Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

GERARD WILLIAM HOGAN

esitatud 11. juulil 2019(1)

Liidetud kohtuasjad C-398/18 ja C-428/18

Antonio Bocero Torrico (C-398/18)

Jörg Paul Konrad Fritz Bode (C-428/18)

versus

Instituto Nacional de la Seguridad Social,

Tesorería General de la Seguridad Social

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania))

Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajate sotsiaalkaitse – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikkel 5 – Varajane vanadushüvitis – Nõue, et saadava varajase vanadushüvitise summa oleks suurem kui minimaalne vanadushüvitis 65-aastaseks saamisel – Miinimumsumma arvutamine – Riigisisesed õigusnormid, mis võtavad arvesse ainult pädeva liikmesriigi makstavat hüvitist – Teisest liikmesriigist saadava hüvitise mittearvestamine – Hüvitiste võrdse kohtlemise nõue






I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevates, Euroopa Kohtu kantseleisse vastavalt 15. juunil 2018 (kohtuasi C-398/18) ja 28. juunil 2018 (kohtuasi C-428/18) saabunud eelotsusetaotlustes küsitakse, kuidas tõlgendada ELi õigust, eelkõige ELTL artiklit 48 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta(2) artikleid 5 ja 6.

2.        Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) küsib sisuliselt, kas ELTL artikliga 48 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles nõutakse selleks, et määrata kindlaks, kas isikul on õigus saada varajast vanadushüvitist, muu hulgas seda, et saadava hüvitise summa oleks suurem kui minimaalne vanadushüvitis, millele isikul oleks nende õigusnormide kohaselt õigus tema perekondlikku olukorda arvestades saada 65-aastaseks saamisest alates. Hispaania õiguse kohaselt võetakse seejuures arvesse ainult selle liikmesriigi poolt makstavat vanadushüvitist, võtmata ühtlasi arvesse samaväärseid hüvitisi, mida see isik võib saada ühest või mitmest teisest liikmesriigist.

3.        Eelotsusetaotlused on esitatud seoses A. Bocero Torrico ja Instituto Nacional de la Seguridad Social (Riiklik sotsiaalkindlustusamet) (edaspidi „INSS“) ja Tesorería General de la Seguridad Social (Üldine sotsiaalkindlustuskassa) (edaspidi „TGSS“) vahelise vaidlusega (kohtuasi C-398/18) ning seoses J. Bode ja INSS ja TGSS vahelise vaidlusega (kohtuasi C-428/18).

4.        ELTL artiklis 48 on sätestatud, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad „sotsiaalkindlustuse valdkonnas meetmeid, mis on vajalikud töötajate liikumisvabaduse tagamiseks“, kehtestades muu hulgas korra, millega kindlustatakse võõrtöötajatele „kõigi eri riikide õigusaktide kohaselt arvessevõetavate perioodide kokkuliitmine“.(3) Praegune nende perioodide liitmissüsteem sisaldub määruses nr 883/2004. Selle kohta on määruse nr 883/2004 artiklis 6 ette nähtud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioodide kokkuliitmine ning nimetatud määruse artiklid 52 ja 58 sisaldavad eeskirju vanadushüvitiste ning minimaalsete vanadushüvitiste arvutamise kohta olukorras, kus isikul on täitunud kindlustus- või elamisperioode rohkem kui ühes liikmesriigis.

5.        Ehkki eelotsusetaotluses viidatakse konkreetselt ELTL artiklile 48, võib vastuse esitatud küsimusele minu meelest leida määruse nr 883/2004 artiklist 5, milles on kodifitseeritud Euroopa Kohtu praktikast tulenev hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdse kohtlemise põhimõte.

II.    Õiguslik raamistik

A.      ELi õigus

6.        Määruse nr 883/2004 põhjendustes 9, 10, 11 ja 12 on märgitud:

„(9) Euroopa Kohus on korduvalt esitanud arvamusi hüvitiste, tulu ja faktide võrdse kohtlemise võimalikkuse kohta; see põhimõte tuleks selgesõnaliselt kehtestada ja seda edasi arendada, samal ajal järgides õiguslike otsuste sisu ja vaimu.

(10) Siiski ei peaks põhimõte teatavate teise liikmesriigi territooriumil aset leidnud faktide või sündmuste käsitlemise kohta nii, nagu need oleksid aset leidnud selle liikmesriigi territooriumil, mille õigusaktid on kohaldatavad, takistama teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustuse, töötamise, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamise perioodide liitmist pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodidele. Perioode, mis on täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel, tuleks seepärast arvesse võtta üksnes perioodide liitmise põhimõtet rakendades.

(11) Liikmesriikides aset leidvate juhtumite või ilmnevate faktide võrdsustamine ei muuda mingil juhul teist liikmesriiki pädevaks riigiks ega teise liikmesriigi õigusakte kohaldatavaks õigusaktideks.

(12) Proportsionaalsust silmas pidades tuleks hoolega tagada, et faktide või juhtumite võrdsustamine ei põhjustaks objektiivselt õigustamatuid tulemusi või samaliigiliste hüvitiste kattumist sama perioodi eest.“

7.        Määruse nr 883/2004 artiklis 3 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.      Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

d)      vanadushüvitised;

[…].“

8.        Määruse artiklis 5 „Hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdne kohtlemine“ on sätestatud:

„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti ning pidades silmas kehtestatud eri rakendussätteid, kohaldatakse järgmist:

a)      kui pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel on sotsiaalkindlustushüvitiste ja muu tulu saamisel teatavad õiguslikud tagajärjed, kohaldatakse nimetatud õigusakti asjakohaseid sätteid ka samaväärsete hüvitiste saamise suhtes, mis on saadud teise liikmesriigi õigusaktide alusel, või teises liikmesriigis saadud tulu suhtes;

b)      kui pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel võib teatavate faktide või sündmuste esinemisel olla õiguslikke tagajärgi, võtab nimetatud liikmesriik arvesse mis tahes liikmesriigis aset leidvaid sarnaseid fakte või sündmusi nii, nagu need oleksid aset leidnud tema enda territooriumil.“

9.        Määruse nr 883/2004 artiklis 6 „Perioodide liitmine“ on sätestatud:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, siis pädev asutus liikmesriigis, mille õigusaktide kohaselt:

–        hüvitiseõiguste saamine, säilimine, kestus või taastamine,

–        õigusaktidega hõlmatus, või

–        juurdepääs kohustuslikule kindlustusele, kohustusliku kindlustuse vabatahtlikule jätkamisele või vabatahtlikule kindlustusele või vabastus sellest,

mille tingimuseks on kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioodide täitumine, võtab vajalikul määral arvesse teises liikmesriigis täitunud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioode, nagu oleks tegemist kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodidega.“

10.      Määruse artikli 52 „Hüvitiste määramine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Pädev asutus arvutab makstava hüvitise suuruse:

a)      kohaldatavate õigusaktide alusel üksnes siis, kui hüvitiste määramise tingimused on täidetud ainult siseriiklike õigusaktide alusel (sõltumatu hüvitis);

b)      arvutades teoreetilise suuruse ja sellest tuleneva tegeliku suuruse (pro rata hüvitis) järgmiselt:

i)      hüvitise teoreetiline suurus võrdub hüvitisega, mida asjaomane isik võiks taotleda, kui kõik kindlustus- ja/või elamisperioodid, mis on täitunud teiste liikmesriikide õigusaktide alusel, oleksid täitunud hüvitise määramise kuupäeval kohaldatavate õigusaktide alusel. Kui nende õigusaktide alusel ei sõltu hüvitise suurus täitunud perioodide kestusest, loetakse selline hüvitise suurus hüvitise teoreetiliseks suuruseks;

ii)      pädev asutus määrab seejärel kindlaks pro rata hüvitise tegeliku suuruse, korrutades teoreetilist suurust tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel enne riski materialiseerumist täitunud perioodide kestuse ja kõikide asjaomaste liikmesriikide õigusaktide alusel enne riski materialiseerumist täitunud perioodide kogukestuse suhtega.“

11.      Määruse artiklis 58 „Lisahüvitise määramine“ on sätestatud:

„1. Hüvitisesaajale, kelle suhtes kehtib käesolev peatükk, ei või elukohajärgses liikmesriigis, mille õigusaktide alusel talle hüvitist makstakse, määrata väiksemat hüvitist kui kõnealustes õigusaktides kindlaksmääratud miinimumhüvitis kindlustus- või elamisperioodi eest, mis võrdub kõigi kindlustusperioodidega, mida arvestatakse maksmisel vastavalt käesolevale peatükile.

2. Nimetatud liikmesriigi pädev asutus maksab talle kõnealuse riigi territooriumil elamise ajal lisahüvitist, mis on võrdne käesoleva peatüki alusel makstavate hüvitiste kogusumma ja miinimumhüvitise vahega.“

B.      Hispaania õigus

12.      Sotsiaalkindlustuse üldseaduse (Ley General de la Seguridad Social), mille konsolideeritud versioon kiideti heaks kuninga 30. oktoobri 2015. aasta seadusandliku dekreediga 8/2015 (Real Decreto Legislativo 8/2015),(4) artiklis 208 oli taotluse esitamise kuupäeval kehtinud redaktsioonis sätestatud:

„1.      Isik, kes soovib jääda ennetähtaegselt vanaduspensionile, peab vastama järgmistele tingimustele:

a)      jõudmine ikka, mis ei ole rohkem kui kaks aastat madalam artikli 205 lõike 1 punkti a alusel kehtivast pensionieast, ilma et sealjuures kuuluks kohaldamisele artiklis 206 sätestatud vähenduskoefitsiendid;

b)      tegeliku 35-aastase minimaalse sissemakseperioodi tõendamine […];

c)      pärast asjaomase pensioniliigi üld- ja eritingimuste täitmise tõendamist, peab saada oleva pensioni summa olema suurem kui miinimumpension, millele isikul on tema perekondlikku olukorda arvesse võttes õigus 65-aastaseks saamisest alates. Vastasel juhul ei või käesolevat ennetähtaegse vanaduspensioni vormi kasutada.

2.      Käesolevas artiklis viidatud ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämise korral vähendatakse pensioni, kohaldades iga kvartali või kvartali osa kohta, mis jääb töötajal põhjusliku sündmuse hetkel puudu seadusjärgsest pensionieast, mis igal juhul tuleneb artikli 205 lõike 1 punktis a sätestatu kohaldamisest, järgmisi koefitsiente, mis põhinevad tõendatud sissemakseperioodil:

[…]

Üksnes nimetatud seadusjärgse pensioniea kindlaksmääramisel loetakse selliseks iga, mida oleks selle töötaja suhtes kohaldatud, kui ta oleks jätkanud sissemaksete tegemist ajavahemikul põhjusliku sündmuse toimumise kuupäevast kuni seadusjärgse pensioniea saabumiseni, mis tuleneb artikli 205 lõike 1 punkti a kohaldamisest.

Sissemakseperioodide arvutamisel võetakse arvesse täisperioodid ning perioodi osa ei loeta perioodiga võrdseks.“

13.      Kuninga 29. detsembri dekreedi 1170/2015 sotsiaalkindlustussüsteemi ja muude riiklike sotsiaaltoetuste pensionikulude korrigeerimise kohta 2016. eelarveaastal (Real Decreto sobre revalorización de pensiones del sistema de seguridad social y de otras prestaciones sociales públicas para el ejercicio 2016)(5) artikli 14 lõikes 3 on sätestatud:

„Kui pärast eelmise lõigu sätete kohaldamist oleks kahe või mitmepoolse sotsiaalkindlustuslepingu alusel, vastavalt nii Hispaania kui ka välisriigi õigusaktidele tunnustatud pensionide summa kokku väiksem kui Hispaanias iga kord kehtiv miinimumpension, siis tagatakse asjaomasele isikule seni, kuni ta elab Hispaania territooriumil ja vastab üldsätetes ette nähtud nõuetele, Hispaania ja välismaal tunnustatud pensionide ja eespool nimetatud miinimumsumma vahe.

Ühenduse sotsiaalkindlustusmääruste alusel tunnustatud pensionide puhul kohaldatakse nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/1971 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires reisivate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, artikli 50 sätteid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artiklit 58.

[…].“

III. Vaidlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimus

14.      A. Bocero Torrico, kes on sündinud 15. detsembril 1953, on kindlustatud Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemis. Ta taotles 16. detsembril 2016 Hispaania sotsiaalkindlustusasutuselt varajast vanadushüvitist, mida INSS keeldus talle 9. novembri 2016. aasta otsusega andmast selle alusel, et arvutatud hüvitis ei ulatuks minimaalse vanadushüvitiseni, mida tuleks sellisele isikule maksta tema perekondlikku olukorda arvestades alates 65-aastaseks saamisest. A. Bocero Torrico esitas vaide, mis jäeti rahuldamata 25. aprilli 2017. aasta otsusega(6).

15.      A. Bocero Torricol on kokku täitunud 16 637 päeva pikkune sissemakseperiood, millest 9947 päeva on seotud Hispaaniaga ja 6690 päeva Saksamaaga. Talle määrati Saksamaal vanadushüvitiseks 507,35 eurot. Hispaanias kuuluks talle maksmisele varajane vanadushüvitis summas 530,15 eurot kuus tulenevalt vanusepõhise paranduskoefitsiendi 88% rakendamisest 773,75 euro suurusele baassummale, ja mis on arvutatud Hispaaniale langeva proportsionaalse osa 76,86% alusel.

16.      J. Bode, kes on sündinud 4. juunil 1952, on kindlustatud Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemis. Ta taotles 31. mail 2015 Hispaania sotsiaalkindlustusasutuselt varajast vanadushüvitist, mida INSS keeldus talle 26. augusti 2016. aasta otsusega andmast selle alusel, et arvutatud hüvitis ei ulatuks minimaalse vanadushüvitiseni, mida tuleks sellisele isikule tema perekondlikku olukorda arvestades maksta alates 65-aastaseks saamisest.

17.      J. Bodel on kokku täitunud 16 725 päeva pikkune sissemakseperiood, millest 2282 päeva eest maksis ta kindlustusmakseid Hispaanias ja 14 443 päeva eest Saksamaal. Talle määrati Saksamaal vanadushüvitiseks 1185,22 eurot. Hispaanias kuuluks talle maksmisele varajane vanadushüvitis summas 206,60 eurot kuus tulenevalt vanusepõhise paranduskoefitsiendi 87% rakendamisest 1357,80 euro suurusele baassummale ning arvutatuna Hispaania poolt makstava proportsiooni 17,49% alusel.

18.      Aastal 2016 oli Hispaanias üle 65-aastaste isikute, kellel on ülalpeetav abikaasa, minimaalne vanadushüvitis 784,90 eurot kuus.

19.      A. Bocero Torrico ja J. Bode esitasid INSS ja TGSS otsuste peale kaebused Juzgado de lo Socialisse (sotsiaalkohus, Hispaania)(7), paludes tuvastada, et neil oli õigus saada vastavalt alates 1. jaanuarist 2017 ja 1. juulist 2015 varajast vanadushüvitist.

20.      Juzgado de lo Social (sotsiaalkohus, Hispaania) leidis mõlemal juhtumil, et liikmesriigi õiguse kohaselt peab saadava varajase vanadushüvitise summa olema suurem kui minimaalne vanadushüvitis, mida tuleks asjaomasele isikule tema perekondlikku olukorda arvestades maksta alates 65-aastaseks saamisest. Kohus asus seisukohale, et saadava vanadushüvitise summa peab vastama Hispaania pro rata vanadushüvitisele, kuna see on tegelik summa, mille isik tegelikult Hispaania riigilt teistest liikmesriikidest eraldiseisvalt saab. Seetõttu nõustuti kohtuotsuses INSSi argumentidega, mis põhinesid liikmesriigi asjaomaste õigusnormide eesmärgil, milleks on vältida seaduses sätestatud pensioniikka veel mitte jõudnud isikutele varajase vanaduspensioni lisahüvitise maksmist kuni seaduses sätestatud miinimumpensioni summani, et motiveerida neid sellega tööturule jääma.

21.      A. Bocero Torrico ja J. Bode kaebused jäeti seega vastavalt 6. oktoobri 2017. aasta ja 15. novembri 2017. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

22.      A. Bocero Torrico ja J. Bode esitasid nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebused vastavalt 3. novembril ja 22. novembril 2017.

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et A. Bocero Torrico ja J. Bode ei ole koormaks Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemile, kuna nende varajasele vanadushüvitisele ei ole vaja vanadushüvitise minimaalse summa saavutamiseks Hispaania kulul lisahüvitist maksta, kuivõrd nad saavad vanadushüvitist ka Saksamaalt ning nende kahe tegeliku ja makstava vanaduspensioni summa on suurem kui Hispaania minimaalne vanadushüvitis. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul lubab kuninga dekreedi 1170/2015 artikli 14 lõige 3, milles viidatakse määruse nr 883/2004 artiklile 58, maksta lisahüvitist ainult kõikide liidu õiguse alusel saadavate hüvitiste kogusumma ja Hispaania minimaalse vanaduspensioni vahe ulatuses. Ehk teisisõnu tuleks juhul, kui varajane vanadushüvitis määratakse, arvesse võtta nii Hispaanias kui ka Saksamaal tegelikult saadavaid hüvitisi, mille tõttu ei tekiks õigust lisahüvitisele, mille eesmärk on viia hüvitis vastavusse miinimumsummaga.

24.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui võrrelda töötajat, kes ei ole riigist lahkunud ja kes saab Hispaanias varajast vanadushüvitist summas 1193,38 eurot(8) ning võõrtöötajat, kellele maksavad sama summa kaks või enam liikmesriiki, siis oleks viimati nimetatud töötaja ebasoodsamas olukorras ja diskrimineeritav tema liikumise tõttu teise liikmesriiki (käesolevas asjas Saksamaale) ning tal ei oleks võimalik kasutada varajast vanadushüvitist, milleks oleks õigus töötajal, kes ei ole võõrtöötaja. Nimetatud kohus leiab seetõttu, et kui sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punktis c viidatakse „saada olevale pensionile“, tuleks seda tõlgendada nii, et saada oleva pensioni summa tuleks saada kokku tegelikult Hispaanialt saadavast pensionist ja tegelikult Saksamaalt saadavast pensionist. Samuti leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selline lähenemine on kooskõlas kõnealuse õigusnormi eesmärgiga, milleks on vältida olukorda, kus Hispaania peab maksma pensionile lisahüvitist kuni seaduses sätestatud miinimumini, pidades silmas, nagu juba eespool mainitud, et Hispaania ja liidu õigusaktide kohaselt nõuab õigus miinimumi saavutamiseks makstavale lisahüvitisele mõlema hüvitise summa arvesse võtmist.

25.      Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Liidu Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis nõuab ennetähtaegse vanaduspensioni saamise tingimusena, et saadava hüvitise summa oleks suurem miinimumpensionist, mida makstaks asjaomasele isikule sama liikmesriigi õigusnormi alusel, kui selles sisalduvat väljendit „saada oleva pensioni summa“ tõlgendatakse üksnes pädeva liikmesriigi (käesoleval juhul Hispaania) makstava tegeliku pensionina, võtmata ühtlasi arvesse tegelikku pensioni, mida see isik võib saada mõne muu sama liiki hüvitise kujul ühelt või mitmelt teiselt liikmesriigilt?“

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

26.      Kirjalikud seisukohad on esitanud A. Bocero Torrico ja J. Bode, INSS, Hispaania Kuningriik ja komisjon, kes kõik esitasid suulisi argumente kohtuistungil 2. mail 2019.

V.      Euroopa Kohtule esitatud seisukohad

27.      A. Bocero Torrico ja J. Bode väidavad, et liikmesriigi eeskirjad, mis piiravad varajase vanadushüvitise summa pro rata hüvitisele, mida pädev asutus peab maksma vastavalt tema riigi õiguse alusel makstud sissemaksetele, on vastuolus liidu õigusega. Sellised eeskirjad seavad hüvitise saamise tingimuseks ühesainsas liikmesriigis tehtud sissemaksed, muutes seeläbi toimetuteks vaba liikumist ja pensionikindlustusperioodide liitmist käsitlevad liidu õigusnormid ja põhimõtted, eelkõige need, mis reguleerivad ELTL artiklites 45 ja 48 ning määruse nr 883/2004 artiklites 6, 50 ja 51, artikli 52 lõike 1 punktis b ja artiklis 58 vanaduspensionide aluseks olevate kindlustusperioodide liitmist.

28.      A. Bocero Torrico ja J. Bode leiavad, et sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punktis c nimetatud „saada oleva pensioni summa“ peab olema võrdne määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunktis i määratletud hüvitise teoreetilise suurusega, kuna see tuleneb võõrtöötaja samastamisest samas olukorras oleva omamaise töötajaga, kes ei ole kasutanud oma vaba liikumise õigust. Nad väidavad teise võimalusena, et nimetatud mõisteid tuleks tõlgendada kooskõlas määruse nr 883/2004 artikli 5 punktiga a kui viiteid asjaomase isiku poolt kahelt või enamalt liikmesriigilt saadavatele pro rata hüvitistele kõikide kindlustusperioodide eest, mida võetakse Hispaanias arvesse varajase vanadushüvitise õiguse tekkimiseks ja selle summa arvutamiseks. Nad märgivad siiski, et see lähenemine tekitab kahel moel ebasoodsama olukorra. Esiteks seab see varajase vanadushüvitise saamise Hispaanias sõltuvusse summast, mis saadakse, arvutades hüvitise määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaselt kahest või enamast liikmesriigist saada olevate hüvitiste alusel, olenemata hüvitise summast, millele asjaomasel isikul oleks olnud õigus Hispaanias, kui kõik kindlustusperioodid oleksid täitunud Hispaania õiguse alusel, ning teiseks seab see ühes liikmesriigis varajase vanadushüvitise saamise tingimuseks varajase vanadushüvitise õiguse olemasolu ja saamise teises liikmesriigis, võtmata seejuures arvesse asjaolu, et kõikide liikmesriikide õiguses ei ole ette nähtud ennetähtaegset pensionile jäämist ning varajase vanadushüvitise kehtestanud riikides ei ole seda reguleeritud samal viisil.

29.      INSS väidab, et vastavalt uuele 13. veebruari 2018. aasta haldusseisukohale 3/2018 on sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punktis c kehtestatud tingimus täidetud, kui esiteks hüvitise teoreetiline summa(9) on suurem kui minimaalne Hispaania vanadushüvitis ning kui teiseks Hispaania hüvitise ja teiste riikide hüvitiste summa on suurem kui Hispaania vanadushüvitis. INSS väidab, et kui hüvitise teoreetiline summa on suurem Hispaania minimaalsest vanadushüvitisest, siis ei tule kuninga määruse 1170/2015 artikli 14 lõike 2 kohaselt minimaalse vanadushüvitise summa tagamiseks makstavat lisahüvitist maksta. Lisaks kui Hispaania hüvitise ja ühe või mitme teise riigi hüvitise summa on suurem Hispaania minimaalsest vanadushüvitisest, siis ei kuulu lisahüvitis artikli 14 lõike 3 kohaselt maksmisele. Seetõttu leiab INSS, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks tuleb arvesse võtta teoreetilist hüvitist, mis arvutatakse perioodide liitmise teel vastavalt määruse nr 883/2004 artiklitele 5, 6, 51 ja 52.

30.      Hispaania Kuningriik leiab, et määrus nr 883/2004 ei nõua liikmesriikidelt nende poolt varajase vanadushüvitisena makstava pro rata hüvitise täiendamist lisahüvitisega, et saavutada selles liikmesriigis alates 65. eluaastast makstav miinimumpension, kuna see diskrimineeriks töötajaid, kes ei ole olnud kogu asjaomase perioodi jooksul kindlustatud Hispaanias. Ta rõhutab asjaolu, et INSS võttis A. Bocero Torrico ja J. Bode varajase vanadushüvitise summa arvutamisel vastavalt määruse nr 883/2004 artiklile 52 arvesse nende poolt Saksamaal tehtud sissemakseid. Ent määrus nr 883/2004 ei näe ette sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punktis c sätestatud tingimuse täitmiseks nende Saksamaa hüvitiste summa liitmist ning see moonutaks Hispaania sotsiaalkindlustusõigust.

31.      Hispaania Kuningriik kinnitab samuti, et uues haldusseisukohas 3/2018 ette nähtud kaks tingimust on A. Bocero Torrico ja J. Bode varajase vanadushüvitise taotluste suhtes kohaldatavad.

32.      Komisjon leiab, et A. Bocero Torrico ja J. Bode varajase vanadushüvitise taotlus tuleks läbi vaadata vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 5 punktis a sätestatud hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdse kohtlemise põhimõttele tõlgendatuna ELTL artikleid 45 ja 48 silmas pidades. Nii tuleb Hispaania õiguse mõistet „saada oleva pensioni summa“ tõlgendada nii, et see viitab asjaomaste Hispaania ja Saksamaa hüvitiste summale, kuivõrd tegemist on võrdväärsete hüvitistega selle sätte tähenduses.

VI.    Analüüs

33.      Liikmesriigi kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb sissejuhatuseks rõhutada, et määrus nr 883/2004 ei loo ühist sotsiaalkindlustusskeemi, vaid lubab kehtida erinevatel liikmesriikide skeemidel, ning selle ainus eesmärk on tagada liikmesriikide skeemide koordineerimine. Seega on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liikmesriikidele jäetud pädevus korraldada oma sotsiaalkindlustusskeeme. Järelikult, kuivõrd ELi tasandil ühtlustamine puudub, määratakse iga liikmesriigi õigusaktidega kindlaks muu hulgas tingimused, mis annavad õiguse hüvitisele. Liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel siiski järgima ELi õigust, eelkõige ELTL neid sätteid, mis käsitlevad kõigile liidu kodanikele tagatud õigust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.(10) Isikuid, kes seda vaba liikumise õigust kasutavad, ei saa panna seadusandlikult ebasoodsamasse olukorda seoses asjaoluga, et nad kasutavad nimetatud õigust.

34.      Liikmesriigil on põhimõtteliselt vabadus näha ette õigus minimaalsele vanaduspensionile(11) ning kehtestada tingimused varajase vanadushüvitise saamiseks, kui sellised tingimused ei takista töötajate vaba liikumist ELTL artikli 45 tähenduses. Seetõttu ma leian, et põhimõtteliselt on liikmesriigil õigus, nagu käesolevas asjas, seada varajase vanadushüvitise saamise tingimuseks, et isik on jõudnud teatavasse ikka, teinud teatava arvu aastate jooksul kindlustusmakseid ning tal õigus hüvitisele, mis on suurem kui selles liikmesriigis kehtiv minimaalse vanadushüvitise summa.(12)

35.      Nii ei olegi sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõikes 1 sätestatud kolme tingimust kui sellist iseenesest eelotsusetaotluse esitanud kohtus põhikohtuasjas vaidlustatud. Pigem on vaidluse all viis, kuidas nimetatud riigisisese õigusakti artikli 208 lõike 1 kolmandat tingimust(13) kohaldatakse(14) selliste isikute nagu A. Bocero Torrico ja J. Bode suhtes, kes on kasutanud oma vaba liikumise õigust.

36.      Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades valitsevad selged erimeelsused selle suhtes, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevas olukorras on kohaldatav määruse nr 883/2004 artikkel 5 ja/või artikkel 6.

37.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(15) kuulub vanaduspensioni saamise õiguse tekkimine määruse nr 883/2004 artikli 6 kohaldamisalasse.(16) Seevastu selle hüvitise arvutamise eeskirjad on sätestatud nimetatud määruse artiklis 52 jj.(17)

38.      Määruse nr 883/2004 artiklis 6 on vastavalt ELTL artiklis 48 sätestatule(18) rakendatud kindlustus-, töö-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamisperioodide liitmise põhimõte, nähes muu hulgas ette, et kui liikmesriigi õiguses on hüvitise saamise õiguse tingimuseks seatud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamisperioodide täitumine, siis peab selle liikmesriigi pädev asutus võtma arvesse selliseid perioode, mis on täitunud mis tahes teise liikmesriigi õiguse kohaselt, nagu oleks tegemist tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodidega. Ehk teisisõnu tuleb kokku liita eri liikmesriikides täitunud perioodid.(19)

39.      Seoses vanaduspensionidega on määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunktis i ette nähtud, et pädev asutus arvutab hüvitise teoreetilise summa, millele isikul on õigus, selliselt, nagu oleksid kõik isiku eri liikmesriikides täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodid täitunud pädeva asutuse liikmesriigis. Seejärel määrab pädev asutus määruse artikli 52 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaselt teoreetilise suuruse alusel kindlaks hüvitise tegeliku suuruse vastavalt pädeva asutuse liikmesriigis täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide kestuse ja eri liikmesriikides täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide kogukestuse suhtele – teisisõnu on tegemist pro rata arvutamise meetodiga.(20)

40.      On oluline märkida, et A. Bocero Torrico ja J. Bode Hispaania ja Saksamaa vanaduspensionide teoreetilise summa ja sellest tuleneva tegeliku summa (pro rata hüvitise) arvutamist ei ole põhikohtuasjas vaidlustatud.

41.      INSS, Hispaania Kuningriik ja ka A. Bocero Torrico ning J. Bode leiavad, et selle hindamisel, kas sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punktis c sätestatud miinimumhüvitise tingimus on täidetud, tuleks kasutada määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunktis i alusel arvutatud hüvitise teoreetilist summat.

42.      Mina sellega ei nõustu.

43.      Minu arvates kujutab määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkti b alapunkti i alusel arvutatud hüvitise teoreetiline summa endast vaheetappi tegeliku määratava pro rata hüvitise arvutamisel ning seda ei või kasutada hindamaks, kas (varajase) vanadushüvitise saamise õigus on tekkinud.(21) Lisaks, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 37 ja 38, tehakse määruses nr 883/2004 selget vahet vanadushüvitise saamise õiguse omandamise ja selle hüvitise arvutamise reeglite vahel.(22)

44.      Lisaks, ehkki vanadushüvitise õiguse omandamine kuulub määruse nr 883/2004 artikli 6 kohaldamisalasse, viidatakse selles sättes selgelt kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioodide kokkuliitmisele, aga mitte muudele sellise õiguse omandamise aluseks olevatele tingimustele.(23) Kuivõrd sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punkt c seab varajase vanaduspensioni saamise õiguse tingimuseks muu hulgas selle, et saadava hüvitise summa oleks suurem kui minimaalne vanadushüvitis, mida vastaval isikul oleks õigus Hispaanias saada tema perekondlikku olukorda arvestades alates 65-aastaseks saamisest, siis ma leian, et kohaldamisele kuuluv asjakohane säte on määruse nr 883/2004 artikkel 5.(24) Nii on määruse nr 883/2004 põhjenduses 10 märgitud, et nimetatud määruse artiklis 5 ette nähtud teise liikmesriigi hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste samastamise või võrdse kohtlemise põhimõte ei peaks takistama artiklis 6 ette nähtud selliste teatavate teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodide nagu kindlustusperioodide liitmist pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodidele.(25)

45.      Minu arvates tähendab sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punktis c sätestatud varajase vanadushüvitise tingimus, et vanadushüvitise teatava summa „saamisel“(26) on „õiguslikud tagajärjed“ ning seega peab see tingimus olema kooskõlas määruse nr 883/2004 artiklis 5 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, et mitte karistada töötajaid, kes on kasutanud vaba liikumise õigust.(27) Selle põhjal leian ma, et sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punktis c sätestatud tingimuse täitmiseks tuleb Hispaania vanaduspensionidele liita ühest või mitmest liikmesriigist saadavad võrreldavad või samaväärsed hüvitised.

46.      Euroopa Kohtu toimikust tundub ilmnevat – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, et sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõikes 1 ette nähtud varajane vanadushüvitis(28) ning A. Bocero Torrico ja J. Bode Saksamaa vanaduspensionid(29) on võrreldavad või samaväärsed hüvitised määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a tähenduses.(30)

47.      Kohtuistungil 2. mail 2019 avaldasid INSS ja Hispaania Kuningriik, et kõnealuste liikmesriigi normide eesmärk oli kahetine, esiteks tagada, et taotlejad, kellel on õigus saada sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõikes 1 ette nähtud varajast vanadushüvitist, ei muutuks koormaks Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemile, ning teiseks stimuleerida tööturgu ning heidutada isikuid liiga vara pensionile jäämast.

48.      Sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punkti c selgest sõnastusest tuleneb, et selles normis on konkreetselt silmas peetud seda, et vanaduspensionide taotlejatel peab olema õigus kehtivale miinimumpensionile ning seega ei ole neil õigust teatavatele lisahüvitistele ega pensionilisadele, mis tagab, et nad ei muutu Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemile lisakoormaks. Tuleb rõhutada, et käesolevas asjas ei ole iseenesest vaidluse alla seatud seda eesmärki kui sellist, vaid pigem asjaolu, et kõnealust riigisisest regulatsiooni kohaldatakse diskrimineerival viisil selliste töötajate kahjuks, kes on kasutanud oma vaba liikumise põhiõigust. Lisaks täheldan, et ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ise(31) on märkinud, et kui liita nii Hispaania kui Saksamaa vanaduspensionid, siis ei oleks A. Bocero Torricol ega J. Bodel õigust lisahüvitisele.(32) Neil asjaoludel ei oleks kumbki kaebaja koormaks Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemile.

49.      Ehkki eesmärk heidutada isikuid vara pensionile jäämast on riigi tootlikkuse edendamise ja sotsiaalkindlustussüsteemi koormuse vähendamise seisukohalt kiiduväärne – eriti arvestades rahvastiku vananemist ja oodatava eluea tõusu –, ei või seda saavutada viisil, mis diskrimineerib oma vaba liikumise põhiõigust kasutanud isikuid. Sellega seoses pean kahetsusega märkima, et käesolevas asjas on raske vältida arusaama, et Hispaania ametivõimud on kasutanud oma seadusandlikke volitusi viisil, mis diskrimineerib ilmselgelt oma vaba liikumise õigusi kasutanud käesoleva asja kaebajaid ning mis ei ole või vähemalt ei tohiks olla vabandatav.

50.      Seetõttu ma leian, et määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis nõuab varajase vanadushüvitise saamise tingimusena, et saadava hüvitise summa oleks suurem miinimumhüvitisest, mis kuuluks asjaomasele isikule sama liikmesriigi õigusnormi kohaselt maksmisele, võtmata ühtlasi arvesse tegelikku pensioni, mida see isik võib saada mõne muu sama liiki hüvitise kujul ühelt või mitmelt teiselt liikmesriigilt.

VII. Ettepanek

51.      Teen eeltoodud kaalutlustest lähtudes Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 5 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis nõuab varajase vanadushüvitise saamise tingimusena, et saadava hüvitise summa oleks suurem miinimumhüvitisest, mis kuuluks asjaomasele isikule sama liikmesriigi õigusnormi kohaselt maksmisele, võtmata ühtlasi arvesse tegelikku pensioni, mida see isik võib saada mõne muu sama liiki hüvitise kujul ühelt või mitmelt teiselt liikmesriigilt.

1      Algkeel: inglise.

2      ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, ja parandus ELT 2004 L 200, lk 1.

3      Kohtujuristi kursiiv.

4      Avaldatud BOEs nr 261, 31.10.2015, lk 103291, ja parandus BOEs nr 36, 11.2.2016, lk 10898.

5      Avaldatud BOEs nr 312, 30.12.2015.

6      Siin ära toodud kuupäevad tulenevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu saadetud andmetest. INSSi ja komisjoni sõnul oli keelduv otsus tehtud märtsis 2017.

7      Vastavalt Ourense ja A Coruña sotsiaalkohtutesse.

8      Tingimusel, et need vastavad teistele Hispaania õiguses sätestatud kriteeriumidele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et need teised kriteeriumid ei ole põhikohtuasjas vaidluse all. Selle numbri esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus nii kohtuasjas C-398/18 kui ka kohtuasjas C-428/18.

9      Vt määruse nr 883/2004 artikkel 52, mis käitleb hüvitise teoreetilise suuruse arvutamist.

10      Vt analoogia alusel 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946, punktid 38–40 ja seal viidatud kohtupraktika).

11      7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946, punkt 47).

12      A. Bocero Torrico ja J. Bode väitsid, et Hispaania seadusandja kehtestas selle tingimuse, et tagada riikliku vanaduspensionisüsteemi jätkusuutlikkus.

13      Üldise sotsiaalkindlustusseaduse artikli 208 lõike 1 punkt c.

14      Nii ei vaidle A. Bocero Torrico ega J. Bode vastu Hispaania Kuningriigi õigusele kehtestada nõudeid seoses isikule maksmisele kuuluva hüvitise miinimumsummaga, et tal tekiks õigus varajasele vanadushüvitisele.

15      3. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Tomaszewska (C-440/09, EU:C:2011:114, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

16      Vt ka nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis) artikli 45 lõige 1.

17      Vt ka määruse nr 1408/71 artikkel 46 jj.

18      Tegemist on ühe Euroopa Liidu poolt liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimist reguleeriva aluspõhimõttega, mille eesmärk on tagada, et selle ELTLga tagatud õiguse vabale liikumisele teostamine ei jäta töötajat ilma sotsiaalkindlustushüvedest, millele tal oleks õigus, kui ta oleks töötanud ainult ühes liikmesriigis. Niisugune tagajärg võib panna liidu töötaja loobuma oma õiguse vabalt liikuda kasutamisest ning kujutab endast seega nimetatud vabaduse takistust (3. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Tomaszewska (C-440/09, EU:C:2011:114, punkt 30).

19      7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946, punkt 41).

20      7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946, punkt 42).

21      Teoreetilisel summal ei ole seega iseseisvat tähendust.

22      Euroopa Kohus rõhutas määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikes 2 (mis on nüüd määruse nr 883/2004 artikli 52 lõike 1 punkt b) sätestatud hüvitiste arvutamise reeglite piiratud kohaldamisala 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Zaniewicz-Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946). Euroopa Kohus märkis, et seda sätet ei või kasutada minimaalse vanadushüvitise arvutamiseks, kuna selleks tuleb aluseks võtta määruse nr 1408/71 artikkel 50 (mis on nüüd määruse nr 883/2004 artikkel 58).

23      Seetõttu on see asjakohane sotsiaalkindlustuse üldseaduse artikli 208 lõike 1 punkti b ja 35-aastase minimaalse sissemakseperioodi arvutamise seisukohast. Põhikohtuasjas tuleb selle tingimuse täitmiseks A. Bocero Torrico ja J. Bode Hispaania ja Saksamaa sissemakseperioodid kokku liita.

24      Määrus nr 1408/71 ei sisaldanud määruse nr 883/2004 artikliga 5 samaväärseid sätteid. Minu arvates kujutab määruse nr 883/2004 artikkel 5 endast pelgalt selle määruse artiklis 4 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte täpsustust. Määruse nr 883/2004 artikli 5 eesmärk on tagada, et liikumisvabaduse kasutamine ei jäta töötajaid ilma sotsiaalkindlustushüvedest, millele neil oleks olnud õigus, kui nad oleksid töötanud ainult ühes liikmesriigis. Määruse nr 883/2004 põhjendusest 9 on selge, et artiklis 5 ette nähtud teise liikmesriigi hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste samastamise või võrdse kohtlemise põhimõtte näol on tegemist Euroopa Kohtu paljudes lahendites otsustatud hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdse kohtlemise põhimõtte selgesõnalise kodifitseerimisega. Esimene määruse nr 883/2004 artiklil 5 põhinenud Euroopa Kohtu lahend on 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Vorarlberger Gebietskrankenkasse ja Knauer (C-453/14, EU:C:2016:37).

25      Määruse nr 883/2004 põhjendustes 10–12 täpsustatakse, et teatavad piirangud põhinevad kõnealusel samastamise või võrdse kohtlemise põhimõttel, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklis 5.

26      28. aprilli 2004. aasta kohtuotsuse Öztürk (C-373/02, EU:C:2004:232) punktis 68 leidis Eurooa Kohus, et otsuse nr 3/80, mis käsitleb Euroopa ühenduste liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamist Türgi töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1983, C 110, lk 60), artikli 3 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei või kohaldada liikmesriigi norme, mis seavad töötuks jäämisel varajase vanaduspensioni õiguse tekkimise tingimuseks nõude, et isik on saanud teatava aja jooksul enne pensioniavalduse esitamist töötuskindlustushüvitist ainult sellelt liikmesriigilt. Minu arvates ei saa seoses määruse nr 883/2004 artikli 5 punktiga a mõistlikult õiguslikult eristada teatava hüvitise saamise ja selle hüvitise teatavas summas saamise nõuet. Vt ka 7. märtsi 1991. aasta kohtuotsus Masgio (C-10/90, EU:C:1991:107), mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtet ja hüvitise summa õiguslikke tagajärgi. Euroopa Kohu leidis selle kohtuotsuse punktis 25, et „võõrtöötajat, kes saab ühe liikmesriigi õiguse alusel vanaduspensioni ja õnnetusjuhtumikindlustuse hüvitist, mida maksab teise liikmesriigi kindlustusasutus, ei või panna selle hüvitise osa arvutamisel, mille maksmine kuulub esimese riigi õiguse kohaselt peatamisele, halvemasse olukorda kui töötajat, kes ei ole kasutanud oma vaba liikumise õigust ning saab mõlemaid hüvitisi üheainsa liikmesriigi õiguse alusel“.

27      Vt analoogia alusel 7. juuni 1988. aasta kohtuotsus Roviello (20/85, EU:C:1988:283, punkt 18) ja 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Larcher (C-523/13, EU:C:2014:2458, punkt 46).

28      Vt määruse nr 883/2004 artikli 1 punkt x ja artikli 3 punkt d. Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktis x on sätestatud, et „varajane vanadushüvitis – hüvitis, mida makstakse enne tavalisse pensioniõiguslikku ikka jõudmist ning mille maksmist kas jätkatakse pärast nimetatud ikka jõudmist või vahetab selle välja mõni teine vanadushüvitis“.

29      Vt määruse nr 883/2004 artikli 1 punkt x ja artikli 3 punkt d.

30      Vt analoogia alusel 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Vorarlberger Gebietskrankenkasse ja Knauer (C-453/14, EU:C:2016:37, punkt 35).

31      Vt käesoleva ettepaneku punkt 23.

32      7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Zaniewicz-Dybeck (C-189/16, EU:C:2017:946, punkt 59), milles märgitakse, et „sellise miinimumhüvitise nagu põhikohtuasjas kõnealune põhipension saamise õiguse arvutamisel on [määruse nr 883/2004 artiklis 58] konkreetselt ette nähtud, et tuleb võtta arvesse vanaduspensioni tegelikku summat, mida asjaomane isik saab teisest liikmesriigist“.