Available languages

Taxonomy tags

Info

References in this case

Share

Highlight in text

Go

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

GIOVANNI PITRUZZELLA

esitatud 14. mail 2020(1)

Kohtuasi C-181/19

Jobcenter Krefeld – Widerspruchsstelle

versus

JD

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landessozialgericht Nordrhein-Westfalen (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus, Saksamaa)

Eelotsusetaotlus – Isikute vaba liikumine – Liidu kodanik, kes on töötajastaatuse kaotanud – Elamisõigus – Võrdse kohtlemise põhimõte – Õigus sotsiaalabile – Sotsiaalsed soodustused – Endine võõrtöötaja, kelle ülalpeetavad lapsed õpivad vastuvõtvas liikmesriigis – Õigus haridusele – Tõhusus – Mitteosamakselised rahalised erihüvitised






Sisukord


I. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1. Direktiiv 2004/38/EÜ

2. Määrus (EÜ) nr 883/2004

3. Määrus (EL) nr 492/2011

B. Saksa õigus

II. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

III. Analüüs

A. Sissejuhatavad märkused kõnealuste hüvitiste liigitamise kohta

B. Eelotsuse küsimuste analüüs

1. Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kohaldamatus põhikohtuasjas

2. Määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhineva elamisõiguse ulatus

a) Määruse nr 492/2011 artikkel 10 Euroopa Kohtu praktikas

b) Määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinev elamisõigus ja õigus võrdsele kohtlemisele põhihüvitiste saamise valdkonnas: loogiline jätk

1) Esimene võimalus: määruse nr 492/2011 artikkel 7 kui alus, millel põhineb JD õigus võrdsele kohtlemisele

2) Teine võimalus: õigus haridusele kui alus, millel põhineb õigus võrdsele kohtlemisele sotsiaalabi saamisel

3. Täiendavad märkused

IV. Ettepanek


1.        Praegu, mil ma seda ettepanekut koostan, on Euroopa Liidus enneolematu rahvatervisekriis, millele reageerides on liikmesriigid näidanud üles samavõrra enneolematut tervishoiualast solidaarsust. Käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul täpsustada sotsiaalse solidaarsuse piire, kuna tal on palutud vastata küsimusele selle sotsiaalabi ulatuse kohta, mida vastuvõttev liikmesriik peab pakkuma endisele võõrtöötajale, kes otsib tööd ja hoolitseb oma kahe lapse eest, kes selles riigis õpivad.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Direktiiv 2004/38/EÜ

2.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ,(2) on artikkel 24 „Võrdne kohtlemine“. See on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.

2.      Erandina lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.“

2.      Määrus (EÜ) nr 883/2004

3.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1) redaktsioonis, mis sisaldab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009 (ELT 2009, L 284, lk 43)(3) tehtud muudatusi, on artikli 3 lõikes 3 sätestatud, et seda määrust „kohaldatakse ka artikliga 70 hõlmatud mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes“.

4.        Määruse nr 883/2004 artiklis 4 on sätestatud, et „[k]ui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesrii[g]i õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes“.

5.        Määruse nr 883/2004 artikli 70 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Käesolevat artiklit kohaldatakse mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes, mida makstakse nende õigusaktide alusel, millel oma ulatuse, eesmärkide ja/või kohaldamistingimuste tõttu on nii artikli 3 lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustust kui ka sotsiaalabi reguleerivate õigusaktide iseloom.

2.      Käesolevas peatükis tähendavad mitteosamakselised rahalised erihüvitised hüvitisi, mis:

a)      on kavandatud andma […]:

i)      täiendavat, asendavat või alternatiivset kaitset riskide vastu, mis on hõlmatud artikli 3 lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustusliikidega ja mis tagavad asjaomastele isikutele minimaalse toimetulekutulu, võttes arvesse majandus- ja sotsiaalolukorda asjaomases liikmesriigis;

[…]

ja

b)      rahastamise allikaks on eranditult üldiseloomuga avalike kulude katmiseks kavandatud kohustuslikud maksud ning hüvitiste andmise ja arvutamise tingimused ei sõltu hüvitisesaaja osamaksetest. […];

ja

c)      on loetletud X lisas.“

6.        Määruse nr 883/2004 X lisas on Saksamaad puudutavas osas nimetatud „[h]üvitised elamiskulude katmiseks tööotsijaid käsitlevate põhisätete alusel, välja arvatud juhul, kui seoses kõnealuste hüvitistega on täidetud abikõlblikkuse kriteeriumid ajutise lisasumma saamiseks pärast töötushüvitise saamist (sotsiaalseadustiku II köite paragrahvi 24 lõige 1)“.

3.      Määrus (EL) nr 492/2011

7.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires(4) artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.      Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.“

8.        Määruse nr 492/2011 artikli 10 esimeses lõigus on sätestatud, et „[t]eise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, võetakse selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke“. Teises lõigus jätkatakse, märkides, et „[l]iikmesriigid aitavad kaasa kõigile pingutustele, mille eesmärgiks on anda kõnealustele lastele võimalikult head tingimused koolituses osalemiseks.“

B.      Saksa õigus

9.        Saksa sotsiaalseadustiku II raamatu (Sozialgesetzbuch Zweites Buch) 22. detsembri 2016. aasta redaktsiooni (BGBl. I, lk 3155, edaspidi „SGB II“) §-s 7 on sätestatud:

„(1)      1 Käesoleva raamatu kohaselt saavad hüvitisi isikud, kes:

1)      on vähemalt 15-aastased, kuid ei ole veel saavutanud §-s 7a sätestatud vanusepiiri,

2)       on töövõimelised,

3)      vajavad abi ja

4)      elavad alaliselt Saksamaa Liitvabariigis (töövõimelised hüvitisesaajad).

2 Nende hulka ei arvata

[…]

2)      välismaalasi,

a)      kellel ei ole riigis elamise õigust,

b)      kellel on elamisõigus ainult töö otsimiseks või

c)      kelle Saksamaal elamise õigus tuleneb – ainult või lisaks punktis b osutatud elamisõigusele – määruse nr 492/2011 artiklist 10,

ning nende pereliikmeid,

[…].

(2)      Hüvitisi saavad ka isikud, kes moodustavad töövõimeliste hüvitisesaajatega ühise majapidamise (Bedarfsgemeinschaft). […]

(3)      Sellise majapidamise liikmeteks loetakse

1)      töövõimelised hüvitisesaajad,

[…]

4)      punktides 1–3 osutatud isikute leibkonda kuuluvad alla 25-aastased vallalised lapsed, kui nad ei suuda end oma sissetuleku või vara abil ise ülal pidada.“

10.      Liidu kodanike vaba liikumise seaduse (Gesetz über die allgemeine Freizügigkeit von Unionsbürgern, edaspidi „FreizügG“)(5) § 2 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)      Liidu kodanikel, kellel on vaba liikumise õigus, ja nende pereliikmetel on käesoleva seaduse kohaselt õigus Saksamaa Liitvabariiki siseneda ja seal elada.

(2)      Liidu õigusest tulenev vaba liikumise õigus on:

1)      liidu kodanikel, kes soovivad riigis elada töötamise või kutsehariduse omandamise eesmärgil,

1a)      tööd otsivatel liidu kodanikel kuni kuueks kuuks ning sellest kauem ainult seni, kuni nad suudavad tõendada, et nad jätkavad töö otsimist ja neil on tegelik võimalus tööd leida,

[…]

6)      pereliikmetel §-des 3 ja 4 sätestatud tingimustel,

[…]

3)      […] Lõikest 1 tulenev õigus säilitatakse kuueks kuuks, kui pädev tööhõiveasutus kinnitab, et isik on jäänud endast sõltumatutel põhjustel töötuks pärast vähem kui aastast töötamist.“

11.      FreizügG § 3 näeb ette:

„(1)      § 2 lõike 2 punktides 1–5 nimetatud liidu kodanike pereliikmetel on § 2 lõikest 1 tulenev õigus, kui nad on liidu kodanikuga kaasas või ühinevad temaga. […]

(2)      Pereliikmeks loetakse

1)      § 2 lõike 2 punktides 1–5 ja 7 nimetatud isiku abikaasat, elukaaslast ning selle isiku või tema abikaasa või elukaaslase alla 21-aastaseid otsejoones alanejaid sugulasi […];

2)      § 2 lõike 2 punktides 1–5 ja 7 nimetatud isiku või tema abikaasa või elukaaslase ülalpeetavaid otsejoones ülenejaid või alanejaid sugulasi.

[…]

(4)      Vaba liikumise õigusega liidu kodaniku lapsel, kes elab liitvabariigi territooriumil ja õpib mõnes liitvabariigi haridus- või õppeasutuses, ning vanemal, kes tema eest tegelikult hoolitseb, säilib elamisõigus kuni õpingute lõppemiseni isegi pärast seda, kui see liidu kodanik, kellest nende elamisõigus tuleneb, on surnud või liitvabariigist lahkunud.“

II.    Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

12.      JD on Poola kodanik, kes on kahe – 2005. ja 2010. aastal sündinud – lapse isa. Alates 2012. või 2013. aastast – mil ta saabus pärast Madalmaades elamist Saksamaale – elas ta eraldi oma naisest, kes on samuti Poola kodanik, ning 2019. aasta jaanuaris nad lahutasid. Tema naine, kes kolis Madalmaadest Saksamaale temaga samal ajal, kolis 2016. aasta aprillis Poolasse tagasi. Alates 2015. aasta septembrist on isa ja tema kahe tütre registreeritud elukoht olnud ühel ja samal aadressil Saksamaal. Kaks tütart on vähemalt alates 2016. aasta augustist Saksamaal koolis käinud. 2016. ja 2017. aastal sai JD pidevalt oma kahe tütre eest lapsetoetust ning elatisabi, mida maksis linn, kus pere elab.(6)

13.      Mis puutub JD töötamisse, siis 2009–2011. aastal oli ta Madalmaades töölepingu alusel tööl. 2013. aasta jaanuarist kuni 2015. aasta märtsini oli ta töötu. 6. märtsist 2015 kuni 1. septembrini 2015 töötas ta töölepingu alusel Saksamaal. 1. septembrist 2015 kuni 17. jaanuarini 2016 oli ta uuesti töötu. 18. jaanuaril 2016 alustas ta täistööajaga tööd, mis pidi lõppema 31. oktoobril 2016. 4. oktoobrist 2016 kuni 7. detsembrini 2016 oli ta töövõimetuslehel, mille jooksul tal säilis töötasu kuni 29. oktoobrini 2016, ning seejärel maksis haigekassa talle kuni 7. detsembrini 2016 haigushüvitist. 31. märtsil 2017 määrati JD-le töötuskindlustushüvitis ajavahemikuks alates 23. veebruarist 2017 kuni 24. augustini 2017. 13. aprillil 2017 tühistati selle hüvitise maksmine, kuna JD ei olnud enam töötuna arvel. 13. juunil 2017 otsustati määrata JD-le need hüvitised alates 12. juunist 2017 kuni 23. oktoobrini 2017.

14.      Alates 2. jaanuarist 2018 on JD töötanud täistööajaga.

15.      Alates 1. septembrist 2016 kuni 7. juunini 2017 said JD ja tema tütred SGB II alusel põhihüvitist (Grundsicherungsleistung). 2017. aasta juunis taotles JD, et talle ja tema kahele tütrele makstaks seda hüvitist edasi. 13. juunil 2017 tehtud otsusega jättis Jobcenter Krefeld selle taotluse rahuldamata, leides, et SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis b sätestatud väljaarvamist tuleb kohaldada, kuna JD on jäänud Saksamaale ainult seal töö otsimiseks. Jobcenter Krefeld jättis 27. juuli 2017. aasta vaideotsusega rahuldamata ka JD ja tema tütarde vaide selle otsuse peale. 31. juulil 2017 esitasid JD ja tema tütred seega 27. juuli 2017. aasta vaideotsusega muutmata jäetud 13. juuni 2017. aasta otsuse peale kaebuse, paludes selle tühistada ning kohustada Jobcenter Krefeldit maksma neile põhihüvitist ajavahemiku 8. juunist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 eest (edaspidi „vaidlusalune ajavahemik“).

16.      Sozialgericht Düsseldorf (Düsseldorfi sotsiaalkohus, Saksamaa) rahuldas kaebuse 8. mai 2018. aasta otsusega ning kohustas Jobcenter Krefeldit maksma JD-le ja tema tütardele vaidlusaluse ajavahemiku eest nõutud hüvitised. Alates 7. juulist 2017 ei saanud JD küll enam tugineda FreizügG § 2 lõike 3 esimese lause punktil 2 või teisel lausel põhinevale elamisõigusele, mis tuleneb varasemast töötamisest. Tal oli aga määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel tema tütardele antud elamisõigusest tulenev elamisõigus. Seda elamisõigust pidas Sozialgericht Düsseldorf (Düsseldorfi sotsiaalkohus) autonoomseks ja direktiiviga 2004/38 reguleeritavatest elamisõigustest sõltumatuks. Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandit võrdsest kohtlemisest saab tema arvates seega kohaldada ainult siis, kui tegemist on elamisõigusega, mis tuleneb üksnes direktiivist 2004/38. Seevastu ei saa sellist erandit kohaldada siis, kui asjaomase isiku elamisõigus tuleneb määruse nr 492/2011 artiklist 10. Selle analüüsi põhjal leidis esimese astme kohus niisiis, et SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis c ette nähtud väljaarvamist tuleb pidada liidu õigusega vastuolus olevaks.

17.      Selle kohtuotsuse peale esitas Jobcenter Krefeld 4. juulil 2018 eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse.

18.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhihüvitis on direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses sotsiaalabi(7) ning seda võib lugeda ka määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 3 ja artikli 70 lõike 2 tähenduses mitteosamakseliseks rahaliseks erihüvitiseks,(8) kuna selle funktsioon on tagada laste ja nende vanemate toimetulek. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on see hüvitis ka määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses sotsiaalne soodustus.

19.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et kui ta peaks piirduma Saksa õiguse kohaldamisega, tuleks tal Jobcenter Krefeldi apellatsioonkaebus rahuldada. Tal on siiski küsimus, kas SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis c ette nähtud väljaarvamine on liidu õigusega kooskõlas. Ta märgib, et kuigi JD-l ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul tööd ega piisavaid elatusvahendeid ning ta ei saanud tugineda ei alalisele elamisõigusele ega töötajastaatusele, oli tal sel ajavahemikul määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel tema tütardele antud elamisõigusest tulenev elamisõigus. Küsimuses, kas direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandit saab sellisel juhul kohaldada, lähevad Saksamaal arvamused lahku.

20.      Saksa seadusandja arvates on SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis c ette nähtud väljaarvamine liidu õigusega kooskõlas; vastasel korral kaotaks direktiivi 2004/38 eeskirjad oma sisu. Kui Saksa õiguses see väljaarvamine kehtestati, rõhutas seadusandja eriti direktiivi 2004/38 põhjendust 10, see tähendab, direktiivi eesmärki, et elamisõigust kasutavad isikud ei koormaks põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ning sotsiaalkindlustussüsteemide finantstasakaalu järgimise eesmärki, millele on mitu korda viidanud ka Euroopa Kohus ise.(9) Sel põhjusel sai seda väljaarvamist laiendada liidu kodanikele, kelle elamisõigus põhineb määruse nr 492/2011 artiklil 10, ilma et see põhjustaks Saksa seadusandja arvates vastuolu liidu õigusega. Ta märgib, et on olemas sellist loogikat järgiv kohtupraktika suund, kus ollakse seisukohal, et direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandi kohaldamisala ei piirdu ainult selle direktiiviga ning et see artikkel kujutab endast erandit ELTL artiklist 18 isegi juhul, kui elamisõigus põhineb määruse nr 492/2011 artiklil 10. Seda kinnitab Euroopa Kohtu praktika, pidades silma, et kohtuasjas Alimanovic ei järginud Euroopa Kohus kohtujuristi ettepanekut(10) ega käsitlenud olukorda teisiti asjaolu tõttu, et elamisõigusel oli siis muu alus kui direktiiv 2004/38.

21.      Tundub siiski, et selle kontseptsiooniga ei nõustu kõik Saksa kohtud, kellest mõni tõlgendab kohtuotsust Alimanovic(11) teisiti, nimelt et Euroopa Kohus on kohaldanud direktiivi 2004/38 artikli 24 lõiget 2 ainult sellel direktiivil põhineva elamisõiguse kontekstis. Seega on veel lahendamata küsimus, kas selle direktiivi artikli 24 lõiget 2 saab kohaldada liidu kodaniku suhtes, kelle elamisõigus põhineb määruse nr 492/2011 artiklil 10. Lisaks on need kohtud seisukohal, et direktiivi 2004/38 artikli 24 lõiget 2 kui erandit diskrimineerimiskeelu põhimõttest tuleks tõlgendada kitsalt, piirdudes üksnes selle direktiivi kohaldamisalaga.

22.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustub selle teise käsitusega, mida tema arvates kinnitab asjaolu, et määruse nr 492/2011 artiklist 10 tulenev elamisõigus ei sõltu direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustest. Lisaks tuleb JD taotletud hüvitist käsitada määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses sotsiaalse soodustusena, isegi kui see hüvitis ei ole pealtnäha seotud koolis käimise või hariduse saamise kui sellisega. Selle artikli kohaselt tuleb aga sotsiaalsete soodustuste valdkonnas tagada võrdne kohtlemine. Pealegi on Euroopa Kohus juba leidnud, et direktiiv 2004/38 ei või piirata määruse nr 492/2011 artikli 10 kohaldamisala.(12) Viimaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi liidu seadusandjal oli määruse nr 492/2011 vastuvõtmisel võimalus seda teha, ei lisanud ta sinna sätet, mille põhjal oleks Euroopa Kohtul tulnud muuta varasemal määrusel põhinevat kohtupraktikat, et jätta kodanikud, kelle elamisõigus põhineb üksnes määruse nr 492/2011 artiklil 10, võrdse kohtlemise kohaldamisalast sõnaselgelt välja.

23.      Sellistel asjaoludel otsustas Landessozialgericht Nordrhein-Westfalen (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus, Saksamaa) menetluse peatada ning esitada kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. veebruaril 2019, Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas võrdse kohtlemise nõudega, mis on ette nähtud ELTL artiklis 18 koostoimes määruse nr 492/2011 artiklitega 7 ja 10, on kooskõlas, kui liidu kodanikud, kellel on määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel liikmesriigis elamise õigus, jäetakse direktiivi [2004/38] artikli 24 lõike 2 tähenduses sotsiaalabist ilma?

a)      Kas sotsiaalabi direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses on sotsiaalne soodustus määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses?

b)      Kas direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 sätestatud piirang on kohaldatav ELTL artiklis 18 koostoimes määruse nr 492/2011 artiklitega 7 ja 10 sätestatud võrdse kohtlemise nõude suhtes?

2.      Kas liidu kodanike ilmajätmine määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 3 ja artikli 70 lõike 2 tähenduses mitteosamakselistest rahalistest erihüvitistest on kooskõlas ELTL artiklis 18 koostoimes määruse nr 883/2004 artikliga 4 sätestatud võrdse kohtlemise nõudega, kui neil on määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel liikmesriigis elamise õigus ja nad on hõlmatud määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 tähenduses sotsiaalkindlustus- või perehüvitiste süsteemiga?“

24.      Kirjalikke seisukohti esitasid Jobcenter Krefeld, Saksa valitsus, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon, ning Euroopa Kohtu istungil 26. veebruaril 2020 kuulati ära ka nende suulised seisukohad.

III. Analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused kõnealuste hüvitiste liigitamise kohta

25.      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, ei ole tegemist esimese korraga, mil Euroopa Kohtul on palutud otsustada SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis c ette nähtud hüvitiste määramise tingimuste üle, seega on Euroopa Kohus neid hüvitisi juba liigitanud eri teiseste õigusnormide vaatenurgast, mis võivad osutuda käesoleva kohtuasja lahendamisel olulisteks.

26.      Märgin seega, et kõnealuseid hüvitisi saab kvalifitseerida määruse nr 883/2004 artikli 70 lõike 2 tähenduses „mitteosamakseliseteks rahalisteks erihüvitisteks“ ning sellisena on neid muide nimetatud ka määruse nr 883/2004 X lisas.(13)

27.      Need hüvitised kuuluvad ka direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses mõiste „sotsiaalabi“ alla, mille all peetakse silmas kõiki abiskeeme, mille avalik võim on kehtestanud kas riiklikul, regionaalsel või kohalikul tasandil ja mille kohaldamist võib taotleda isik, kellel ei ole piisavalt vahendeid, et rahuldada iseenda ja oma perekonna põhivajadusi, ja kes võib seetõttu hakata riigis viibimise aja vältel koormama vastuvõtva liikmesriigi eelarvevahendeid, mis võib mõjutada üldist abitaset, mida see riik on võimeline andma.(14) Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et kõnealuse hüvitise põhiline eesmärk on „inimväärse elu jaoks vajalike elatusvahendite tagamine“.(15)

28.      Jääb küsimus, kas neid hüvitisi saab kvalifitseerida määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses sotsiaalseks soodustuseks. Selle kohta ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selle sätte mõttes „sotsiaalse soodustuse“ all tuleb mõista „kõiki töölepinguga seotud või mitteseotud soodustusi, mis – sõltumata seotusest töölepinguga – on tavaliselt liikmesriigi töötajatel põhimõtteliselt sel alusel, et objektiivselt on nad töötajad või nende elukoht on lihtsalt selle riigi territooriumil, ning mille laiendamine teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele näib seega olevat sobiv, et lihtsustada liidu piires nende liikuvust […] ja seega nende lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis“.(16) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht on, et kõnealused hüvitised, mille eesmärk on tagada lapse ja tema eest üld- või kutsehariduse omandamise ajal tegelikult hoolitsevate vanemate toimetulek, on kindlasti sellised soodustused.(17)

29.      Nagu komisjon minu arvates õigustatult märkis, on SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktiga c ette nähtud põhihüvitis töövõime eeldamise tõttu nähtavasti seotud asjaoluga, et hüvitise saaja on olnud töötaja, on ebapiisava sissetulekuga töötaja või temast saab töötaja. Vähemalt kahel esimesel äsjaloetletud juhul tundub kõnealuse hüvitise saamine olevat seotud taotleja töötajastaatusega, isegi kui ta on selle kaotanud. Viimaks märgin, et Euroopa Kohus on sotsiaalkindlustushüvitise, mis tagab üldiselt elatusmiinimumi, juba määruse (EMÜ) nr 1612/68(18) – mis eelnes määrusele nr 492/2011 – tähenduses sotsiaalseks soodustuseks kvalifitseerinud.(19) Neil tingimustel tuleb seega möönda, et kõnealused hüvitised kuuluvad ka määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses mõiste „sotsiaalsed soodustused“ alla, eriti kui arvestada – nagu Euroopa Kohus on mitu korda teinud – selle kaitse lõimimisfunktsiooni, mille juurde ma naasen hiljem.(20)

30.      Seda arvesse võttes asun analüüsima eelotsuse küsimusi kui selliseid.

B.      Eelotsuse küsimuste analüüs

31.      JD ja tema tütarde väljaarvamine toimetulekutoetuse saajate hulgast on diskrimineerimine kodakondsuse alusel. Eelotsuse küsimustega, mida ma soovitan käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul analüüsida vajaduse korral järjest võimalikke eri aluseid, mille põhjal antaks JD-le ja tema kahele tütrele vaidlusaluse ajavahemiku eest toimetulekutoetust, see tähendab, mille põhjal tunnustataks põhikohtuasja kontekstis õigust võrdsele kohtlemisele.

32.      Sellisel analüüsil ei ole siiski soovitud tulemust, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tuleb igal juhul kohaldada direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandit võrdsest kohtlemisest. Seega tuleb mul esmalt selgitada põhjuseid, mille pärast ei ole see säte minu arvates praegusel juhul kohaldatav, ning alles siis käsitleda küsimust, kas määruse nr 492/2011 artikli 10 kohaselt tunnustatud elamisõigus hõlmab ka õigust võrdsele kohtlemisele kõnealuste hüvitiste saamise tingimuste valdkonnas. Võttes arvesse järeldust, mille ma teen määruse nr 492/2011 artikli 10 analüüsist, ei tohiks määruse nr 883/2004 eraldi analüüsimine vajalikuks osutuda.

1.      Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kohaldamatus põhikohtuasjas

33.      Poolte vahel ei ole vaidlust, et JD-l oli vaidlusalusel ajavahemikul määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel elamisõigus, mis tulenes tema tütarde omast, kes õpivad vastuvõtvas liikmesriigis. Samuti pole vaidlust selles, et vaidlusaluse ajavahemiku jooksul oli JD kaotanud töötajastaatuse ning otsis tööd.

34.      Direktiivi 2004/38 artikkel 24 käsitleb võrdset kohtlemist. Selle lõike 1 kohaselt koheldakse niiviisi võrdselt „kõiki [selle] direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke“, kuid ainult tingimusel, et „asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti“. Mis puutub sellesse, siis on sama sätte lõikes 2 sõnaselgelt kehtestatud erand võrdse kohtlemise põhimõttest, kuna vastuvõttev liikmesriik ei ole kohustatud tagama ettenähtud tähtaja jooksul õigust sotsiaalabile „muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele“.

35.      Saksa valitsus, kelle argumente toetab osaliselt Jobcenter Krefeld, väidab sisuliselt, et kuna JD viibis vaidlusalusel ajavahemikul Saksamaal ainult selleks, et seal tööd otsida, on selle direktiivi artikli 24 lõige 2 kohaldatav laiema ulatusega sättena, mis reguleerib võrdset kohtlemist sotsiaalabi valdkonnas ammendavalt ning mille ulatus on seega direktiivi 2004/38 raamistikust laiem, olenemata sellest, kas JD õigus Saksamaal elada põhines ka direktiivil 2004/38(21). Seega pole kuigi oluline, et JD elamisõiguse õiguslik alus on määruse nr 492/2011 artikkel 10, kuna direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2 jätab liidu kodanikud, kellel ei ole enam töötajastaatust, sotsiaalabi valdkonnas võrdse kohtlemise kohaldamisalast igal juhul välja. Kui välistada direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kohaldamine sellistel juhtudel nagu JD oma, kaotaksid oma sisu nii selles sättes ette nähtud piirang kui ka liikmesriikide kaalutlusruum, mida direktiivis tunnustatakse nende riikide vajaduse tõttu end sotsiaalturismi eest kaitsta, et mittetöötavad liidu kodanikud ei hakkaks põhjendamatult nende sotsiaalkindlustussüsteeme koormama. Neil kodanikel piisaks nimelt tuginemisest sellele, et nende lapsed käivad vastuvõtvas liikmesriigis koolis, et ohustada nende süsteemide kaitsemehhanismi, mida direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 nimetatud erand endast kujutab. Saksa valitsus märgib viimaks, et selle küsimuse on Euroopa Kohus kohtuotsusega Alimanovic(22) juba lahendanud. Selles kohtuotsuses, mille faktiline ja õiguslik kontekst on käesoleva kohtuasja omaga igati võrreldav, ei jätnud Euroopa Kohus direktiivi 2004/38 artikli 24 lõiget 2 kohaldamata, kuigi asjaomastel liidu kodanikel, kes olid võõrtöötaja staatusest ilma jäänud, oli samuti määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinev elamisõigus.

36.      Ma ei saa nende argumentidega nõustuda.

37.      Esiteks, grammatilisest vaatenurgast näeb direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1 ette vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavate liidu kodanike võrdse kohtlemise põhimõtte, „[k]ui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti“. Seega kehtib direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 sisalduv erand alati just neis piires. Lisaks oleks seda, et artiklis 24 niiviisi muudele esmastele või teisestele õigusnormidele viidatakse, raske ühitada väitega, nagu oleks õigus võrdsele kohtlemisele ammendavalt ja laiemalt ühtlustatud.

38.      Järgmiseks, kontekstist lähtudes ei ole kuskil võimalik leida vähimatki viidet sellele, et direktiivi 2004/38 artiklit 24 kohaldataks väljaspool selle direktiivi konteksti. Kui naasta selle direktiivi artikli 24 lõike 2 sõnastuse juurde, on selles lõikes teistele direktiivi sätetele viidates kehtestatud erand, mis jääb selle direktiivi enda kohaldamisala piiresse. Ka see, et määruses nr 492/2011 on endiselt säte, mis näeb ette töötajate võrdse kohtlemise sotsiaalsete soodustuste valdkonnas, on vastuolus seisukohaga, nagu oleks õigus võrdsele kohtlemisele direktiivis 2004/38 ammendavalt ja laiemalt ühtlustatud.

39.      Viimaks tundub mulle teleoloogilisest vaatenurgast taas, et liidu seadusandja õiguspärane eesmärk, millele seejärel viitasid ka Saksa seadusandja ja valitsus, ei suuda üksi õigustada teisese õigusnormi üleviimist muusse õiguslikku konteksti. Kuigi Saksa valitsus maalis hirmsaid pilte sotsiaalturismist, nõrgestas tema argumendi jõudu märkimisväärselt ka tema suutmatus – nii kirjalikes seisukohtades kui ka Euroopa Kohtu istungil, kuigi temalt selle kohta konkreetselt küsiti – esitada täpseid arvandmeid ohu kohta, mida kujutavat Saksa sotsiaalkindlustussüsteemi jaoks direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 selline tõlgendus, mille kohaselt ei saa seda lõiget kohaldada, kui asjaomasel liidu kodanikul on elamisõigus muul alusel kui see direktiiv.

40.      Lisaksin veel kolm märkust.

41.      Esiteks: argument, et määrusel nr 492/2011 põhinevat elamisõigust ei saa olemas olla, ilma et sellele oleks paratamatult eelnenud direktiivil 2004/38 põhinev elamisõigus, ei ole piisav, et seda määrust normatiivsest autonoomiast ilma jätta. Selles suhtes piisab nentimisest, nagu ma allpoolgi meenutan, et määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinevale elamisõigusele ei kehti tingimused, mida direktiiv 2004/38 mittetöötavatelt liidu kodanikelt tüüpjuhul nõuab.

42.      Teiseks, kui kõik eeltoodud põhjused räägivad iseenesest selle kasuks, et piirata direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandi ulatus ainult selle direktiiviga, lisan, et nagu komisjon õigustatult rõhutas, tõlgendatakse kõiki erandeid liidu õiguses kitsalt. Pealegi on Euroopa Kohus seda tõlgenduspõhimõtet just direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kohta juba kasutanud, otsustades, et „ELTL artiklis 18 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest, mille konkreetseks väljenduseks on direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 1, tehtava erandina tuleb selle artikli 24 lõiget 2 tõlgendada kitsalt“.(23)

43.      Viimaks, mis puutub kohtuotsuse Alimanovic(24) kui pretsedendi väärtusse, tuleb seda kohtulahendit tõlgendada, pidades silmas selle punkti 40, milles Euroopa Kohus märkis, et selles kohtuasjas tema poole pöördunud kohus on seisukohal, et „N. Alimanovici ja tema tütre Sonita elamisõigus põhineb tööotsija staatusel ning et Euroopa Kohus on seotud põhikohtuasja lahendava kohtu faktituvastusega“. Kui seda kohtuasja äärmiselt formaalselt tõlgendada, võiks vastu väita, et see punkt 40 juhatab siiski sisse kohtuotsuse osa, kus käsitletakse tookord kõne all olnud hüvitiste – samade hüvitiste nagu praeguses kohtuasjas – kvalifitseerimist. Tuleb siiski tunnistada, et punktis 40 sisalduv täpsustus ei mõjuta õiguslikult nende hüvitiste kvalifitseerimist ennast ning seega ei piirdu sellest punktist tehtavad järeldused üksnes kohtuotsuse selle osaga.(25)

44.      Kohtuotsuses Alimanovic(26) ei kaldu Euroopa Kohus kordagi selle kohtuotsuse punktis 40 esitatud eeldusest kõrvale. Seega ei viita ta kordagi võimalusele, mida kohtujurist küll käsitles, kuigi ainult teise võimalusena,(27) nimelt et N. Alimanovici ja tema tütre elamisõigus võiks tuleneda määruse nr 492/2011 artiklist 10.

45.      Kohtuotsuse Alimanovic(28) punktist 40 tulenevalt piirdub selle kohtuotsuse ulatus niisiis ainult nende liidu kodanikega, kelle elamisõigus põhineb üksnes direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punktil b. Selles kohtuotsuses ei käsitlenud Euroopa Kohus seda konkreetset juhtu, mis on meile esitatud nüüd, kuna see ei olnud lihtsalt talle toona esitatud küsimuste ese.(29)

46.      Igatahes väärib märkimist, et oma kohtuotsuses Alimanovic(30) tuvastas Euroopa Kohus väga selgelt seose, mis ühendab direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 1 ette nähtud võrdse kohtlemise kohaldamist ning elamisõiguse kasutamist, mille alus on – välja arvatud juhul, kui elamisõigus põhineb direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punktil b(31) – direktiiv 2004/38(32).

47.      Järelikult ei saaks JD siis, kui peaks leitama, et tal on kõigest direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punktil b põhinev elamisõigus, võrdsele kohtlemisele tugineda. Nagu ma olen siiani püüdnud näidata, ei ole direktiivi 2004/38 artikkel 24 siiski mõeldud selleks, et reguleerida võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist liidu kodaniku suhtes, kellel on elamisõigus määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel.(33)

2.      Määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhineva elamisõiguse ulatus

48.       Nüüd, kus direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 kohaldamine on põhikohtuasjas käsitlevas olukorras kõrvale heidetud, jääb veel üle analüüsida, kas JD ja tema tütred saavad tugineda õigusele, et neid koheldaks põhihüvitiste saamise valdkonnas võrdselt. Kuna neil on määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinev elamisõigus, tuleb kindlaks teha, kas selline võrdne kohtlemine saab tuleneda sellest määrusest endast, vajaduse korral koostoimes teiste õigusnormidega.

49.      Pärast viitamist ulatusele, mille Euroopa Kohus on määruse nr 492/2011 artiklile 10 omistanud, pakun välja kaks võimalikku lahenduskäiku, mis viivad järeldusele, et kõnealusel juhul tuleb õigust võrdsele kohtlemisele tunnustada.

a)      Määruse nr 492/2011 artikkel 10 Euroopa Kohtu praktikas

50.      Meenutan, et määruse nr 492/2011 artikkel 10 on identne määruse nr 1612/68 artikliga 12, mistõttu saab Euroopa Kohtu praktikat viimati nimetatud sätte tõlgendamise kohta mutatis mutandis kohaldada ka esimesena nimetatud artikli tõlgendamise suhtes.(34)

51.      Euroopa Kohus leidis, et määruse nr 1612/68 eesmärgi ehk töötajate vaba liikumise „tagamine kooskõlas vabaduse ja inimväärikusega eeldab optimaalseid tingimusi ühenduse töötaja perekonna integreerimiseks vastuvõtvas liikmesriigis“(35) ning et sellise integreerumise õnnestumine on lahutamatult seotud võõrtöötaja lapse võimalusega alustada vastuvõtvas liikmesriigis kooliteed ja ülikooliõpinguid(36).

52.      Samal eesmärgil on need, kellel on määruse nr 492/2011 artiklis 10 ette nähtud õigus haridusele, määratletud laialt, kuna lapsed ei pruugi ise olla liidu kodanikud ega võõrtöötaja ja tema abikaasa ühised lapsed.(37) Võõrtöötaja ja tema abikaasa lahutus, millega kaasneb selle töötaja tagasipöördumine päritoluriiki, samas kui tema abikaasa jääb lastega vastuvõtvasse liikmesriiki, ei saa seada kahtluse alla nende laste õigust haridusele selles vastuvõtvas riigis.(38) Samamoodi ei mõjuta selle õiguse kasutamist see, kui see lapsevanem, kelle tõttu lapsed said alguses oma õiguse haridusele, kaotab töö.(39)

53.      Tagamaks, et määruse nr 492/2011 artiklis 10 ette nähtud õigus haridusele oleks tõhus, peab selle õigusega tingimata kaasnema laste vastav õigus riigis elada.(40)

54.      Eelnevast järeldub, et lastel tekib õigus haridusele ja järelikult ka määruse nr 492/2011 artiklist 10 tulenev õigus riigis elada tänu vanema töötajastaatusele. Ent kui selle õiguse tunnustamiseks vajalikud tingimused on juba täidetud, muutub see autonoomseks, et kaitsta paremini laste õiguslikku staatust, kellelt ei nõuta enam muud, kui et nad elaksid ja õpiksid vastuvõtvas liikmesriigis.(41)

55.      See laste staatuse tugevam õiguslik kaitse mõjutab omakorda ka nende suhtes hooldusõigust omava vanema olukorda. Kui lastel tekib määruse nr 492/2011 artikli 10 kohaselt riigis elamise õigus sellest, et ühel vanemal on teataval hetkel töötajastaatus, võib nende eest hoolitseva vanema elamisõigus seega kesta ka pärast töötajastaatuse kaotamist või selle puudumisel, kui tema lapsed käivad koolis. Kui püüda sellele grammatilist metafoori leida, siis lapsevanemast, kes oli pealause, saab kõrvallause, ning lapsest, kes kehastas alguses kõrvallauset, saab pealause. Nii on Euroopa Kohus ka otsustanud, et juhul, kui lastel on määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel õigus jätkata kooliskäimist vastuvõtvas liikmesriigis, „võib see, kui neil vanematel keelatakse elamine vastuvõtvas liikmesriigis nende laste kooliskäimise ajal, võtta lastelt neile liidu seadusandja poolt antud õiguse“.(42) Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli meenutanud, et määrust nr 1612/68 tuleb tõlgendada, arvestades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(43) artiklis 8 ette nähtud perekonnaelu austamise nõuet, jõudis ta järeldusele, et „selle määruse artikliga 12 võõrtöötaja lapsele antud õigus jätkata võimalikult heades tingimustes vastuvõtvas liikmesriigis kooliteed, hõlmab tingimata seda, et sellel lapsel on õigus olla koos tema eest tegelikult hoolitseva vanemaga, ja järelikult seda, et nimetatud isikul on õigus elada koos temaga kõnealuses liikmesriigis tema õpingute ajal. Vastuvõtvas liikmesriigis kooliskäimise õigust kasutava lapse eest tegelikult hoolitsevale vanemale elamisloa andmisest keeldumine riivaks eelnimetatud õigust.“(44) Samuti rõhutas Euroopa Kohus, et määruse nr 1612/68 ja selle artikli 12 konteksti ja eesmärke arvestades ei või seda direktiivi tõlgendada kitsalt ja sellelt ei tohi mingil juhul võtta selle soovitavat toimet.(45) Vanemal, kes hoolitseb koolis käiva lapse eest, kellel on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel õigus haridusele, on seega tema lapse elamisõigusest tulenev elamisõigus ning nagu ma juba märkisin, isegi siis, kui sellel vanemal ei ole liidu kodaniku staatust või võõrtöötaja staatust vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või ta on sellest staatusest ilma jäänud.(46)

56.      Viimaks leidis Euroopa Kohus, arendades määruse nr 1612/68 artiklit 12 puudutavat kohtupraktikat edasi, et „vastuvõtvas liikmesriigis töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsed ning ühtlasi neid lapsi tegelikult hooldav vanem võivad tugineda viimati nimetatud riigis oma elamisõiguse osas üksnes määruse nr 1612/68 artiklile 12, ilma et nad peaksid vastama direktiivis 2004/38 sätestatud tingimustele“.(47) Täpsemalt rõhutas Euroopa Kohus, et määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt ei sõltu lapse ja teda hooldava vanema elamisõigus nende majanduslikust sõltumatusest – see tähendab sellest, et neil oleks piisavalt vahendeid ja vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus – ning et selline nõue ei tulene ka Euroopa Kohtu praktikast.(48)

57.      Äsja kirjeldatud kohtupraktika on seega kujunenud kolmes etapis: kõigepealt oli vaja sõnastada idee, et määruse nr 1612/68 artiklis 12 ette nähtud õigus haridusele peab tingimata käima käsikäes laste autonoomse elamisõiguse tunnustamisega. Seejärel osutus imperatiivne nõue, et õigus haridusele oleks tõhus, nende laste suhtes hooldusõigust omavate vanemate tuletatud elamisõiguse kehtestamise põhjenduseks. Viimaks oli laste õigusliku staatuse kindlustamiseks vaja, et ei laste autonoomne elamisõigus ega vanemate tuletatud elamisõigus ei sõltuks majandusliku sõltumatuse tingimusest.

58.      Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse astuda määruse nr 492/2011 artikliga 10 seotud õigusliku staatuse loomises uude etappi.

b)      Määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinev elamisõigus ja õigus võrdsele kohtlemisele põhihüvitiste saamise valdkonnas: loogiline jätk

59.      Nagu öeldud, on minu arvates võimalikud kaks arutluskäiku, olenevalt sellest, kas asuda seisukohale, et JD-l on õigus võrdsele kohtlemisele (esimene võimalus), või seisukohale, et see õigus on tema kahel tütrel (teine võimalus).

1)      Esimene võimalus: määruse nr 492/2011 artikkel 7 kui alus, millel põhineb JD õigus võrdsele kohtlemisele

60.      On juba piisavalt korratud, et JD-l on määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel tema tütardele antud elamisõigusest tulenev elamisõigus.

61.      ELTL artiklis 18 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõte leiab konkreetse väljenduse määruse nr 492/2011 artiklis 7, mille lõikes 2 on ette nähtud, et liikmesriigi kodanikust töötajal on teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed soodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

62.      Ei saa siiski eirata, et see artikkel 7 on määruse nr 492/2011 2. jao „Tööhõive ja võrdne kohtlemine“ alguses. Samuti ei saa eirata, et artikli sõnastuses räägitakse sõnaselgelt „töötajast“, mida JD enam ei ole.

63.      Sellegipoolest ei saa viidatud sätte laia tõlgendust välistada. Määruse nr 492/2011 artikkel 7 ei viita küll töötavale või töötanud liikmesriigi kodanikule, nagu seda teeb sama määruse artikkel 10; määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 1 sõnastusest võib aga järeldada, et pakutav kaitse hõlmab rohkem kui pelgalt selle töötaja töötamisperioodi, ning võib-olla isegi rohkem kui perioodi, mille vältel ta just selles staatuses on. Meenutagem, et määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 1 on õigus võrdsele kohtlemisele ette nähtud „eelkõige seoses […] vallandamise ja töötuks jäämise puhul […] uue töökoha leidmisega“.(49)

64.      Lisaks, kuigi Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et selline võrdse kohtlemise põhimõte, nagu on ette nähtud määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikes 2, ei kehti liikmesriikide kodanike suhtes, kes siirduvad mujale üksnes tööd otsima, võivad need, kes on juba tööturule sisenenud, ilmselgelt sellele tugineda.(50)

65.      Kõnealusel juhul jätab see, kui tunnustatakse õigust võrdsele kohtlemisele lähtuvalt asjaolust, et taotleja on endine töötaja – mitte teise liikmesriigi kodanik, kes on siirdunud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile üksnes töö otsimiseks, olemata kunagi tegelikult tööturule sisenenud –, võimaluse, et õigus sotsiaalabile ei laiene kõigile kodanikele, kes võiks muidu piirduda teises liikmesriigis liikumisvabaduse kasutamisega, püüdmatagi seal töötada, ning panna siis lapsed seal kohe kooli, et kasutada kuni nende õpingute lõpuni elamisõigust ja vastuvõtvas liikmesriigis pakutavat sotsiaalabi.(51)

66.      Teisisõnu, selline määruse nr 492/2011 artikli 7 tõlgendus, nagu ma välja pakun, tähendaks küll, et liikmesriigid on kohustatud andma abi endistele töötajatele, kes kannatavad oma majandusliku tegevusetuse all, jättes neile aga siiski õiguse keelduda sellise abi andmisest liidu kodanikele, kes otsustavad oma liikumisvabadust kasutades tegevusetuks jääda ega saa selle sätte pakutavat kaitset sel põhjusel kasutada. Sellist tõlgendust võimaldab pealegi ka määruse nr 492/2011 ja direktiivi 2004/38 vahel esinev normatiivne autonoomia.

67.      Tuleb veel kontrollida, ega tegemist ei saa olla põhjendatud diskrimineerimisega.(52) Mis sellesse aspekti puutub, siis isegi kui Saksa seadusandja eesmärgi õiguspärasus ei ärata kahtlusi, kuna see eesmärk on sama, mis liidu seadusandjal, ei suuda see diskrimineerimine läbida proportsionaalsuse kontrolli, sest SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktist c tulenevalt jäetakse hüvitise saajate hulgast süstemaatiliselt välja kõik need liikmesriikide kodanikud, kellel on määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinev elamisõigus, ega võeta kuidagi arvesse sellise kodaniku individuaalset olukorda, eriti seoseid vastuvõtva liikmesriigi tööturuga, ega seda, mis laadi ja kui tugevad sidemed tal on selle riigi ühiskonnaga.

68.      Sellisest analüüsist nähtub seega, et määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 ja artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et tuleb tunnustada endise võõrtöötaja õigust võrdsele kohtlemisele selliste sotsiaalsete soodustuste nagu põhihüvitiste saamisel, kui tema lapsed õpivad vastuvõtvas liikmesriigis ning tal on selle määruse artikli 10 alusel õigus selles riigis elada.

2)      Teine võimalus: õigus haridusele kui alus, millel põhineb õigus võrdsele kohtlemisele sotsiaalabi saamisel

69.      Minu arvates on samale järeldusele – et JD-l ja tema kahel tütrel on õigus vaidlusaluseid hüvitisi saada – võimalik jõuda ka siis, kui keskenduda sedakorda laste õigustele.

70.      Eespool viidatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei või määruse nr 492/2011 artiklit 10 kitsalt tõlgendada ning tuleb tagada selle soovitav toime; määrust tuleb omakorda tõlgendada lähtuvalt perekonnaelu austamise nõudest, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7.

71.      Kui tingimused on sellised, siis mis saaks õigusest haridusele, mille kohta on kõik nõus tunnistama, et JD kahel tütrel see on, kui neile tuleks keelduda andmast õigust kõnealustele hüvitistele?

72.      Ma võin küll kontseptuaalsest vaatenurgast möönda, et õigus riigis elada ei ole tingimata sama, mis õigus neile hüvitistele. Ent kui lähtuda viimaks funktsionaalsest vaatenurgast, siis milline tegelik – tõhus – ulatus tuleks omistada Euroopa Kohtu praktikale, milles ollakse võõrtöötajate laste käekäigu suhtes nii tähelepanelik, kusjuures nende eest hoolitseva vanema elamisõigus ei sõltu sellest, kas tal on piisavalt vahendeid või üldine tervisekindlustus, kui seesama Euroopa Kohus peaks täna otsustama, et sellel lapsevanemal, kelle juuresolek on laste kooliskäimise ajal hädavajalik, ei ole õigust riiklikku sotsiaalabi taotleda?

73.      Eeldus, et õigus haridusele on tõhus tänu pelgale asjaolule, et laste eest hoolitsevale vanemale on antud elamisõigus, ilma et selle õigusega kaasneks ka sotsiaalabi, oleks illusioon, juriidiline fiktsioon. Seega soovitan Euroopa Kohtul see samm just astuda.

74.      Määruse nr 492/2011 artiklis 10 on ette nähtud õigus haridusele „samadel tingimustel kui selle [liikmesriigi kodanikele]“.(53) Kui kooliskäiva lapse abivajavatel vanematel, kes on vastuvõtva liikmesriigi kodanikud, on õigus sotsiaalabi saada, et tagada sellele lapsele ning tema kaudu ka tema perele väärilised elu- ja õppetingimused, ning kui puudus takistab ilmselgelt igal lapsel hariduse saamist, tuleb õigust sotsiaalabile tõlgendada nii, et see kuulub määruse nr 492/2011 artiklis 10 nimetatud „tingimuste“ hulka, vastasel korral jääks laps ilma oma õigusest, mida seadusandja on tunnustanud.(54)

75.      Niisiis tagab selline tõlgendus määruse nr 492/2011 artikli 10 soovitava toime, nagu Euroopa Kohtu praktika seda nõuab. Lisaks tundub see olevat täies kooskõlas selle määruse esialgse eesmärgiga, mis on töötajate vaba liikumise tagamine. Tõepoolest, milline töötaja lahkuks oma päritoluriigist, püüaks vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda võimalikult hästi integreeruda, sh majanduslikult, ning lasta oma lastel seal kooliharidust saada, kui ta teaks, et niipea, kui tema olukord muutub ebamugavamaks, peab ta teda vastu võtnud liikmesriigi solidaarsuse peale loota saamata kindlasti oma päritoluriiki tagasi pöörduma ja rebima oma lapsed lahti haridus- ja keelesüsteemist, millesse nad on seni integreerunud? See paistab olevat ka kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis on vabastanud laste ja nende suhtes hooldusõigust teostava vanema elamisõiguse majandusliku sõltumatuse tingimuse täitmisest.(55)

76.      Samadel põhjustel, millele ma eespool viitasin,(56) ei ole SGB II § 7 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktiga c ette nähtud diskrimineerimine minu arvates õigustatav.

77.      Praeguses analüüsistaadiumis kaldun ma seega arvama, et määruse nr 492/2011 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et tuleb tunnustada määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel elamisõiguse saanud laste ning nende eest tegelikult hoolitseva vanema õigust põhihüvitistele.

3.      Täiendavad märkused

78.      Eeltoodud analüüs, mis võtab määruse nr 492/2011 artikli 10 käesoleva kohtuasja lahendamisel raskuskeskmeks, on minu arvates seega põhiline lahendusvõimalus. Soovin siiski täieliku ammendavuse huvides lisada veel paar mõtet, mis puudutavad esiteks määrust nr 883/2004 ning teiseks ELTL artiklit 18. Kuna need mõtted on lisatud ainult teise võimalusena, on analüüs paratamatult põgusam.

79.      Seoses määrusega nr 883/2004 nägime juba, et kõnealused põhihüvitised kuuluvad selle määruse kohaldamisalasse ning et määruse artiklis 4 on ette nähtud nende isikute võrdne kohtlemine, kelle suhtes määrust kohaldatakse, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. Teise eelotsuse küsimuse sõnastusest ilmneb, et JD-d tuleb käsitada vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud või perehüvitiste süsteemiga hõlmatud isikuna määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Kuigi selliste põhikohtuasjas käsitletavate hüvitiste taoliste hüvitiste andmise põhitingimused määratakse kindlaks iga liikmesriigi enda õigusnormides,(57) on liikmesriigid siiski kohustatud seda pädevust kasutades järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Euroopa Kohus on juba möönnud, et liikmesriigid võivad otsustada anda sotsiaalhüvitisi ainult neile liidu kodanikele, kes vastavad riigis elamise tingimustele vastavalt direktiivile 2004/38,(58) ning nad võivad hüvitise saajate hulgast välja jätta liidu kodanikud esimese kolme viibimiskuu jooksul vastuvõtvas liikmesriigis või kodanikud, kelle viibimise ainus alus on direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punkt b. Ka eeldades, et sellest kohtupraktikast saaks järeldada püüdlust kooskõlastada määruse nr 883/2004 artiklit 4 direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikega 2 niiviisi, et neist teise tõhususe huvides on vaja esimest piirata, siis igatahes ei saa neid sätteid niiviisi seotult tõlgendada sellisel juhul nagu JD oma, kus JD elamisõigus ei põhine enam direktiivil 2004/38 või enam ei põhine üksnes sellel direktiivil, vaid põhineb määruse nr 492/2011 artiklil 10. Sellise liidu kodaniku puhul nagu JD, kellel on lisaks ka määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinev elamisõigus, võib võrdne kohtlemine niisuguste mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste saamisel, nagu seda on põhihüvitised, põhineda ka määruse nr 883/2004 artiklil 4.

80.      Viimaks märgin, et kuna ma asusin seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele saab vastata, tõlgendades määrust nr 492/2011, milles on ELTL artiklis 18 üldiselt sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet konkreetsemalt käsitletud, ei ole seega seda ELTL sätet minu arvates vaja eraldi analüüsida.(59)

IV.    Ettepanek

81.      Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landessozialgericht Nordrhein-Westfaleni (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Sellised põhihüvitised, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires artikli 7 lõike 2 tähenduses sotsiaalsed soodustused.

2.      Artikkel 24 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, ei ole mõeldud selleks, et reguleerida võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamist liidu kodaniku suhtes, kellel on elamisõigus määruse nr 492/2011 artikli 10 alusel.

3.      Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 ja artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et tuleb tunnustada endise võõrtöötaja õigust võrdsele kohtlemisele selliste sotsiaalsete soodustuste nagu põhihüvitiste saamisel, kui tema lapsed õpivad vastuvõtvas liikmesriigis ning tal on selle määruse artikli 10 alusel õigus selles riigis elada.

4.      Määruse nr 492/2011 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et tuleb tunnustada selle artikli 10 alusel elamisõiguse saanud laste ning nende eest tegelikult hoolitseva vanema õigust põhihüvitistele.

1      Algkeel: prantsuse.

2      ELT 2004, L 158, lk 77.

3      Edaspidi „määrus nr 883/2004“.

4      ELT 2011, L 141, lk 1.

5      2. detsembri 2014. aasta redaktsioonis (BGBl. I, lk 1922).

6      Kohtutoimikust selgub, et seda elatisabi on JD-le makstud alates 1. oktoobrist 2015 ning see on ette nähtud kuni tema laste 12-aastaseks saamiseni.

7      Seoses sellega viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus 11. novembri 2014. aasta kohtuotsusele Dano (C-333/13, EU:C:2014:2358); 15. septembri 2015. aasta kohtuotsusele Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597) ning 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsusele García-Nieto jt (C-299/14, EU:C:2016:114).

8      Seoses sellega viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus 11. novembri 2014. aasta kohtuotsusele Dano (C-333/13, EU:C:2014:2358); 15. septembri 2015. aasta kohtuotsusele Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597) ning 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsusele García-Nieto jt (C-299/14, EU:C:2016:114).

9      Nagu märkis Euroopa Kohus oma 11. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Dano (C-333/13, EU:C:2014:2358); 15. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597) ning 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses García-Nieto jt (C-299/14, EU:C:2016:114).

10      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus (C-67/14, EU:C:2015:597).

11      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus (C-67/14, EU:C:2015:597).

12      Siinkohal nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsuseid Ibrahim ja Secretary of State for the Home Department (C-310/08, EU:C:2010:80) ning Teixeira (C-480/08, EU:C:2010:83).

13      Vt 15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597, punkt 43).

14      Vt 15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

15      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597, punkt 45).

16      18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditeľ Sociálnej poisťovne Bratislava jt (C-447/18, EU:C:2019:1098, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

17      Saksa valitsus selles küsimuses seisukohta ei avaldanud, sellist käsitust siiski välistamata.

18      Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT 1968, L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15).

19      Vt 27. märtsi 1985. aasta kohtuotsus Hoeckx (249/83, EU:C:1985:139), millele viidati 20. septembri 2001. aasta kohtuotsuse Grzelczyk (C-184/99, EU:C:2001:458) punktis 27.

20      Vt selle kohta, kuidas Euroopa Kohus on eri meetmeid määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses sotsiaalseteks soodustusteks kvalifitseerinud, toonitades iseäranis nende integreerivat funktsiooni, 18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Generálny riaditeľ Sociálnej poisťovne Bratislava jt (C-447/18, EU:C:2019:1098, punkt 48).

21      Direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punkti b alusel.

22      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus (C-67/14, EU:C:2015:597).

23      4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (C-75/11, EU:C:2012:605, punkt 54).

24      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus (C-67/14, EU:C:2015:597).

25      Seda kinnitab ka punkt 41, mis tegelikult üksnes viitab selles kohtuasjas Euroopa Kohtule esitatud teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele ning mis sellisena ei puutu järelikult hüvitiste liigitamisse, mida Euroopa Kohus käsitleb 15. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597) punktides 42–46.

26      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus (C-67/14, EU:C:2015:597).

27      Vt kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:210, punktid 117–122).

28      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus (C-67/14, EU:C:2015:597).

29      Vt 15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597, punkt 38).

30      15. septembri 2015. aasta kohtuotsus (C-67/14, EU:C:2015:597).

31      Kuna direktiivi 2004/38 artikli 24 lõige 2 jätab selle sõnaselgelt välja.

32      Vt 15. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597, punkt 49). Vt ka selle kohtuotsuse punkt 53.

33      Märgin selle kohta veel, et 15. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Alimanovic (C-67/14, EU:C:2015:597) punktis 49 leidis Euroopa Kohus, et „niisuguse sotsiaalabi puhul, […], saab liidu kodanik nõuda vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdset kohtlemist direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 1 alusel ainult siis, kui tema elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil vastab direktiivi 2004/38 tingimustele“ (kohtujuristi kursiiv). Kuna määruse nr 492/2011 artiklist 10 tulenev elamisõigus jääb just nimelt nende tingimuste järgimise kohustuse alt välja, ei ole direktiivi 2004/38 artikkel 24 see säte, mille aspektist peaks analüüsima küsimust, kas JD-d tuleb võrdselt kohelda.

34      Viitan mujal alljärgnevas analüüsis vahet tegemata mõlemale määrusele.

35      17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 50).

36      Vt 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 51) ja 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Ibrahim ja Secretary of State for the Home Department (C-310/08, EU:C:2010:80, punkt 43).

37      Vt 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punktid 56 ja 57).

38      Vt 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 63).

39      Vt 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 63).

40      Vt 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 63).

41      Vt 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Teixeira (C-480/08, EU:C:2010:83, punkt 49). Elamisõiguse autonoomsuse kohta vt 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Ibrahim ja Secretary of State for the Home Department (C-310/08, EU:C:2010:80, punktid 35, 40 ja 41) ning 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Teixeira (C-480/08, EU:C:2010:83, punkt 46).

42      17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 71) ja 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Ibrahim ja Secretary of State for the Home Department (C-310/08, EU:C:2010:80, punkt 30).

43      Allkirjastatud Roomas 4. novembril 1950.

44      17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 73).

45      Vt 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 74).

46      Vt 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Baumbast ja R (C-413/99, EU:C:2002:493, punkt 75).

47      23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Ibrahim ja Secretary of State for the Home Department (C-310/08, EU:C:2010:80, punkt 50). Kohtujuristi kursiiv.

48      Vt 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Ibrahim ja Secretary of State for the Home Department (C-310/08, EU:C:2010:80, punktid 52 ja 53). Mis puutub laste olukorda, on Euroopa Kohus juba leidnud, et määruse nr 1612/68 tähenduses töötaja lapse staatusega kaasneb „iseäranis liidu õiguses riigi poolt õpinguteks abi saamise vajaduse tunnustamine, selleks et integreerida neid lapsi vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda; see nõue kehtib veelgi enam juhtudel, kus selle määruse sätetele tuginevad üliõpilased, kes saabusid sellesse riiki juba enne kooliikka jõudmist“ (15. märtsi 1989. aasta kohtuotsus Echternach ja Moritz (389/87 ja 390/87, EU:C:1989:130, punkt 35), mida korrati 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsuse Ibrahim ja Secretary of State for the Home Department (C-310/08, EU:C:2010:80) punktis 54).

49      Märgin, et selle sätte sõnastus ei piira sõnaselgelt õigust võrdsele kohtlemisele seoses töötu olemise ajaga.

50      Vt eelkõige 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Collins (C-138/02, EU:C:2004:172, punkt 31).

51      Seoses sellega soovin siinkohal rõhutada, et JD ja tema kahe tütre olukord on igast aspektist teistsugune kui kaebaja olukord kohtuasjas Dano (11. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C-333/13, EU:C:2014:2358)), kus Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriik võib direktiivi 2004/38 kohaselt keelduda „sotsiaaltoetuste andmisest majanduslikult mitteaktiivsetele liidu kodanikele, kes kasutavad oma liikumisvabadust üksnes eesmärgil saada teise liikmesriigi sotsiaalabi, kuid kellel puuduvad piisavad vahendid, et saada elamisõigus“ (11. novembri 2014. aasta kohtuotsus Dano (C-333/13, EU:C:2014:2358, punkt 78); kohtujuristi kursiiv). Nagu komisjon meie kohtuasjas rõhutas, ei saa JD-le, kes ei ole ka kasutanud oma liikumisvabadust üksnes eesmärgil kõnealuseid hüvitisi saada, ette heita mingit pettust või õiguse kuritarvitamist.

52      Vt analoogia alusel 14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Bragança Linares Verruga jt (C-238/15, EU:C:2016:949).

53      Kohtujuristi kursiiv.

54      Käesoleva ettepaneku punktis 55 viidatud kohtupraktika.

55      Kui otsustada teisiti, kehtestataks nimelt kaudselt majandusliku sõltumatuse tingimus, et õigust haridusele tegelikult kasutada saaks.

56      Vt käesoleva ettepaneku punkt 67.

57      Vt 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Brey (C-140/12, EU:C:2013:565, punkt 41) ja 11. novembri 2014. aasta kohtuotsus Dano (C-333/13, EU:C:2014:2358, punkt 83).

58      Vt 11. novembri 2014. aasta kohtuotsus Dano (C-333/13, EU:C:2014:2358, punkt 83) ja 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsus García-Nieto jt (C-299/14, EU:C:2016:114, punkt 52).

59      Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pealegi esitanud küsimusi, mis oleks seotud ainult ELTL artikliga 18. Sellist analüüsi oleks vaja ainult juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et JD ei kuulu direktiivi 2004/38 artikli 24 kohaldamisalasse ega saa töötajastaatuse puudumise tõttu määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 alusel võrdse kohtlemise põhimõttele tugineda ja talle ei kehti ka määruse nr 492/2011 artiklist 10 tulenev kaudne või otsene kaitse igasuguse diskrimineerimise eest põhihüvitiste saamisel. JD-l jääks siis üle tugineda ainult sellele, et ta on majanduslikult tegevusetu liidu kodanik, kes elab vastuvõtva liikmesriigi territooriumil seaduslikult ning taotleb põhihüvitist. Selline juhtum sarnaneks siis juhtumile, mida käsitleti kohtuasjas, mis päädis 7. septembri 2004. aasta kohtuotsusega Trojani (C-456/02, EU:C:2004:488).