Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

13.6.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/37

Dirk Anders’i (Heitkamp BauHolding GmbH pankrotihaldur), varem Heitkamp BauHolding GmbH, 12. aprillil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 4. veebruari 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-287/11: Heitkamp BauHolding GmbH versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-203/16 P)

(2016/C 211/48)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Dirk Anders (Heitkamp BauHolding GmbH pankrotihaldur) (esindajad: advokaadid W. Niemann, S. Geringhoff ja P. Dodos)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik

Apellandi nõuded

—

tühistada osaliselt Üldkohtu 4. veebruari 2016. aasta otsus kohtuasjas T-287/11 osas, milles sellega jäeti hagi rahuldamata (resolutsiooni punktid 2 ja 3), ning vastavalt esimeses astmes esitatud nõuetele tühistada komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta otsus 2011/527/EL, milles käsitletakse Saksamaa antud riigiabi C 7/10 (ex CP 250/09 ja NN 5/10) „Ettevõtte tulumaksu seadus, saneerimisklausel” („KStG, Sanierungsklausel”) (1);

—

teise võimalusena tühistada osaliselt eelmises punktis nimetatud Üldkohtu otsus osas, milles sellega jäeti hagi rahuldamata (resolutsiooni punktid 2 ja 3) ning saata asi tagasi Üldkohtule;

—

mõista kohtukulud välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjenduseks järgmised väited:

Esiteks väidab apellant, et menetlusnorme on rikutud. Üldkohus ei põhjendanud või põhjendas vastuoluliselt oma järeldusi seoses võrdlusraamistiku kindlaksmääramisega, meetme valikulisusega ja selle õigustatusega ning rikkus apellandi argumentide tähelepanuta jätmisega tema õigust olla ära kuulatud.

Veel väidab apellant, et rikutud on ELTL artiklit 107, ning esitab selle põhjenduseks kolm väidet:

Esiteks määras Üldkohus ebaõigesti kindlaks võrdlusraamistiku, kui ta valikulisuse hindamise esimest ja teist etappi ühendades pidas valesti KStG § 8c lõike 1 kohast kahjumi kaotamise reeglit asjakohaseks põhireegliks ning KStG § 8c lõike 1a saneerimisklausli kohast kahjumi säilitamist erandiks. Seejuures ei võtnud Üldkohus arvesse, et saneerimisklausel on osa üldisemast tulumaksuseaduse (EStG) § 10d kohasest kahjumi ülekandmist käsitlevast maksureeglist.

Teiseks pidas Üldkohus ebaõigesti saneerimisklauslit valikuliseks. Üldkohus eiras seda, et saneerimisklausel ei määratle isikulist kohaldamisala, vaid laieneb kõigile ettevõtjatele nende liigist ja eesmärgist olenemata. Saneerimisklausel kohaldub vahet tegemata kõigile ettevõtjatele, kes on sattunud majandusraskustesse. Seoses sellega eiras Üldkohus ka seda, et raskustes ettevõtjad ja elujõulised ettevõtjad ei ole faktiliselt ja õiguslikult samasuguses olukorras, arvestades kahjumi piiramise reegli asjakohast eesmärki, milleks on kõrvaldada kahjumi kuritarvitamise oht. Saneerimisklausliga hõlmatud juhtudel välistab sellise kuritarvitamise seadusandja tüpiseerimispädevus.

Kolmandaks eksis Üldkohus, kui ta pidas saneerimisklauslit õigustamatuks. Apellant leiab, et selle klausli eesmärk ei ole toetada raskustes ettevõtjaid, vaid tagada selliste ettevõtjate maksustamine põhimõttel, et maksustamine vastaks maksmisvõimele, mis on Saksa maksuõigusele omane eesmärk. Eeskätt peaks kahjumi säilitamine võimaldama maksust vabastada nn fiktiivse kasumi, mis tekib võlanõudest loobumisega tasaarvestamise teel.

(1)  ELT L 235, lk 26.