eelisega.

79.      Nende kohtulahendite asjakohasus käesolevates kohtuasjades paistab siiski kahtlane. Kohtuasjad, kus tehti eelviidatud kohtulahendid, puudutavad nimelt olukordi, kus abist saadud eelise (maksuvõla tasumise edasilükkamises seisnev tasuta ettemakse kohtuasjas Salzgitter vs. komisjon ning maatüki soodushinnaga võõrandamisest tulenev rahastamine kohtuasjas Scott vs. komisjon) suuruse kindlaksmääramiseks oli vaja anda keerulisi majanduslikke hinnanguid, mille õigsust abi saanud ettevõtjad kritiseerisid. Käesolevatel juhtudel heideti komisjonile Üldkohtus ette aga seda, et ta ei võtnud arvesse abi andmisele järgnenud asjaolusid (võimalust, et eelis kandus edasi reisijatele), mis võivad muuta lennuettevõtjatele madalama maksumäära kujul algselt antud eelise laadi ja suurust, mille komisjon on õigesti kindlaks määranud.(67) Teisisõnu ei ole käesolevates kohtuasjades – vähemalt mitte otseselt – kõne all mitte viga abi suuruse arvutamisel, nagu see oli kohtuasjades, milles tehti Üldkohtu viidatud kohtulahendid, vaid see, kas abi saanud ettevõtja võib tugineda eelise edasikandmisele (passing-on), et vähendada tagasimakstavate summade suurust.

80.      Nagu on juba olnud võimalus märkida, ei eelda abi andmisest tulenevate eeliste täpne kindlaksmääramine põhimõtteliselt selle uurimist, kuidas seda abi on pärast andmist konkreetsel juhul kasutatud. Niisiis ei tohiks see, kui suures ulatuses sellised eelised on pärast abi andmist teistele isikutele üle kantud, olla tagasimaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramisel oluline. Sellele viitab selgelt 20. märtsi 1997. aasta kohtuotsus Alcan Deutschland (C-24/95, EU:C:1997:163), kus Euroopa Kohus ei nõustunud sellega, et abi tagasinõudmiskohustuse vastu saaks tugineda liikmesriigi õigusnormidele, mille kohaselt on tagastamine välistatud juhul, kui abisaaja, kes on tegutsenud heas usus, suudab tõendada, et abi andmisest tulenevat rikastumist ei ole toimunud.(68) Selle kohtuotsusega päädinud kohtuasjas esitatud ettepanekus asus kohtujurist Jacobs sõnaselgelt seisukohale, mis ei nõustunud eelise ülekandmisele (passing-on) tuginemisega riigiabi valdkonnas(69), Euroopa Kohus lubas seda aga ühenduse abi korral, nimelt 21. septembri 1983. aasta kohtuotsusega Deutsche Milchkontor jt (205/82–215/82, EU:C:1983:233).

81.      Nagu eespool nägime, peetakse antud abiga võrdse summa (kõnealustel juhtudel sissenõudmata maksuvõla summa) tagasinõudmist, millele vajaduse korral lisandub intress, põhimõtteliselt sobivaks, et abi saajale antud konkurentsieelis kõrvaldada ja varasem olukord taastada. Mis tahes muu norm – mis võimaldab abisaajal näiteks vaidlustada tagasinõudmiskorralduse, tuginedes asjaolule, et eelis on kandunud tema ostjatele hinnasoodustuse näol edasi –, oleks raskesti kohaldatav, nagu märkis eelmises punktis viidatud ettepanekus kohtujurist Jacobs, ning takistaks aluslepingus sätestatud eesmärkide saavutamist, kuivõrd sellega kaasneks väiksema summa tagasimaksmine.(70)

82.      Ryanair märgib, et kui eelise ülekandmisele (passing-on) ei lubata abi valdkonnas tugineda, rikub see liidu õiguse järjepidevust, kuna kartellinormide rikkumise asjades esitatud kahjunõuetes lubatakse sellele tugineda ettevõtjatel, kes on süüdi peaaegu kriminaalkuritegudes, keelates seda samal ajal sellistele ettevõtjatele nagu käesolevate kohtuasjade lennuettevõtjad, kellel ei olnud konkreetsel juhul võimalik abi andmist takistada. Märgin selle kohta, et ka mööndes, et mehhanism, mille kaudu ettevõtja kannab abist saadud eelise oma klientidele edasi, on juriidilisest ja majanduslikust aspektist sarnane mehhanismiga, mis võimaldab kahju saanud konkurendil enda kantud kahju tarbijatele edasi kanda, tuginetakse käesolevates kohtuasjades edasikandmisele (passing-on) abi valdkonna normide public enforcement’i kontekstis, mitte private enforcement’i kontekstis nagu kartelliõiguses. Viimane järgib erahuvide kaitsmiseks mõeldud hüvitamise loogikat, mis erineb loogikast, mille alusel komisjon kohaldab konkurentsieeskirju ning milles lähtutakse avalikust huvist, et säilitada turgude konkurentsitingimused. Ryanairi soovitatud paralleel ei ole seega minu arvates vähemalt sellest aspektist asjakohane. Pealegi ei keela ELTL artikli 108 lõike 3 private enforcement’i kontekstis mitte miski abi saanud ettevõtjatel siis, kui nad peaks olema kahju hüvitamise menetluses kohtusse kutsutud, tugineda ettevõtja vastu, kes leiab, et on kahju saanud, asjaolule, et too võis selle kahju tervenisti või osaliselt oma klientidele üle kanda. Seega ei ole Ryanairi viidatud järjepidevuse rikkumist ka sellest aspektist toimunud.

83.      Viimaks tuginevad Aer Lingus ja Ryanair asjaolule, mida rõhutas vaidlustatud kohtuotsustes ka Üldkohus(71), nimelt et lennuettevõtjatel, kes on kohustatud maksma tagasi lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra vahe, ei ole võimalik saada madalama määraga pileti ostnud reisijatelt tagantjärgi kätte seda suuremat maksumäära, mis jäi tasumata. Minu arvates ei ole sellel asjaolul otsustavat tähtsust, kuna asjassepuutuvatel lennuettevõtjatel on ometi võimalik kanda abi tagastamisega seotud kulu uusi pileteid väljastades oma klientidele üle.(72) Meenutan lisaks, et eespool viidatud 4. märtsi 2009. aasta kohtuotsuses Associazione italiana del risparmio gestito e Fineco Asset Management vs. komisjon (T-445/05, EU:T:2009:50) leidis Üldkohus, et asjassepuutuvad investeerimisfondid või neid valitsevad ettevõtjad on kohustatud tagastama tavapärase maksu ja kohtuasjas käsitletavast meetmest tuleneva madalama maksu vahe, olenemata nende – tuvastamata – võimalusest nõuda see liikmesriigi õigusnormide alusel sisse oma osakuomanikelt.(73) Viimaks, isegi kui on tõsi, et faktiliselt on lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra vahega võrduva summa sissenõudmisel samasugune mõju nagu tagasiulatuval maksustamisel kõrgema määraga, nagu annavad mõista Ryanair ja Aer Lingus, on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et see on maksuvähenduse riigiabiks liigitamise normaalne tagajärg.(74)

84.      Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes ning esitatud põhjenduste alusel leian, et kui Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsustes vaidlustatud otsuse artikli 4 osas, kus see kehtestab lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra vahega võrduva summa tagasinõudmise kohustuse, rikkus Üldkohus õigusnormi. Seega soovitan Euroopa Kohtul komisjoni apellatsioonkaebus rahuldada ning tühistada vaidlustatud kohtuotsused.

C.      Üldkohtusse tagasisaatmine

85.      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses lõigus on sätestatud, et kui Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistab, võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse. Seoses sellega märgin, et Üldkohus on jätnud kohtuasjas T-473/12 käsitlemata hagi teise väite ja osa neljandast väitest ning kohtuasjas T-500/12 kolmanda väite teise osa. Leian, et käesolevad liidetud kohtuasjad tuleb seega saata Üldkohtusse tagasi, et ta neid väiteid ja argumente analüüsiks.

86.      Alljärgnevad tähelepanekud esitan juhuks, kui Euroopa Kohus peaks eelistama asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse teha.

87.      Käesolevas ettepanekus esitatud põhjustel tuleb kohtuasjas T-473/12 esitatud kolmas ja neljas väide ning kohtuasjas T-500/12 esitatud teine ja kolmas väide Üldkohtu käsitletud piires, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustes vastu võttis, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88.      Kohtuasjas T-473/12 esitatud teises väites, mida Üldkohus ei arutanud, väitis Aer Lingus, et otsustades, et abi tuleb tagasi nõuda, oleks komisjon pidanud arvesse võtma, et lennuettevõtjatel, kelle suhtes on kohaldatud lennureisijatasu kõrgemat määra, on õigus saada ELTL artikli 56 ja määruse nr 1008/2008 vastaselt enammakstud summa tagasi. Tehes korralduse, et lennureisijatasu kõrgema ja madalama määra vahe tuleb sellistel asjaoludel tagasi nõuda, rikkus komisjon määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 1 ning õiguskindluse põhimõtet, tõhususe põhimõtet ja hea halduse põhimõtet.

89.      Kohtuasjas T-500/12 esitatud kolmanda väite teises osas, mille Üldkohus jättis samuti käsitlemata, esitas Ryanair tagasinõudmiskorralduse õiguspärasuse kohta samasuguseid argumente. Eriti rõhutas ta suuri konkurentsimoonutusi, mis tulenevad tema väitel õigusest esitada liikmesriigi kohtutesse nõudeid ELTL artikli 56 vastaselt makstud tasu tagasisaamiseks koostoimes tagasinõudmisotsusega, ning et need moonutused kahjustavad eriti väikesi lennuettevõtjaid nagu Aer Arann.

90.      Kõigepealt märgin, et Aer Linguse seisukoha, mille kohaselt on olemas õigus lennureisijatasu liikmesriigi kohtutes ELTL artikli 108 lõike 3 alusel tagasi saada, lükkas Üldkohus kohtuotsuse Aer Lingus punktides 65–76 tagasi. Seda põhistuse osa ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

91.      Seda silmas pidades leian, et Aer Linguse ja Ryanairi argumendid tuleb tagasi lükata ka osas, kus need põhinevad väidetaval õigusel saada lennureisijatasu teenuste osutamise vabadust puudutavate sätete alusel tagasi.

92.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on abi tagasinõudmine abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg.(75) Reeglina kõrvaldatakse ebaseaduslikust abist põhjustatud konkurentsimoonutused, nõudes abisaajatelt abi tagastamist abi andnud üksusele.

93.      Tagasinõudmise eesmärk on taastada endine olukord. Kui tegemist on (täieliku või osalise) maksuvabastuse vormis antud abiga, täidetakse seda eesmärki reeglina sel teel, et asjassepuutuv liikmesriik võtab vajalikud meetmed, millega abi saanud ettevõtjaid kohustatakse tasuma summad, mis vastavad nende suhtes ebaseaduslikult kohaldatud maksuvabastuse summale.(76) Kui komisjon peaks juhul, kui maksumeede tervikuna kujutab endast põhivabaduste piiramist, pärast kõnealuse maksuvabastuse ebaseaduslikkuse tuvastamist loobuma abi andnud liikmesriigilt selliste meetmete võtmise nõudmisest, et võimaldada asjassepuutuvatel ettevõtjatel kasutada õigust maksu tagasisaamisele, siis oleks sellise eesmärgi saavutamine paratamatult raskendatud.

94.      Vastupidi sellele, mida paistab väitvat Aer Lingus, ei saa see, kui liikmesriigi kohtus menetletakse ELTL artikli 56 alusel lennureisijatasu tagastamisnõudeid, olla abi tagasinõudmise alternatiivmehhanism, millega saaks kõrvaldada komisjoni tuvastatud abi konkurentsivastane mõju. Isegi kui möönda, et võimalik tagastamisotsus võib aidata seda mõju piirata, vähendades nende ettevõtjate arvu, keda riigiabiks peetav meede kahjustab(77), jääb nimelt tõsiasi, et sellise otsuse tegemine sõltub asjassepuutuvate ettevõtjate algatusest ning selleks peavad olema täidetud nii menetlus- kui ka materiaalõigusnormid. Lisaks saaks abi mõju niiviisi kõrvaldada ainult juhul, kui kõik ettevõtjad, kelle suhtes kohaldati kõrgemat määra, nõuaks tagasimaksmist ja selle ka saavutaks. On ilmne, et selline olukord ei taga kuidagi, et abi andmisele eelnenud olukorra taastamise eesmärk tõepoolest saavutataks.

95.      Andes korralduse abi tagasinõudmiseks, võtmata arvesse õigust tagastamisele, mis väidetavalt kuulub lennuettevõtjatele, kes maksid lennureisijatasu kõrgemat määra, ei ole komisjon minu arvates seega rikkunud määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 1 ega liidu õiguse üldpõhimõtteid, millele viitab Aer Lingus.(78)

96.      Sellegipoolest, kui tagastamismenetluse kasutamine ei ole tagasinõudmiskorralduse alternatiiv, tundub olevat selge, et neid kaht abinõud ei saa isegi mitte paralleelselt kohaldada, kuna nende tagajärjed on kokkusobimatud. Võimaliku tagastamismeetme tagajärjel laieneks lennureisijatasu madalama määra kohaldamises seisnev eelis lennuettevõtjatele, kelle suhtes oli kohaldatud kõrgemat määra, samas kui tagasinõudmiskorraldus seab lennuettevõtjatele, kelle suhtes kohaldati madalamat määra, kohustuse see eelis tagastada. Seega, nagu nii Aer Lingus kui ka Ryanair õigesti rõhutavad, kui neid kaht mehhanismi peaks lubatama korraga kohaldada, jääks lennureisijatasu konkurentsivastane mõju püsima, olgugi et eelise saanud ja ebasoodsamas positsioonis olevate ettevõtjate roll vahetuks.

97.      Sellise paradoksaalse tulemuse vältimiseks tuleb liikmesriigi kohtul, kelle menetluses on tagastamisnõue, tagasinõudmiskorraldust sisaldava otsuse tagajärgi arvesse võtta. Minu arvates on aga ilmne, et tagasinõudmiskorraldust sisaldav otsus, mis laiendab tavalise lennureisijatasu määra kohaldamist neile lennuettevõtjatele, kelle suhtes kohaldati madalamat määra, kõrvaldab tagasiulatuvalt diferentseeritud määrade kohaldamisest tuleneva diskrimineerimise. Sellistel asjaoludel laiendaks enammakstud summa tagasisaamise võimaldamine abisaajate hulka ja suurendaks seeläbi kõnealuse abi toimet.(79)

98.      Eelnevast lähtuvalt tuleb kohtuasjas T-473/12 esitatud teine väide ning kohtuasjas T-500/12 esitatud kolmanda väite teine osa juhul, kui Euroopa Kohus peaks neid käsitlema, minu arvates põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

99.      Oma hagi neljandas väites leiab Aer Lingus, et kuna reisijatelt, kes said kasu lennureisijatasu madalamast määrast, ei ole kaheksat tagasinõudmisele kuuluvat eurot tagantjärele võimalik saada, oleks see justkui täiendav maks ning kujutaks endast seega õigusvastast sanktsiooni, rikkudes nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka määruse nr 659/1999 artiklit 14. Selles osas piirdun viitamisega oma tähelepanekutele, mille ma tegin juba eespool punktis 83.

100. Kõigist esitatud kaalutlustest lähtuvalt leian, et kui Euroopa Kohus peaks otsustama esimese kohtuastme kohtuasjad pärast vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist ise lahendada, tuleks need hagid tervikuna rahuldamata jätta.

IV.    Ettepanek

101. Kõigist esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta vastuapellatsioonkaebused rahuldamata, rahuldada apellatsioonkaebused, tühistada vaidlustatud kohtuotsused ja suunata asjad tagasi Üldkohtusse. Kui Euroopa Kohus peaks pärast tühistamist otsustama kohtuasjad T-473/12 ja T-500/12 ise lahendada, soovitan jätta kummaski kohtuasjas esitatud hagi tervenisti rahuldamata ning mõista käesolevate menetluste ja Üldkohtu menetluste kohtukulud välja Aer Linguselt ja Ryanairilt.

1 –      Algkeel: itaalia.

2 – Lennureisijatasu kehtestati 30. märtsil 2009. aastal jõustunud 2008. aasta finantsseaduse (Finance Act) (nr 2) artikliga 55.

3 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine) (ELT L 293, lk 3).

4 – See määr muudeti hiljem nullmääraks ja lennureisijatasu sisuliselt kaotati.

5 – ELT 2013, L 118, lk 30.

6 – Kohtuotsus Aer Lingus, punktid 22–37, ja kohtuotsus Ryanair, punktid 23–41.

7 – Kohtuotsus Ryanair, punktid 42–56.

8 – Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339). Määrus nr 659/1999 tühistati ja asendati alates 13. oktoobrist 2015 nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrusega (EL) nr 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), millega see kodifitseeriti.

9 – Vt eelkõige kohtuotsus, 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon (C-487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 85), millele Üldkohus viitab kohtuotsuse Aer Lingus punktis 43.

10 – Vt kohtuotsused, 22.3.1977, Steinike & Weinlig (78/76, EU:C:1977:52, punkt 21) ja 13.9.2010, Kreeka jt vs. komisjon (T-415/05, T-416/05 ja T-423/05, EU:T:2010:386, punkt 212).

11 – Vt kohtuotsus, 10.12.2013, komisjon vs. Iirimaa jt (C-272/12 P, EU:C:2013:812, punkt 53).

12 – Vt kohtuotsused, 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon (C-487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 10.5.2000, SIC vs. komisjon (T-46/97, EU:T:2000:123, punktid 83 ja 84).

13 – Vt muu hulgas kohtuotsused, 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon (EU:C:2008:757, punkt 92) ja 10.5.2000, SIC vs. komisjon (T-46/97, EU:T:2000:123, punkt 84).

14 – Vt näiteks kohtuotsus, 10.12.2013, komisjon vs. Iirimaa jt (EU:C:2013:812, punkt 53).

15 – Tasub märkida, et hagejast äriühingud ei vaielnud selles kohtuasjas selle vastu, et tegemist on abiga ning järelikult eelisega, vaid üksnes selle eelise tagasinõudmiskohustuse vastu, mille komisjon seadis (vt punkt 38).

16 – Vt kohtuotsus DHL Aviation ja DHL Hub Leipzig vs. komisjon (T-452/08, EU:T:2010:427, punkt 40).

17 – Apellant viitab kohtuotsustele, 27.3.1980, Denkavit italiana (61/79, EU:C:1980:100); 10.7.1980, Ariete (811/79, EU:C:1980:195) ja 1.7.2010, ThyssenKrupp Acciai Speciali Terni vs. komisjon (T-62/08, EU:T:2010:268).

18 – Erinevalt praegustest kohtuasjadest oli pealegi tegemist enne oletatava eelise andnud meedet võetud meetme õigusvastasuse või ebaseaduslikkusega.

19 – Vt kohtuotsused, 27.3.1980, Denkavit italiana (61/79, EU:C:1980:100, punkt 31) ja 10.7.1980, Ariete (811/79, EU:C:1980:195, punkt 15).

20 – Kohtuotsus, 27.9.1988, Asteris jt (106/87–120/87, EU:C:1988:457, punktid 23 ja 24).

21 – Vt punktid 62 ja 63.

22 – Aer Lingus viitab: kohtuotsused, 9.11.1983, Amministrazione delle finanze dello Stato vs. San Giorgio (199/82, punkt 12); 14.1.1997, Comateb jt (C-192/95–C-218/95, EKL, EU:C:1997:12, punkt 20); 8.3.2001, Metallgesellschaft jt (C-397/98 ja C-410/98, EKL, EU:C:2001:134, punkt 87) ja 12.12.2006, Test Claimants in the FII Group Litigation (C-446/04, EKL, EU:C:2006:774, punkt 205).

23 – Eriti viitab Aer Lingus punktile 10.

24 – Sellisele esialgsele järeldusele jõuab komisjon Iiri ametivõimudele saadetud märgukirjas.

25 – 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsuses Stylianakis (C-92/01, EU:C:2003:72) viitab Euroopa Kohus võimalusele, et see tasu kujutab endast tasu lennujaamateenuste eest ning et selliste teenuste maksumus on piiriüleste lennureisijate puhul suurem (punktid 27 ja 29).

26 – Selle kohtuotsusega päädinud kohtuasja aluseks olnud põhikohtuasja ese oli G. Stylianakise nõue Kreeka riigi vastu, millega ta soovis, et talle hüvitataks pool lennujaamade ajakohastamis- ja arendustasust, mille ta oli pidanud maksma lennureisi pealt Iraklionist Marseilles’sse. Tasu kohaldati Kreeka lennujaamadest väljuvate lendude reisijate suhtes ning selle summa määrati nagu käesolevatelgi juhtudel kindlaks lennu lõppsihtkoha ja lähtelennujaama vahelise kauguse põhjal: kaugemasse kui lähtelennujaamast 750 km kaugusel asuvasse lõppsihtkohta suunduvate lendude puhul oli see summa kaks korda suurem kui tasu, mida maksid lähtelennujaamast 100–750 km kaugusel asuva lõppsihtkohaga lennureisijad.

27 – Punkt 28.

28 – Punkt 26.

29 – Sellisest tõlgendusest lähtub komisjon vaidlustatud otsuses, mille kohaselt on vähendatud tasumäär lendudele Dublini lennujaamast kuni 300 km kaugusel asuvatesse sihtlennujaamadesse erand võrdlusaluseks olevast süsteemist („an exception from the reference system“), vt vaidlustatud otsuse põhjendused 14 ja 45. Sama arvamust väljendati Iiri ametivõimude – kes täpsustasid, et erand standardmäärast oli ette nähtud selleks, et muuta tasu suurus kaugusega proportsionaalseks (vt vaidlustatud otsus, punktid 33 ja 40) – haldusmenetluses ning seda kinnitati Üldkohtule ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades.

30 – Vt viimati kohtuotsus, 17.11.2009, Presidente del Consiglio dei Ministri (C-169/08, EU:C:2009:709).

31 – Iiri ametiasutustele saadetud märgukirja kuupäev on 18. märts 2010 ning vaidlustatud otsuses käsitletud ajavahemik on 30. märtsist 2009 kuni 1. märtsini 2011 (vt selle otsuse põhjendus 11).

32 – Ma ei arva seevastu, et see oleks tulemusetu. Kuigi Ryanairi argumendid on kesised, on neil nimelt eesmärk vaielda vastu nii Üldkohtu seisukohale, et määrade üheaegne kehtestamine on puhtalt normitehnika küsimus ning seega ebaoluline, kui ka tõdemusele, et komisjon on oma järeldust, et madalam määr on erand kõrgemast määrast, piisavalt põhjendanud.

33 – Vt ka minu ettepanek, kohtuasi British Aggregates vs. komisjon (EU:C:2008:419, punkt 100).

34 – Üldkohtule esitatud hagis väitis Ryanair, et 2008. aastal kohaldati madalamat määra 50% Aer Aranni reisijate suhtes ja ainult 1,9% Ryanairi reisijate suhtes.

35 – Märgin, et Üldkohtus väitis Ryanair, et kõnealuse maksustamiskorra majandusliku mõju üldanalüüsi põhjal oleks komisjon pidanud tunnistama, et sellise maksustamiskorra mõju tema olukorrale on kokkuvõttes negatiivne, ning seega välistama võimaluse, et ta oleks selle süsteemiga antud abist mingi eelise saanud. Ryanair ei ole Euroopa Kohtus siiski kritiseerinud seda osa kohtuotsusest Ryanair, kus Üldkohus sellele argumendile vastas.

36 – Kaks õigusakti, millega kehtestati Austrias energiamaks, ja õigusakt, mis nägi ette, et see maks makstakse osaliselt tagasi üksnes kaupu tootvatele ettevõtjatele, olid küll eraldi aktid, kuid võeti vastu ning jõustati samal ajal, vt kohtuotsuse punkt 3.

37 – Kõnealuse määrusega, mille andis Belgia linna Seraingi volikogu, kehtestati mootorivõimsuselt tasumisele kuuluv maks, ning nähti ühtlasi ette mitu olukorda, mis annavad aluse sellest maksust vabastamisele, vt kohtuotsuse punktid 6–9.

38 – Kohtuotsused, 22.6.2006, Belgia ja Forum187 vs. komisjon (C-182/03 ja C-217/03, punkt 119); 15.11.2011, komisjon vs. Gibraltari valitsus ja Ühendkuningriik (C-106/09 P ja C-107/09 P, EU:C:2011:732, punkt 75); 14.1.2015, Eventech (C-518/13, EU:C:2015:9, punkt 55) ja 9.10.2014, Ministerio de Defensa ja Navantia (C-522/13, EU:C:2014:2262, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

39 – Vt selle kohta kohtuotsused, 8.12.2011, France Télécom vs. komisjon (C-81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 21) ja 1.10.2015, Electrabel ja Dunamenti Erőmű vs. komisjon (C-357/14 P, EU:C:2015:642, punkt 105).

40 – Vt näiteks kohtuotsus, 8.12.2011, France Télécom vs. komisjon (C-81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 23).

41 – Vt näiteks kohtuotsus, 17.11.2009, Presidente del Consiglio dei Ministri (C-169/08, EU:C:2009:709).

42 – Viidatud eespool 3. joonealuses märkuses.

43 – Ryanair viitab seoses sellega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiivile teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT 2014, L 349, lk 1).

44 – Vt eelkõige kohtuotsus, 4.4.1995, komisjon vs. Itaalia (C-350/93, EU:C:1995:96, punkt 21).

45 – Vt eelkõige kohtuotsused, 4.4.1995, komisjon vs. Itaalia (C-348/93, EU:C:1995:95, punkt 22); 29.4.2004, Saksamaa vs. komisjon (C-277/00, EU:C:2004:238, punkt 75) ja 17.9.2009, komisjon vs. MTU Friedrichshafen (C-520/07 P, EU:C:2009:557, punkt 57).

46 – Vt eelkõige kohtuotsused, 4.4.1995, komisjon vs. Itaalia (C-348/93, EU:C:1995:95, punkt 27); 29.4.2004, Saksamaa vs. komisjon (C-277/00, EU:C:2004:238, punktid 74–76) ja 8.12.2011, Residex Capital IV (C-275/10, EU:C:2011:814, punkt 34).

47 – Vt näiteks kohtuotsused, 16.12.2010, SEYDALAND (C-239/09, EU:C:2010:778) ja 2.9.2010, komisjon vs. Scott (C-290/07 P, EU:C:2010:480).

48 – Mõne käesoleva kohtuasjaga analoogilise näite saamiseks vt kohtuotsus, 4.3.2009, Associazione italiana del risparmio gestito ja Fineco Asset Management vs. komisjon (T-445/05, EU:T:2009:50, punkt 201) ja komisjoni otsus 2006/323/EÜ Prantsusmaal Gardanne’i piirkonnas, Iirimaal Shannoni piirkonnas ja Itaalias Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise kohta, mille Üldkohus jättis 21. märtsi 2012. aasta otsuses Iirimaa vs. komisjon (T-50/06 RENV, T-56/06 RENV, T-60/06 RENV, T-62/06 RENV ja T-69/06 RENV, EU:T:2012:134) viimati muutmata.

49 – Kui ettevõtja tegutseb lihtsalt vahendajana, kelle ülesanne on nõuda maksuameti nimel makse sisse, ei jää see maks nimelt ettevõtja eelarvet koormama ning kui seda peaks vähendatama, ei teki sellest vähendamisest eelist, mis seisneks ettevõtja eelarvet koormavate kohustuste kergendamises, nagu Euroopa Kohus on hiljuti Kreeka kasiino sissepääsutasude kohta selgitanud, vt kohtumäärus, 22.10.2015, komisjon vs. Kreeka (C-530/14 P, EU:C:2015:727, punkt 32).

50 – Kui selline kasu toob kahju konkurentidele või kolmandatele isikutele, võib seda aga arvesse võtta kahjunõude raames, mille need isikud esitavad abisaaja või abi andnud riigi vastu, vt komisjoni teatis riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt, 2009/C 85/01, jagu 2.2.4, eriti punkti 49 alapunkt b.

51 – See-eest võib neil olla mõju selle isiku kindlaksmääramisele, kes peab abi tagastama.

52 – Vt selle kohta seoses maksualase abiga kohtuotsus, 15.12.2005, Unicredito (C-148/04, EU:C:2005:774, punkt 118). Vt ka kohtuotsus, 20.3.1997, Alcan Deutschland (C-24/95, EU:C:1997:163).

53 – Vt kohtuotsused, 17.6.1999, Belgia vs. komisjon (C-75/97, EU:C:1999:311, punkt 66) ja 7.3.2002, Itaalia vs. komisjon (C-310/99, EU:C:2002:143, punkt 99).

54 – Kohtuotsus, 29.4.2004, Itaalia vs. komisjon (C-372/97, EU:C:2004:234, punkt 105).

55 – Mõeldagu näiteks juhule, kui abi on võimaldanud abi saanud ettevõtjal turult lahkumist vältida, laiendada stabiilselt oma turuosa või pääseda teisele turule, või kui see on hoopis põhjustanud konkureeriva ettevõtja väljatõrjumise turult.

56 – Kohtuotsus, 1.7.2010, BNP Paribas ja BNL vs. komisjon (T-335/08, EU:T:2010:271, punkt 50).

57 – Vt eelkõige kohtuotsus, 20.3.1997, Alcan Deutschland (C-24/95, EU:C:1997:163, punktid 34–36).

58 – Tegemist on toetustega, mida antakse otse tarbijatele selle eest, et nad ostavad kaupa valikuliselt kindlaks määratud ettevõtjatelt, kes on kaudsed abisaajad. Vt näiteks komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus 2007/374/EÜ riigiabi C 52/2005 kohta, mida Itaalia Vabariik andis digitaaldekoodrite toetusega ostmiseks (ELT 2007, L 147, lk 1).

59 – Määruse nr 1008/2008 põhjendus 16 on sõnastatud järgmiselt: „Tarbijatel peaks olema võimalik tõhusalt võrrelda erinevate lennuettevõtjate lennuteenuste hindu. Seepärast peaksid ühenduses algavate lennuteenuste eest tarbija poolt lõplikud makstavad hinnad olema igal ajahetkel avalikustatud ning sisaldama kõiki makse, tasusid ja lõive. Ühenduse lennuettevõtjaid õhutatakse samuti näitama lõplikku hinda kolmandatest riikidest ühendusse suunduvate lennuteenuste puhul.“

60 – Olenevalt ettevõtja ärimudelist võib selline valikuvariant osutuda vältimatuks. Seoses sellega märgin, et vaidlustatud otsuse punktis 57 märgib komisjon, et oma kaebuses rõhutas Ryanair, et kuna ta on odavlennuettevõtja, oleks lennureisijatasu edasikandmisel reisijatele olnud piletihindadele ebaproportsionaalne mõju.

61 – Vt näiteks energiatoodete ja elektrienergia, alkoholi ja alkohoolsete jookide ning tubakatoodete aktsiisimaksude kohta nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT 2009, L 9, lk 12), kus maksukohustuse tekkimise ajaks on määratud tootmise aeg ning sissenõutavuse ajaks kauba tarbimisse lubamise aeg.

62 – Üks näide sellisest abist on eespool 59. joonealuses märkuses viidatud otsuses.

63 – Eriti on see nii siis, kui konkurentsitingimused ja kauba nõudluse elastsus ei võimalda maksukulu hõlpsasti edasi kanda. Turud, millel ettevõtjad võivad pakkuda ka äärmiselt erinevaid hindu, näiteks toodete või teenuste puhul, mille nõudlus on jäik, võib maksukulu ülekandmine osutuda konkreetsel juhul piiratuks.

64 – Välja arvatud sellisel erandjuhul nagu tasuta piletite väljastamine.

65 – Vt selle kohta kohtumäärus, 22.10.2015, komisjon vs. Kreeka (C-530/14 P, EU:C:2015:727, punkt 32).

66 – Kohtuotsuse Aer Lingus punktis 119 lükkas Üldkohus tagasi komisjoni argumendi, mis põhines energiaaktsiisi puudutaval praktikal, märkides muu hulgas, et see praktika puudutas vabastamist maksudest, mille puhul ei olnud ette nähtud, et nende kulu kantakse klientidele edasi, nagu seda tehakse lennureisijatasuga. Asjaolu, et seda tüüpi aktsiisid muutuvad sissenõutavaks juba tarbimisse lubamisel, mitte alles tarbijale müümise etapis, ei välista siiski, et ka nende aktsiiside puhul võib toimida edasikandemehhanism.

67 – Mitmest vaidlustatud kohtuotsuste lõigust ilmneb, et Üldkohus ei pidanud arvutamiskriteeriumi, mida komisjon madalama lennureisijatasu määra kohaldamisest tuleneva eelise suuruse kindlaksmääramiseks kasutas, iseenesest ekslikuks, vaid pigem asjaolu, et see institutsioon ei võtnud arvesse võimalust, et abi saanud lennuettevõtjad võisid niiviisi kujunenud eelise üle kanda reisijatele (vt kohtuotsus Aer Lingus, punktid 97–101 ja 116, ning kohtuotsus Ryanair, punktid 129–133 ja 147).

68 – Punktid 44–54. Euroopa Kohus seostab sellisele argumendile tuginemist õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega ning meenutab, et abi saanud ettevõtjad võivad tugineda sellisele ootusele abi seaduslikkuse suhtes ainult siis, kui see abi on antud aluslepingus ette nähtud menetlust järgides (punktid 48 ja 49).

69 – EU:C:1996:433, punkt 40.

70 – Punkt 39.

71 – Kohtuotsus Aer Lingus, punkt 115, ja kohtuotsus Ryanair, punkt 146.

72 – Märgin selle kohta, et tagastamiskohustus, mille kulu kandub klientidele edasi, langeb kõigile lennuettevõtjatele, kes pakuvad lende marsruutidel, mille suhtes kohaldati madalamat lennureisijatasu määra, ning kes omavahel nende marsruutide pärast konkureerivad.

73 – Vt punktid 196–201.

74 – Kohtuotsus, 10.6.1993, komisjon vs. Kreeka (C-183/91, EU:C:1993:233, punkt 17).

75 – Vt eelkõige kohtuotsus, 21.3.1990, Belgia vs. komisjon (C-142/87, EU:C:1990:125, punkt 66).

76 – Kohtuotsus, 10.6.1993, komisjon vs. Kreeka (C-183/91, EU:C:1993:233, punkt 17).

77 – Vt kohtuotsus, 7.9.2006, Laboratoires Boiron (C-526/04, EU:C:2006:528).

78 – Pealegi ei ole poolte vahel vaidlust, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei teadnud komisjon juba algatatud tagastamismenetlustest.

79 – Vt selle kohta kohtuotsus, 5.10.2006, Transalpine Ölleitung in Österreich (C-368/04, EU:C:2006:644, punkt 49) ja kohtujuristi ettepanek, Kokott, kohtuasi Finanzamt Linz (C-66/14, EU:C:2015:242, punkt 30). 7. septembri 2006. aasta kohtuotsuses Laboratoires Boiron (C-526/04, EU:C:2006:528) välistas Euroopa Kohus seevastu, et kõnealuse maksu tagasimaksmise tagajärjel võiks maksu kehtestamisega antud abi saajate ring laieneda. Tasub vaid märkida, et nagu Üldkohus kohtuotsuse Aer Lingus punktides 65–76 õigesti nentis, erineb käesolev juhtum selgelt kohtuasjas Laboratoires Boiron käsitletud olukorrast ning et seega ei saa tolle juhtumi ja praeguste kohtuasjade vahele mingit paralleeli tõmmata.