Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 5. septembril 2019(1)

Kohtuasi C-389/18

Brussels Securities SA

versus

État belge

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia))

Eelotsusetaotlus – Eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatav ühine maksustamissüsteem – Direktiiv 90/435/EMÜ – Artikli 4 lõike 1 esimene taane – Liikmesriigi õigusnormid, mille eesmärk on kaotada tütarettevõtja jaotatud kasumi topeltmaksustamine – Dividendid, mis arvatakse emaettevõtja maksubaasist maha üksnes maksustatava kasumi olemasolul – Ajaliselt piiramatu võimalus ülejääk edasi kanda – Mahaarvatavate summade kohustuslik mahaarvamisjärjekord






I.      Sissejuhatus

1.        Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) esitatud eelotsusetaotlus puudutab direktiivi 90/435/EMÜ eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta(2), mida on muudetud direktiiviga 2006/98/EÜ(3) (edaspidi „direktiiv 90/435“) artikli 4 tõlgendamist.

2.        Direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimesest taandest tuleneb, et juhul, kui emaettevõtja saab oma ühenduse tõttu teises liikmesriigis asuva tütarettevõtjaga sellelt kasumit, võib emaettevõtja asukohaliikmesriik valida võimaluse hoiduda selle kasumi maksustamisest. Selle sätte üle võtmisel kehtestas Belgia Kuningriik süsteemi, kus nähti sellise kasumi topeltmaksustamise vältimiseks ette, et Belgia territooriumil asuvad emaettevõtjad on oma teistes liikmesriikides asuvatelt tütarettevõtjatelt saadud dividendidelt maksude maksmisest teatud ulatuses vabastatud.

3.        Euroopa Kohus on juba mitmel korral käsitlenud Belgia äriühingute tulumaksusüsteemi ning eelkõige kahte elementi, milleks on lõplikult maksustatud tulu (edaspidi „RDT“) ja riskikapitaliga seotud mahaarvamine (edaspidi „DCR“), mille kohaselt on teatud konkreetsetel tingimustel võimalik asjaomane kasum ettevõtja maksubaasist maha arvata(4).

4.        Käesolev kohtuasi jätkab seda kohtupraktikat ning seondub vaidlusega, mille esemeks on peaasjalikult asjaolu, et Belgia õigus nõuab ühelt poolt seda, et dividendid, mille emaettevõtja saab oma tütarettevõtjatelt, tuleb kõigepealt lisada emaettevõtja maksubaasi ning seejärel need sealt RDTna maha arvata, kusjuures mahaarvamise õigust on võimalik edasi kanda kõigisse tulevastesse maksustamisaastatesse, ning teiselt poolt seda, et RDT arvatakse maha enne DCRi, mille tulevastesse maksustamisaastatesse edasi kandmise õigus on aga ajaliselt piiratud.

5.        Sisuliselt palutakse Euroopa Kohtul otsustada, kas direktiivi 90/435 artikli 4 lõikega 1 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud selline dividendide eelnev lisamine emaettevõtja maksustatava kasumi hulka ja samas sedalaadi mahaarvatavate summade mahaarvamisjärjekord. Käesolevas ettepanekus esitatud põhjendustel leian, et esitatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

6.        Kuigi direktiiv 90/435 tunnistati direktiiviga 2011/96/EL(5) kehtetuks alates 18. jaanuarist 2012, on see põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aega silmas pidades ratione temporis kohaldatav.

7.        Direktiivi 90/435 neljandas põhjenduses on märgitud: „olukorras, kus emaettevõtja saab oma ühenduse tõttu tütarettevõtjaga kasumit, peab emaettevõtja riik:

–      kas hoiduma sellise kasumi maksustamisest,

–      või maksustades sellist kasumit, lubama emaettevõtjal tasutavast maksust maha arvata see osa tütarettevõtja poolt makstud ettevõtte tulumaksust, mis on omistatav nimetatud kasumile“.

8.        Selle direktiivi artikli 4 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Kui emaettevõtja või selle alaline üksus, tulenevalt emaettevõtja seotusest selle tütarettevõtjaga, saab jaotatud kasumit, siis emaettevõtja riik ja tema alalise üksuse riik, välja arvatud juhul, kui tütarühing on likvideeritud, kas:

–      ei maksusta sellist kasumit, või

–      maksustab sellist kasumit, lubades samal ajal emaettevõtjal ja alalisel üksusel lahutada tasumisele kuuluvast maksusummast selle äriühingu tulumaksu osa, mis on seotud selle kasumiga ning makstud tütarettevõtja ja mis tahes neile alluva tütarettevõtja poolt tingimusel, et igal tasandil äriühing ja tema allühing vastavad artiklites 2 ja 3 sätestatud nõuetele tasumisele kuuluva maksusumma piires.

[…]

2.      Igale liikmesriigile jääb sellegipoolest võimalus mitte lubada emaettevõtja maksustatavast kasumist maha arvata osalusega seotud kulutusi ega tütarettevõtja kasumi jaotamisest tulenevaid kahjumeid. Kui sellisel juhul on osalusega seotud juhtimiskulud määratletud kindla suurusega määrana, ei tohi kindlaksmääratud summa ületada 5% tütarettevõtja jaotatavast kasumist.“

B.      Belgia õigus

1.      1992. aasta tulumaksuseadustik (CIR 1992)

9.        Direktiiv 90/435 võeti Belgia õigusesse üle 23. oktoobri 1991. aasta seadusega(6), millega muudeti seni kehtinud RDT korda. 1992. aastal toimus tulumaksu käsitlevate õigusnormide ja eelkõige RDTga seotud sätete kodifitseerimine(7).

10.      Põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldamisele kuuluvas 1992. aasta tulumaksuseadustiku (code des impôts sur les revenus 1992)(8) redaktsioonis ehk redaktsioonis, mis kuulus kohaldamisele maksustamisaasta 2011 suhtes (edaspidi „CIR 1992“), olid asjassepuutuvad sätted sõnastatud järgmiselt:

11.      RDT osas on CIR 1992 artikli 202 lõike 1 punktis 1 sätestatud, et „[m]aksustamisperioodi kasumist tuleb samuti maha arvata, selles ulatuses, milles need sinna on arvatud[,] dividendid, välja arvatud tulu, mis on saadud äriühingule oma aktsiate või osade võõrandamisest või äriühingu vara täielikul või osalisel jaotamisel“.

12.      CIR 1992 artikli 204 lõikes 1 on sätestatud, et „[a]rtikli 202 lõike 1 punkti 1 […] alusel maha arvatav tulu arvatakse maksustamisperioodi kasumi hulka 95% ulatuses saadud summast […]“.

13.      CIR 1992 artikli 205 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.      Artiklis 202 sätestatud mahaarvamine on lubatud maksustamisperioodi selle kasumisumma piires, mis jääb alles pärast artikli 199 kohaldamist ja millest on maha arvatud [alljärgnevalt loetletud kulud].

Esimeses lõigus loetletud summasid ei arvata maha artikli 202 lõike 1 punktis 1 nimetatud tulust[,] mis on saadud Euroopa Liidu teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt.

Eelmise lõigu kohaldamisel mõistetakse tütarettevõtjana tütarettevõtjat direktiivi [90/435] tähenduses.

3.      Artikli 202 lõike 1 punktis 1 nimetatud tulu[,] mis on saadud lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud Euroopa Liidu teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt ning mida ei olnud võimalik maha arvata, võib 95% ulatuses edasi kanda järgmistesse maksustamisaastatesse.“

14.      DCRi osas on CIR 1992 artikli 205 ter lõike 1 esimeses lõigus sätestatud, et „kui lõigetest 2–7 ei tulene teisiti, on teatava maksustamisperioodi [DCRi] kindlaksmääramise aluseks oleva riskikapitali suuruseks äriühingu omakapitali summa eelneva maksustamisperioodi lõpus, mis määratakse kindlaks vastavalt raamatupidamist ja raamatupidamise aastaaruandeid käsitlevatele õigusnormidele nii, nagu bilansis on kajastatud“.

15.      CIR 1992 artiklis 205 quinquies on sätestatud, et „[j]uhul kui maksustamisperioodil, mil [DCRi] mahaarvamise õigus tekib, kasum puudub või on ebapiisav, lükkub selle perioodi maha arvamata jäänud summa mahaarvamise õigus järjest edasi järgmise seitsme aasta kasumile“.

16.      Varasematel maksustamisaastatel tekkinud ärikahjumi osas on CIR 1992 artikli 206 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud, et selline tagasiteenitav kahjum „arvatakse järjest maha kõigi järgmiste maksustamisperioodide äritulust“.

17.      CIR 1992 artiklis 207 on sätestatud, et „[k]uningas kehtestab artiklites 199–206 sätestatud mahaarvamiste tegemise korra“.

2.      Kuninga CIR 1992 rakendusmäärus (1992. aasta AR/CIR)

18.      Kuninga CIR 1992 rakendusmääruse (arrêté royal d’exécution du CIR 1992)(9) redaktsioonis, mis kuulus kohaldamisele maksustamisaasta 2011 suhtes (edaspidi „AR/CIR 1992“), asjassepuutuvad sätted on sõnastatud järgmiselt.

19.      AR/CIR 1992 I peatüki „Maksubaas ja maksusumma arvutamine“ XXVIII jagu „Äriühingu tulumaksuga maksustatava tulu kindlaks määramine“ sisaldab nimetatud õigusakti artikleid 74–79.

20.      AR/CIR 1992 artiklis 77 on sätestatud, et „[l]õplikult maksustatud tuluna võib 1992. aasta [CIR] artiklites 202–205 viidatud summad maha arvata kasumisumma piires, mis jääb alles pärast artikli 76 kohaldamist; see mahaarvamine toimub kasumi tekkeallikaid arvestades ning eelistades neid allikaid, mille alla need summad liigitatakse“.

21.      AR/CIR 1992 artiklis 77/1 on sätestatud, et „1992. aasta [CIRi] artiklites 205/1–205/4 nimetatud patendituluga seotud summad arvatakse maha kasumisumma piires, mis jääb alles pärast artikli 77 kohaldamist“.

22.      AR/CIR 1992 artiklis 77 bis on sätestatud, et „1992. aasta [CIRi] artiklites 205 bis–205 septies nimetatud [DCRi] summad arvatakse maha kasumisumma piires, mis jääb alles pärast artikli 77/1 kohaldamist“.

23.      AR/CIR 1992 artikli 78 esimeses lõigus on sätestatud, et „artiklite 74–77 bis kohaselt kindlaks määratud kasumist arvatakse maha [CIR] 1992 artiklis 206 nimetatud varasemate maksustamisperioodide ärikahjum, mida ei ole olnud võimalik varem maha arvata ning mis on arvutatud vastavalt õigusnormidele, mida kohaldati selle maksustamisperioodi suhtes, millega see kahjum seondub […]“.

24.      AR/CIR 1992 artiklis 79 on sätestatud, et „1992. aasta [CIR-i] artiklites 68–77 ja 201 nimetatud investeeringutega seotud mahaarvamised tehakse seejärel Belgias saadud kasumist, mis jääb alles pärast artikli 78 kohaldamist“.

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus

25.      Brussels Securities SA, mille asukoht on Belgias, on äriühingu tulumaksu kohustuslane. Oma 2011. aasta „äriühingu tulumaksu deklaratsioonis“ märkis ta, et määras oma maksubaasi kindlaks nii, et kõigepealt arvas maha DCRi ja seejärel RDT.

26.      Belgia maksuhaldur teatas talle 21. mail 2013 saadetud teates kavatsusest maksustamisaasta 2011 lõpus „korrigeerida edasi kantava DCRi summat“, vastavalt AR/CIR 1992 artiklites 74–79 sätestatud normidele, kust tuleneb, et maksustatavast kasumist maha arvatavad summad tuleb maha arvata järgmises järjekorras: AR/CIR artiklis 77 nimetatud RDT, seejärel selle artiklis 77 bis nimetatud DCR ning viimaks selle artiklis 78 nimetatud edasi kantav kahjum.

27.      Kuna Brussels Securities ei olnud maksustamisaastatel 2005–2011 sellest mahaarvamiste tegemise järjekorrast lähtunud, tegi maksuhaldur 23. oktoobril 2013 maksuotsuse, kus korrigeeris mahaarvatavaid summasid, mis on võimalik maksustamisaasta 2011 lõpus edasi kanda. Brussels Securitiese poolt seepeale esitatud vaie jäeti 23. mail 2014 rahuldamata.

28.      Seejärel esitas viimatinimetatu tribunal de première instance francophone de Bruxelles’ile (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) kaebuse, taotledes, et kohus tühistaks esiteks 21. mai 2013. aasta maksusumma korrigeerimise teate ja 23. oktoobri 2013. aasta maksuotsuse, ning otsustaks teiseks, et Brussels Securitiese RDT summad (ja RDT jäägid) ning DCRi summad (ja DCRi jäägid) vastavad tema 2011. aasta maksudeklaratsioonis kajastatutele.

29.      Brussels Securities põhjendab oma nõuet eelkõige sellega, et AR/CIR 1992 artiklites 74–79 sätestatud mahaarvamisjärjekord ei ole kooskõlas liidu õigusega, kuna see järjekord „on põhimõtteliselt vastuolus [direktiiviga 90/435] (konkreetselt RDT korra esemeks olevate dividendide topeltmaksustamise keeluga)“ ning „on [selle direktiiviga] vastuolus lähtudes direktiivile kohtuotsuses Cobelfret antud tõlgendusest“.

30.      Belgia riik leiab seevastu eelkõige, et direktiiv 90/435 paneb liikmesriikidele kohustuse hoiduda tütarettevõtja poolt oma emaettevõtjale jaotatud kasumi maksustamisest, ning et pärast põhikohtuasjas vaidluse all olevate korrektsioonide tegemist on kõik dividendid, mille Brussels Securities oma tütarettevõtjatelt sai, tema maksubaasist maha arvatud, samas kui selle direktiiviga saaks vastuolus olla ainult olukord, kus neid maha ei arvata.

31.      Selles olukorras otsustas tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) 26. jaanuari 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. juunil 2018, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [90/435] artiklit 4 koostoimes teiste [liidu õiguse] allikatega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et liikmesriigi õigusnormid, nagu [CIR 1992] ja [AR/CIR 1992] maksustamisaastale 2011 kohaldatavates redaktsioonides,

milles on valitud maksuvabastuskord (jaotatava kasumi, mida emaettevõtja saab oma osaluse tõttu tütarettevõtjalt, maksustamisest hoidumine), mis seisneb kõigepealt selles, et tütarettevõtja jaotatav dividend arvatakse emaettevõtja maksustatava väärtuse sisse, ja seejärel selles, et see dividend arvatakse maksustatavast väärtusest 95% osakaalus [RDTna] maha,

seetõttu, et emaettevõtja äriühingute maksu arvutamise baasi kindlaksmääramiseks kohaldatakse koostoimes seda [RDT] korda ja (1) eeskirju, mis puudutavad üht teist mahaarvamist, mis on käsitatav nende õigusnormidega ette nähtud maksusoodustusena ([DCR]), (2) õigust arvata maha tagasiteenitava varasema kahjumi jääk, (3) õigust kanda maha arvatava [RDT] ülejääk, [DCR] ja tagasiteenitava varasema kahjumi jääk edasi järgnevatele maksustamisaastatele, kui nende summa on ühel maksustamisaastal suurem kui maksustatava kasumi summa, ja (4) mahaarvamisjärjekorda, mis näeb järgnevatel maksustamisaastatel ette, et kuni maksustatava kasumi ammendumiseni tuleb sellest kõigepealt maha arvata edasikantud [RDT], seejärel edasikantud [DCR] (mille edasikandmise õigus piirdub „seitsme järgneva maksustamisperioodiga“), seejärel tagasiteenitava varasema kahjumi jääk,

vähendab täielikult või osaliselt tütarettevõtjalt saadud dividendide võrra kahjumit, mida emaettevõtja oleks võinud maha arvata siis, kui dividendid oleks selle maksustamisaasta kasumist, mille jooksul need saadi, pigem lihtsalt välja jäetud (mille tulemusel selle maksustamisaasta maksustatav tulem väheneb ja – kohastel juhtudel – edasikantav maksukahjum suureneb), selle asemel et dividendid selle kasumi hulka arvata ja seejärel neile maksuvabastuseeskirju kohaldada ning maksust vabastatud summat edasi kanda juhul, kui kasum ei ole piisav,

st vähendab tagasiteenitava varasema kahjumi jääki, mis võib tekkida maksustamisaastatel pärast maksustamisaastat, mille [RDT], [DCR] ja tagasiteenitava varasema kahjumi jääk ületavad maksustatava kasumi summat?“

32.      Euroopa Kohtule esitasid kirjalikke seisukohti Brussels Securities, Belgia valitsus ning Euroopa Komisjon. Kahel kohtuistungil, mis toimusid 4. aprillil 2019 ja 3. juulil 2019, olid esindatud needsamad pooled ja huvitatud isikud.

IV.    Analüüs

33.      Sisuliselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas direktiivi 90/435 artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu Belgia RDT kord, mis näeb ette, et dividendid, mille emaettevõtja saab oma tütarettevõtjatelt, arvatakse kõigepealt emaettevõtja maksubaasi hulka ning seejärel arvatakse 95% ulatuses sellest maksubaasist maha(10), et selline maha arvamise õigus on edasi kantav kõigisse hilisematesse maksustamisaastatesse, kui emaettevõtja ei saa seda konkreetsel maksustamisperioodil kasutada põhjusel, et pärast muu maksust vabastatud kasumi mahaarvamist ei ole maksubaasi saldo positiivne, ning kõnealune mahaarvamine tuleb teha enne sellise maksusoodustuse kohaldamist, mille edasi kandmise võimalus on ajaliselt piiratud ja milleks on käesoleval juhul DCR(11).

34.      Belgia valitsus leiab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele tuleb vastata eitavalt. Brussels Securities ja komisjon seevastu teevad ettepaneku vastata jaatavalt. Alljärgnevatel põhjustel jagan viimati nimetatud seisukohta.

35.      Enne käesoleva eelotsusetaotluse eseme täpsemat käsitlemist (B) pean vajalikuks anda lühikese ülevaate sellest, kuidas on Belgia RDT kord muutunud tulenevalt direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 tõlgendamist puudutavatest Euroopa Kohtu varasematest otsustest (A).

A.      Belgia RDT korra arengud seoses Euroopa Kohtu praktikaga

36.      Esiteks tuleb rõhutada, et nagu asja arutamisel Euroopa Kohtus kinnitati, soovis Belgia Kuningriik põhikohtuasjas vaidlusaluseid norme vastu võttes kohandada varem kehtinud RDT korda(12) selleks, et võtta üle direktiivi 90/435 sätted ning konkreetsemalt artikli 4 lõike 1 esimene taane, kus on ette nähtud emaettevõtja poolt teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt saadud kasumis seisneva tulu maksuvabastussüsteem, erinevalt nimetatud lõike 1 teisest taandest, kus on ette nähtud emaettevõtja poolt tasumisele kuuluvast maksusummast tütarettevõtja poolt oma kasumilt juba tasutud maksusummade mahaarvamise süsteem(13).

37.      Kuigi need süsteemid ei pruugi dividendide saaja seisukohast viia sama tulemuseni(14), on mõlema põhiline eesmärk vältida seda, et majanduslikus mõttes(15) maksustatakse piiriüleselt jaotatud kasumit kahekordselt ehk kõigepealt kasumit jaotava äriühingu ja seejärel kasumit saava äriühingu tasandil. Nagu direktiivi 90/435 kolmandas põhjenduses märgitud, on selle direktiivi eesmärk kõrvaldada ühise maksusüsteemi kehtestamise teel eri liikmesriikide äriühingute vahelise koostöö ebasoodsam olukord võrreldes ühe ja sama liikmesriigi äriühingute vahelise koostööga ja lihtsustada nii äriühingute grupeerimist Euroopa Liidu tasandil. Kõigi selle direktiivi sätetega ning eelkõige selle artikli 4 lõikega 1 püütakse tagada ühes liikmesriigis asuva tütarettevõtja poolt teises liikmesriigis asuvale emaettevõtjale jaotatava kasumi neutraalne maksustamine(16).

38.      Teiseks juhin tähelepanu sellele, et kohtuotsuses Cobelfret tõlgendati direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimest taanet nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu see Belgia RDT kord, mis oli kohaldatav kohtuasjas, kus see kohtuotsus tehti(17).

39.      Seejuures märkis Euroopa Kohus, et selle korra toona kehtinud versioonis oli ette nähtud, et Belgias asuva emaettevõtja poolt teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt saadud dividendide maksust vabastamiseks lisati need dividendid emaettevõtja maksubaasi selleks, et 95% neist seejärel sealt maha arvata, kuid ainult summas, mille ulatuses on dividende saanud ettevõtja majandustulemus asjakohasel maksustamisperioodil pärast muude maksuvabastuste mahaarvamist kasumis. Teisisõnu oli nende dividendide mahaarvamine võimalik vaid juhul, kui sellel ettevõtjal oli maksustamisperioodil, mil dividendide jaotamine toimus, piisavalt maksustatavat kasumit.

40.      Samuti tõdes Euroopa Kohus, et sellised liikmesriikide õigusnormid viivad selleni, et emaettevõtja saab seda maksusoodustust täielikult kasutada vaid siis, kui tal ei ole teisi sama perioodi maksustatavaid tulusid arvestades tekkinud negatiivset saldot, ning et lisaks sellele kaasneb nende õigusnormidega see, et juhul, kui emaettevõtja ei ole saanud muud sama perioodi maksustatavat kasumit, väheneb saadud dividendide ulatuses kahjum, mida tal on võimalik edasi kanda. Liikmesriigid ei saa aga ühepoolselt kehtestada piiravaid meetmeid ega seada direktiivis 90/435 sätestatud soodustuste kasutamise võimalustele tingimusi.

41.      Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et isegi kui emaettevõtja saadud dividende ei maksustata otseselt ettevõtte tulumaksuga maksustamisaastal, mille jooksul need dividendid välja makstakse, võib nimetatud emaettevõtja kahjumi vähendamise mõju olla see, et viimast maksustatakse kaudselt nende dividendide pealt järgnevatel maksustamisaastatel, mil tema majandustulemused on positiivsed(18). Tütarettevõtjalt saadud dividendide osas emaettevõtjal selline RDT mahaarvamise piiramine ei ole aga kooskõlas nimetatud direktiivi sõnastuse, eesmärkide ega ülesehitusega.

42.      Mina mõistan selle otsuse tähendust nii, et selleks, et teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt dividende saanud emaettevõtjat puudutavad liikmesriigi õigusnormid oleksid direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega kooskõlas, ei tohi need de facto kaasa tuua seda, et emaettevõtja jääb ilma muust liikmesriigi õiguses ette nähtud maksusoodustusest, mida ta oleks saanud täielikult kasutada, kui nende dividendide suhtes sellist korda rakendatud ei oleks; selline maksusoodustusest ilmajäämine on samastatav nende kaudse maksustamisega.

43.      Kolmandaks märgin, et kohtumääruses KBC, mis tehti mõni kuu pärast kohtuotsust Cobelfret, kordas Euroopa Kohus kõigepealt sisuliselt selles kohtuotsuses sisalduvaid eelnimetatud põhjendusi, pidades silmas, et faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille kohta see kohtuotsus tehti, olid sarnased neile, millest lähtudes oli esitatud esimene selles kohtumääruses käsitletud küsimus(19).

44.      Järgnevalt tõlgendas Euroopa Kohus direktiivi 90/453 artikli 4 lõike 1 esimest taanet koosmõjus sama artikli lõikega 2 nii, et see ei kohusta liikmesriike võimaldama seda, et emaettevõtjale teises liikmesriigis asuva tütarettevõtja poolt makstud dividendid oleksid täies ulatuses asjaomase maksustamisaasta tulust mahaarvatavad, ja et sellest tulenevat kahjumit peab saama edasi kanda hilisemasse maksustamisaastasse. Liikmesriigid peavad ise kindlaks määrama, kuidas nimetatud artikli lõike 1 esimeses taandes ette nähtud tulemus saavutatakse. Kui aga liikmesriik valib nimetatud lõike 1 esimeses taandes sätestatud maksuvabastussüsteemi ning annab põhimõtteliselt võimaluse kahjumi edasi kandmiseks järgmistesse maksustamisaastatesse, siis on selle sättega vastuolus sellised õigusnormid, mille tagajärjeks on see, et saadud dividendide ulatuses väheneb emaettevõtja kahjum, mida sel moel oleks võimalik edasi kanda(20).

45.      Neljandaks märgin, et pärast kohtuotsust Cobelfret ja kohtumäärust KBC muudeti kõnealuseid Belgia õiguse sätteid. Nagu eelotsusetaotluses viidatakse, reformis Belgia riik oma RDT mahaarvamise süsteemi, lisades käesolevas asjas ratione temporis kohaldamisele kuuluvale CIR 1992 artiklile 205 lõike 3(21).

46.      Selle sätte kohaselt on sestpeale võimalik järgmistesse maksustamisaastatesse edasi kanda 95% RDT summast, mida emaettevõtja ei saanud kohe maha arvata, sest tal polnud piisavalt maksustatavat kasumit sel maksustamisaastal, mil tütarettevõtja talle dividende jaotas. Liiati võib RDT jääki nõnda edasi kanda ajaliselt piiramatult. Seega ei piirdu RDT mahaarvamise võimalus enam nende juhtudega, kui üksnes sellel maksustamisaastal, mil dividende maksti, on tulemi saldo pärast muude maksuvabastuste mahaarvamist veel positiivne.

47.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et hoolimata selle reformiga tehtud parandustest ei saa välistada, et põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud Belgia RDT mahaarvamise kord rikub direktiivi 90/435, mida tulebki käesolevas asjas hinnata.

B.      Hinnang selliste liikmesriigi õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletavad kooskõlale liidu õigusega

48.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul järeldab Brussels Securities põhikohtuasjas „õigesti“, et „RDT mahaarvamise kord, mille näeb ette [CIR 1992], viib koostoimes [AR/CIR 1992-s] ette nähtud mahaarvamisjärjekorraga kaudselt, aga kindlalt välja [emaettevõtja], kõrgema koormusega maksustamiseni võrreldes sellega, kui dividendid oleks maksubaasist lihtsalt välja jäetud“, mis võib olla vastuolus direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega. Euroopa Kohtus jäi Brussels Securities selle seisukoha juurde. Belgia valitsus seevastu toetas vastupidist seisukohta. Komisjon omalt poolt leidis, et selline kord nagu RDT kord ei ole selle sättega vastuolus mitte iseenesest, vaid põhjusel, et seda kohaldatakse koosmõjus õigusnormidega, millega on kehtestatud mahaarvamisjärjekord ja muude mahaarvamiste edasi kandmise võimalus. Jagan viimast seisukohta.

49.      Mulle näib, et käesolevas eelotsusetaotluses tõstatatud probleemil on kaks tahku, nimelt, kas nimetatud artikli 4 lõike 1 esimese taandega on kooskõlas see, kui liikmesriigi õigusnormides on ette nähtud saadud dividendide lisamine maksubaasi ja seejärel nende sealt mahaarvamine, selle asemel et need kohe emaettevõtja maksubaasist välja välja jätta (1) ning mahaarvamisjärjekord, mille kohaselt tuleb need dividendid või nende jääk – käesoleval juhul RDTna – maha arvata enne, kui kohaldatakse üht teist liikmesriigi õiguses ette nähtud maksusoodustust, mille edasi kandmise õigus on aga ajaliselt piiratud – käesoleval juhul DCR (2). Ma leian, et kõnealust sätet tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid on sellega vastuolus seda teist aspekti silmas pidades.

1.      Dividendide lisamine emaettevõtja maksubaasi ning seejärel nende sealt mahaarvamine

50.      Kõigepealt märgin, et Euroopa Kohus ei ole veel võtnud seisukohta küsimuses, kas sellised liikmesriigi õigusnormid nagu Belgia RDT kord, mille kohaselt tuleb tütarettevõtja poolt makstud dividendid kõigepealt lisada tema teises liikmesriigis asuva emaettevõtja maksubaasi ning seejärel sealt maha arvata(22), on iseenesest kooskõlas direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega, mille kohaselt peavad liikmesriigid, kes on valinud selles sättes ette nähtud süsteemi ehk maksuvabastussüsteemi, hoiduma sedalaadi kasumi maksustamisest. Märgin, et kahtlusi sellise mehhanismi ja nimetatud direktiivi kooskõla osas väljendati selle ülevõtmisel Belgias ning ka õiguskirjanduses on seda hiljem käsitletud(23).

51.      Tõsi, sellega külgnevates küsimustes on Euroopa Kohtu poole pöördutud kohtuasjades, milles tehti kohtuotsus Cobelfret ja kohtumäärus KBC, kuna need põhikohtuasjad puudutasid samuti Belgia RDT korra sätteid, mis olid osaliselt samasugused kui siin käsitletavad, kuna juba neis toona kehtinud sätetes oli ette nähtud dividendide emaettevõtja maksubaasi lisamise ja seejärel nende sealt 95% ulatuses mahaarvamise mehhanism. Kõnealustes kohtuasjades käsitletud eelotsusetaotlused ei puudutanud siiski seda, kas see mehhanism on iseenesest direktiiviga 90/435 kooskõlas, vaid seal keskenduti selle korra kõnealuse aspektiga külgnevatele õigusküsimustele ja konkreetsemalt sellele, millistel tingimustel RDT mahaarvamine sel ajal toimus(24).

52.      Seega, kuigi neid kahte varasemat kohtuasja ümbritsenud õiguslik raamistik oli osaliselt käesoleva kohtuasja omaga sarnane, ei tulnud Euroopa Kohtul nende puhul käsitleda küsimust, mille näib eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul sisuliselt esitanud olevat, ehk kas selle direktiivi artikli 4 lõike 1 esimese taandega on kooskõlas sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb teises liikmesriigis asuva emaettevõtja poolt tütarettevõtjalt saadud dividendid kõigepealt emaettevõtja maksubaasi lisada ja seejärel sealt maha arvata, selle asemel, et need „lihtsalt“ sealt välja jätta(25).

53.      Leian, et selline lahendus direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimeses taandes sätestatud tütarettevõtja poolt makstud dividendide maksuvabastuse süsteemiga iseenesest vastuolus ei ole. Seda järeldust põhjendavad minu meelest lisaks selle õigusakti tekstile ja kujunemisloole ka selle eesmärgid ja kontekst(26) ehk allikad, millest tuleb enne põhikohtuasjas kahtluse alla sattunud õigusnormide hindama asumist tuletada asjakohased hindamiskriteeriumid, mille alusel seda teha.

54.      Seonduvalt direktiivi 90/435 artikli 4 lõikes 1 ning ka direktiivi neljandas põhjenduses kasutatud sõnastusega toon esile, et seal on märgitud, et selle direktiivi ülevõtmisel peab iga liikmesriik tema territooriumil asuvate emaettevõtjate puhul kas nende poolt oma teises liikmesriigis asuvatelt tütarettevõtjatelt saadud kasumi maksustamisest hoiduma (esimene taane) või maksustama selle kasumi, lubades samal ajal emaettevõtjal arvata tasumisele kuuluvast maksusummast maha selle osa nimetatud kasumiga seotud maksudest, mille on tasunud tütarettevõtja (teine taane).

55.      Seda sõnastust silmas pidades leian, et kahest seal antud võimalusest esimene, milleks on „maksuvabastussüsteem“(27), mille on valinud Belgia Kuningriik(28), nõuab üksnes seda, et makstud kasumit lõppkokkuvõttes ei otseselt ega kaudselt maksuga ei maksustataks(29), ilma et see tuleks tingimata kohe emaettevõtja maksubaasist välja jätta; sellisele tõlgendusele ei räägi vastu ka direktiivile 90/435 eelnenud seadusandlikud materjalid(30). Märgin, et seevastu teine võimalus, milleks on „mahaarvamissüsteem“, lubab selle kasumi maksustamist, ent koos võimalusega arvata maha maks, mille on ülalnimetatud tingimustel tasunud tema tütarettevõtja(31).

56.      Mis puudutab direktiivi 90/435 ja eelkõige selle artikli 4 lõike 1 esimese taande eesmärke, siis märgin, et Euroopa Kohus on juba esile toonud, et selle kolmandast põhjendusest nähtub, et direktiivi eesmärk on kõrvaldada maksualase ühtse süsteemi kehtestamise kaudu olukord, kus eri liikmesriikide äriühingute vaheline koostöö on ebasoodsam koostööst sama liikmesriigi äriühingute vahel, ning selliselt lihtsustada äriühingute grupeerumist liidu tasandil. Selleks, et saavutada liikmesriigis asuva tütarettevõtja poolt teises liikmesriigis asuvale emaettevõtjale jaotatava kasumi neutraalne maksustamine, püütakse nimetatud direktiiviga vältida kasumi majanduslikku topeltmaksustamist, st vältida alguses tütarettevõtja ja seejärel emaettevõtja maksustamist sama jaotatava kasumi suhtes(32). See, kuidas mina panen ette nimetatud lõike 1 esimest taanet tõlgendada, on nende eesmärkidega igati kooskõlas.

57.      Mis puudutab direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 konteksti, siis rõhutan, et sellega määratakse kindlaks tulemus, mille liikmesriigid peavad saavutama, ehk asjaomase kasumi topeltmaksustamise takistamine, valides ühe või teise selles sättes ette nähtud süsteemi, ent seda liiki liidu õigusaktidele omaste tunnuste tõttu ei pane see direktiiv liikmesriikidele siduvaid kohustusi selles osas, kuidas see eesmärk saavutatakse.

58.      Euroopa Kohus käsitles neid norme kohtumääruses KBC(33), juhtides tähelepanu kõigepealt sellele, et igal liikmesriigil on kohustus kehtestada liidu õigusega kooskõlas olev jaotatava kasumi maksustamise süsteem, määratledes täpsemalt nii maksubaasi kui ka maksumäära, mida kohaldatakse dividende saavale aktsionärile. Ta lisas, et direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimeses taandes ei ole sätestatud, mil viisil peab maksuvabastuse süsteemi valinud liikmesriik kõnealust süsteemi rakendama, arvestades, et EÜ artikli 249 (nüüd ELTL artikkel 288) sõnastuse kohaselt on liikmesriikidel endil võimalik valida direktiivi rakendamise vormide ja meetodite vahel, mis võimaldaksid parimal viisil saavutada direktiivi eesmärki. Euroopa Kohus järeldas sellest, et liikmesriikidel on eelkõige oma õiguskorra vajadusi arvestades õigus vabalt kindlaks määrata, millisel viisil on võimalik artikli 4 lõike 1 esimeses taandes nõutud tulemus saavutada.

59.      Vaidlust pole selles, et liidu õiguse käesolevas arengujärgus kuulub otsene maksustamine traditsiooniliselt liikmesriikide pädevusse, kes aga peavad oma pädevust teostama liidu õigusest tulenevaid kohustusi järgides(34). Direktiiviga 90/435 teostatava õigusnormide ühtlustamise puhul peavad liikmesriigid eelkõige järgima direktiivi sätteid, mis jagavad ära nendevahelise maksustamispädevuse, keelates kasumi topeltmaksustamise vältimiseks emaettevõtja liikmesriigil maksustada otseselt(35) või ka kaudselt kasumit, mille on talle jaotanud tütarettevõtja. Olles juhtinud tähelepanu neile põhimõtetele, tegi Euroopa Kohus kohtumääruses KBC sisuliselt nende pinnalt järeldused, mis puudutasid konkreetsemalt selle direktiivi artikli 4 lõike 1 esimeses taandes sätestatud maksuvabastuse süsteemi(36).

60.      Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades olen arvamusel, et käesoleval juhul ei ole mehhanism, mis seisneb selles, et kõigepealt tuleb kõnealune kasum lisada emaettevõtja maksubaasi ning seejärel sealt maha arvata, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas vaidluse all olevas Belgia RDT korras, iseenesest vastuolus direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega, kui selle mehhanismi kohaldamine võimaldab tõhusalt saavutada selles direktiivis sätestatud tulemust.

61.      Märgin kõigepealt, et nagu Belgia valitsus esile tõi, vastavad põhikohtuasjas vaidluse all olevad sätted direktiivi 90/435 sellele nõudele, mille kohaselt ei tohi piiriüleseid ettevõtjate gruppe kohelda teisti kui Belgia Kuningriigi äriühingute gruppe. Sellele kriteeriumile, mis puudutab asjaolu, et erinevate liikmesriikide äriühingute koostööd ei kohelda sama liikmesriigi äriühingute koostööga võrreldes ebasoodsamalt, vastamine on oluline, ent sellest üksi ei piisa, et pidada ülalnimetatud mehhanismi selle direktiivi artikli 4 lõike 1 esimesest taandest tulenevate nõuetega kooskõlas olevaks(37).

62.      Järgnevalt rõhutan, et artikli 4 lõike 1 esimeses taandes on kindlaks määratud tulemus, mis tuleb saavutada, ehk see, et ühes liikmesriigis asuva tütarettevõtja jaotatud kasumit ei maksustataks ka tema emaettevõtja liikmesriigis, ent seal ei kirjutata ette, milliseid vahendeid selleks kasutada tuleb. Minu hinnangul tuleneb sellest, et nimetatud sättes ette nähtud maksuvabastussüsteemi valinud liikmesriigile jääb võimalus kohaldada sellist kasumi lisamise-mahaarvamise meetodit, nagu see, mis on kehtestatud Belgia RDT korraga, kuigi mõistagi on ülalnimetatud tulemuse saavutamiseks olemas märksa lihtsamaid meetodeid, nagu näiteks meetod, mis seisneb selles, et see kasum jäetakse algusest peale emaettevõtja maksubaasist välja. Rõhutan, et ei direktiivi 90/435 sõnastus, ülesehitus ega eesmärgid ei nõua minu meelest viimati nimetatud meetodi kasutamist, mida ma nimetan „lihtsaks“, kuigi sellise variandi näivad olevat valinud mitu liikmesriiki(38). Ükskõik, milline on liikmesriigis kehtestatud kord, peab selle kohaldamine siiski tingimata, igal juhul ja mis tahes asjaoludel viima tegeliku maksust vabastamiseni emaettevõtja tasandil.

63.      Leian siinkohal, et põhiline on see, et sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaidluse all olevad, võimaldaksid seda, et maksubaasi lisatavad tütarettevõtjate jaotatud dividendid sealt lõpuks maha arvatakse(39) nii, et selle lisamise-mahaarvamise mehhanismi tagajärjel ei satuks asjaomased emaettevõtjad majanduslikus mõttes vähem soodsasse olukorda võrreldes sellega, kui nende teises liikmesriigis asuvatelt tütarettevõtjatelt saadud kasum oleks emaettevõtjate maksuarvestusest lihtsalt välja jäetud. Komisjoni eeskujul(40) leian aga, et tänu ajaliselt piiramatu edasi kandmise võimalusele, mis kehtestati pärast kohtuotsust Cobelfret ja kohtumäärust KBC, võimaldab Belgia RDT kord sestpeale potentsiaalselt kõigil asjaomastel emaettevõtjatel 95% ulatuses(41) pikema või lühema aja jooksul maha arvata muud maksustatavat kasumit ületavad dividendid(42) nii, et nende dividendide topeltmaksustamist ei tekiks.

64.      Sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, kus on sätestatud mehhanism, mis seisneb tütarettevõtja jaotatud kasumi lisamises emaettevõtja maksubaasi ja seejärel selle sealt mahaarvamises kas sel maksustamisaastal, mil dividende jaotati või kõigil tulevastel maksustamisaastatel, ei ole minu arvates seetõttu iseenesest direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega vastuolus, kui asjaomane äriühig ei jää de facto ilma muust liikmesriigi õiguses ette nähtud maksusoodustusest, mida ta kasutada saaks, kuna muus osas on kõik samamoodi nagu algusest peale toimuva maksuvabastuse korral.

65.      Niisiis jääb üle hinnata seda, kas sellisel iseenesest lubataval mehhanismil on siiski artikli 4 lõike 1 esimese taande kohaselt keelatud tagajärgi, mis tekivad nende dividendide jaotamise aastale järgnevatel aastatel(43), ning konkreetsemalt tulenevalt sellise mehhanismi koosmõjust teiste maksusoodustuste kohaldamisel kohustusliku mahaarvamisjärjekorraga, mis ongi minu arvates asjaoluks, mille tõttu see mehhanism nimetatud sättega kooskõlas ei ole.

2.      Dividendide mahaarvamise kombineeritud süsteemi ja muude maksusoodustuste maharvamisjärjekorra koosmõju

66.      Nagu rõhutasin, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul ka kindlaks teha, kas direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt mõjutab emaettevõtjal lasuv kohustus teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt saadud kasum maha arvata – käesoleval juhul vastavalt Belgia RDT korrale – kaudselt teiste maksusoodustuste – käesoleval juhul DCRi – mahaarvamise õigust, tulenevalt järjekorrast, mille alusel mahaarvamised kõnealuse äriühingu maksubaasist teha tuleb. Teen ettepaneku vastata sellele küsimusele jaatavalt.

67.      Esiteks näib mulle vajalik esile tuua kaks põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormidega seotud põhilist asjassepuutuvat aspekti.

68.      Ühelt poolt on Belgia RDT kord seotud ühe teise maksusoodustusega, milleks on DCR(44), kuna viimatinimetatu saab samuti emaettevõtja maksubaasist maha arvata, ent üksnes selle kasumi ulatuses, mis jääb alles pärast RDT maha arvamist. Niisiis arvatakse DCR maha pärast RDT mahaarvamist(45). Eelotsusetaotlusest nähtub, et selline mahaarvamiste tegemise järjekord kehtestati 2005. aastal ehk oluliselt enne reformi, mis sai ajendi kohtuotsusest Cobelfret(46). Seonduvalt selle normi vastuvõtmiseni viinud kaalutlustega märkis Belgia valitsus suulistes seisukohtades, et „teatav loogika“ oli selles, et kõigepealt arvata maha raamatupidamises kajastatavad summad, mida seadusandja ei soovi maksustada, nagu RDT või patenditulu(47), ning alles seejärel hakata maha arvama raamatupidamise-väliseid summasid, nagu investeeringutega seotud mahaarvamised(48) või DCR(49).

69.      Teiselt poolt, erinevalt RDT ülejäägist, mida on võimalik piiramatult tulevastesse maksustamisaastatesse edasi kanda, on DCRi ülejääki põhikohtuasja suhtes kohaldamisele kuuluva CIR 1992 artikli 205 quinquies redaktsiooni kohalselt(50) võimalik edasi kanda vaid seitsme aasta jooksul. Belgia valitsuse hinnangul on selle DCRi edasi kandmise ajalise piirangu eesmärk tasakaalustada nimetatud mahaarvamise ulatust, kuna selle kehtestamise ajal võeti selle arvestamise aluseks kogu äriühingu omakapital.

70.      Teiseks tuleb analüüsida, kas sellised liikmesriigi õigusnormid on või ei ole kooskõlas direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega, keskendudes peamiselt sellele, millised on praktikas tagajärjed, mis kaasnevad sellega, kui kohaldada üheskoos RDT korda, mis seisneb saadud dividendide lisamises emaettevõtja maksubaasi ja seejärel nende sealt maha arvamises, ning kohustust arvata RDT maha enne DCRi, mida on liiati võimalik edasi kanda ainult seitsmesse järgnevasse maksustamisaastasse.

71.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles osas õigesti, et erinevalt tagajärgedest, mis kaasnevad selliste õigusnormidega nagu põhikohtuasjas käsitletavad(51), jäetakse selle maksuvabastuse korra puhul, mida saab nimetada „lihtsaks“(52), tütarettevõtja jaotatud dividendid nende saamise maksustamisaasta kasumi hulgast lihtsalt välja ning nende kõrvale jätmine vähendab nii maksustatavat tulemit kui ka suurendab vastaval juhul kahjumit, mida on võimalik järgnevatesse maksustamisaastatesse edasi kanda.

72.      Viidates ühele Brussels Securitiese kirjalikes avaldustes esitatud joonisele(53), märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus minu hinnangul õigesti, et juhul kui emaettevõtjal on positiivne tulem ühel CIR 1992 artiklis 205 quinquies nimetatud „järgmisest seitsmest aastast“, kuhu DCRi on võimalik edasi kanda, võib RDT mahaarvamise korraga CIR 1992 ja AR/CIR 1992 sätestatud mahaarvamiste tegemise järjekorra tõttu kaasneda suurem maksukoormus võrreldes sellega kui tütarettevõtjalt saadud dividendid kohe välja jäetaks. Nimetatud kohus näitab ära, et kui teoreetiliselt kohaldada nende dividendide kohest välja jätmist, oleks DCRi maha arvamine toimunud enne edasikantud varasema kahjumi maha arvamist ning selle kahjumi järgmisesse maksustamisperioodi edasi kantav jääk oleks suurem kui Belgia RDT korra puhul, kus tuleb kõnealuse „järgneva seitsme maksustamisperioodi“ jooksul positiivse tulemi saamise korral RDT jääk kohustuslikult maha arvata enne DCRi jäägi maha arvamist, mis ei lase seega kasutada viimati nimetatud maksusoodustust.

73.      Lisaks kinnitavad komisjoni poolt suulises menetluses esitatud võrdlustabelid, et RDT kord võib koosmõjus kohustusliku mahaarvamisjärjekorraga takistada emaettevõtjal DCRi jäägi täielikku edasi kandmist, vastupidi mehhanismile, mille kohaselt saaks see äriühing saadud dividendid oma maksubaasist kohe välja jätta või ka valida, millises järjekorras teha maksusoodustustega seotud mahaarvamisi, millele tal õigus on(54). Kuigi Belgia valitsus püüab, minu meelest asjatult, vähendada seda mõju käesolevas kohtuasjas(55), ei vaidle ta vastu neile andmetele(56), millest ilmneb, et põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid võivad kaasa tuua maksusoodustuse kaotuse ning seeläbi suurema maksustamise.

74.      Neid andmeid arvesse võttes jagan Brussels Securitiese ja komisjoni seisukohta, et põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormide kohaldamisel mõjutab RDT maksubaasist eelneva mahaarvamise kohustus DCRist kasu saamise võimalust. Normi, mille kohaselt tuleb RDT enne maha arvata, eesmärk on ammendada RDT jääk, mida on võimalik hilisematesse maksustamisaastatesse piiramatult edasi kanda, ent selle tagajärjel saab kahjustada ka DCR, mille mahaarvamisest oleks emaettevõtja siiski huvitatud võimalikult kiiresti, kuna DCRi edasi kandmise õigus piirdub seitsme järgmise maksustamisaastaga, nii et see õigus võib dividendidest RDT korra alusel tehtavate mahaarvamiste eeliskohtlemise tõttu ammenduda.

75.      Teisisõnu kaasneb kõnealuste liikmesriigi sätete koosmõjuga see, et emaettevõtjat maksustatakse rohkem kui juhul, kui direktiivi 90/435 nõuded oleksid täielikult täidetud, kuna Belgia RDT kord võib, tulenevalt selle kohaldamisest koos ette nähtud mahaarvamisjärjekorraga, takistada kahjumis oleval äriühingul muu mahaarvamisele kuuluva summa ehk DCRi edasi kantava osa mahaarvamist hilisematel maksustamisaastatel, samas kui selle äriühingu jaoks oleks kasulik teha seda esmajärjekorras, vältimaks seda, et vastav õigus aegub enne, kui ta selle täielikult ära kasutada jõuab. Niisiis toovad sellised liikmesriigi õigusnormid konkreetse tagajärjena kaasa selle, et teatud asjaoludel jäävad asjaomased emaettevõtjad ilma liikmesriigi õiguses ette nähtud maksusoodustusest, mida nad saaksid täielikult kasutada juhul, kui tütarettevõtjatelt saadud dividendide suhtes ei rakendataks neis õigusnormides ette nähtud korda.

76.      Juhin aga tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus on direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimest taanet juba tõlgendanud nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille tagajärjel väheneb jaotatud dividendide ulatuses emaettevõtja edasi kantav kahjum, kui – nagu käesoleval juhul – liikmesriik on valinud selles sättes ette nähtud maksuvabastussüsteemi ning lubab põhimõtteliselt kahjumi tulevikku edasi kandmist, võttes arvesse, et selline kahjumi vähenemine võib viia selleni, et asjaomast ettevõtjat maksustatakse kaudselt nende dividendide pealt järgnevatel maksustamisaastatel, mil tema tulem on positiivne(57).

77.      Komisjoni eeskujul leian, et need kaalutlused on käesolevale kohtuasjale täielikult üle kantavad osas, mis puudutab praktilisi tagajärgi, mis on RDT maksubaasi lisamise ja mahaarvamise korra koosmõjul järjekorraga, mille alusel tuleb RDT muude maksusoodustuste olemasolu korral maha arvata. Rõhutan, et sellist korda saab direktiivi 90/435 nõuetega kooskõlas olevana käsitada vaid juhul, kui selle kohaldamise tagajärjeks on täielik maksuneutraalsus, mis tähendab, et asjaomastele ettevõtjatele ei saa mis tahes asjaoludel osaks majanduslikus mõttes ebasoodsam kohtlemine võrreldes sellega, kui jaotatud dividendid oleksid nende ettevõtjate maksubaasist kohe välja jäetud.

78.      Seetõttu olen arvamusel, et sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad ei ole direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taandega kooskõlas, kuivõrd nende tagajärjel võivad teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt dividende saanud emaettevõtjad jääda ilma maksusoodustusest, sest nimetatud dividendide ulatuses väheneb kahjum, mida on võimalik edasi kanda tulevastesse maksustamisaastatesse, mis on seega samastatav nende dividendide kaudse maksustamisega, milline tulemus on vastuolus nii nende dividendide maksust vabastamise eesmärgiga, mida on konkreetselt silmas peetud selles sättes, kui ka selles direktiivis silmas peetud üldise maksuneutraalsuse eesmärgiga(58).

79.      Teisiti öeldes, soovides parandada puudusi, mille Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses Cobelfret ja kohtumääruses KBC, tekitas Belgia seadusandja 2009. aasta detsembris vastu võetud muudatustega uue vastuolu sellesama direktiiviga, kuna uus RDT kord mõjutab negatiivselt DCRi edasi kandmist, sest tütarettevõtjatelt saadud dividendide erikohtlemisega kaasneb emaettevõtjate jaoks suurem oht jääda ilma DCRi ülejäägist(59).

80.      Kolmandaks ei näi mulle veenvad argumendid, millega Belgia valitsus kaitseb seisukohta, et sellised liikmesriigi õigusnormid on direktiivi 90/435 artikli 4 lõikega 1 kooskõlas

81.      Kõigepealt leiab Belgia valitsus, et isegi kui RDT mahaarvamise õiguse edasi kandmine võib lõpuks kaasa tuua selle, et DCRi ei ole võimalik edasi kanda, ei saa sellist olukorda käsitada saadud dividendide kaudse maksustamisena, kuna sellist maksustamist ei pruugi tingimata toimuda(60).

82.      Leian siiski, et asjaolu, et asjaomaste liikmesriigi õigusnormide kahjulik tagajärg ehk tütarettevõtja poolt emaettevõtjale jaotatud kasumi topeltmaksustamine võib saabuda vaid teatud juhtudel(61), mitte aga süstemaatiliselt, ei mõjuta kuidagi ülaltoodud kaalutlusi tervikuna, sest sellise potentsiaalse tagajärje olemasolu iseenesest on piisav näitamaks, et need õigusnormid ei ole liidu õigusega kooskõlas.

83.      Järgnevalt väidab Belgia valitsus, et isegi juhul, kui DCRi edasi kandmise võimaluse kaotamine kujutab endast asjassepuutuvate emaettevõtjate jaoks maksustamist(62), ei puuduta see maksustamine ühelgi juhul nende poolt saadud dividende, isegi mitte kaudselt, nagu see oli kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Cobelfret. Ta leiab, et kui maksusumma arvutamisel on DCRi mahaarvamise staadiumis veel kasumit alles, on see tingimata tingitud sellest, et RDTd, mida maha arvata, rohkem enam ei ole, sest RDT arvatakse maha enne kui DCR ning tütarettevõtjalt saadud dividendid on niisiis täielikult maksubaasist maha arvatud ja DCRi edasi kandmise võimaluse kaotamisest tingitud maksustamine ei saa puudutada neid dividende. Lisaks väidab ta, et maksustamine, mis ei puuduta emaettevõtja poolt saadud dividende, ei saa olla vastuolus direktiivi 90/435 artikli 4 lõikega 1, samamoodi nagu selle direktiivi artikli 5 lõikega 1 ei saa olla vastuolus see, kui tütarettevõtja poolt dividendide jaotamisel peetakse kinni maks, mis ei puuduta neid dividende(63).

84.      Leian, et selle argumendi lükkavad ümber kohtuotsus Cobelfret ja kohtumäärus KBC, kus Euroopa Kohus tõlgendas direktiivi 90/435 artikli 4 lõikest 1 tulenevaid kohustusi, võttes arvesse seda, kuidas võivad sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad mõjutada asjaomase emaettevõtja edasi kantava kahjumi vähenemist, mis võib viia tütarettevõtjalt saadud dividendide kaudse maksustamiseni tulevastel maksustamisaastatel(64). Nõnda samastas Euroopa Kohus „kahjumi kaotamise“ kaudse „kasumi maksustamisega“, valides niimoodi „majandusliku“ lähenemise, mis on kooskõlas selle direktiiviga taotletava eesmärgiga(65), sest selle tagajärjeks, kui tulevase maksustatava kasumi kompenseerimiseks ei ole võimalik kasutada edasi kantavat kahjumit, on selliste dividendide topeltmaksustamine. Nagu ma juba eespool näitasin, tuleb minu meelest samasugune lähenemine valida ka käesolevas kohtuasjas(66).

85.      Viimaks väidab Belgia valitsus, et vaidlusalune valik, mille Belgia Kuningriik tegi, ehk mahaarvamisjärjekord ning DCRi edasi kandmise ajaline piirang, on üksnes liikmesriigi seadusandja ainupädevusse kuuluvad küsimused.

86.      Juhin siiski tähelepanu sellele, et liikmesriigid peavad järgima direktiivi 90/435 sätteid ning eelkõige rakendama kõiki vajalikke abinõusid, et saavutada direktiivi artikli 4 lõike 1 esimeses taandes ette kirjutatud tulemus(67) ehk mitte maksustada teist korda – ka mitte kaudselt – teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt saadud dividende; nagu ma eelnevalt rõhutasin, ei saavutata seda eesmärki selliste liikmesriigi õigusnormidega nagu need, mis seisnevad Belgia RDT korra ja DCRi edasi kandmise piiranguid käsitlevate normide koosmõjus.

87.      Seetõttu olen arvamusel, et direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ühelt poolt ette see, et emaettevõtja saadud dividendid lisatakse tema maksubaasi ning seejärel arvatakse need asjaomase maksustamisperioodi või mis tahes hilisema maksustamisperioodi kasumisaldo piires 95% ulatuses maha, ning teiselt poolt see, et need dividendid tuleb maha arvata enne sellist liikmesriigi õiguses ette nähtud maksusoodustust, mille edasi kandmise võimalus on ajaliselt piiratud.

V.      Ettepanek

88.      Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) esitatud eelotsuse küsimusele järgnevalt:

Nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiivi 90/435/EMÜ eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta artikli 4 lõike 1 esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ühelt poolt ette see, et emaettevõtja saadud dividendid lisatakse tema maksubaasi ning seejärel arvatakse need asjaomase maksustamisperioodi või mis tahes hilisema maksustamisperioodi kasumisaldo piires 95% ulatuses maha, ning teiselt poolt see, et need dividendid tuleb maha arvata enne sellist liikmesriigi õiguses ette nähtud maksusoodustust, mille edasi kandmise võimalus on ajaliselt piiratud.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Nõukogu 23. juuli 1990. aasta direktiiv (EÜT 1990, L 225, lk 6; ELT eriväljaanne 09/01, lk 147).

3      Nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiv (ELT 2006, L 363, lk 129).

4      Vt peamiselt 12. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Cobelfret (C-138/07, EU:C:2009:82), edaspidi „kohtuotsus Cobelfret“, ja 4. juuni 2009. aasta kohtumäärus KBC Bank ja Beleggen, Risicokapitaal, Beheer (C-439/07 ja C-499/07, EU:C:2009:339), edaspidi „kohtumäärus KBC“ . Vt lisaks 4. juuli 2013. aasta kohtuotsus Argenta Spaarbank (C-350/11, EU:C:2013:447, mille punktides 3–9 kirjeldatakse lühidalt DCRi), ja 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Argenta Spaarbank (C-39/16, EU:C:2017:813, mille punktis 10 kirjeldatakse lühidalt RDTd).

5      Nõukogu 30. novembri 2011. aasta direktiiv eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT 2011, L 345, lk 8).

6      Moniteur belge, 15.11.1991, lk 25619.

7      Üksikasjalikumalt vt kohtuotsus Cobelfret (punkt 6 jj), ning 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Argenta Spaarbank (C-39/16, EU:C:2017:813, punkt 7 jj).

8      Moniteur belge, 30.7.1992, lk 17120.

9      Moniteur belge, 13.9.1993, lk 20105.

10      Täpsustan, et see mahaarvamise 95protsendiline piirang seondub asjaoluga, et Belgia Kuningriik kasutab direktiivi 90/435 artikli 4 lõikes 2 sätestatud võimalust määrata mahaarvamisele mittekuuluvad ja seega maksustatavad juhtimiskulud kindlaks kindla suurusega määrana, mis ei või ületada 5% tütarettevõtja jaotatud kasumist (vt kohtumäärus KBC, punktid 51 ja 52).

11      Peale selle leidis Brussels Securities eelotsusetaotluse esitanud kohtus ja Euroopa Kohtus, et selline mahaarvamise järjekord on vastuolus ELTL artiklis 49 sätestatud asutamisvabadusega. Belgia valitsuse ja komisjoni eeskujul ma selles küsimuses siiski seisukohta ei võta. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et see argument puudutab Belgia põhiseaduse väidetava rikkumisega seotud väidet, mille see kohus juba tagasi lükkas. Lisaks sellele ei ole Euroopa Kohtule esitatud küsimuses ELTL artiklit 49 isegi mitte sisuliselt puudutatud ning mulle ei näi, et selle artikli tõlgendamine oleks Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika tähenduses tarvilik selleks, et liikmesriigi kohtul oleks võimalik põhikohtuasi lahendada (vt eelkõige 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus AREX CZ, C-414/17, EU:C:2018:1027, punktid 34 ja 35).

12      Selle süsteemi tekkeloo ja selle säilitamiseks esitatud põhjenduste kohta vt Malherbe, J., „Le régime mères-filiales en Belgique: la leçon d’anatomie“, Revue pratique des sociétés, 2010, lk 34–37.

13      Kui maksuvabastussüsteem eeldab seda, et emaettevõtja asukohaliikmesriik seda kasumit ei maksusta, siis mahaarvamissüsteem seisneb selles, et see kasum maksustatakse, ent emaettevõtjal on lubatud sellelt kasumilt tasumisele kuuluva maksusumma ulatuses maksusummast maha arvata selle kasumiga seonduv osa tütarettevõtja makstud maksusummast ning liikmesriigis, mille residendiks tütarettevõtja on, kinni peetud maksusumma, kui seal maks kinni peeti (vt eelkõige kohtuotsus Cobelfret, punktid 31 ja 43; 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Argenta Spaarbank, C-39/16, EU:C:2017:813, punkt 49, ning 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus T. Danmark ja Y. Denmark, C-116/16 ja C-117/16, EU:C:2019:135, punkt 12).

14      Vt 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Test Claimants in the FII Group Litigation (C-446/04, EU:C:2006:774, punkt 43), ja kohtuotsus Cobelfret (punkt 31).

15      Topeltmaksustamist nimetatakse „majanduslikuks“, kui kaks liikmesriiki panevad samalt tulult maksu tasumise kohustuse erinevatele maksukohustuslastele, ning „õiguslikuks“, kui kaks liikmesriiki panevad samalt tulult maksu tasumise kohustuse samale maksukohustuslasele (vt Jourdain, S., „Excédents de RDT: une véritable odyssée fiscale“, Comptabilité et fiscalité pratiques, 2009, nr 8, lk 209).

16      Vt kohtuotsus Cobelfret (punktid 29 ja 46); 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Wereldhave Belgium jt (C-448/15, EU:C:2017:180, punktid 25, 35–37 ja 39), ning 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Argenta Spaarbank (C-39/16, EU:C:2017:813, punktid 47 ja 48).

17      Vt kohtuotsuse Cobelfret punktid 27–57, eriti punktid 35–41. Lisaks leidis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 58–65, et kõnealusel artikli 4 lõike 1 esimesel taandel on vahetu õigusmõju, kuna see on tingimusteta ja piisavalt täpne, et sellele saaks tugineda liikmesriigi kohtus. Vt ka kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Cobelfret (C-138/07, EU:C:2008:268, punkt 12 jj).

18      Kuivõrd asjaomased maksustamisnormid võimaldavad põhimõtteliselt kahjumi edasi kandmist tulevastesse maksustamisaastatesse, mõjutab see, kui vähendada saadud dividendide ulatuses emaettevõtja kahjumit, mida sel moel oleks võimalik edasi kanda, selle äriühingu maksubaasi dividendide maksmisele järgneval maksustamisaastal, kui asjaomase äriühingu kasum on edasi kantud kahjumist suurem, sest siis on maksubaas edasi kantava kahjumi vähenemise tõttu suurem.

19      Vt kohtumääruse KBC punktid 33–44 ja resolutsiooni punkt 1, kus tõlgendatakse direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimest taanet nii, et sellega „on vastuolus sellise liikmesriigi õigus, kes selleks, et vabastada maksust dividendid, mis selles liikmesriigis asuv emaettevõtja saab teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt, on ette näinud, et need dividendid loetakse emaettevõtja maksustatava tulu hulka, kuid need arvatakse sealt seejärel 95% ulatuses maha, kui asjassepuutuva maksustamisperioodi osas jääb pärast muude maksuvabade tulude mahaarvamist alles positiivne saldo, ja mille tagajärjel:

      – maksustatakse emaettevõtjat selle kasumi jaotamise osas hilisemal maksustamisperioodil, mil ta ei ole saanud maksustavat kasumit või piisavat maksustatavat kasumit maksustamisperioodil, mil talle kasumieraldis välja maksti,või

      – selle maksustamisperioodi kahjum kompenseeritakse kasumi jaotamisega ning seda kahjumit ei saa selle jaotatud kasumi ulatuses hilisemasse maksustamisperioodi enam üle kanda.“

20      Vt kohtumääruse KBC punktid 45–54 ja resolutsiooni punkt 2. Euroopa Kohus võttis seisukoha ka küsimustes, mis käesoleva eelotsusetaotluse seisukohast asjassepuutuvad ei ole, ehk mis puudutasid Euroopa Kohtu pädevust, kui eelotsusetaotlus puudutab liikmesriigi seadusesse üle võetud direktiivi sätete kohaldamist puhtalt riigisisese olukorra suhtes; kapitali vaba liikumist puudutavate EÜ asutamislepingu sätete tõlgendamist ning asutamisvabadust puudutava EÜ asutamislepingu artikli 43 (hilisem ELTL artikkel 49) tõlgendamist (vt punktid 55–82 ja resolutsiooni punktid 3–5).

21      Belgia valitsus täpsustab, et see lõige 3 on põhikohtuasjas vaidluse all oleva maksustamisaasta 2011 suhtes kohaldatav, kuna see lisati CIR 1992-le 21. detsembri 2009. aasta seaduse (Moniteur belge, 31.12.2009, lk 82816) artikliga 8, mis jõustus 1. jaanuaril 2010.

22      Näib, et selle kasumi maksubaasi lisamine ja seejärel selle sealt mahaarvamine on seotud Belgia residendiks olevate äriühingute „kogutulu“ ehk üle maailma teenitud tulu maksustamise põhimõttega, mis on sätestatud CIR 1992 artikli 1 lõike 1 punktis 2 (vt selle kohta Richelle, I., „Cobelfret et l’interprétation de la directive mère-filiales: le régime belge des RDT est contraire au droit communautaire“, Revue générale de fiscalité, 2009, nr 3, lk 4 ja 6).

23      Nagu märgib Jourdain, S., op. cit. märkus 15, lk 210, leiti nii komisjoni 5. juuli 1991. aasta kirjas kui ka 1992. aasta märtsis avaldatud sõltumatute ekspertide aruandes ning suures osas õiguskirjanduses, et direktiivi 90/435 õige rakendamine eeldab selliste dividendide maksustatava tulu hulgast kohest välja jätmist, selmet neid sinna lisada ja seejärel sealt maha arvata.

24      Vt käesoleva ettepaneku punktid 38–46.

25      Lähtudes esitatud eelotsuse küsimuse ja eelotsusetaotluse põhjendustes kasutatud sõnastusest.

26      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätet kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta normi sõnastust, konteksti, selle õigusakti eesmärke, millesse norm kuulub, ning selle tekkelugu (vt eelkõige 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Brisch, C-102/18, EU:C:2019:34, punkt 22, ning 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C-483/17, EU:C:2019:309, punktid 36 ja 37).

27      Euroopa Kohus on täpsustanud, et emaettevõtjale jaotatud kasumi „maksustamisest hoidumisel“ ja maksudest „vabastamisel“ mingisugust olulist vahet ei ole (vt kohtuotsus Cobelfret, punkt 43 ning käesoleva ettepaneku joonealuses märkuses 13 viidatud kohtupraktika).

28      Vt käesoleva ettepaneku punkt 36.

29      Vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Les Vergers du Vieux Tauves (C-48/07, EU:C:2008:758, punkt 42), kus Euroopa Kohus leidis, et maksusoodustuseks, mida emaettevõtja direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimese taande kohaselt saada võib, on „saada kasumit, mida ei maksustata“.

30      Ettepanekus võtta vastu nõukogu direktiiv eri liikmesriikide emaettevõtjate ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta, mille komisjon esitas 16. jaanuaril 1969 (EÜT 1969, C 39, lk 7), sisaldus artikli 4 lõige 1, kus oli sätestatud, et „jaotatud kasum, mille emaettevõtja saab osaluse tõttu oma tütarettevõtjalt […] ei kuulu tema maksustatava kasumi hulka“, ilma et oleks ette kirjutatud, millist meetodit selleks kasutada (kohtujuristi kursiiv). Majandus- ja sotsiaalkomitee 26. juuni 1969. aasta arvamuses selle ettepaneku kohta (EÜT 1969, C 100, lk 7, punkt 2) on märgitud, et „jaotatud kasumi maksustamisel on direktiivi aluseks põhimõte, [et] kasumit, mis on juba äriühingu tulumaksuga maksustatud, enam selle maksuga ei maksustata, kui see on saadud sama maksu osas maksukohustuslaseks olevast teisest äriühingust“ (kohtujuristi kursiiv). 5. juulil 1985 esitatud ettepanekus (KOM(1985) 360 (lõplik)), mis viis direktiivi 90/435 vastuvõtmiseni, ei ole selle kohta midagi märgitud.

31      Vt käesoleva ettepaneku 13. joonealune märkus.

32      Vt eelkõige kohtuotsus Cobelfret (punktid 28 ja 29) ning käesoleva ettepaneku 16. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

33      Vt kohtumääruse KBC punktid 46–50 ja 53.

34      Vt eelkõige 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus N (C-470/04, EU:C:2006:525, punkt 33); 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus A (C-48/11, EU:C:2012:485, punkt 16), ja 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Cadeddu (C-667/17, EU:C:2018:1036, punkt 15).

35      Täpsustan, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid ei too kaasa dividendide otsest maksustamist emaettevõtja tasandil. Vt ka kohtuotsus Cobelfret (punkt 40), ja kohtumäärus KBC (punkt 40).

36      Vt kohtumääruse KBC punkt 54 ja käesoleva ettepaneku punkt 44.

37      Juhin sellega seoses tähelepanu, et Euroopa Kohus leidis, et olenemata asjaolust, et kohaldades nimetatud korda nii residentidest tütarettevõtjate poolt jaotatud dividendidele kui ka teistes liikmesriikides asuvate tütarettevõtjate jaotatud dividendidele, üritab Belgia Kuningriik kõrvaldada ebasoodsama olukorra, milles on eri liikmesriikide äriühingute vaheline koostöö võrreldes ühe ja sama liikmesriigi äriühingute vahelise koostööga, ei õigusta see võrdne kohtlemine siiski niisuguse korra kohaldamist, mis on vastuolus direktiiviga 90/435 ja eelkõige selle direktiivi artikli 4 lõike 1 esimeses taandes sätestatud majandusliku topeltmaksustamise vältimise süsteemiga (vt kohtuotsus Cobelfret, punktid 45 ja 46, ning kohtumäärus KBC, punkt 42).

38      Teised liikmesriigid ei lisa jaotatud dividende emaettevõtjate maksubaasi, vt Richelle, I., „L’arrêt Cobelfret de la CJCE et ses conséquences sur le régime des RDT“, Tax Audit & Accountancy, 2009, nr 4, lk 11, ning Hermand, O., ja Vanoppen, S., „Non-report des excédents de RDT: violation du droit européen“, Le Fiscologue, nr 1148, 20. veebruar 2009, lk 12 jj. Malherbe, J., op. cit. märkuses 12, lk 35, märgib omalt poolt, et „Prantsusmaal arvatakse emaettevõtja saadud dividendid maha raamatupidamise väliselt ning need liiguvad grupi sees vabalt“. Märgin, et Prantsusmaa üldise maksukorralduse seadustiku (code général des impôts) praegu kehtivas artiklis 216 on sätestatud, et „[o]saluselt saadava puhastulu, mille suhtes võib kohaldada emaettevõtja maksusüsteemi […], võib maha arvata emaettevõtja puhaskasumist“.

39      Vt analoogia alusel kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Cobelfret (C-138/07, EU:C:2008:268, punkt 21), mis puudutab toona kohaldamisele kuulnud õigusnorme.

40      Komisjoni hinnangul ei näi Belgia õiguse sätted, millega direktiivi 90/435 artikli 4 lõike 1 esimene taane üle võetakse, takistavat nende põhikohtuasja suhtes kohaldamisele kuuluvas redaktsioonis iseenesest selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate jaotatud dividendide maksustamata jätmist, kuna RDT kord võimaldab a priori tagada, et neid dividende emaettevõtja tasandil ei maksustata, kuigi mahaarvamise toime võib avalduda mitme maksustamisaasta jooksul.

41      Arvestades, et see piirang on lubatud (vt käesoleva ettepaneku 10. joonealune märkus).

42      Teisisõnu dividendid, mida ei ole kasumi ebapiisavuse tõttu nende äriühingute maksubaasist maha arvatud sel maksustamisaastal, mil dividende jaotati.

43      Komisjon on minu hinnangul õigesti osutanud emaettevõtja poolt RDT mahaarvamise „ajalise hajutamise“ riskile, kui viimase maksubaas on kasumi jaotamise aastal või ka järgnevatel aastatel ebapiisav.

44      Selle kohta, et DCRi näol on tegemist maksusoodustusega, vt 4. juuli 2013. aasta kohtuotsus Argenta Spaarbank (C-350/11, EU:C:2013:447, punkt 24).

45      Olgu täpsustatud, et RDT ja DCR arvatakse maha enne kui edasikantud kahjum (vt AR/CIR 1992 artiklid 77, 77 bis ja 78).

46      Sellest otsusest ilmneb, et 22. juuni 2005. aasta seaduse (Moniteur belge, 30.6.2005, lk 30077), millega kehtestati DCR, ettevalmistavad tööd ja eelkõige 11. mai 2005. aasta kommentaar seaduseelnõu artikli 5 kohta kinnitavad, et seadusandja oli see, kes määras kindlaks AR/CIR 1992-s sätestatud mahaarvamisjärjekorra, mis võib Brussels Securitiese hinnangul teatud juhtudel mõjutada äriühingu tulevast maksubaasi.

47      Olgu täpsustatud, et patendituluga seotud mahaarvamised tehakse pärast RDT maha arvamist, ent enne DCRi maha arvamist (vt AR/CIR 1992 artiklid 77/1 ja 77 bis).

48      AR/CIR 1992 artiklis 79 ette nähtud investeeringutega seotud mahaarvamine.

49      Belgia valistus käsitab viimatinimetatuid „raamatupidamise-väliste mahaarvamistena“ selles tähenduses, et need seisnevad äriühingu raamatupidamises kajastatud kasumist selliste summade mahaarvamises, mis mitte ei kajastunud seal eelnevalt, nagu tütarettevõtjatelt saadud dividendid või patenditulu, vaid mis kajastuvad äriühingu bilansi aktivas, nagu investeeringutega seotud mahaarvamiste summad, või passivas, nagu DCR.

50      Asja arutamisel ilmnes, et DCRi piiratud edasi kandmist puudutavaid sätteid muudeti 2012. aastal nii, et muudatused hakkasid kehtima pärast vaidlusalust maksustamisaastat.

51      Belgia õigusnormid, kust eelotsuse küsimuse kolmanda lõigu lõpuosas märgitu kohaselt tuleneb, et „kuni maksustatava kasumi ammendumiseni tuleb sellest kõigepealt maha arvata edasikantud [RDT], seejärel edasikantud [DCR] (mille edasikandmise õigus piirdub „seitsme järgneva maksustamisperioodiga“), seejärel tagasiteenitava varasema kahjumi jääk“.

52      Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 62.

53      Joonis kajastab seda, milliseks kujuneb maksunduslikust seisukohast emaettevõtja olukord kahe hüpoteesi korral, esiteks vastavalt AR/CIR 1992-s sätestatud mahaarvamiste tegemise järjekorralekoosmõjus Belgia RDT korraga (millisel juhul jääb maksutatavaks tulemiks summa, mis vastab DCRi jäägile, mis läks kaduma, kuna seda ei kasutatud enne ette nähtud seistmeaastase perioodi lõppu) ning teiseks juhul, kui sedasama mahaarvamiste tegemise järjekorda järgides kohaldada teoreetiliselt saadud dividendide kohest kõrvale jätmist (millisel juhul jääb maksustatavaks tulemiks null, sest äriühingul ei ole mitte RDT jääki, mis tuleb maha arvata enne DCRi, vaid edasikantav kahjum, mis arvatakse maha pärast DCRi ning mis viimase jäägi kustutab).

54      Neis tabelites, mille sisu sarnaneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud joonisega, märgib komisjon, et esimesel juhul kaotabemaettevõtja Belgia õigusnormide kohaselt kogu DCRi, mida ta ei saa enne ettenähtud seitsmeaastase perioodi lõppu maha arvata, samas kui teisel juhul ehk direktiivile 90/435 vastava dividendide kohese maksuvabastuse korral on ettevõtjal maksustatav tulem, mis võrdub nulliga ning DCRi kaotatud jääk, mida ei ole võimalik maha arvata, on väiksem kui esimesel juhul.

55      Vt käesoleva ettepaneku punkt 81 jj.

56      Nimetatud valitsus nõustus kohtuvaidluse käigus sõnaselgelt sellega, et „saadud dividendide lisamine [kahjumis oleva] emaettevõtja maksubaasi, millega kaasneb see, et kahjumi edasi kandmise asemel kantakse edasi mahaarvamisele kuuluvad RDT summad, võib mahaarvamiste tegemise järjekorra tõttu mõjutada edasi kantavate DCRi summade mahaarvamist, kuna on tõepoolest oht, et selleks ette nähtud tähtaeg möödub“.

57      Vt kohtuotsus Cobelfret (punktid 39–41), ning kohtumäärus KBC (punktid 39, 40 ja 54). Seonduvalt nimetatud kahes kohtuasjas käsitletud olukordade suhtes kehtinud sätetega on õigesti leitud, et RDT kord seab ebasoodsamasse olukorda emaettevõtja, kellel oleks vastavate dividendide arvesse võtmata jätmise korral ajaomasel perioodil tekkinud kahjum, mis oleks olnud võimalik maha arvata järgnevate perioodide kasumist, samas kui nende dividendide lisamine maksubaasi koosmõjus sellega, et RDT on võimalik maha arvata maksustatava kasumi ulatuses, kaotab edasi kantava kahjumi ära (Garabedian, D., „L’influence de la jurisprudence Cobelfret sur le régime fiscal des dividendes à l’impôt des sociétés“, Les dialogues de la fiscalité, Larcier, Bruxelles, 2010, lk 59).

58      Nende eesmärkide kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 56.

59      Vt ka Hermand, O., Delacroix, P., ja Wils, C., „Une nouvelle déduction fiscale est née: les „excédents RDT“ – Commentaire du nouvel article 205, § 3, du CIR 1992“, Revue générale de fiscalité, 2010, nr 2, lk 7, ning Dassesse, M., „Impôt des sociétés – Déduction prioritaire des RDT vis-à-vis des excédents de DCR – La Belgique viole les principes de l’arrêt Cobelfret“, Actualités fiscales, 2014, nr 41, lk 2 ja 4 (artikkel, millele viitab Brussels Securities, eelkõige oma kirjalikes seisukohtades esitatud joonisega seoses).

60      Tema hinnangul toob DCRi edasi kandmise ajaline piirang maksustamise kaasa vaid juhul, kui emaettevõtja pärast seda, kui tal ei ole seitsme aasta jooksul piisavat kasumit olnud, saab kasumi hiljem, samas juhul kui ta kasumisse ei jõuagi või likvideeritakse, ei avalda DCRi edasi kandmise õiguse kaotamine talle mingisugust mõju, mistõttu jääb tema ebasoodsam olukord pelgalt näivaks.

61      See tähendab alati, kui kohustusega arvata maksubaasist kõigepealt maha RDT, kaasneb maksubaasi kadumine või selle vähenemine sel määral, et mõnd muud maksusoodustust ei saa sellest enam täielikult maha arvata (vt selle kohta Dassesse, M, op. cit. märkus 59, lk 2).

62      See tähendab (eespool äsja mainitud) juhul, kui äriühing jõuab kasumisse pärast CIR 1992 artiklis 205 quinquies sätestatud seitsmeaastase perioodi lõppu.

63      Siinkohal viitab Belgia valitsus 25. septembri 2003. aasta kohtuotsusele Océ van der Grinten (C-58/01, EU:C:2003:495, punktid 55 ja 56), ning 24. juuni 2010. aasta kohtuotsusele P. Ferrero e C. ja General Beverage Europe (C-338/08 ja C-339/08, EU:C:2010:364, punktid 40 ja 41). Kahtlen siiski selles, kas asjassepuutuvaks saab pidada analoogiat nende kohtuotsustega, mis seonduvad mõistega „maksu kinnipidamine“ direktiivi 90/435 artikli 5 tähenduses, mis keelab sellise maksu kinnipidamise kasumilt, mille tütarettevõtja jaotab oma emaettevõtjale, välja arvatud teatud erandjuhtudel, nagu on mainitud ka selle direktiivi viiendas põhjenduses. Vt selle kohta kohtuotsus Cobelfret (punkti 53 lõpuosa), kus leiti, et selle direktiivi artikli 4 lõike 1 ja artikli 6 vahel analoogiat ei ole.

64      Vt kohtuotsus Cobelfret (punktid 39–41) ja kohtumäärus KBC (punktid 39 ja 40). Vt ka käesoleva ettepaneku punktid 41, 44 ja 76.

65      Lähtudes sõnastusest, mida kasutatakse õiguskirjanduses ja mis mulle meele järele on (vt Hermand, O., ja Vanoppen, S., op. cit. märkus 38).

66      Vt eelkõige käesoleva ettepaneku punkt 76 jj.

67      Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 57 jj.